Kolm aastat tagasi helistas mu vanim poeg – „Ükssarviku“ filmi ristpistes prototüüp – Palo Altost: „Ema, kes ma olen?“
Täna helistan mina talle Palo Altosse – sellesse, mis asub õnneks Tallinnas, mitte Californias: „Poeg, kes ma olen?“
„Kus sa oled?“
Siin. Peeglis. Kohal.

On aeg. Jutustan avali õiena, millega tegelen.
Alljärgnev kuldkalakese väestamine on mõtte-sõna-teoga käsil olnud juba aastaid.
Sel aastal kõigutas sünkrooni kolimine-lahutus-eksi-taaskokutus-jadavapustus-ehitus-palavus-surmalähedus – see on nüüd möödas.
Olen kaubamärgiline nähtus-tehtus, kes võib tulemuspõhist tööd pakkuda kohe praegu 11+ inimesele.
Olen kogenud, et inimene ei saa korraga kirjutada-arendada-manageerida.
Südamesalu loovkeskuse ehitamine on lõpusirgel – mu edasine fookus kirjutamine-õpetamine-tervendamine loomade abiga. Ilukirjanduslike nõuanderaamatute, dok- ja kunstiliste filmide loomisel peab kõrval olema vähemalt 5-7liikmeline tiim. Iga raamatu taga temaatiline kataloog. Filmides tooteasetused.
Olen teada saanud, et mul on vaja ka selleks alalist meeskonda, kes jälgib, et ma ei kordaks-kordaks-kordaks oma tüüpvigu.
20tuhande eurose projekti Kalevipoeg kivi viskamas kokkulepe oli suusõnaline – olen 2000 (!) eurost tänaseks kätte saanud… 300. Vähemasti film Lindadest on tänu sellesse teemasse kanaldumisele idunemas.
Kuu aega seda ja ainult seda tööd nõudnud teleseriaal+film+raamat Keelatud armastus – nagu TV-projektide puhul ikka – on seni olnud õhku-töötamine – minu jaoks on selle novela nimi Hõbenuga ning tellija eeldatud Brigita asemel peaosas nüüd juba Indi Murutar. 
Valge varjupaik – prohvetlik muusikaline katastroofikomöödia-film on Rain Rannu käest läbi käinud, vaagimise läbi teinud. Maksimum-miinimum… võtan oma moodustatava meeskonnaga Raini nõu kuulda – mitte tema x-järgu toode, vaid minu startup, oma produktsiooni algus!

Management algab kataloogide koostamisest – igal raamatul saab olema koostööpartnerite kõnetamisel oma tegija – sadade süttijate tekstid kirjutan vähemasti esialgu mõistagi mina. Filmistsenaariumi on maitsekad tooteasetused sisse kirjutatud. 

Raamatud on kõik sellises valmidus-astmes, et igaüks neist on umbes kuu- kuni max kolmekuulise keskendumise järel valmis:
12 inglit
Contra mortem
Loomad-lausujad (maalin publiku tungival nõudmisel illustrad ise)
Saage saaga (Altweski subjektiivne ajalugu + siin loodud näidendite jutustus-versioonid)

Püha Graali tõlge on kolmandiku võrra sooritatud – cathari-rahva jt sama-vaibiliste koos-loojate finantsita misjonitööd ma endale rohkem lubada ei saa.

Filmid:
* Valge varjupaik – tviidülikonna teekond hipiratooriumis – filmime järgmises juulis
* Hõbenuga – ootan Loigo ja Liivi edasisi samme ja otsuseid
* Kalevipoja ema – sünnib monumendi-ulmlejate lapsikust tasuta lõuna tellimisest inspireerituna
* Saage saaga – dokfilm, mille tarvis on tänaseks juba pädev kogus materjali filmitud ning ring ümber – see aeg sai äsja läbi-läbi-läbi.

Praegu just peaksin pidama läbirääkimisi koostööpartneritega – kohaliku impeeriumi käest on siin peldik ja rendi-renault – Murutar saaks neile promomeistrina olla oluliselt kasulikum kui rahaliselt.
Konteinerite firma soovib saada A-st O-ni filmitud materjali, oleme valmis Üllar Kruustikuga neile 10-15minutilise unikaalse kunstilise doku looma (konteinerid platsilt koduni) – aga läbirääkimised on pidamata.
Vahuvennad teeniksid minu pealt promo ja samuti reklaamfilmiga palju enam kui rahaliselt – a mida siin tagantjärele põrgata – manager jättis töö tegemata, sest tema tegi ju samal ajal saekaatris laudu ja prusse. Mina, noh.
Pegu-jooturiga oleme veel ree peal- sellest saab tulevase manageri proovitöö.
See on puurkaevu pistetav tagasivooluga – seega külmumiskindel – hobuste ja lehma pidamise vidin.
Musta augu poolt segi pekstud Twingot Kuusakoskisse viies nägin seal igakülgset koostööpartnerit. 
Igal sammul näen – see sinna raamatusse, too tänna – aga manager nohiseb noori hobuseid õpetada… Ikka mina.

Lady Stahl on managessina juba lennukoridoris – reaalse töö alustamise ees on alati hargutanud mingi imeline keberniit – põrgukuumus, peahoones surev hõimlane… 

Piia Vilu – tema raamat on mu seni-viimane teos – asetub oma loomakliiniku ja Nuiamäega nii 12 inglisse (hipoteraapia) kui mõistagi Loomad-lausujad raamatusse.
Tema fenomenaalne poeg Kristo Maisa võiks vabalt olla selle humoorika nõuanderaamatu kataloogi-rahva kokku hüüdja… 
Kinnisvarabürood ja turvafirmad sobivad igasse raamatusse ja filmi – eranditult! – samuti õigusabi pakkujad ja ehitusfirmad – pole üldse palju fantaasiat vaja, et meid koostöösse haakida, eks ole.

Aastate jooksul kõigi oma teoste story-telleri missiooni südameüdi ja rakutuumani läbi elades olen loonud lõpuni vormistamist ootava materjali massi, mis vajab vähemalt 7 inimest pusletükk-haaval produktsiooni-managementi õigesse vaibi sünkima. Mina olen Lumivalgeke, kes loob ükshaaval oma raamatuid ning sooritab promonaadi vastavalt kokku lepitud listile, mille 7 pöialpoissi ette lükkavad.
Seniks meeleolumuusikat.

Video-konverents-vestluse käigus esitas poeg Richard mulle rea teravaid küsimusi.
Vastused sünnivad-kõnnivad praegu, pärast Siriuse-kodus setitamist, üha selgema voona.
Mida ma tahan teha?
Tänan küsimast – raamatuid kirjutada ja filme luua – ühenduses hobuste ning nähtava ja nähtamatu loodusega.
Oma teel püsimiseks ja fookuse hoidmiseks vajan enda kõrvale manageri, kes moodustaks meeskonna, mis õpib samm-haaval iseseisvalt, minuta funkama.
Keda ma tahan leida?
Richardil on õigus – mitte mina ise ei pea leidma 7 pöialpoissi. Pean leidma ühe sünkiva isiksuse, kes rivistab päkapikud.
Kus on minu loominguga haakuvad pivotid?
Eakaaslannad, kes on seni olnud vägevad startappijad, on end ülimalt kokku tõmmanud – kes tegeleb vanurite, kes noorte, kes töötutega.
Liiatigi on suure shifti eelse 100 eesti keele asemel nüüd õnneks… 1000.
Me ei mõista enam ühtki tekst – sõnagi mitte! – sama moodi. Oleme vaibi teisenedes sattunud mitte üksnes erinevatele korrustele, vaid erinevatesse hoonetesse. 3. korruseta ei saa kerkida 7. korrust – iga hoone on hea – aga kui ei süngi, ei saa.
Tean!
Pivotid on Viljandi kultuuriakadeemias, pedas, põlluülikoolis ja Pärnu kolledžis. Võimalik, et tehnikumides ka. Sinna mu töökuulutus lähebki.
Milles seisneb mu kataloogide fenomen – mis eristab neid raamatute-ajakirjade vahele topitud iiveldama-ajavatest klantsflaikudest?
Olenemata sellest, kas temaatilisse kataloogi ostetakse kastike või põhjalik peatükk – see on orgaaniliselt raamatusse kuuluv unikaalne autoriteos minukese sooritatuna. See jõuab kindlalt sihtgrupini, mitte spämmi ega ahju. Sellest saab aja jooksul ajalooline dokument – kord toodeti selliseid loomasöötasid, kalmistud toimisid nii ja nii, kontratseptiivid ja kliinikud olid semmoised ja tämmoised…
Milline on ajajoon?
Elan raamatut luues üleni selles – rööbiti õhinapõhiselt ei rähkle – 12 ingli kirjutamiseks läheb maksimaalselt kuu – tagaossa reastuv kataloog võtab teise kuu. Võtame varuga – seega on laual ühe aasta plaan.
Kusjuures meenus Makita-meestega juba mõne aasta eest Kodutunde raamatut kirjutades veeretatu – riistade-vahendite-võtete aabits naistele. Ja nüüd veeres kohale ära. Ka see – inspireerituna Pahka-moori potsepaks-õppimisest, lady Lassi puusepa-õppest ning L Meta sepa-kutsumusest tuleb ilukirjanduslik nõuanderaamat „Naine õmbleb maja“.
Millised on levikanalid?
Puust ja punaseks – ehk et trükis.
Digi – mõistagi koos kataloogiga. Ja tänu ajurünnakule kolmas variant ka – audio. Loen lisaks sisule sisse ka reklaamid. Külluse kogunedes palkan igale tellijale meelepärase lugeja.
Mis on perspektiiv?
Loon jätkusuutliku managemendi. See pole projekt-haaval sutsadi-sutsadi, vaid voolavas tõusus tervikpildi moodustamine, mis toob väärikalt pälvitud külluse kõigile asjaosalistele.
Ja uuesti – mida mina tahan teha?
Tahan kirjutada ja maalida, laulda ja hobustega inimesi teenida.
Vajan turvatunnet ja tagalat, iga tasandi blokeeringute lahustamist sama-vaibiliste kaaslastega harmoonilises koos-loomes.
Tänan ja õnnistan.

Tänan Maire Aunastet ja Tiit Koha soojalt südamliku sõnumi-edastuse eest oktoobrikuu ajakirjas Eesti Naine.

KATI KOLIS  KONTEINERISSE

Kati Murutaril on olnud rohkem nimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on olnud 4 korda abielus,  oma esimesest abielust Alo Murutariga on tal 5 last.Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam kui 70 raamatut, 30+ näidendit ja stsenaariumi, juhib omaloodud kultuurikeskust ja stuudiot MINA OLEN. Olnud viimased 28 aastat vabakutseline ajakirjanik ja vabatahtlik tööloom. Kusjuures ma ei pea siinkohal silmas tema kuut hobust, ilma kelleta Kati elada ei oskaks.

400-aastasest veskist pruugitud merekonteinerisse.

“Ma ei ole asotsiaal. Mul on palju tuttavaid, kes elavad konteinerites. Üle-ilma on see kasvav trend –  null-tarbimisega, vähese ruumi ja rohke koduga, minimalistlik” tutvustab sel hetkel kahte Pipi-patsi kandev Murutar. Murutar on ta firmamärk. Nii nagu patsid ja teismeliste beibede riietuski.

“Zhenja Fokin on minu kohta öelnud, et “jube stiilitu!”, aga see just ongi minu stiil, armas ja naljakas. Ma kannan oma tütarde ja nende sõbrataride väikseks jäänud riideid, ma ei käi kunagi riidepoes,” selgitab 54-aastane Kati oma maailmavaadet. See pole isegi mitte öko, vaid puhas loodusega kokku-elamine.

“Sa vaata, kuidas ma elan! Koos luikede, toonekurgede, haigrute ja sinikael-partidega… Arvan, et parte on siin umbes 600!” viipab Kuusiku Altveski taguse Südamesalu pokumaa emand Kati lindude poole, kui astume üle kitsukese silla paar kuud tagasi paigaldatud merekonteinerite suunas. Silla ehitas ta oma lavastuse „Merehädalised“ jaoks – nüüd kandis see muu hulgas 6 mehe vahel pianino ja 10 tuhat raamatut uude heasse ilma.

“9-vägisest taimest oled midagi kuulnud?” küsib roosas mini-dressipluusis Kati. Ega ta vastust tegelikult ei ootagi. Tantsib aku-makita-trimmeriga sadade ise tulnud võlutaimede vahel muru pügades balletti.

“Selle taime tõmmis on looduslik vaktsiin, immuunsuse tõstmiseks ja närvikava tugevdamiseks. Soomes müüakse seda taime 25 eurot tükk, mul, näe, kasvab neid siin umbes 1000,” on Kati ühtemoodi õnnelik nii looduse lahkuse kui oma uue elupaiga üle, kus ta elab koos 15-aastase tütre Indiraga.

“Vigala jõe kaldarägu prügimäest sai tänu Urmas Amurile Bella paradiis ning ümber mu 8 hektari on Pärg-hiis – kõige selle rajamisel on mul abiks nähtamatud abilised. Mõne kuuga muinasmaa loomine pole ühe naise sooritus,” on Kati põhjusega uhke, sest konteiner-vabaõhustuudio on tema lahendus oma stuudio, hobutervenduse vajajate ja tütre sõpruskonna hulludest aegadest läbi toomiseks.

 UUS  NIMI,  UUS  ALGUS

2017. aastal abiellus Kati  Kuusiku-Altveski vesiveski omaniku Robert Borodiniga. Valgevene-kreeka-juudi juurtega kahemeetrine mees lõi oma sära ja väega Katil jalad alt. Aga ainult hetkeks, sest Eesti külmimaks kohaks tituleeritud Kuusiku koos Nõmme taluga – !!!!!!! – nõudis nii palju tööd, et polnud aega mesinädalaidki pidada. Rapla külje alt Altveskist oli Kati eelmisse, Soone tallu linnulennult vaid 7 kilomeetrit. Neid kahte suur-majapidamist pidas vapper hobulausujast kirjaneitsi paralleelselt kaks aastat.

“Soone talu pidasin 10 aastat – enne seda 10 aastat Lius Jausa talu, Raeküla nõiamaja enne toda pisut vähem -, siis tundsin, et enam ei jõua. Kaks aastat käisin iga päev Soonele tallesid lutitama ja beebiga tütart poputama, siis tagasi Altveskile stuudiolaste ja abikaasa juurde. Soonel oli mul tõeline Eedeni aed, mis koosnes kõrghetkel 17 hobusest, 2 lehmast, 4 kitsest, 6 seast, küülikud-kanad-pardid-haned peale selle. Lambad olid 8 aastat ka ja nad said kuidagi aru, et hiina kalendri järgi olen ka mina lammas. Mis tähendas, et määtsud valisid mind oma karja juht-uteks! Kui tahtsin toas rahulikult kirjutada, pidin kikivarvul kõndima, et lambad aru ei saaks, et ma kodus olen,” räägib loomadega otseühenduses loov Kati. Muide – loomaarstiks saamine on alati olnud ta unistus. Saigi.

“Altveskile tulles loobusin lammastest ja lindudest, tundsin, et omasugustega said jutud räägitud. Rajasin veskisse kultuurikeskuse ja stuudio. Nüüdseks olen seda 400-aastast tondilossina mõjunud Altveskit 5 aastat kallistanud ja tervendanud, 2 talve siin 10 neegri eest möllanud, 4 tulekahju kustutanud… Aga 1000 ruutmeetrit maja ja suur mees veelgi suurema bioväljaga keerab teisest inimesest energia lihtsalt välja. Sellepärast pidime Robertiga lahku kolima. Elame nüüd teineteisest 100 m kaugusel üle silla ja sellega olen ülimalt rahul! Oleme äärmiselt kvaliteetses suhtes armsamad, kellel olmestiilid, ettevõtmised ja tulevikuplaanid on eraldi. Piirid on paigas ja kohtumised koos rahuliku hingamise ja vabadusega samuti,” räägib Kati Altveski paisjärvest kukkuva kose mühinaga ühes rütmis. Seesama kosk annab teadmise, et sa pole kunagi üksi ning et samas elad vetemühina kui kindla ukse taga.

10 000 RAAMATUGA  14 m PIKKUSES  TERAS-ATELJEES

14 meetrit pikk ja 2,7 m lai konteiner ei meelita väljastpoolt millegiga. Aga juba esimene konteineri otsa-uks pakub üllatusi: Kati kantud ja kandmata kasukate taga, mis ripuvad metalltorul riidepuudel sõbralikult reas, on maast laeni riiulid raamatutega!

“Ma ei kujutanud ettegi, et mahutan oma 10 000 raamatut – mille kõik olen omal ajal ka läbi lugenud – meie uude koju ära. Kõige tüütum on muidugi nii suure hulga raamatute tolmust puhtaks tegemine ja ühest majast teise tassimine. Nüüd aga näen rahulolevalt, et kui oma kasuka-muuseum-raamatukogu uksed lahti teen, jäävad mu tütar ja ta sõbrad neid raamatuid…lugema! Lugemiseks pole minul enam aega ja uusi raamatuid sisekujunduseks-soojustuseks juurde ka ei osta,” teab Kati, kellel kirjutamiseks peab aega igatahes olema. Varahommikuti on kirjutamine ta esimene töö ja paralleelselt on tal arvutis pooleli neli mitmeid aastaid kogutud, õige hetke ootel ilukirjandusliku nõuanderaamatu käsikirja.

“Issand kui hea on olla omas stuudios, omas ruumis, kus ei häiri kirjutamist peahoone platsile prantsatavate kalameeste-turistide-piknikerdajate võõras energia!” tunnistab Kati. Konteineris on järjestikku 4 ruumi: otsmine on Kati ateljee otsepääsuga teise konteinerisse ehitatud tallis elavate hobuste sekka, siis köök koos dušikabiini ja biokempsuga, Indira resideerib pianino-kitarri-sündi ja salvestustehnikaga helistuudio-raamatukogus. Kahe konteineri vahel on stuudionoorte jaoks taipoksi-kotiga jõusaal-paviljon. Täiel rinnal elamiseks pole tõesti palju vaja – köögis on osavalt paigutatud 4 auguga elektripliit, pesumasin ja külmik, seintel riiulid ja maalid. Jamie Oliveri kastrulitega majandavad Indi ja tema sõbratarid.

“Mina ei kokka,” ütleb 5 lapse ja 7 lapselapse mummi, kes arvatavasti aegu tagasi nii kergelt ei pääsenud. Aga see, et nad tütrega peale arbuusi ja tumeda šokolaadi vist midagi ei söö, on silmaga näha. Kahe peale kokku kaaluvad nad umbes 85 kilo ja nende ruumis tekiks raskematel inimestel ka rohkem probleeme: nimelt ei mahuks nad teineteisest mööda kõndima!
„Kuna ma pean saama iga päev vähemalt 3 tundi raju füüsilist teha – hingan, kasutan oma keha täiega, mediteerin liikudes – söön tegelikult õhtuti maja tühjaks,“ naerab musklites mama-Tarzan.

HOBUSED  ON  PERELIIKMED, AGA  LEMMIKLOOM  ON  LEHM

Kati oli 30-aastane, kui esimest korda elus hobust puudutas. See juhtus pärast seda, kui tal avastati agressiivne kasvaja, mille opereerimise järel ütles arst, et noor naine ei saa enam kunagi lapsi, ei tohi jalgrattaga sõita ega ratsutada. Haiglast läks Algallikaga otseühenduses Murutar otse Luule Viilma juurde. Tulemuseks oli legendaarse Luule raamatute toimetamine, veel kaks last ning enese kinkimine hobustele!

“Ma hingan hobuseid. Nad on minu saatus, minu ja paljude inimeste tervendajad. Mu hobused on samavõrd osa minust nagu mu lapsed. Oleme terviklik komplekt. Kui ma kodust päevaks ära sõidan, tunnen juba lõuna paiku igatsust… Varsti tulebki hobuste jootmise aeg – põud tegi tiigid kuivaks ja tegi hobunad minust sõltuvaks – siis ma sinuga rohkem rääkida ei saa. Hobused on nagu lapsed – nad tahavad põsk-vastu-mummit oma päevastest elamustest jutustada. Ja mina tahan neid kuulata ja kallistada, neile silma ja südamesse vaadata,” räägib oma perest Kati, kui astume tema kirjutuslaua tagant otse hobuste koplisse. Teises 45jalases merekonteineris on viis boksi ja Kati enese ehitatud sadularuum – ka riiulid ning mitu ateljeeseina on ta enese kätega ehitatud. Tema isapoolse hõimu värvikad inimesed on ehitajad-artistid-põldurid. Tema kõik ühes.

“Kuna pereliikmetest ei tohiks kedagi lemmikuna eelistada, siis eelistan öelda, et minu lemmikloom on mullikas Matilda. Hoian teda Papli sünnitalus tuleval kevadel poegimiseni, koju tuleb vasikaga. Lehm on maismaa delfiin: humoorikas, naiselik, koostöö-aldis. Inimesed peavad lehmi ja lambaid tarbe-karjana ega tunne neid sulneid isiksusi. Inim-kõrgid solvangud loomade aadressil on äärmiselt võhiklikud – mitte loomad pole rumalad. Loomad on telepaatilised, ausad, delikaatsed, hoolivad ja halastavamad kui inimesed,” teab Kati, kes on loomadest arusaamiseks, nende ravimiseks ja nende abil inimeste aitamiseks läbi teinud pea 25-aastase teekonna. Selle võimsa tutvumis-rännaku kinnituseks annab ta oma musta-valge-kirjule lehmale musi otse suule ja ronib mängeldes 2aastaste sälgude turjale.

“Mu pokumaa-angervaksavälu keskel on Südamesalu – šamaan Evald pühitses selle kuuseringi verevalamiseta ja vägivallata maaks. Peapiiskop Urmas Viilma tõi Camino Estonia palverändurid juunis siia rännakule ning õnnistas salu vabaõhu-katedraaliks. Palverännu-teekonnal läbi Eesti on meie hooldatav Südamesalu Camino de Santiago, palverännakutee Santiagost Eestisse süda-punkt. Koos Urmas Viilmaga istutasime 7 palvemändi. Hobused olid koos palveränduritega – ja nad said aru, et külas on püha mees: nad kummardasid tema ees ja osalesid palvusel!“

NOMAADIDE  LAPS

Minu arvestuse järgi peaks Altveski olema Kati Murutari jaoks 8. elupaik. Ta on taastanud 3 talu ja seejärel andnud need üle järgmistele omanikele. Täpsemalt öeldes müünud pärast seda, kui  küüned on veriseks töötatud ja hing tehtuga rahul. Uued pered on neis palju lapsi saanud.

“Kõik minu talud on tõusnud osmikutest väepaikadeks, kooskäimise kohtadeks, mis on viljakad nii laste kui koerakutsikate ilmale-tulemiseks. Altveski kodu tulevane emand on mu tütar Indira,” arvab ema Kati, kes ei suuda üle 10 aasta ühes kohas püsida ega taha kusagil juuri alla kasvatada.

“Olen nomaadide laps. Mu isa Harri esivanemad olid mustlased ja juudid, mu ema Ille juured on Rannarootsis, Norras ja vanavanema kaudu ka Pariisi tänaval. Kõik nad – nagu ka mu laste isa pärsia-setu-saksa eellased – on kunagi Eestisse rännanud. Ma pole sellist vangistust ära teeninud, et sunnin end ühte kohta kinni. Saan järgmisel kevadel 55aastaseks ja jõuan seega veel mitmes kohas maailma luua. Ei meie ega me lapsed pea elama nii paikset elu, nagu eestlas-põlvkonnad enne meid, rügades surmani ühes kohas, küüned maas ja hambad naabri kõris. Igaüks elagu oma muinasjuttu!” ütleb uskumatu energia ja tahtejõuga Kati Murutar enne, kui vilistab kutsuvalt hobustele. See tähendab, et õhtune joogivee ja armastuse jagamise aeg on käes.
„Teen sulle ka spagette tšilli kastmega?“ hõikab lävelt Indira, kes saabub sõbrataridega foto- ja filmisessioonilt, põdrakanep pükste küljes ja humalakäbid juustes.

My ultimate living:
Whilst there is almost always a good and bad aspect to something, it is always better to let go of “things” when their negative aspects disproportionally outweigh the positive – it is even more so when the perceived benefits are temporal whilst the consequences are sometimes permanent and long lasting. This is the exact position the concept of “cancel culture” finds itself in, and it is the reason why“cancel culture” should be canceled.
What is cancel culture?
If you stumbled upon this article with no previous knowledge of what “cancel culture” is, permit me to explain: “Cancel culture” is simply a modern form of ex-communication or banishment in which a person – usually a celebrity or person of influence – is collectively condemned for their action, stance, or opinion (even if it was in the past).
As the name suggests, the individual is ostracized from the social circle; and whilst this usually happens online, it often has massive offline repercussions – ranging from loss of status, job, or other social benefits and opportunities. 
A good example would be Louis C.K who lost his job and fans in 2018 after confessing to sexual misconduct. Or J.K. Rowling whose fans turned against her after she made transphobic statements on Twitter. Or the banning of Donald Trump (while still in office) for making insurrection inciting statements on social media. Or Kevin Hart who suffered public backlash (in 2019) because of homophobic jokes he made long ago (in 2009).
The truth is that the list is endless. And not even the “throne” of “Presidency” is safe from cancel culture. In fact, no one is immune to being “canceled” – not even you!
The big idea behind cancel culture is that it gives the masses the power to degrade people (by simply “cancelling” them).
Why Cancel Culture Should Be Canceled
The problem with cancel culture is that it forbids the sprouting of new ideas or consideration of different perspectives. But that’s not all. Cancel culture is also woefully ineffective at times in doing the thing it aims at accomplishing.
For example, when J.K. Rowling was canceled in 2020, her book sales increased. In fact, history has proven that cancel culture ends up promoting the people it aims to quieten in some cases. And even when it succeeds, the success is as glorious as a mob throwing stones at a helpless individual for making a single mistake (despite all their previous years of doing good).
It serves the purpose of burying an individual’s individuality – goodness, hard work, and hope – under a single mistake (or wrong). It is like waking up tomorrow morning only to find the video of you farting scattered all over the internet, with everyone capitalizing on that to judge and even condemn you as a smelly pig.     
Of course, everyone farts. So also, everyone makes mistakes or says something wrong – but not all the time. 
The problem with the internet is that whilst it is quick to move on (to new and interesting things), it never forgets. The records are stored, people create copies or take screenshots so it’s impossible to completely wipe them off and get rid of them.
This means an offense from over a decade (or more) can still hunt you for decades to come. So that you still have people being rejected for job interviews for obnoxious tweets they made during their teenage years – even though they are now much older and wiser.
The cancel culture gives people the opportunity to pounce on anyone who holds contrary opinions. If “trolling” and “calling out” people were the left and right hook respectively, then “cancel culture” is the upper-cut that knocks out the victim. 
We have thousands of people who judge, condemn, and punish people without giving them the opportunity to repent or even explain themselves. And even if they do get the opportunity, they are either doubted or too tainted to even go on with their lives as usual.
The result is that it causes people to be extra-cautious, to the extent of not being able to express their views for fear of being “canceled” – for fear of being punished perpetually.
The Way Forward
After the ban of Donald Trump, the CEO of Twitter, Jack Dorsey, explained “Having to take these actions fragments the public conversation… they divide us. They limit the potential for clarification, redemption, and learning.” Furthermore, he wrote, “I do not celebrate or feel pride in our having to ban @realDonaldTrump from Twitter…”
The truth is that cancel culture is nothing new, and just like society went from decapitating people and having their heads on spikes, to having them appear in court and (when found guilty – after hearing their side of the story) were sentenced to imprisonment or freed, so also society needs to move from “cancel culture” to a more reformed approach to things. 
People need to be given the chance to change their minds, and an opportunity to apologize and even improve. Cancel culture accomplishes none of those because it is most times fueled by overly sensitive people who hardly take the time to think deeply about what, and why someone said something, and who might even get offended reading this. 
But then again, that’s the point. People should learn to listen to ideas and perspectives that challenge theirs because it is the only way we can grow.

Tartu Rahvaülikool pakub Raplas lastevanematele psühholoogiaalaseid koolitusi. Kõikide koolituste sihtrühmaks on keerulistes oludes pered, paljulapselised, üksikvanemad, majanduslikes raskustes olevad pered. Kohtade olemasolul ka teised pered, lasteaia- ja kooliõpetajad.
Vallavalitsuse kaudu registreerunutele on koolitused tasuta, kuid palume selleks märkida registreerudes märkustesse märksõna Rapla vald.

Vajalik on kindlasti eelnev registreerumine, kuna kohtade arv on piiratud!

Vanema toimetulek oma emotsioonidega.
Koolitust toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Esmapäeval, 4. oktoobril kell 17.30-20.45
Maht on 4 tundi
Hind 5 eurot
Toimumiskoht: : Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja on Anne Uibo
Meie kodulehel link tutvumiseks ja registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7472/kursus-rapla

Lapse toetamine stressiga toimetulekul.
Koolitust toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Laupäeval, 9. oktoobril kell 11-14.15
Maht on 4 tundi
Hind 5 eurot
Toimumiskoht: Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja on Rita Rätsepp
Meie kodulehel link tutvumiseks ja registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7516/kursus-rapla

Nutiseadmete kasutamise mõju ja mõistlike piiride seadmine.
Koolitust toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Laupäeval, 30. oktoobril kell 11-14.15
Maht on 4 tundi
Hind 5 eurot
Toimumiskoht: Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja on Rena Pent
Meie kodulehel link tutvumiseks ja registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7476/kursus-rapla

Lapse toetamine meeleolulanguse ja ärevuse korral.
Koolitust toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Laupäeval, 4. detsembril kell 11-14.15
Maht on 4 tundi
Hind 5 eurot
Toimumiskoht: Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja on Rita Rätsepp
Meie kodulehel link tutvumiseks ja registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7517/kursus-rapla

Sisenemisel tuleb esitada vaktsineerimist, läbipõdemist või negatiivset testi kinnitav tõend!

Heade soovidega
koolitusjuhid Piret Tegova ja Maarja Keba
736 1548
53305205
piret@rahvaylikool.ee
Õppida on mõnus!

www.rahvaylikool.ee
http://www.facebook.com/TartuRahvaylikool