Herlend Kruusmann – lasterikas taluperemees rokib bemariga pulmade poole

Andeka ja produktiivse kirjaniku Heli Künnapase (33) nelja lapse isa Herlend (29) otsustas saabuval suvel tuntud poliitiku-ühiskonnategelase-kristliku lastejuhi ja nimeka literaadi-blogija oma seaduslikuks naiseks võtta. Enge-Jädivere liinil Pärnu- ja Raplamaa piiril asuva Kuuse talu sügis-kihluste puhul tekib küsimus, kumb kumma kosis, mis ühiseks nimeks saab ning mida Herlendi sõbralik hevirocki-pere sellisest rõngastamisest arvab.

„Minu meelest – rõhk sõnal mina! – on täpselt paras aeg abielluda. Meie lapsed on piisavalt suured, et asjast aru ja osa saada. Lähenevad pulmad annavad toonust ja motti läbi talve heidelda. Tulin pere koos olemise nimel Soomest töölt ära, aga poolteist kuud kodutalus panevad paratamatult ikkagi tagasi sealse palga poole vaatama. Heli võib küll öelda, et kui ma jälle Soome lähen, tuleb perelahutus, aga ma ei usu teda. Ma ei usu üldse, et praegused ajad oleksid nii võimukate naiste ruulimise all, nagu väidetakse – see on illusioon. Viimasel aastal oli jama vaid selles, et karjäär, kus ma rasketehnika mehhaanikuna karjääri tegin ja võrreldes Eestis samal alal töötamisega 4-7 kuupalka kodu ja laste arendamiseks teenisin, asub Helsinkist sadade kilomeetrite kaugusel Põhjas ning koju sai vaid seitsme nädala tagant. Kindlasti leidub sel edukal firmal peatne lõunapoolsem väljakutse – saan diivanilt üles, tagasi sajatonniliste masinate teenimisse, pere elatajaks minna,“ loodab noor pereisa, kes enda arvates on kodused paar kuud olnud traditsiooniline diivaniloom. Ent tegelikult siiski on perepea kodusolles saanud valmis katlamaja ja mitmete vana talumaja uuenenud ruumide siseviimistlused. Kodul on hoopis teine hingamine, kui mees lisab töökäed, mitte vaid soliidse Soome palga.

Väga noorena nelja lapse isaks saanud raskerokkar-motomehel pole olnud seni võimalust sõna sekka öelda, samal ajal blogib ja raiub tema võimas kirjanaine talurajamise-eneseteostuse-suunamuutuste jada järjekindlalt raamatusse – mida Herlend sellest kõigest arvab?

Randröövel servi seismas

„Heli raamatuid ma lugenud ei ole. „Minu ilus elu maal“ luges ta katkenditena ette. Soomes olles jälgisin tema blogi ja facebooki-postitusi küll hoolega. Viimati lugesin üldse raamatuid teismelisena. Bornhöhet ja muud Eesti seiklusvaramut. Edasi sai otsa aeg, mitte huvi. Kolisin vanematekodust 16aastasena üsna suure tüliga ära niimoodi, et raamat „Randröövel“ jäi pooleli. Seisabki tänini servi. Läksin Tallinnasse onu juurde töökotta tööle, keskkooli lõpetasin Pärnu-Jaagupis niimoodi, et püüdsin kodus isaga mitte rohkem tülli minna kui väga-targa-teismelise puhul paratamatu. Oleme liiga sarnased, et mahtuda. Ta on vägev mees. Mina oma vanemate silmis mõistagi üheski punktis õigesti ei ela,“ teab Herlend. „Vanemate arvates peaksin elama Libatse kandis korteris, töötama isa töökojas ja kasvatama normaalselt üht-kaht last. Noh, eks meie kooselu Heliga algaski kenasti korteris. Kuuse talu valisime koduks koos. Kuigi mu kihlatu raamatutest jääb mulje, et olen olnud suur lisalaps, kes teeb, mida naine käsib, olen tegelikult üsna isepäiselt raskestikasvatatav. Kui mina kirjutaksin oma raamatu, jääks mulje, et vaene naine elab võimuka mehe käsu all.

Tänaseks oleme seitsme aastaga, üsna korduvalt suunda ja plaane muutes, tasa teinud kõik ebameeldivad üllatused, mida talu endas peitis. Küttesüsteem ja veevärk eelkõige. Soojuspidavus ja viimistlus jätab veel soovida. Järjest teeme. Kuna aga vahepeal on ümberkaudsed maad omanikku vahetanud, naabrid vahetunud, siis loomakasvatusele enam panustada ei söanda.“

Herlend tõdeb, et tema ja paar-kolm aastat nooremate meeste vahel jookseb terve põlvkonna piir. Tema esimene laps ja taluostmine sündisid siis, kui oli majandustõus ja kasvõi näiliste kõikvõimaluste aeg. Paar aastat nooremad tulid sõjaväest otse masusse ega ole vanemate kapi tagant suures enamuses tänini välja kasvanud.

Kuuse talu alustas mitmesaja küülikuga farmina. Küülikud pärinesid Heli lapsepõlvenostalgiast, tõid tohutult tööd ja eksistentsiaalseid katsumusi tükkis oma haiguste ja elukaare paratamatute otstega. Hobused tulid ühise otsusena – ning on paratamatute elukaare vingerpusside tõttu läinud. Kassid on oma värvilise kambaga rebaseid trotsides jõudsalt paljunenud. Kümmekond lammast mahub talu enese juurde kuuluvale maatükile kenasti ära. Aga koera pole.

„Iga loomaliigi puhul on olnud igapäevane talitamine-pimedas pusimine naise rida – minule on jäänud järsemad teemad. Üks meie koer jäi oma lammaste murdmisega vahele. Saatsime ära. Teine kutsikas jooksis auto alla. Kolmandat koera polnud võimalik seoses naabrite vahetumisega pidada. Naabrite lapsed panid atv-ga üle meie kuuseistikute, saksa lambakoer sabas – ja andsid ka meie noorele kaukaaslasele palju toredaid ideid. Elab nüüd siit mõne kilomeetri kaugusel talus, kuhu ta minu ja ka Heli sagedastel äraolekutel niigi käima hakkas,“ loetleb Herlend rahulikult. „Kõige talumatumaks muutus mulle küülikute realiseerimine. Massiliselt paljunevaid lihaloomi osteti toidulauale päris hästi, aga minu jaoks tähendas see kümnete kaupa veristamisi-nülgimisi päevas. Kuidas ma ennast ka ei pesnud ja riideid ei vahetanud – mu käed ja autorool haisesid krooniliselt vere järele, nii et liikusin ringi, nagu Härra Surm. Kui ühe meie hobuse varss sündis neerukahjustusega, mille sai ilmselt rapsimürgiste põldude vahelt ning teine hobune lõppes tiirudesse, tekkis mul küsimus – on see karistus senise karma eest või uue karma kogumine? Vastuseks lõpetasime nende töömahukate väikeloomade pidamise, kes matsid Heli töökoorma alla ja seadsid mind palgata massimõrvari rolli.“

Soome – lahendus või põgenemine?

Heli Künnapas on oma üksinda-heitlustest kirjutamisest kujundanud elukutse – on armastatud tõsielukirjanik, kellel on nüüd ka oma kirjastus Heli Kirjastus. Herlendi töölepingut rasketehnika mehhaanikuna muide Soomes ära ei lõpetatud. Osav ja võimekas töömees on. Ja kuivõrd Eestis on sama töö eest palk umbes viis korda väiksem, võib arvata, et kodumaja ehituseks, riburada kooli ja trennidesse sirguvate laste varustamiseks isa sinna tagasi läheb. Eeldusel, et karjäärid nii pärapõhjas pole, et nädalavahetuseti koju ei saa.

„Mulle meeldivad nii suured masinad kui boss. Tema koos oma juurutatud suhtumisega on ikka kohe täiesti erakordne. Talle kuulub terve asula, ta on miljonär – ja ise koos meestega õlisena roomikute vahel. Sest talle meeldib. Hommikukohvi ajal kuulatakse kogu mansa ära – kas uni on hea, tööriistad sobivad – ja puhkepausid on kohustuslikud. Kui ta töönarkarina ise nädalavahetusel tööle tuleb, koputab kohvi ja võileibadega mu uksele, küsib ääriveeri, kuidas naisel-lastel kodus läheb, ega ma end siin inimasustusest poolteise kilomeetri kaugusel üksildasena tunne – ja kutsub siis mind endaga kahekesi midagi mutitama,“ nii sümpaatne ja inimlik. „Ideaalis võiks see miljokas Eestisse mõne karjääri rajada – aga maad on siin imeväikesed, asjaajamine jube aeganõudev ning kokkuvõttes tasuks vaid riigi käes oleva põlevkivi kaevandamine end ära. Rail-Balticu ehitamine tuleks kõne alla, aga on ulme-odav ja konarlik. Lõuna-Soome oleks seega reaalseim.“

Miks ei teostunud Heli vahepealne lastega-koos-Soome kolimise idee? Kuuse talu jäeti mõneks kuuks Herlendi venna hoolde ning kirjanik proovis… Ja loobus. Ei olnud sõprade ega lähedaste võrgustikku, kellega mõtteid ja laste logistikat jagada. Õues käivad lapsed Soomes vaid emaga koos, lume aegadel üldse mitte – ja Heli tahtis tükkis pesakonnaga koju tagasi. Tema poliitikasse pürgimine Vabaerakonnas pole veel lõppenud, vaid kogub kirjutamise ja kirjastamise kõrval alles hoogu. Lisaks on Heli elupanoraamil täiesti reaalne Pärnu-Jaagupi pere- ja noortekeskuse rajamise idee ning ta korraldab Uulus kristlikke lastelaagreid.

Herlend on kõige selle kõrval käsi, ent üle kõige naudib ralliautode kokkuehitamist. Hetkel panustab ta aega ja finantsi vana bemari üleslöömisse rallipilliks, millega paar korda kuus võistelda.

„Ehkki naist ärritab, et mehed võtavad garaažis autosid putitades viint ka, on meeste töökojaspidamine mu meelest kõige asjalikum ja turvalisem moodus. Kusjuures kui mul juhe kodus kokku läheb, ei tõmba ma erinevalt teistest perepeadest linna jooma, vaid võtan sikspäki, sõidan metsa, olen üksi, jõmisen endaga, magan end välja ja kobin koju,“ kirjeldab mees oma maandamisi.

„Minu Soome-perioodi ajal oli koduarendus pausinupu all, nüüd on täiskäik edasi. Oleme kahepeale ära jaganud logistika ja tööjaotuse – ja haigete lastega kodus olemist, mis minu äraolles Helile tohutu aja ja energiakulu oli, pole. Kui mõlemad vanemad on olemas, siis lapsed haigeks ei jää.“

Stresside täispakett

Lisaks suvisteks pulmadeks valmistumisele on neljalapselisel noormehel lahendada terve seeria igapäevaseid eksistentsiaalseid stressajaid. Stress number üks – rahvusvaheline olukord ja pereelu edendamine. Maailmas, kus iga päev kusagil plahvatab ja keegi lendab õhku või kukub alla, on Herlendi sõnul Eesti küla metsa sees üldse ainus mõeldav elamise koht.

Stress number kaks – pikalt ära olnud pereisa positsiooni taastamine ning kogu pere unistuste ühine loomine-teostamine. See pole Herlendile raske, sest lapsed austavad ja toetavad teda. Kui tütar sai Soomes bakterioloogilise sepsise, oli temaga haiglas isa – ema pidas poegadega kodus talu ning edukat raamatumüügi-lahingut tohutute haiglaarvete müümiseks.

Stress number kolm – teenistus-ettevõtluse ebavõrdne olukord võrreldes Soomega ei olene meist, lihtsurelikest sel määral, et end selle ümber halamisele kulutada. Vähemalt korra aastas peab rokimees pääsema hard-festivalidele. Sõber Urmas ütles talle teda esimest korda Vana-Vigala hevilaagrisse kutsudes, et see jääb igaveseks külge. Jäi küll.

„Lisaks väga heale muusikale saab selle rahva hulgas ennast niimoodi tühjaks rääkida, et sind tõepoolest kuulatakse ja sinu vastu tuntakse tegelikku huvi. Ehkki rokkarid mörisevad, et kirikud tuleb põlema panna, on nad tegelikult kõige ligimest hoidvam rahvas üldse. Me võime küll paganlikku juttu ajada, tätoveeritud ja augustatud-rõngastatud olla. Aga sellesse suhtutakse normaalse respektiga, et mõni meie seast ristib lapsi ja lausa laulatab end igavesse abiellu.

Seal väga-metal-päevadel ei võeta autovõtmeid starterist, sest ainus, mis su masinaga seal omade seas juhtub, on see, et keegi võib sinna magama keerata,“ naerab Herlend. „Kord juhtus, et läksin pealevalamisega liiale ja jäin keset teed magama. Viimane, mida mäletasin, oli pealava ees möllamine – ja edasi ärkamine telgis. Kahe võhivõõra inimese vahel. Neist üks küsis, kas mul on väga niru olemine. Oli. Ta juhatas kätte, kuskohas telgi ees külmikus on õlled-siidrid, kus kangem – ja ma lihtsalt võisin ühe elupäästva siidri võtta! Ma tahaksin tegelikult, et Heli näeks seda sooja ühtehoidmist, kuuleks neid sügavaid vestlusi ja läheks ka sellesse jõulisse muusikasse… Aga see on talle paraku liiga terav kultuurišokk. Küll lapsed õige pea tulevad minuga kaasa – aeg läheb ju nii ruttu.“

On vaid üks küsimus, millele rahulik ja asjalik pereisa ei vasta. Perekonnanime asi. Sügisesele kihlusele järgnevad pulmad uuel suvel, mil Künnapase nimi on kirjanikuna ja kirjastajana veel edulisemalt üles töötatud. Mis – õieti küll kes – nüüd siis saab – Herlend Künnapas? Kumbki ei vasta. Naeravad – ja jätkavad oma nägeluste ja võimuvõitluse, vastandlike ilmade kõrvutisobitamise ja samas suunas vaatamise valgel kulgevat talveteed.