Kõik on alati parimal võimalikul moel. Kallid hõimlased-sõbrad-kaasteelised – tänan ja armastan teid piiritult.
Meil Indiga olid Hõimupäeva omadega asjalikud kavatsused – tiigile kivipärg, tuulekojad, lepalatid, riitus… Füüsiliselt kohal oli viiendik oodatuist – koroona, karantiin, muu viirus, eneseisolatsioon, välismaal, koroona-koroona-koroona…
Saabunute seas sujunes sekundiga tegus ühtehoidmine, keskmes püsimine, ühes suunas vaatamine.
Ma ei oska päriselt sõnastada, kui väga mind liigutas delikaatne toetamine igal hetkel, mil joostes-sõites-korraldades omadest mööda vihurdasin. Delikatessidest toitumine – minu, purgikorilasest turbotädi jaoks hindamatult haruldane – algas alles pärast. Assarassa, mida kõike oli karpides-purkides – tänan! Niimoodi peabki õnnelik inimene sööma…
Sellises sünergias ja laengus ankurdus kindel teadmine – nüüd ja edaspidi läheb aina paremini – kindel ja kõigitine kaitse on peal. Reptiloid-agoonia ja oih-seikadest puhtalt välja tulemine kinnitavad – meie jääme – ja teeme tegusid. Mustast august tuli käsk – armastuseavaldusena vana raudteesilla peadele ehitatud Sild üle vaevavete – maha võtta. Selle ehitasid MB’n’RB – kõlab nagu Fille ja Rulle neh – ja Kalle Tikkas. Selle ümber mängitud etendus „Merehädalised“ tõi meestelegi liigutuspisarad silma. Oli ära – tänan ja õnnistan. Omad teevad sõnumikandjast sillast vabanevast materjalist kindlasti midagi imelist.

Väikesed mustad karupoeg Puhhi suurused plauhh-pilved, vikerkaared ja luiged, austus ja usaldus, soe turvatunne ja ühendus.
Mina ei ole muide võrgustunud – küll aga olen Norra looduslike tervisetoodete tarbija – puhastun raginal ja magan mullu novembris alanud kräššide kaskaadi järel esmakordselt, nagu emakaru – jaksan ja tahan – ja mäletan taas, kes MINA OLEN – kõik tuleb tuhandekordselt tagasi. Igas mõttes.
Freesimisel, millega me ise taieldes toime ei saanud, tulid naaberküla professionaalid keset püha valimispäeva appi. Küsisin neilt lontiskõrvu: kui palju ma võlgnen. Nemad vastanud: pühapäeval… me raha ei võta – aga et sina rohkem ei ehita ega tülita, krdikrt!
Nothing comes from nothing – nothing ever could – so somewhere in my youth or childhood I must have been done something good…
Alljärgneva loo komponeeris minu poeg Richard Murutar hõimupäevaks.
See on Südamesalu ja Bella paradiisi, Pärghiie ja stuudio MINA OLEN hümn.