Maria Kaljuste – suurelt mõtlemine reastab õnnestumised

Elas kord Tallinnas Kaarli kiriku kõrval tikk-kontsadel kõpsutav krunniga psühholoog. kelle sõbrannad vanatüdrukuks tunnistaid, sest ükski kosilane ei kõlvanud. Ta oli töötanud peenetes restoranides, neist paari loomises isegi osalenud, olnud kooli kõrvalt sisekujundajana. Ja siis sai Mariast suur-talu-perenaine Kaljuste (40) vaatamata sellele, et kogu tema elu on pikk jada tegemisi, mis ei saa justkui võimalikud olla. „Mõtlesin oma elu ja püüdlusi, lootusi ja unistusi siin jagama häälestudes, et pole veel õieti midagi teinud – enamus kavatsustest on alles projektide ja planeeringute tasandil – aga siis mõistsin ma nii psühholoogina, emana kui lihtsalt Mariana – tõsi, sõpradega on meil siseringi nali, et mina ei ole lihtsalt Maria, roosid võivad lihtsalt olla -, et inimesed ja nende elud-talud ei saagi ju kunagi päris valmis. Igas kulgemise järgus on mõtteid ja kogemusi, üldistusi ja ideid, mida teistega jagada – oleme üksteisele  peegliteks, mõtlemisabideks ja sõnumitoojateks.“

Muruneitsist Murueideks

„Olin Eesti ühes esimeses suhtlemisportaalis Blue.ee kasutajanime all kõigepealt Rosinasilm, seejärel kauplesin ja kirjutasin Muruneitsi nime all – kaubamärk, mille patenteerisin ja mille alt koolitan ja nüüd ka jooke ja keeduseid müüma hakkan, on Murueide oma. Kolmekümneaastasena kohtusin tutvumiskuulutuse kaudu Avoga, kes kirjutas mulle paar sellist lauset, mille peale tundsin: nii, korras, leitud. Kasutajanimest on mul nüüdseks, mil meil on Aavoga kolm last, saanud Murueit, me mõlemad saime kevadel 40 ja pean tunnistama, et ülimalt intensiivselt ja mitmekihiliselt elatud elu tulemusel kõigun pidevalt noore ja vana identiteedi vahel. Kohati olen vana ja kogenud moor, siis jälle noor ema…“ naerab Maria. „Tookord kolmekümnesena oli mul viieaastane tütar mehega, kes oli kena inimene, aga mitte minu paariline. Kaks nädalat pärast Aavoga kohtumist pakkisin kõik oma kodinad, võtsin väikese Eliisabeti näppu ja kolisin kõigepealt ämma juurde ja edasi Kalda talusse, mis oli hiigelsuur ja kohutavalt räämas ning palju kallim ka, kui omale lubada oleksime võinud – nii et tööd teha tuli hambad ristis.Ja linna korterist samuti loobuda.Kui esimene kord väikese muruniidukiga muru ära niitsin, siis nutsin peatäie – sealt, kust niitmist alustasin, oli muru selleks ajaks juba kõrgeks kasvanud. Orissaare lähistele koos mehega Kalda talu selliseks arendama, nagu ta praegu on, läinud minu sõbratarid itsitasid, et nädala – äärmisel juhul kuu aja pärast olen mandril tagasi. Nüüd on sellest kümme aastat ja mina veendunud, et kosmilisest kataloogist tellimine õnnestub vahel ka siis, kui seda teadlikult justkui ei teegi. Vaatasin lapsepõlves pealinna sattunud pikki päevitunud saarlasi – kui pikad, ilusad, tumedasilmsed ja erilised! Nüüd kasvatan ise sääraseid.

Kohtusime esimest korda kohvikus pimekohtingul, silma jäid hiigelsuured ja tööst katkised käed, mul on kombeks naerda, et leidin oma printsi sellili traktori alt. Õline ja karvane, napi ja terava ütlemisega, suure ja sooja südamega, õrn ja karm ja pärit paadunud poissmeeste dünastiast. Nii selguski, et igaühe jaoks on ikka tõepoolest kuskil keegi. Õigete asjaolude kokkusattumisel on kohtumise päev.“

Sama tuletab Maria endale meelde nüüd, kus tema ja talle taevast saadetud mehe lapsed Karoliina (6), Paul Morgan (4) ja Karl Robert (1,5) on keeranud majapidamise isegi muidu üsna neuroosivaba ema jaoks liiga pea peale ja-või mõnele loogilisele ja ilusale projektile on öeldud ei. Mõnd teenimatut äraütlemist saades on loomulikult hetkeks tunne, et pidanuks projektisse aja, raha ja südame asemel võib-olla hoopis tapeeti vahetama ja lage värvima. Ent Kaljusted on veendunud, et õigem on panustada kapitaalremondisse, mitte ennast iluraviga petta ja killustada – ja ühel hetkel tulebki võimalus ehituseks. Umbes siis, kui enam ei jõua oodata.

Motivatsioonipsühholoogi hariduse – ja kõige muu hulgas ka sel alal aktiivselt praktiseeriva naise kogemused on kinnitanud, et ühel hetkel ikka saab. Mis siis, et praegu öeldakse mõnele enesestmõistetavale ideele kas kanapimedusest, konkurentsikartusest või kadedusest ei – ühel hetkel selge mõistus võidab,  õnnestub ja teostub kõik.

Aeg koguda, aeg jagada

„Eks meie poja Paul Morgani – tõlkes Tark Mees Mereäärest – lähedus õpetab ja tasakaalustab ka vanemaid. Oleme nooremat poega Karl Robertit mõistagi väikeseks viiesajaseks kutsunud – ja igatseme koos ülejäänud Eesti rahvaga oma head ilusat armsat krooni tagasi. Me ikka ei oska eurotsoonis majandada – igas mõttes. Raha saab kontrollimatult otsa, ma küll oskan majandada, aga selles rahas palka maksta ei oska. Sellel rahal on tõkked ees. Buumi ajal otsustas üks pisike haige egoga vanamees aga minu käest osa raske vaevaga teenitud varast hoopis ära võtta – ühel hetkel olid kõik meie ühised kliendid tema omad…Jah, sellega pean ka lõpuks tegelema hakkama, sest küll igal oinal on oma mihklipäev! Raha-raha… Oleme oma talu rajades ja tema erinevaid tootmissuundi välja arendades väga ränki aegu kogenud. Õnneks saame nüüd pärast toimiva talu tekitamist Kredexi abiga ka elumaja katuse välja vahetada. See toob kaasa kogu maja renoveerimise, ruumi juurde tekitamise – ja mulle kui oma hinnalisi-museoloogilisi asju väga armastavale muumimammale ehk siis Murueidele lisaks rõõmule ja kergendusele mõistagi ka paratamatud vapustused. Olen oma asjadesse, mille kogumine-kollektsioneerimine-pildistamine on mu kirg, tohutult kiindunud. Kujutlen, kuidas sel ajal, mil see ajakiri ilmub, on mu aarded elumajast kuuri ja aita tassitud – mis läheb katki, mis järjekordse vihmase suvega hallitama- (hoidku veel koide eest… aga tegelikult ei kujutle ka,“ manitseb Murueit iseennast. „Kõik, mis peab, jõuab värskendatud panipaika. Ja täie võimsusega tööle hakkava talukooli külalised-õpilased saavad klassitoa ja öömaja aita. Selge, et võõraid päris oma magamistuppa ei majuta – siis kaovad piirid ära ning ma ei saa isegi psühholoogina rühmateraapiat teha, kui mõne inimesega liiga tuttavaks saan. Aga kuidagi teisiti kui et projektid ja unistused õiges järjekorras parajal ajal teostuvad, minna lihtsalt ei saagi.“

Lisaks kahesaja-aastastele pitsidele, portselanile  ja hoburiistadele, retseptidele ja rahvatarkustele-oskustele on Maria endale kogunud hirmsa hunniku haridust. See juhtub sageli, kui mõne tema idee ja algatuse kohta ütleb keegi skeptik, et tal pole vastavat haridust või litsentsi. Siis tema hangib kohe selle – või võtab tagataskust väljaJ. Nii on psühholoogiharidusega emand saamas (sotsiaaltöö)magistriks, kui kaitstud töö teemal sotsiaaltöötajate supersvisioon. Praegu on üsna kontrollimata-mõõtmata, kas ja kuidas nii rasket ja olulist tööd tegevad inimesed taastuvad ja end professionaalse pilgu all puhastavad.

Kui Maria hakkas talukooli rajama, õppis ta maaturismi ja loodusturismi. Et teenindada ka Skandinaavia gruppe, õppis ära sealsed keeled. Ning tema piirkonna priandajad teavad ammu, et kui ta uksest välja saata, tuleb aknast – kaasas mitu kilo argumenteeritud dokumente, mille peal kirjas tõde ja helge tulevik.

Mis siis, et eurotoetusi jagades käituvad meie isamaised ametnikud kohati, nagu küsitaks nende isiklikku raha ning püüavad põllumajanduse ja sotsiaalse ettevõtluse arendamise asemel toetavat asutust karistavaks muuta. Teame küll lõputuid lugusid rahade andmatajätmisest ja pigem Brüsselisse tagasi saatmisest kui maarahva kätte andmisest ja arutuid tagasiulatuvaid kärpeid ja tagasiküsimisi, ent ometi peame oma asjaga heauskselt ja täies usus peale lendama – muidu pole mõtet üldse elada.“

Mõtet on elada nii, et õiges vaos edenemine hakkab end ise kujundama. Mariale on alati meeldinud ilusad asjad ning ühtlasi meistrid, kes midagi tõeliselt hästi oskavad – seepärast peab ta Orissaares sisustuskaupade ja käsitööpoodi. Aavo juhib samal ajal dolomiidikaevandust. Et lähevad rikkaks või? Ei, makse maksavad ja palgatööliste eest vastutavad. Ja veini villivad.

Kaljusted hakkasid mõne aasta eest õunamahlast erinevate marjade lisandiga veine mulksutama. Mis on selles mõttes paradoksaalne, et mõlemad on karsklased. Nagu Maria väljendub: „Meile ei meeldi vintis olla. Miks peaks meeldima lollakas olla? Kui inimene tahab kohati aru kaotada, parem armatsegu nii, et meeled hämarduvad. Kui elada nii intensiivselt kui meie, pole võimalik kontrolli kaotada ja laiali valguda.

Samas – kui õunamahla üle jääb ja veiniks läheb, on võimalik seda veini oma talu toodanguna turustada. Ja ka üks meiekandi mõis on seda oma margiveiniks arendamas, nii et kujundame juba  rõõmuga silte.“

Maria kujundab mõttes vaimustunult juba ka rabarberipakendeid. Kalda talul on 13 hektarit maad, mida suurpere ei taha seepärast, et loomad on väga paikselt siduvad ja lisakohustavad, vähemalt esialgu ei hobuste ega lammastega katta. Neid on Eesti saartel niigi küll. Ettevõtlik emand peab hoopis plaani rajada leedripuuistandus, rabarberiistandus laieneb 10 000 taime võrra ning hakata seda väärtuslikku taime analoogselt astelpajuga külmutama ja turustama. Ja raamat on unistusis. Suur raamat. Selle sees on Saaremaa toiduretseptid, mille kaudu tutvustatakse sealtkandi tootjaid, kelle kasvatatud-töödeldud toit on raamatus serveeritud kohaliku väiketööstuse anumates, kaunistatud saare meistrite ning Maria kollektsiooni pitside ja kangastega. Loogiline kõik – aga kõike mõistagi korraga ei saa, rahulikult ja ükshaaval käivad need asjad.

Peab kärmesti liikuma

„Ei ole mu elulaadis niiväga rapsimist midagi. Ma keskendun iga päev ühele kesksele tööle. Laste sädina ja sehkendamise kõrval looma ja lehvima olen ammugi harjunud. Kui oma tekste ja projekte loon, märkan küll seda, et mu mõttevool ei taha hästi lihtlauseteks jupituda. Võin vabalt endast pooleleheküljelise lause välja tulistada – ja siis tuleb seda pärast lõikuma hakata – aga elavat mõttevoolu tükeldada ei tohi,“ teab ta. „Lapsed esitasid mulle pigem füüsilise-motivatsioonilise väljakutse. Pärast neljandat beebit kaalusin enam kui 130 kilo. Ühest küljest hakkas see segama seepärast, et nii suurena ei saa kärmesti liikuda. Aga talus peab. Teisalt teab igaüks, mida teeb kaal liigeste, südame ja muude elunditega – ent mina pean veel kaunilt kaua kestma, sest ma olen noor ema! Kolmandaks pole just väga veenev teha rühmadele koolitusi ja personaalnõustamisi motivatsioonipsühholoogia alal, kui ise ei suuda oma isiklikku keretki kontrollida, eks ole. Nii ma siis mõnikümmend kilo alla võtsingi.

Et see sulnis seis säiliks ja et pingutuse käigus kogutud oskusi-võtteid-järjepidevust teistega jagada, kutsusin Orissaares kokku saatusekaaslaste grupi. Nüüd on meil moodustunud mitmekümnest ilusast inimesest koosnev sõpruskond. Oleme täiesti tavalised, lihtsad ja ehtsad inimesed, kelle pealt võiksid teistegi Eesti piirkondade raskekaallased õppida, kuidas üksteist innustades tervislikumasse fassongi saada ja jääda.“

Muinasjututeraapiat teeb Maria niimoodi, et mängitakse ühist mängu – kõik rühma liikmed kirjeldavad näiteks oma kujutlusis elavat ideaalset maja . Mis materjalist ja mis värvi, milline uks ja missugused aknad, kui palju tube ja kes seal elavad, kuidas kujundatud, mis välja vaadates paistab ja mis voodite-vaipade alla on peidetud. Samal moel toimivad muinasjutumängud lastele. Mäng on igas eas väikese inimese töö ja meie majanduslikus maailmas ei sa vahel iseendale enam ligi muud moodi kui lapsetasandile tagasi minnes.

Marial on stressitõrjeks oma enese isiklik igaõhtune mäng. Ta tõmbab enne uinumist nimekirjast maha sel päeval tehtud tööd ning kannab tegemistootava järgmisse päeva üle. Kui Avol õnnestub tema mängu sekkuda, tõmbab ta nimekirjast omakorda kaks kolmandikku maha – pole vaja. Ja pärast selgub naise sõnul, et mehel on õigus – need siblimised, mille armastav kaasa on naise säästmiseks listist välja arvanud, ei osutugi oluliseks! Selleks ongi abielu.

Mõtle suurelt!

Tuleb mõistagi teha vahet, mis on ebaoluline – ja mille jaoks pole aeg lihtsalt küps.

„Eks ma olen ikka üksjagu torssis ja purskan tuld ka, kui lihtsad ja ilusad ideed ametnike taha takerduvad. Projektide, detailplaneeringute, taustauuringute ja eneseharimise alla on ju rasket raha ladustatud. Õnneks ei lähe need panustamised kaduma, vaid laagerdavad. Kui esmalt öeldakse tavaliselt, et ma mõtlen liiga suurelt, nii ei saa ja pole võimalik, siis natukese aja pärast tundub kõik kõigile ühtäkki  ainumõeldav. Tean, et kui saan Saaremaa toidutootjad ja käsitöömeistrid raamatusse kaardistatud, valmivad järgemööda ka teiste Eesti piirkondade analoogsed raamatud.  Ja sõnal on jõud. Kui rahvatarkus manitsebki, et enne mune, siis kaaguta, siis samas on ka sedapidi, et asjadest rääkimine hoiab neid värske ja elusana, kohustab ja julgustab. Enne oli sõna,“ arutleb Maria. „Meie rahvas ei usu enam eriti sõna jõudu. Kõik me protesteerime valitsuse ja rahva üksteisest eemaldumise vastu. Tõstame perioodiliselt häält võrgutasude ja kultuuri kuivale jätmise vastu, lasteaiamaksu tõusu ja erakorralise arstiabi tasuliseks muutumise vastu. Muretseme koolide sulgemise ja külaelu väljasuremise pärast. Ent see mure ja hääletõstmine tundub olevat jõuetu. Sellepärast, et rahva käes pole tegelikke hoobasid monopolistide-võimulolijate kõigutamiseks.

Suurelt ja loovalt mõeldes on loogiline, et iga minister ja asjapulk oleks rahva poolt ladusalt maha võetav, kui tema tegevus ei lähe mitte. Et muutused algaksid algusest, peaksid ministrid ja tippametnikud olema rahva poolt ka paika pandavad. Nii olulistele positsioonidele ei peaks valitud partei oma genossesid ustavuse ja võimu järgi upitama. Iga ministri toolile peaksid kandideerima oma ala parimad spetsialistid, kelle seast avaliku konkursi korras tugevaim ja usaldusväärseim valitakse. Mitte nii, et poliitfakiirid triivivad vääramatu jõuna ühe ministri troonilt teisele – justkui kontrollimatud-karistamatud väljavalitud, kes ongi häirimatult eliidiks määratud. No andke andeks. Tegeliku demokraatia alusel valitaks päris-tegijad, kes ei satu poliitikasse sellepärast, et nad midagi muud ei oska, kes pole raharahva käes marionetid, vaid end erialaste teenetega tõestanud tipud, kelle tegevus on läbipaistev, arusaadav, kontrollitav-suunatav – ning kellel ei teki seega puutumatuse-karistamatuse illusiooni. Mis praegusel ajal paraku illusioon ei olegi. Nii ongi – pädematu ladvik võibki karistamatult rahvast rõhuda-lüpsta-kurnata-lämmatada.

Kuna meie oleme siia maale pesakonna eestlasi sünnitanud ja elujõulise-mitmeharulise talu rajanud, ei taha ma võimalikult peatses tulevikus enam näha funktsionääride malet, millel Eestimaa tegelike huvidega midagi ühist ei ole. Kavatsen iga oma elu hetke efektiivselt kasutades lastele unistuste-Eesti välja rügada. Kui ei teaks, et võimatud unistused täituvad, võib-olla ei jaksakski. Ent kuivõrd unistused täituvad õigel ajal, parimas järjekorras ja täiuslikumaltki kui unistada oskame, siis ikka jaksame! Ja kui vaja jaksame veel teisi ka aidata .“