Ahto ahastus ja superministeeriumi fail-baltikud

 

Kati Saara Vatmann

Loovus- ja loomatalu perenaine

 

Pärnumaal võetakse kiirraudtee rajamiseks juba pinnaseproove? Tore! Siin on kauane raudteetrass, millega on loodus kohanenud, inimesed harjunud – ning ootavad rõõmuga akent euroopasse. Hoopis teine lugu on Pärnu-Tallinna vaheliste põlisrabade ja tegusate taludega. Mäletate, fosforiidisõa esimeses faasis võeti Kabalas pinnaseproove – ja kaevud said ainuüksi sellest hukka. Kui laus-rammimiseks läheb, on kahjud rabade-karstialade põhjaveesoontele kujuteldamatud ning tapetud taludest lahkuvad järgmised tuhanded eestlased igaveseks kuhu-iganes, ainult mitte siia genotsiidi-maale.

Meie kõrval veedavad inimesed unetuid öid, sest Keegi on Kusagil juba ära otsustanud, et nende elutööst, perest ja kodust ning tuleviku-unistustest sõidavad imeraudtee rööpad üle ja läbi. Ent kõik vaikivad. Oleme harjunud nii koolist kui töölt või suvest sügisesse tulles vastama küsimusele „kuidas läheb“ – hääästi. Selle asemel, et ausalt öelda: põrgulikult. Oleme sajandivanuste orja- ja nõukaaja kahjustuste tagajärjel muteerunud leppima selle keegi-kuskil ülimuslikkusega.

Need, kes jäävad juba-otsustatud Rail Balticu alla, vaikivad sellepärast, et pole kombeks kurta, kui katastroofiliselt läheb – kadedad rõõmustavad ning muuta ei saa justkui midagi. Kelle elust rööpaid otseselt läbi ei rammita, põrnitsevad üllatunult suvega-küpsenud superministeeriumi plaani, Eestisse üleüldise ministeeriumihoone kergitamist. Millega on kergem Brüsselile ja rahajumalale koogutada. Mille monsterlikkuse ees kahvatavad nii Orwelli kui Kafka fantaasiad. Mis on nii ulmeliselt kallis, et kui valmis ehitatakse superministeerium ja rahvasuus nimetatud Fail Baltic, ei jää riigis mitte millekski muuks raha ega jõudu – ning viimasel 800 tuhandel eestlasel ongi mõistlikum ilusalt isamaalt jalga lasta.

 

Kapriis?

Ja oma põllud ja laudad, aiad ja tallid võõrsil uuesti üles ehitada? Ent kui hooned-põllud-karjamaad on teisaldatavad aasta-paariga, siis iluaiad, mida on rajatud-kujundatud-loodud aastakümneid, lihtsalt hukkuvad. Ainuüksi tõsiasi, et planeedi ja Maarjamaa kauniks iluaiandamist ei väärtustata ega sertifitseerita nii, nagu arenenud maailmas, jätab need erakordsed iluaiad ilma tegelikust turu- ja rahvuslikust väärtusest. President tunnustab unikaalseid taevalikke aedu oma aukirjadega – ent kinnisvaramaakler mühatab, et hind on ikkagi vaid majal ning ametnik põlastab: teie aed on kõigest emotsioon!

Sedasi arutles Raplamaa legendaarse iluaia peremees Ahto oma Kivilillemäe talus, kuhu ajakirjaniku viis kangete daamide ühendus Mahtra Aiaabi Mariannn Roosla ja Terje Luige isikus. Mitte ainult Fail Balticu ja superministeeriumi õõvastava perspektiiviga vastandudes – ka ühiskondliku suhtumise kujundamiseks.

Ahto on oma maagilist iluaeda rajanud esivanemate talus paarkümmend aastat. Seda on kõikjalt maailmast nii arvukalt ja vaimustunult vaatamas käidud, et ekskursioone on isegi liiast saanud. Mitu erikeelset gruppi päevas – see on tõsine koormus. Seda enam, et eranditult kõik tööd enam kui hektarilises imeaias ja ka tosinat hobust teenindavas tallis ja koplites teevad ära Ahto, tema isa ja tema kolme lapse (5,7, 9) ema ja elukaaslane Marge ise. Ainsagi palgalise tööliseta.

Ehkki Kivilillemäe talu näeb maalilise aia ja põhiliselt vanatüübiliste tori hobustega, ülima esteetika, korra ja täpsusega välja nagu muinasjutt ning nii iluaiandust kui hobuseid seostatakse jõukusega, kõlaks Ahto ja Marge vastus kuidas-läheb-küsimusele: sellel suvel me ei maganud. Unetud ööd tagas tõsiasi, et rahatiivulistes superametnike kabinettides pööritati Fail Balticu üht võimalikku trassi, mis läheks otse Ahto aia ja Marge talli kõrvalt ning lõikaks hobukoplid sedasi ära, et sinna sõidaks pererahvas läbi Kurtna… Teine variant lõikuks nende aiamaja taha tiigi asemele ning lõikaks nad muust maailmast ära. Kulgetagu linnadesse lahkesti üle hobuväljade ja Kiisa näiteks.

Praegu on Keegi Kusagil otsustanud, et tuleb see trass, mis jääb nendest poole kilomeetri kaugusele – aga selle eest rammib sirgelt üle Esko talu, mis on teleseriaali „Õnne 13“ meierei ning kelle toodetud kohupiimast rullbiskviiti me kohtumisel naudime.

Ahto suudab juba aednikukääre näpu vahel hoida ja oma loomingu kallal nokitseda – ent nüüd ei magata teise küla taludes. Ma pole ka nende suhtes erapooletu – kolme aasta jooksul, mil olin Õnne stsenarist, kirjutasingi just mina selle meierei ja Hannes Kaljujärve kehastatava Riksu sesse meie elu lukku… Vt.  https://www.facebook.com/EI.Rail.Baltic.Esko.talu.Kajamaa.kula?fref=ts

EI Rail Balticu trassile läbi Esko talu ja Kajamaa küla

 

Keegi on Kusagil otsustanud

„Progressi vastu pole mitte keegi,“ kinnitavad Ahto ja Marge. „Küsitav on küll, kes on need 3000 reisijat, kes kiirraudteel iga päev 20 reisi ühtpidi ja 20 teistpidi Euroopa kultuurilätetele kihutama hakkavad. Need, kelle kodudest hullumeelne projekt üle raiutakse, lahkuvad kõige tõenäolisemalt Eestist. Meiesugused loodusinimesed ei koli korteritesse – see oleks häving. Mida tõestab seegi, et korterites-büroodes ringlev rahvakiht ongi inimsuse mõttes hävinud.

Progress oleks see, kui kiirraudtee rajataks praegusele raudteetrassile. Olemasolevad asulad on raudteega harjunud. Loodus on seal rongidega kohastunud. Kui on kitsas, tuleb viaduktile teine korrus ehitada. Mis on päris kindlasti odavam kui läbi terve Eesti ürg-rabamaastike trassi rammimine-täitmine-ehitamine.“

Nii Ahto-Merike kui Mahtra aiaabi tegusad daamid aimavad teadvat, mispärast ei arvutata kõigi giljotiini all värisevate talude-farmide-aedade-kasvanduste tegelikku hinda ega kõnelda Fail Balticu tõelistest tagamaadest: fosforiidisõda jätkub. Kui fosforiidisõja eelmine etapp viis Laulva revolutsiooni ja oma riigi taassünnini, siis praegu on raha- ja poliitrahva käes seoses raudtee košmaariga säärased summad, et keegi ei arvuta ega avalikusta.

Artur Talvik rändas aasta eest oma kodanikuühiskonna Müüri-dokfilmiga mööda Eesti rahvamaju ning selgitas koos naabrimehest sõbra ja mõttekaaslase Emil Rutikuga, mis on ükskõik-mis-hinnaga läbi Eesti rammitava Faili tegelik põhjus: Euroopa põllud-karjamaad on tühjaks kurnatud, vaja on Eesti fosforiiti. Samuti on kellelgi praeguse juhmistava ja immuunseks muutva infotulva all ehk veel meeles, et fosforiiti-tänan-ei üks avalik saladusi oli, et see maavara ladestub koos uraaniga…

Marge ja Ahto, kes on tagasihoidlikud tööinimesed ega ihale vähimagi avalikkuse järele, peavad vaikiva kannatamise põhjuseks orjaaja geneetilist-põlvkondadepikkust painet, nõukogude okupatsiooni mentaliteete ning paraku ka eestlaslikku viha ja kadedust.

Kadeduse tõttu ei toimi meie külakogukond, kahjurõõmu kartuses ei tunnistata häda – kuni Mahtra naised tulevad ja vaikelu lõpetavad. Kui väärtustataks inimeste elutööd, iluaedu – ja presidendi tunnustust! – siis muutuks fail-projekt kõigi talude-väärtuste kompenseerimisel nii kalliks, et selle tegeliku ehitamiseni ei jõutakski. Kuna Brüssel ei panusta sellesse Eesti rahvusriigi viilutamisse nii palju kui loodeti,saaks ilmselt enne raudtee reaalset rajamist otsa ka superministeeriumi ulme.

„Küll me oleme naiivsed!“ naerab Ahto kurvalt. „Esiteks sellepärast, et kujutleme, justkui meie praegune vestlus siin mägitaimede ja istikute lasteaia vahel muudaks ja mõjutaks midagi. Teiseks sellepärast, et loodame – see mats läheb mööda – ehkki minister Urve Palo tunnistab, et kõik on veel lahtine… Kolmandaks usume naiivselt, et fail kujuneb nii kulukaks, kuritegelikuks ja katastroofiliseks, et tegelikult seda ei rajata. Kui rängad rahad pumba juures olijate vahel laiali jagatud, meenub mõnele ehk, kuidas lõppes BAMi ehitus. Ning Eesti praegune raudteetrass uuendatakse-täiendatakse 21. sajandi raudteeks. Nii ilus ja naiivne, eks…“

 

Milline?

Mitmemilline. Lõppenud suve kohta võib Ahto öelda, et ta ei maganud – ega puutunud õieti ka oma imedeaeda. Ahastas lisaks kodutalu ja laste tuleviku giljotiini all värisemisele ka mitme miljoni aastaga moodustunud turbarabade ja põhjavee reservuaaride pärast, mille nii karsti- kui rabamaastike lõhkumine ettearvamatult ja korvamatult hävitaks.

Nii Marge, tema mees kui põlisperemees pühendusid korra ja rahu säilitamisele, hooldasid talus elavat tosinat hobust ja vaikisid. Õdusas tallis resideerib lisaks pere oma vanatüübilistele Tori hobustele ka seltskond üürilisi iludusi. Trennid ja hooldus, varsad ja võistlused on kena moodus oma südamevalu töösse ja tegevusse matta.

„Raharalli on muide projekteeritud ka faili-järgsesse ellu, kui see katastroof peaks teostuma,“ hoiatab Ahto. „Inimesed ei kujuta ette, mida tähendab naabri ja raamatupidaja, koostööpartneri ja kolleegi juurde sõitmine praeguse kahe kilomeetri asemel kakskümmend või enam. See on kütuse ja aja, masinate ja teede kulu. Aga ka riigikassa täitmise järjekordne lõks-pump. Viimastele Eestisse jäänud talumeestele seatakse viaduktidele püünised. Kui seni nohistati oma põldude-koplite vahel vanade heade trakatsitega, siis nüd peavad tuled-ülevaatused hoopis teised olema. Kes faili-dikteeritud uut talutehnikat ei suuda soetada – ja keegi ei suuda! – see lõpetab ja lahkub. Ega pea siis ka joogivett Skandinaaviast või Venemaalt ostma…“

Kuni selliseid muinasmaid nagu Kivilillemäe ei sertifitseerita unikaalsete iluaedade-elulaadikeskustena, lahkuvad tühjade taskutega. Või jäävad vaevu hektarilise kolmnurkse hobukopliga kaht hobust pidama, raudtee kiviktaimlas ja kiirrong köögiakna taga…

Selles talus on kõik nii paigas ja maitsekas, kaunis ja terviklik tänu mehe ja naise koostööle ja harmooniale. Selline puhtus ja täpsus ning parimas mõttes aristokraatlik muinasjutulisus nõuab pidevat ja pöörasepoolset tööd ja pühendumist.

 

Hobujõud

Ning seda väestab hobujõud. Tori vanatüübiline tõug on ülimalt eriline – masajalt maadligi, ent samas taevalik ja müstiline – eriti avaldub see maagiline hobujõud kuninganna Lupiina, Marge hingelooma väärikas olekus. Need olendid eesotsas juhtmäraga loovad otseühenduse inimeste ja Looja vahel ning aitavad ebainimliku ahastuse ja paine all ellu jääda. Hingeloomad väestavad naise, kes hoiab omakorda hobujõul püsti ka meest.

„Viis aastat tagasi saime esimese kohutava, ent õnneliku lõpuga kogemuse. Meie mõnekuune poeg tervenes rängast haigusest,“ meenutab Marge. „Seega on meil kogemus kohutava tragöödia piiril seismisega olemas – ja me teame, kuidas hobuste ja taimeriigiga koos sellest välja tulla. Samas tean tänu hobusekasvatajate pidevatele ragistamistele ka, et igasugustest seltsidest ja ühendustest on eestlaste praeguse hingeseisundi juures arukas hoiduda.

Meie rahvusliku takerdumise võti on katkistes mentaliteetides ja eelarvamustes. Iluaedu ja hobusekasvatust peetakse jõukate kapriisiks. Korteriinimesed ei kujutagi ette, milline töö ja pühendumine see on – nii ei toimugi üksteist toetavat ühinemist…“

 

Millal ometi?

Marge ja Ahto ei usu, et katkised mentaliteedid oma põimumistes niipeagi uue hea ilma kohasteks terveneksid: „Nõukogude meelelaadi agooniaga on liitunud büroo-brüsseloidide õõvastav põlvkond. Kui sellised küber-olendid loodusse tuua, siis nad hukkuksid – nii füüsiliselt kui vaimselt. Samuti on trööstitu ja võimatu kirjeldada, kes on meil valitsuses – ja kes ka märtsivalimistel üsna kindlasti parlamenti pääsevad.

Valimisnimekirjadesse turnivad need, kelle taga on raha. Nende otsused tulenevad sellest, mida nad on rahastajatele lubanud. Siis saavad nad veel ja veel raha. Ning rahamasina alla jäävaid talusid loevad heal juhul kokku ehk Pealtnägija ja Kanal2 erisaadete meeskond…“

Meie tõeline rahvuslik uhkus ja eestluse elujõud on põlde ja kopleid, juuri ja kapju-pidi Eeestimaa küljes kinni. Faili trasside alla jäävatest taludest – näiteks Kaupo Kauri uhiuus lüpsifarm, Vaike Martini loodustalu, Kuusemäe kitsetalu, Hagudi skulptoritetalu… – saaks võimsa, ülemaailmselt südameid lõhestava dokfilmi. Mitmete  kõrgharidustega paljude erialade haritlased on eelarvamusi ja suhtumisi, eestlaslikku komplekside pundart ja üleinimlikku tööd trotsides loonud Eestimaale tootvate ja toimivate elulaaditalude võrgustiku. Arstid ja õpetajad, filosoofid ja psühholoogid, loodusteadlased ja füüsikud usuvad, loodavad ja armastavad ikka veel.

Raadio- ja teletehnik Ahto ning kodundus-hobusekasvatuse spetsialist Marge aimavad, et abi ja toetus tulebki rahvusvaheliste organisatsioonide poole pöördumisest, mitte Toompeale ega kohalikku omavalitsusse minnes. Kodanikuühiskond toimib küll projektide ja unistuste tasandil – ent mitte külade tasandil, kus pingpongitatakse giljotiini – kas fail tapab Esko või Kivilillemäe või mõlemad.

Meie külast pidi üks trassivariant sel moel – siinkirjutaja talust 400 meetri kauguselt – mööduma – et kitsekasvatajast raamatupidaja juurde sõitnuksin Türi kaudu. Nüüd põrgatati see kataklüsm Hagudi skulptorite õuele. Metsade taga aga sõidutab olemasolev töökindel raudtee kahevagunilisi ülerahvastatud partsi-porgandeid, tuletades end meelde: hei, mina koos kõigi arendamise ja täiendamise võimalustega siin!