Saage rüütlimõisa Altweski on väepaik, kus jagatava loovuse järele tullakse siia, mitte Madre ei leegi siit ennast tükike-haaval ilmapidi laiali viima. Püsin kodus. Ja kõigil on minust rohkem kasu. Jutustas FB näidatud 3 aasta tagune pilt minust ettevõtjatele-raharahvale koostööpakkumist tegemas, kultuurikeskuse ja noortestuudio üles-rahastamisel tuge lootmas.
Mitu ministrit korraga siin jahumas saali ja katuste remonti ja õla alla panemist sisulises töös – ajalehes ja teles näidatud ja puha – misjärel üks minister lahkus ametist kohe, teine varsti 😀
Pilt, mille kallim tegi näiteks vee-ettevõtjate liidus, jutustab meie eludes toimuvatest tuhandetest kohtumistest, kus räägitakse olulistest asjadest, mis peaksid loogiliselt viima koostöö ja ühis-sooritusteni, aga… ei vii kuhugi. Need on olnud vaimustunud kohtumised, kust tullakse eufooria ja pilvini tõusva teotahtega, hakatakse õhinapõhiselt rööprähklema ja… ei midagi. Paukpadrun, näh. Armas aeg, kui palju tubateatri sit-down-etendusi me oleme andnud, ennast kui toodet esitlenud, oma tegeliku Tee kõndimise asemel rollinud ja raisanud. Ka oma eelmist talu müües andsin enne üleni ise toimiva maakler Diana tulekut kinnisvara-turistidele, uudishimulikele, kodu ostmisest unistavatele perepiknikerdistele kümmekond mitte-kuhugi-viivat etendust. Möödas. Aitäh koolitamast, härrased. Enam me nii ei tee – seilasime, teame – ja tehtud 😉

Eel-energias kroolimine koosneb küll sageli illusioonidest, ent pikkade protsesside läbimise järel koorub lõpuks päriselt See.

Pärast mitut näidenditele-lavastustele-performanssidele keskendumist on Kroon-viirus käivitanud 400aastases vesiveskis taas Madre raamatuveski. Töötab nii 2×2 kohtumistena – teose tellija tuleb päevaks või viieks siia koos-looma – kui video-messidena. Üks raamat läks trükki, kolm tuli asemele. Kassid ja koerad ligi, hobunad hingetõmbepauside kaaslasteks siinsamas – nii ja ainult nii saab päriselt luua.
Sõidame ükseise juurde ainult päris asjade pärast, ei õõtsu teise juurde tegema seda mitte-midagi, mida teha ei ole. Ja võimalusel tuleme koos-looma on-liinedena, ennast solgutamata ja naftat põletamata.
Viljandi Piia Gambia-Nuiamäe panoraamiga oleme kõva veerandi raamatust valmis 2×2-tanud. Kroon-viirus lisas teosele ootamatut volüümi. Plaanis oli Lugu Nuiamäe hobukeskuse ja Viljandi väikeloomakliiniku emand Vilust, kelle teine kodu on Gambias. Saab sedasi, et päikeseline loomrahvaste teenija pakub nüüd enesest hoolivatele teadlikele inimestele 0-coronoidset talve-varjupaika köhatalve asemel.
12 ingliga, turu- ja teenindustööst sotsiaaltöhe sukeldunud Piia Padariga alustasime just nüüd. Oleme varem ristunud tema õe ämma Lia Laatsi, Tartumaa mitmete ringkondade ja elulooliste sarnaste seikadega – ning püstunud mu vanima poja Richardi loodud rahvapaatide Cumulus promonaadil, kus Võrtsu-äärset turismitalu pidanud kaunitar etendas pereema pardal, olles samas üks esimesi Brigita laule-täis-taevakaare kuuljaid ja selle salvestusjärgsel koduteel kohvi pakkujaid.
Inglikaitse Margarita eluraamatute seeria esimene taies jõuab mu toimetaja-lauale lähiajal. Lugu algab enneaegse titaplika sünniga ja lõpeb tänini luigepaarina ustaval koosteel püsiva Eikiga abiellumisega.
Tänan ja teenin, õnnistan õnnelikuna!

Õnne valem võib olla väga lihtne ja ühtlasi üsna eriline.
Tuleb vaadata uusfilmi „Viimased“. Oma majapidamises seda üha seedida ja tõdeda, et oma kodus on iga päev uutmoodi hea. Ka siis, kui töödejada kõrgub üle pea. Siis eriti. Misjärel tuleb väga pika pausi järel välja mürama minna. Kuni Kroon-viirus veel lubab. Just apokalüpsik-vesterni vaatamise vapustuse valguses oli Libatse ralli järelpidu külaplatsil nii lõpmata ehe ja armas. Boogie company ja palju ilusaid inimesi. Täiskuu silmsidemes tuleringiga. PS Troika ja asja juurde käivad külatolade-tädimaalide kaklused laste kilgete saatel… Täname kutsumast, ralliäss Herlend – õnnitleme 3. koha puhul, Heli Künnapas 🙂
Sayonara!
Märjamaal selle filmi vaatamise järel kummitab see jaapanikeelne hüvasti-sõna.

Sayonara, munad peterselli ja külma dušiga!
Veiko Õunpuu ja Pääru Oja tähelennu ristumiskoht „Viimased“ on filmi formaadis Lugu ajatu-kohatu ringi sulgumisest läbi tundra tagasi Aadamaks-Eevaks. Esimestest on saanud viimased – ja nii jäänudki.
See lõplik tühermaa võib sama hästi kui Lapis olla ka Alaskal või põualiivapööristesse ja metsatulekahjudesse mähkunud Doni kasakate maa – vahet pole, kus peale viimaste rohkem kedagi ei ole. Ega tule.
Veiko Õunpuu apokalüpsik-vesterni Eeva põlgab, mitte ei austa ega ihalda Pääru Oja kehastatavat Aadamat. Esimene Eeva ei pruukinud samas ju viimasest rohkem seda ainsat võimalikku Aadamat tahta – me ei tea (veel), mis tunne on, kui valikut üldse pole.
Võim ja loovus on seksikad – isegi autosuvila haagiste ja romulate linnaku kongis ja kasutamata kujul. Ent illusioonidel on üldine omadus hajuda. Tommi Korpela kehastatud kaevanduse juhi õpetus pealiku pojale: petersell ja külm dušš tõstab testosterooni taset – on igasuguse väljundita soovitus. Keda kepime – peale iseenese ja kitsukese lähiringi ajude? Tundra spliinis pole mune vaja ühelgi mehel.
Kui lõksus ja maa all hormoonid möllavad, tuleb neid igal õhtul alko ja teiste ainetega tasa lülitada, loomulikke heebleid maha tõmmata ning kirja- ja sõnaoskamatuteks töllideks manduda.
Ainus mentaalsete munadega mees on pealik – vaikib ja Teab. Ei anna järele meeleheitlikus kullapalavikus nõmedalt eluga riskivatele puuri-hiirtele, kes vingerdavad reptiloidide katseloomakestena pidevate paukude ja pahede käes, mis tõukavad hiinlastele sülle.
Uue Hea Ilma ootuse variant Õunpuu moodi – see on imeilu ja romulate piiril TÜHJUS. Mida muud tegema kui jooma, spiidima ja üksteist lõhkuma nad seal oma konservikarpides elades õhtuti peaksidki. Loomingu asemel karaoke. Igas mõttes. Iseenda eest peitu ja mällarisse. Igal õhtul. Kui üldse on õnne ahnusest ohtlikuks läinud kaevanduses õhtuni elada. Igaüks neist olemuselt ilus ja kena inimene – aga enda ja üksteise hakkimised sellises apokalüptilises ei-kusagil-ei-millekski-maal lihtsalt juhtuvad.
2 tundi 20minutilise rännaku asemel, mis võiks olla „Viimaste“ säästuvariant, mille pealiskaudsem publik ehk alla neelaks ja välja kannataks – on sisekosmose kaeblik kaemus – ei ole võimalik, kuis see kõik on… vägagi võimalik, mina siin ju ka…
Unistused versus enese kasutamata jätmine on kõigil ajastutel kaasa toonud meistrid mudas püherdamas. Egod sandistavad üksteist – kinnijooksnud IQ hävitab emotsionaalse intelligentsuse ning järele kõnevõimetu vitutamine – versus elegantne sõnade tulv mingigi sädemega partneri puhul. Viimastel aegadel seegi illusioon.
Edulugude lootus on jõuetum kui madala sageduse kustutuskumm, valitaksegi meelemürgid tulest-veest-vasktorudest läbi tulemise asemel.
Tean oma nabale väga lähedalt, kui lihtne on tegeliku elu asemel kujuteldavatele kaevandus-miljonitele keskenduda. Tundra võib olla ka näiliselt paradiislik Uganda… Aga seal kurvastavate mäemeeste naised-lapsed elavad ja hingavad ju samal ajal sünnimaal. Püsi kodus! Maali-vooli-musitseeri… Kasvõi püüa kala ja korile. Ela!
Püsi-kodus tulem on samas ka Kroon-viiruse kartuses tühi kinosaal. Mistõttu kinolinal näitab end selles resonantsis ka post-coronoidne globaalia. Kõik. Läinud. Viimased.
Näe, viimane laplane, indiaanipealiku patsiga tipi ees, joiu asemel rootsi-usa-musa ning rahupiibu asemel dünamiidi-salami – paki selliseid olid lahkuvad tiblad ka Altweskile peitnud, leidsima ta varemetest loovuskeskuse rajamise alguses – kutsusime päästekeskuse demineerijad ja puha.
Jaapanikeelne Sayonara! – pealiku viimane sõna – jäigi mulle seda Lugu tähistama. Sound-track ka – arvutimuusika Sven Grünbergi poolt muu müraga kokku punutuna, ortodoksi koraalid ja kosmika on võimas helipildiline panoraam.
Tõestus, et pidev helitaust võib olla orgaaniline ja ülikõva – vastupidiselt ulmeliselt kõleda teleseriaali „Reetur“ painavale psühhedeeliale, mille õnneks puldiga kinni saab. Et ei peaks nägema, kuidas mullina üles kiidetud seriaal, kuhu on kutsutud ja seatud megategijad nii produktsiooni kui näitlejate poolelt – on hirmutavamaski vaakumis kui tundra, sest et nööri ei ole ja süüde on vale.
Ja nüüd küsigem: mis siis, kui ses ajatus-kohatus tundrus käib viimne pauk, elektrit ega mobiililevi ei ole, paadiga spiidi keegi tooma ei tule – ainult 5000 hääbuvat verbaalset väeta vittu kaigub kokkuvarisenud tsivilisatsiooni rusude all?
Nagu „Tenetis“, nii ka siin on Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa saanud sõnatud rollid – tänu sellele alalis-ropendamiseta, aga see-eest riistaga. Lihunikunuga ja isiklik fallistiline rakett. Kuna Eelmaa näitas seda üle-eelmises omamaises filmis eriti suures plaanis, siis tema vaktsineeris publiku juba ülisuures plaanis m…i peale ehmumise vastu ära.
Paari suve eest tehtud helge ja kirgas koostöö Tommi Korpelaga Taska-Mattila-Annila „Igitee“ loomisel neutraliseerib „Viimaste“ linaloo puhul seinasuurusena esitletava kobeda maskuliin-komplekti, millega eelviimased läbi tõmmati.
Viimased inimesed kõnnivad minema 2×2 – teineteisele lähemale ei tule, sest ei taha.
Sayonara, inimkond! Enam teid palju ei saa – seega jumalaga…

Nii minu kui samas energias kaasteeliste palvetele on vastatud.
Ime-haaval sünnib minu Uue Hea Ilma sageduses sõnatervendus.
Gambia olustiku-reisi-kiri on selle žanri teeviit.
„12 inglit“ on mu next-level ilukirjandus, mida luues saab lady Padar ühtlasi oma erapraksise saatusekaaslastest naiste juhendamiseks.
„Meistritar Margarita“ – nagu sealpoolne Raissa, on ka tema tsaari järeltulija – teenimine ja tuunimine on mulle au ja katarsis.

Saage Saaratooriumi sõnameisterlikkuse 7 sammu listika osakondSõnatervendus Saage Saaratooriumis
1 Sõnatervendus

Alguses oli sõna. Inimesele on antud sõna kasutamise võime selleks, et seda pruukida. Kui ei tarvita, saame karistada – pettumustest koguneb kurbus, millest kasvavad haigused.
Sõbrannatamise asemel päeviku pidamine on (ala)teadlik enese tervendamine.
Valude ja hirmude põhjani aus läbitöötamine lahustab sedagi tõsiasja, et meil on justkui 1001 eesti keelt – lähedasedki ei mõista üksteist esimesel katsel.
Samas tuntakse üdini ausalt kirja pandu puhul raamatutes ja päevikutes iseennast ära.
Seega on sõnatervendavast päevaraamatust ilukirjanduseni üks samm.
Saage Saare 70 raamatut ja 21 näidendit ei tähenda, et vanas vaibis saaks lõpuni kroolida.
Sind õpetades õpin koos Sinuga.
1.Õpime päris asju tegelikult sõnastama – peegli ees, minule, koerale-hobusele.
2.Kirjutame ennast käsitsi kirjutamise krambist üle ja läbi.
3.Kuulame, kuidas kirjapandud tekst teise inimese poolt ette loetuna kõlab – tubateater, avita!
4.Toetame sõnatervenemist maali-trummi-tantsu-rännakuga.
5.Ühendame kirjaliku sõna Looks.
6.Kui tahame, mängime seda Lugu.
7.Lugude jadast võib saada raamat või stsenaarium.
Sel meetodil on sündinud minu teosed „Naisena sündinud“, „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“, „Abitu“, „Viimnekuu“, „Eedeni aed“ ja „Talv Eedenis“, „Projektilaps Pärnust“, „Tuusik teisele kaldale“ ning „Anita ja UFO“.
Alati ja igal juhul trükki minema ei pea – Lugude vestmine tiigrile-konnale-kutsikahännale on igal juhul hea.
Paber-pliiats-pintsel-peni-poni on minu poolt.

2 Tellitud teemaraamatute kirjutamine

Senised tööd kui tellija visiitkaart ning sõnumi jagaja, kokkuvõtja ja kuulutaja: „Vigursaetud puitskulptuurid“, „90 kammi – kammivabrik ESTIKO 90“, „Õnne hääl“, „10 neegrit Katjuušaga“, „Marika Mikelsaar“, „Prof. Mart Kull – Hingake!“, „Hele Everaus – Üdini tungimine“, „Ärge lööge mind enam – Tiia Järvpõld“, „Marju Lauristin“, „Asser Murutar“, „Hando Kruuv – Tartu da Vinci“jt

3 Reisikirjade ja kroonikate koostamine

Tulen kaasa või vahendan Seal käinu kogemusi.
Kaasa tulemine seisneb põhiliselt Seal käinu kanalisse suubumises tema loal.
Senised: „Džungliseaduste vangid – tele-reality Malaisias“, „Egiptuse Eha – vana tsivilisatsiooni lõpp“, „Mustlasena sündinud ja Gotlandi kirjanike-pansionaat“.

4 Näidendid ja stsenaariumid, lavastused ja linastused
Nimetage teema ja kanal – teeme ära.
Tehtud on „Õnne 13“, „Marlene“, „Mina, naine!“, „Ja siis tuli Prints“, „Eestlaste 4 kuningat“, „Täisring“, „Tuudur, Plutt ja Magdaleena“, „Mustrimuutjad“, „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“, „Tervist, Aafrika!“, „Sammalsalatarid“, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“, „Luiged laiali“ jt

5 Tekstide toimetamine

Suurimad tööd ligi 100 korrastatud raamatuteksti esireas on „Mina, eestlane!“ ja „Pahapilli pahalased“.

6 Tõlkimine

Sõna toomine vene ja inglise keelest eesti keelde, vajadusel ka vastupidi – ning vene-inglise omavaheline ringliiklus.
Tänase tasemeni jõudmiseks on tõlgitud mitmeid näidendeid, rohkesti ilukirjandust, Püha Graal, professionaalset erialakirjandust (nt intensiivravi õpikud) ning laulusõnu.

7 Kirjastamine, lavastamine, produtseerimine kõrgeimas võimalikus sageduses.

Meil on selleks Light Foundation NGO.

Hinnakiri on kirjas meie tänases reaalias.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.
Minu muinasmaal tuleb tänuga osta toit ja sööt, kütus ja küte, elekter ja telenetiteenus, rõivad ja riistad, kino-teater-kontsert-väljasõidud koos kallitega.
Mina ja Sina tahame üht ja sama: elada-edeneda-ehitada iseennast, ümbrust ja tulevikku.
Õiglane energiaringlus lähtub faktist, et minu ühe kuu kulud on üks tuhat eurot.
Edasi arvutame juba koos.

Ja kussse Usssikuningriigi kuninganna issse oma küpsevate kuldajastu-munadega oo?
Filmistsenaarium Hipiratoorium, Loomad-lausujad, Contra Mortem, Altweski pildialbum ja siin sündinud näidenditest juttude kogu, Püha Graali tõlge ja eesti purilennunduse Lugu on siin tuuli nuusutades omasoodu joondumas.