Ain Lee: anna talle nimi – ja ta on sinu oma!

Kati S.V. Murutar

Kooli ajal oli reklaami- ja actionmees Ain Lee (50) vaimukas sädehing ja pai paharet, kelle kujundlik mõtlemine ja väljendumine muutis nõukogudeaegse piiratuse pehmelt öeldes õhuliseks. Täna veedab endiselt särava mõistusega mees enamuse päevadest Pärnu lähedal Paikusel – suure osa ajast voodis. Tema elukaaslaseks on 7 aastat olnud sclerosis multiplex. Aga tema ise ei ole multiskleroos, vaid Ain, kes kinnitab: „Anna nähtusele või loomale nimi – ja ta on sinu oma!“

 

Vaikelu Bruno ja nastikuga

Aastaid reklaami alal töötanud mees elab Pärnu eeslinnas „linnuriigis“ väikeses pool-valmis majas – pessimist ütleks mõistagi, et maja on pooleli. Ta ehitas oma kodu ise, kuni…

„See, et ma elan siin võimalikult käe-jalapäraseks seatud majapidamises kassiga kahekesi, on ülimalt tüüpiline keskealise mees-multisklerootiku elu. Mu täiskasvanud pojad ega nende ema ei pea tõepoolest mu kohmerdamisele kaasa elama. Igapäevast potitamist ma ei vaja. Haigusega kaasneb hulk tüütuid füsioloogilisi jamasid, mis on ainult mu enese asi. Ja ülearu üksi ma siin ka ju pole. Mul on telekas. On tahvelarvuti, mille klassikaaslased mulle 50. sünnipäevaks kinkisid – ja on kass Bruno.

Nastik on ka. Koera pole – ehkki olen pigem koera- kui kassiinimene. Multipulti ei lase mul koera pidada. Mitte et ma üldse õue ei saaks. Saan ikka – ruleerin. Selleks, et rulaatoriga liigelda, kogusin pool aastat raha ja lasin garaažile põranda valada. Mitte et ma garaažis autot hoiaksin – autoga mul enam asja pole,“ kirjeldab Ain asjaliku lõbususega. „Mul on peas 14 ja kaelas kaks haiguskollet. Need pea omad on minu meelest mu kõrvadevahe seni üsna korda jätnud – tundub mulle endale. Aga kaelakolded toimivad nagu purjus jaamakorraldaja. Tahan liigutada paremat kätt – aga liigub vasak käsi – või jalg.

Ma ei kurda. Kui iga mõne aja tagant Tallinnasse haiglasse tilkuma sõidan – leidlikult, sõprade abiga – ma pigem lõbustan kui painan arste. Neil on seal niigi küllalt neid patsiente, kes halavad, kustkohast neil kõik uuemal ajal valutab. Selge, et valutab ja tõmbleb – haigus on selline. Aga mina ise ei ole ju ei valu ega haigus.

Olen kogenud, et enda ja tõve üle naljatamine on parim lahendus. Sõitsime meie haiglas Roald Johansoniga, kes seal just meieteemalist saadet filmis, liftiga. Ütlesin talle naiivset nägu tehes, et olen teda justkui kusagil näinud. Tema-mees jäi mulle kaastundlikult järele vaatama…

Ei ole siin kaasa tunda midagi – ma ei oskakski tänases maailmas reklaame häälestada. Olen jäänud kuhugi Dr. Albani ajastusse. Ilmselt ei oskaks ma ka haiguseta seda va tupeseene ja tampaxi-värki reklaamideks vormida.

Tegin omal ajal 3 numbrit uut Pikrit – vana hea satiiriajakirja jälgedes. Rahvale ei läinud peale. Püüan siin telekat vaadates aimata ja ära arvata, mis siis rahvale tänases ajas õigupoolest toimib ja meeldib. Ei oska arvata. Ma justkui pole rahvas. Aga see pole multipulti tõttu.“

 

Ealised iseärasused?

Aastal 2003 pakkus Ain rahvale raamatu „Ilus Babyss“ – erootilise teose, mille kirjastas Kentaur ja kirjutas justkui keegi Keith Aimre. See keegi oli herr Lee koos kadunud Raivo Raavega. Nüüd juba võib rääkida, et mahlaka kirjatöö taga oli pastor.

„Toona oleks kogudus ja usujuhtkond ta paariselundeid pidi risti löönud,“ naerab Ain. „Mis sellesse allpoolvööd-valdkonda puutub, siis ka sellega on seoses multipultiga tibakene nalja saanud.

Haiglas küsis üks just diagnoosi saanud noorepoolne mees minult kui nn vanemalt-kogenenumalt kolleegilt, kas selle haiguse juures ka midagi meeldivat on. Vastasin siis lahkesti, et kui pihku paned, on tunne, nagu seda teeks keegi teine, sest oma kätt sa ju ei tunne.

Paraku on jah nii, et meie-mesti-meeste suguelu kukub koos diagnoosiga kuhugi 3 miinuse kanti. Me pole ülearu seksikad – ennast on vaja kateeterdada, et põiest jääk-uriin väljutada. Kuivõrd lihased teevad, mis ise tahavad – või ei tee üldse midagi – tundub tükati, et s…t väljub kerest risti. Ja ega tõmblused-koordinatsioonihäired kah multipultisid just kõige atraktiivsemateks tee…“

Aini kooselu multiskleroosiga – mille kirjeldused tema mahlakas kõnepruugis on ilmselgelt lõbusamad kui olukord ise – algas 7 aastat tagasi.

Ta juhtis oma reklaamibürood, ehitas Paikusele oma maja – ja märkas hämmeldusega, et jalad kipuvad alt kaduma.

„Ehitasime koos poegadega.

Jälgisin huvi ja hämmeldusega, milline on uuema põlvkonna töökultuur ja suhtumised. Tänan-palun igal sammul – pool aega kaob tööriista palumisele ja selle ulatamise eest tänamisele. Oskavad tööd teha küll, aga pakivad tegeliku elu miskisse nüüdisaegsesse galantsusse. Mõistsin ehitades, et uus aeg on saabunud. Mitte just päris minu…

Kui oma jalgade-kadumise teemaga Pärnu arstide poole pöördusin, oli ka sealt esmane diagnoos… ealised iseärasused!

Mida värki! Ma olin siis 43aastane…

Tallinnast sain tänase diagnoosi. Koos lisadega. Tegemist on karmilt progresseeruva, ilma remissioonideta vormiga. Mulle anti 15 aastat. Seoses ravimitega täiskarskena. Aga lubatud suitsetamisega, sest sellest tekkiv dopamiin mõjub ajutegevusele hästi. Soovitatud veganlusega sain hakkama pool aastat. Pean tunnistama, et nii kohutavalt kui siis, pole ma ennast eluilmaski tundnud. Nii füüsiliselt kui vaimselt – lõpuks tundus juba muru niiteski, et tagumik närib ka muru…

Ravimid, mida tarvitan, on platsenta-põhised – ehk siis eel-tüvirakk-ravimid. Võimalik, et tulevikus hakkavad nood ravitükid-tüvirakud tõepoolest närvirakke tagasi ehitama – praegu nad ilmselt põhiliselt pikendavad eluiga. Ma oletan. Pole ju võrdlusvõimalust, kuidas siis oleks, kui ma seda platsentat ei sööks.

Pole ka teada, millest multipulti tekib.

Spirituaalid väidavad, et multiskleroosiga karistatakse pattude eest. Iseäranis teiste elusolendite vastu tehtud pahategude eest. Umbes nii, et oled kunagi jalaga koera löönud – ja siis see juhtub. Aga ma olen läbi elu olnud pigem see, kes on oma vanemad meeleheitele ajanud sellega, et tassib iga natukese aja tagant järgmise kolmejalgse kassi koju.

Kärbselindid panen praegu samuti vabandades üles. Neid on mul suvel kaks. Aknapoolne on äriklass. Nurgapoolne on odavreis. Päriselt ka – juhtub kuidagi nii, et rammusamad kleebivad end sinna äriklassi külge ja kiduramad kuhjuvad tšarterile…“

 

Mis on elu mõte?

Mis puutub multiskleroosi puhul inimesega juhtuvasse, siis tegemist on autoimmuunsuse häirega. Nagu ka parkinsoni ja alzheimeri puhul, hakkab närvisüsteem teatavatel – õieti küll teadmata – põhjustel iseennast hävitama.

Ain arutleb lootusetu optimistina, et nii karm see organismi enesesöömine siiski pole, nagu ALSi puhul, mis viis tähtede taha Stephen Hawkingi ja Uku Kuudi. Samuti on mõistus erinevalt teistest kesknärvisüsteemi lammutavatest tõbedest korras.

„See tähendaab, et jätkad elu mõtte otsimist ja oma koha õigustamist siin päikese all ka siis, kui jalake ei kanna. Elu mõte teatavasti on õgimine-sigimine ja selle ümber sagimine. Kuna minul on see ring mõnevõrra ahtamaks tõmbunud, peaksin ehk teistele multipultidele ja nende peredele toeks ja nõuks raamatu kirjutama. Õieti küll diktofoni lugema. Raamatukirjutamise kogemus on mul ju olemas. Ja asjadest nii, nagu nad on, rääkimise oskust sain harjutada neil haiglaaegadel, kui seal kadunud Peeter Tulvistega kokku sattusime ja läbi ööde lugusid ja anekdoote rääkisime.

Näe, on jah nii, et üks mu klassivend on lahkunud, üks invaliidsusel, ühel südamestimulaator. Mis siis teha – elada haletsuse ja ahastuse lainel ja nimel või? Tänan, ei!

Selleks, et naabrid mind ülearu abistama ja haletsema ei kipuks, olen muide öelnud, et olen vabakäiguvang – tapmise eest ja puha.

Ka multipultiga abielus olles on täiesti võimalik säilitada elurõõm ja eneseteostus. Ka minul on aastaajad. Ja elukaarel liuglemine käibki igaühel meist erineva tempo ja stiiliga. Mina näiteks tean paremini kui teised, kui oluline on voodis tekid ja padjad enda ümber ja jäsemete vahele niimoodi sättida ja toppida, et ma pärast lamamist ladusalt üles saan – ilma et ennast kaks tundi püsti peaksin kangutama, sest jäsemed surid enne mind ära.

Olen tähele pannud, et ka mälulüngad, mis mul aegajalt trehvavad, on tegelikult kõigil inimestel. Minule ei tulnud ükspäev Heino Mandri nimi meelde – teine koolivend ei suutnud kaks päeva jutti Kevin Costneri nime meenutada – ja üks klassiõde piinles tund aega, enne kui meie kunagise komsomolikomitee aktivisti-ilueedi nimi meenus.

Meil kõigil peavad asjadevaheliste seoste tekkimiseks ja säilimiseks olema sündmused ja assotsiatsioonid, süsteem ja rütm. Seesama, mis toimub meie kõigiga, toimub minuga võimendatult. Ju ma siis olen teekaaslastele õpetuseks – kuni omal jalal kõnnite ja autot juhite, oma käsi kontrollite ja tööle-poodi-külla minna saate, ärge hädaldage! Mina ei saa – aga ei hädalda ka. Kategooriliselt. Ma elan!“

 

 

Haiguse sümptomite ja diagnoosimise, ravi ja elulaadi kohandamise kohta loe siit:

Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute Liidu kodulehekülg www.smk.ee