Rõõmsameelsed hingelinnud

Kati Saara Vatmann

Viirpapagoid on minu hingelinnud.

Nad sidistasid ja pudistasid, vuristasid tiibadega ja nakitsesid üksteise nokkasid Vana-Pärnu mustlaste elutoas, kus veetsin üsna tõhusa tüki oma lapsepõlvest. Raamatus „Projektilaps Pärnust“ jutustan, kuidas palusin emalt ka endale neid väikseid, arukaid ja üdini rõõmsameelseid linde koju aknalauale. Ema keeldus sodi ja lärmi pärast. Mustlasema Lilli ütles, et võin neidsamu tema viirukaid enda omadeks pidada – ja võitis selle pakkumisega eluks ajaks mu sentimentaalse südame.

Tänaseks olen 15 aastat ise neid reipaid väikelinde pidanud. Et palju hoolt ja lõpmatuseni mööda tuba laiali lendavat sodi või? Võrreldes hobuste ja lammaste, kanade ja hanedega on tillukeste tubaste lindude toodetav tühiasi. Ja kui oled juhtumisi oma magamistoas üles kasvatanud ka lambatallesid ja seapõrsaid, jänesepoegi ja kutsikaid, ei loe igapäevane peotäis udusulgi ja seemnekesti tühjagi.

Nende eest saab ju vastu absoluutselt häirimatult rõõmsa linnumeele, iga ilmaga vallatu vidina – ja eheda õpetuse sünnist ja surmast. Nii endale kui lastele.

Kanakene kurvameelsuse rohi

Viirpapagoid muutusid mu elu loomulikuks osaks siis, kui laste isa sattus viirusliku meningiidiga haiglasse. Otse Maarjamõisast läksin toonases Tartu teenindusmajas asunud looduspoodi ja ostsin esimese papagoipaari. Sisetunde järgi. Et linnud laevad mind, mina laste isa ja ta saab terveks. Nii oligi – ja tänu hingelindudele sündis meil veel kaks last.

Mis esimesse papagoipaarisse puutub, siis osutusid mõlemad emaseks. Kaklesid nii, et suled lendasid. Aga looduspoe pererahvas oli vastutulelik – vahetasid ühe emalinnu isalinnu vastu välja – ja kui kanakene oli seemnetoosi esimese muna poetanud, ostsin neile ka nutika vineerist pesakasti.

Esimesed kaks tibu – Juudas ja Jeekim – koorusid paar päeva pärast seda, kui olime linnast ära maakoju kolinud. Õues oli miinus 25, papagoide puur oli kolides mitme teki sisse keeratud – ja korraga nõudlik viiksumine pesakastis. Kui õde ja vend ise sööma õppisid, ostsime veel ühe puuri, nad kolisid mu vanima poja tuppa ning olid üheksa aastat tema lapsepõlve õpingute ja pattude, murede ja rõõmude lähimad tunnistajad. Alguses kontrollisin pisteliselt, kas õde-venda on kenasti toidetud-joodetud. Viimaks veendusin, et seda pole vaja – pojale oli sügavalt ja praktiliselt kohale jõudnud „Väikese printsi“ rebase õpetatud tarkus: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

Kui õde ja vend lühikese vaheajaga siit ilmast lahkusid ja vaiksena puuripõhjas lebasid, oli pea täiskasvanud noormehe lein tohutu. Kirjutasin teise papagoipaari puuri pesakasti peale – kus oli erinevatel asjaoludel isikkoosseis korduvalt vahetunud – „Teeme uusi papagoisid“.

Tegime ka. Aga seekordne emalind osutus tõeliseks rongaemaks. Kui pojad – neid koorus kaks korda kaks tibu – sulgima hakkasid, lõpetas kanaraibe nende toitmise. Kukk üksinda ei jaksanud – ja nii surid kaks korda kaks titte nälga.

Otsekui karistuseks sellise sigaduse eest lükkas meie punane kass papagoipuuri kapilt maha, urgitses nihkes psüühikaga emalinnu sealt välja ja jättis temast vaid jalad ja noka järele. Uue paarilisega sai sama kukk ridamisi tublisid – tõsi küll suuresti miniatuurseid dinosauruseid meenutavaid – tibusid.

Sünnid ja surmad

Ma ise õppisin lindude lahkumisvaluga toime tulema hoopis tänu lembelindudele. Kui mu vanim poeg oli väike, tõid päkapikud talle esimeseks advendiks lembelindude paari, kellele laps pani nimeks Kipp ja Tott. Nad elasid meil kaks kuud – ja ühel šokeerival õhtul kukkusid enam-vähem korraga keset rõõmsat vidinat õrrelt surnutena alla. Tookord pugesin briketikuuri nutma. Tunni aja pärast sealt väljudes panin väikesed vaiksed ahju. Ja sellest saadik tavatsengi lahkuvaid linde ahjus põletada – ja mitte pikalt-arutult leinata, vaid elu ja lindudega edasi minna.

Kui pisipapagoidega nii palju aastaid koos elad, harjud paratamatusega, et mõnel hommikul on keegi neist täiesti ootamatult vaiksena puuri põhjas, ehkki eelmisel õhtul laulis vaheldumisi kassi ja koera, ööbiku ja uksehinge häälega, nokitses naabrinaise nokka ja puhastas oma sulgi. Nagu öeldud, leitud või kasside toodud metsalinnud matame lastega mulda – omad linnud lähevad sisehääle käsul tulle. Hingelinnud ju.

Üks meie kanakestest hääbus siiski Tartu väikeloomakliinikus, mitte kodus. Kahju, aga neist asjadest on vaja rääkida – iga eluga, kelle enda juurde kutsume, kaasneb ka läheduses mõtisklev surm. Kõnealune kanake munes ja munes ja munes – paar pesakonda väikseid dinosaurusi sai ka välja hautud ja uutele peredele üle antud. Ent enamus mune lihtsalt kuivas ära ja ta pistis nahka. Hullunud munemist ei peatanud ka isalinnust eraldamine ega pesakasti ära võtmine. Aina tulistas. Kuni toitained lõppesid organismist otsa, ümber munade ei moodustunud enam koort – ja kanakese kehasse kogunes tohutu piinav rebuklomp.

Arstidel ei õnnestunud seda eemaldada ega sassi läinud bioloogilise kellaga kana päästa.

Ent selleks, et hea ja halb oleks tasakaalus, sai isalind järgmise kanaga ridamisi seitse tibu. Kusjuures paradoksaalsel kombel just ülikülmadel talvedel, mil väljas oli miinus 30. Laualamp lõõmas ööd ja päevad pesakasti juures, et mudilal oleks soe ja valge.

Andmine ja saamine

Selge, et lõõmav lamp lisas mitmeid kuid järjest lindude pidamiskulusid. Ja mis siis? Need linnukesed ei tarbi ju üldiselt palju – kanepiseemned, puuviljad-juurviljad, hirsitõlvikud, vitamiinipulgad ja spetsiaalne liiv. Mina toon kogu selle kraami looduspoodidest. Need, kellel linde – ja ekstra neile pühendumise aega – rohkem, valmistavad paljut ise. Pesevad tavaliiva läbi ja kasutavad seda. Tükeldavad ise vilju ega kuluta nendega rikastatud toidusegude peale.

Idee poolest on papagoitibud täiesti arvestatav müügiartikkel. Vähemalt 20 eurot linnuke. Mina ei oska müüa. Olen eranditult kõik meie juures kasvanud viiksud ära kinkinud. Vähe sellest – olen noorlindudele enne kinkimist ka puurid ostnud ja mõnikord neile kõrvale paarilise ostnud. Näiteks Liu talus sündinud Lennart sai Tartu Lõunakeskusest kõrvale Julia, enne kui ühele armsale tüdrukule sünnipäevakingituseks läks.

Ma ise saan hea tunde.

Eranditult iga viiruke-nooruke on läinud inimesele, kes tema optimismi ja positivismi vajab. Ja igas peres hakkavad need väikesed andekad matkijad tegema just sellele majapidamisele omaseid hääli – papagoipuuris nurrutakse ja mängitakse kuldnokka, jäljendatakse pererahva intonatsioone ja majapidamishääli. Öeldakse, et lapsed on kodu peegel. Loomad-linnud ammugi.

Meie peres hakkavad esimeste koidukiirtega koos magamistoa seina taga häälitsema kaks tavalist kukelooskamit, kes seal oma haaremeid üles rivistavad – ja magamistoa aknal papagoid. Igahommikune vaikne vidin paisub koos valgusega.

Külalised küsivad, kas see vidin ja kätsatamine – harakate hääle matkimine on eriti raju – ei sega. Ei sega! Sellega harjub. See on meie kodu loomulik osa.

Mis siis, et kirjapaberid ja ihupesu on pahatihti seemnekesti ja sulgi täis – see on osa minust täpselt nagu kaerad taskus ja koerte käpajäljed pükstel. Eriti valgetel, teate küll, kuidas see heledate riiete ja mudaste käppade vaheline külgetõmbeseadus toimib.

Ja toimib ka oma hingelinnu ja perenaise külgetõmbeseadus. Võõrastest hoiavad meie papagoid, kellel on muuseas hüüdnimed kakagoid ja papaduud, viisakasse kaugusse. Kui puurile läheneb perenaine või mõni meie lastest, sibavad nad ootusrikkal küliskõnnil varbade juurde, ootavad sügamist ja suhtlemist ja ajavad sinuga su oma hääletoonil ja intonatsioonil juttu. Mida enamat võiks olla tillukesel hingelinnukesel anda kui tingimatu armastus, poolehoid ja nakkavalt lustilik meel?