ÕÕÕ.
Põrandad. Õli. Sõnnik. Selline näddalivahetus siis – õõõõõõõõõõõõõõõ!
Ükspäev ehitame sauna, teinepäev lehma maja, kolmas päev kaldakoja ja neljas päev nõmmekoja – lõunavaheaegadel teeme jäägid ja maha võetud lepavõssi pursuikapuudeks – ja elu ongi lill. Jälle 😀 😀 😀

Tegelt on nii – 12 inglit ja management – siis saun – contra mortem ja management – siis lehma maja – loomad-lausujad ja management – siis kaldakoda – saage saaga ja management – siis nõmmekoda – naine õmbleb maja ja valge varjupaik – ja päikesepaneelid-turbiinid. Kusjuures ma tean, et see kõik saab sedasi olema – Peeter Rebane tegi oma esimest mängufilmi Tulilind 7 aastat – mul läheb alles teine – heh, nu!

Heino Mart Laisk:
Astuge sellest lood välja. Te ei ole tegelased selles loos, vaid selle loo jälgijad. Osavamad ka loo loojad. Ärge võtke seisukohta, vaid vaadelge seisukohavõtnuid. Vaadelge tervikut, mis hõlmab neid seisukohti. Vaadelge nende omavahel põrkuvate tõdede mängu tervikus. Kõik need tõed on vaid vaated Tõele.

Marelle Kaelep:
Ja ma taipasin keset oma kõige sügavamat suremise faasi,
et selle keskmes särab sündimine.
Mõni suremine venib pikemaks kui me tahaksime, mõni suremine näib lõputu. Kuid suremine ei tule ilma sünnita, me saame ühel ajal surra ja sündida. Surra on lihtsam kui sündida, sa ‘lihtsalt’ annad kõik vabaks – annad end vabaks, annad maailma vabaks, annad vabaks kõik, mida teadnud. Kuid sündimine… see on miski, mis on ebamugavam kõigest, see ületab kõik need piirid, mida me oleme tundnud ja teadnud. Ning just seetõttu vahel me jäämegi suremise faasi – meil on hirm sündimise ees.
Sündimine avab meis maailma, milles me tunneme end täiesti alasti, sest see on nii tundmatu – me ei oska end selle eest kaitsta kuid ometi need sügavad instinktid meis seda just otsivadki, viise end kaitsta. Sündimine on üks intiimsemaid olemisi, mida me saame inimesena kogeda. See teeb meid aga haavatavamaks kui ei miski muu ning just seetõttu osad valivadki jääda pimedusse, sest see uus avar maailm on nii hirmutav oma tundmatuses.
Kui aga lubada endal olla alasti, lubada elul enda õrna nahka silitada, lubada elul voolata meist läbi nii sügavalt, et siin pole mittemingisugust vahet kes on kes ja kumb on kumb – sa oled eluga üks. Nii ebamugav on lubada nendel piiridel minna, nii ebamugav on anda vabaks need kaitsed, mida otsime igal võimalusel, et need enda ümber tõmmata ja mitte olla puudutatud. Kuid sündimine… selleks, et sündida on hetkeks vaja unustada, et mäletada. Unustada enda kaitsed, et mäletada enda elusust. Unustada kes me oleme, et mäletada kes me oleme.
Jah, sündida on hirmus ja pimeduse seinad pakuvad meile kaitset… kuid siin ei saa me sirguda enda potentsiaali. Meil on vaja astuda valgusesse, meil on vaja astuda avarusse ja lasta end kõdistada täielikult elule sellel müstilisel elususel, mis kõiges hingab. Pimedus on hinnaline… kuid üks hetk peame me sealt päikese kätte astuma, et päriselt elada.

Tiina Varatalu:
Kuldsete viljade valmimise aeg!
Mõned on juba valmis.
Kuidas valmivad kuldsed viljad siin Paradiisiaia eriti haruldaste ringikõndivate puude otsas?
Sordi nimi on “Inimene”.
Looja enda aretatud sort.
Väga keerulise käitumisega ja ettearvamatu liik.
Viljad on selles perekonnas mitut erinevat värvi ja valmivad jumal teab millal…
Tegelikult jumal ka ei tea…
Võrdlemisi keeruline aretuslugu.
Tüvi oli küll lihtne ja väidetavalt üks aga edasine….
Õnneks keset kosmost see peenar.
Ruumi on.
Ajaga selgub mis saab.
Kuratlikult kahtlased riknemise asjaolud vahel ilmnevad.
Valevõsad tekitavad ohtlikke seedehäireid, väga kummalist enesehàvituslikku käitumist ja on vaatamata soodsatele oludele tõenäolised.

Katkend raamatust „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“

„Tra, mina ei ole ühtegi asja oma tuppa valinud. Mida-muna voodi! Miskdi kardin. Okeino kapp on sõpsilt saadud, see veel kärab kuidagi nagu…“
Naine seisis linnalähedase küla kena väikese majakese ukse taga.
Ei tahtnud sees toimuvat pealt kuulata, aga kuulis.
Ta oli tulnud kogemusnõustajana isiklikule konsultatsioonile.
Temake, kes ta koduvisiidile kutsus, kaebas eelkõige iseenda peale. Ütles telefonis – ja kirjutas messari pikas kirjas – et tajub oma unistust elades ennast oma teismeliste laste suhtes vägivaldsena.
„Mina tahan lambaid ja kanu – nemad mitte. Kui ma sunnin neid tallesid lutitama ja laudast mune ära tooma, hakkavad nad vastu – sinu lambad, sinu munad. Mis siis, et ise söövad. Nii mune kui osavalt tehtud lambaliha…“
Naine teadis, mida tema kui nõustaja poole pöördunud lapsed tundsid.
Ta ise oli alles täiesti lapsena vanemate talust linna pagenud.
Tööle, kooli, mehele, abordikonveierile – ükskõik, kuhu, ainult mitte sitast lauta, silohaisuga riideid, rotte ja pottsoengut.
„Korista oma tuba ära – nõustaja jõuab kohe siia!“ tõstis abivajav ema sees häält.
„Mina ei valinud seda tuba ega nõustajat!“ tõstis ka teismeline häält.
Naine pani käe ukselingile, hingas sissevälja – ja talle meenus Luule Viilma väide: lapsed valivad oma vanemad.
Meenus ka idamaade iidne tarkus: lapsed on oma vanemate õpetajad.
Õnnetu emme oli talle telefonis kurtnud, et kõik, mis teda õnnelikuks teeb – peenrad ja marjapõõsad, heinad ja kitselüps – pälvis teismeliste põlguse, laiamise ja nulli osalemist.
Ehk õpetavad noored emale, et naturaalmajanduse ajad on möödas – üks inimene ei pea kõiki ürgtöid rabama – valigu üks oma teema. Kas lambad või… mis iganes.
Isegi pandeemilises maailmas, mis ellujääjad linnadest küladesse ja suisa metsa voolutab, tuleb ju ometi valida, mis liigid ja pühendumised lõpeks valida. Et nende teenimise kõrval ka kodukontoris oma erialatööd teha ja…
Kallid-riided-taara-banaanikoored-sidemed-kõik-läbisegi – paisus majakeses kurnatud ema hääl kimedaks kisaks.
„Sitt lugu, lilleke – istu need riided endale sisse, na – krdi hiinakad, maiäässs!“
Pssss…
Loom karjub, kui on hädas, mäletas Naine oma enese lapsepõlvest, mida ta päris ausalt öeldes enam mäletada ei tahtnud.
Ei-räägi-minuga-nii!
Ole-vait-na!!!
Ole-ise-vait!!!!!!!
Naine mõistis, et oma Lugu järgiv ema oli lapsi sellega võimalikult vähe koormanud – ja ikkagi end vägivaldsena tundnud – sellega jõmpsikad ära hellitanud. Ja nendes samas salajase süütunde tekitanud. Mida muud nad siin ülbasid, na.
Süütunne teeb tigedaks. Kuri kurbus ajab kisama. Säh sulle mina-pole-valinud-na.
„Kuniks elu, saab alati uuesti valida,“ ütles Naine ust avades tere asemel.
Punetavad-hingeldavad temakesed – varjases keskeas üksikema ja tema teismeline printsess – põrnitsesid teda, nagu ilmutust. Ise omavahel liigutav-naljakalt sarnased.
„Küll te olete ilusad,“ pahvatas Naine.
Ja teadis samal hetkel: kuniks elu, saab üha uuesti valida – tema ise ka.