Distsipliin. See sõna meenus valge kassiga varahommikul Vigala jõel askeldavaid parte silmitsedes.
Distsipliin igas mõttes. Mitu kuud ja korrust tagasi kirjutasin korduvalt, aga see-eest sageli: distsipliin on igal hingetõmbel vastutuse võtmine – nüüd, kus meil kellelgi preestreid ega gurusid pole ning ühegi indulgentsiga ennast eksimustest vabaks osta ei saa, oleme ise Jumala näo järgi loodutena jumalad. Suurustamata. Vastutust võttes.
Need, kes tõusevad kõrvalmajades omas tempos, ehmatavad, kui neid jumalateks nimetada. Mida?!
Aga ikka endiselt seda, et tilk ookeanist on ikka ookean.

Distsipliin on ühtlasi ainus, mis aitab fookuses püsida. Teeb tilk ookeanist arvutis oma tööd – ja tilksti! – tuleb tööde keskele teise tilga kiri. Mis nüüd teeme siis? Töötame, teades vaatamata-vastamata sõnumi olemasolust? Vaatame ja ei vasta? Vaatame ja vastame ja püüame end tagasi oma enese fookusse pusida? Iga kohtumine ja kontakt on koolitund.

Koolitund on kanaldatud etendus.
Olen seda alati teadnud – ja näinud, kuidas by-the-book-õpetajad selle vastu eksivad.
Raamid ja litsentsid tekitavad robotiteks mugandumise.
Mugandudes ei seisa kanaldav etenduse andja teiste inimeste ees ega aktsepteeri nende Lugusid, millega oma siin-ja-praegu etendus ühendada.
Aktsepteerimine ei tähenda meeldida püüdmist, ammugi mitte pugemist.
Oled eriline toode ainukordses sünergias ja harmoonias – nõnda õpetaja ette suure Õ kah saad.
Õpid end 6tunnilise koolipäeva esimese tunniga mitte tühjaks jagama – hoiad kanali uue energia ja inspiratsiooni juurdevoolule avatuna. Ja üllatad üha end ise ka – vahendaja, mitte kõrk autor ju.
See on mu ametikooli-õpetajanna esimese perioodi taipamine. Ülisuure austuse ja armastuse kastmes.

Distsipliin aga ilmutab end siis, kui valin rõõmustada, et mul on koolivaheajal 50 etteütlust parandada ja uus etteütlus kui autoriteos kirjutada. Valin tänulik olla, et uue etteütluse inspira tuleb 11. klassi esseelt MASK.
Valin rõõmustada, kui lund sajab – see hoiab tiigiaugu hobustele valla.
Valin tänulik olla, kui pakane piirab parasiite ja pori. See ongi distsipliin – nii kui pärdik peas võtab vingu üles piiks-viiks – on Mina jaol. Igal hingetõmbel. Ei vähem ega rohkem. Ette ega taha end muuseas distsiplinnida ei saa. Siin ja praegu. Kohe.
Ja keskpäeval pea-tiiva-all magades nappi pesas-päikest püüdvad sinikaelad ütlesid: ka piisav magamine Põhjala säästuaegadel on distsipliin. Vot nii.