Keegi vaatab seljatagant… Elevant paisukoses! Kingitus!!!
Mina vaatasin eest ja tagant Jahihooaja filmi. Eest on ta stiilipuhas meeltelahu(s)tus – lihtne naermine. Tagant on iga karakter Loo ja slepiga – tagantjärele on täiesti asja oma samastumisi meenutada 😉
Keegi itsitab talli seinal ja uste peal… Päkapikud!
Jahihooaeg on otse loomulikult pisut üle vajutatud kindlapealeminek – nagu iga-aastane päkapikuperioodki. Kindel stsenaarium, näitlejad ja tooteasetus. Rahastajate pälvimiseks on kindlam ette näidata olemasolev-kasumlik toode kui uue ja värskega riskida.
Südamesalu värava taga seisvat riistaparki silmitsedes tuli its peale – luud on parklas, eit on kodus!
Kuhu tähelepanu suunad, sinna vägi voolab. Lõppeval aastal tegin konteiner-maailma-loomise vägiteo. Algaval aastal annan väe oma stsenaariumide tõestamisse, olen panustajatele atraktiivne. Mina OLEN – saagu nii!
Ja siis lugesin kahe auto numbrimärkide tähed kokku. TEA-DJA. Teadja. Ahah. Head UUT! Uus luud pühib puhta toa 😀
Bemar sõitku lahkesti uue omaniku koju! 😉

Your vibe atracts Your tribe.
Tõstvate tekstide kirjutamise ja jagamise eest tänanud Indrek Inventori ning onu Bella memo-dokist inspireeritult helistanud Heli Vahing moodustasid minus terviktaipamise. Hoidkem nende ja võimalikult ainult nende inimeste ligi, kellega koos oleme parim võimalik variant endast.
Olen aastaid imetlenud Papli perenaise Lii tasakaalukat ja terviklikku tarkust, tabavat fotograafisilma, huumorit ja muhedalt paigas õnnelik-olemise oskust.
Koos Heliga meenusid naljakad elulised juhtumid Onu Bellaga. Tema ema juures Jaama tänavas oli ülikooli ajal mu esimene erakas. Narvast keemiaõpetaja ametist kodus käies värvis – toona ise viievärvilise lakaga – perepoeg mu juuksed vesinikuga peaaegu valgeks. Äge! Tänaseks on mitu korda uued juuksed kasvanud. Kuna Bellal oli Narvas õudne, nagu asumisel, kirjutasin koos temaga noore ajakirjanikuna teksti Narva ajalehele: niisugune nats, rokkar ja patukott nagu tema ei sobi õpetajaks! Ei aidanud – istus oma kolm aastat ära.
Ja kutsus üsna pea koos Valmisega mind duetti salvestama – Kim Basingeri rollis mina. Koos Heli ja Mercaga Rocksummeri pealavalt vabanedes viisin Bella legendaarse Fiati Tallinnast Tartusse. Esimene pikk sõit oli see mulle – bensiin sai otsa napilt enne koduõue.
„Miks ükski daam ei istu mu fiatti…“ Istusin ju 😀
Mõni aasta hiljem kogunesime Bellaga teistsorti daami ümber. Tegime proua bernhardiinile klistiiri. Bella oli Raatuse loomakliiniku admin – väärikas-elegantne-galantne – koos tema ja dr. Ainiga harutasime emand koera seedekulgla kenasti lahti ja töökorda.
Ja mul on kodus Lea Dali Lioni lahkumispäeval lõpuni vormistatud pärghiie juures Bella paradiis.
Ühe kivi all on küll vana kollane koer jah – aga suuremas pildis… Vigala jõgi teab.
Hoidkem tõstvate inimeste ligi.
Loomade ligi igaljuhul.

Meisterdan juba ammu kehaosaks saanud Makitaga klapplauda, mille jalad käivad kõhu alla kokku – lapselaste ja merehädaliste, pere-sõprade-kolleegide tulles saab laua kööki lahti kõpsata, et teed ja pannkooke ei peaks voodis serveerima.
Ajad sellised…
Minu aegade vahetumise märk ongi ehitamine. Ehitan end ühest eluetapist teise – hõim selline: kolmandik artistid, kolmandik põldurid, kolmandik ehitusmeistrid. Ma kõik kolm ühes. Rahvuslik rikkus olen – sõnade ja tööriistadega uue hea ilma looja.
Minu ülinaiseliku ema, Estonia sanatooriumi arsti kõrval toimetas kogu mu lapsepõlve meistrimees onu Endel – õppisin temalt esmased töövõtted samal ajal, kui mu artistist isa meisterdas marionetnukke ja kenitles rahvusooper Estonia laval, kus ta üldse olla ei tahtnud. Onu Endli õpetatu varal ehitasime laste isaga Vehendi suvemaja päriskoduks ja Tervishoiu uulitsa korteris viimase vindi peal rasedana tapeeti pannes sain teada, et kõhuga on paani mugav vastu seina hoida, kuni ülaltpoolt teda kinni harjad. Järgnes kolme 100aastase maja renoveerimine: Raeküla-Liu-Soone.
Loovisiksusele annab ehitamine teraapilise nähtava tulemuse – kusjuures mu arvuti on juba mitu korda vahetunud samal ajal, kui Makita akudrell ja -saag peavad lausa igavalt palju aastaid vastu.
Ületöötanud ja läbipõlemise veerel multifunk-naisele annab pikki ringe trimmerdamist võimaluse asiselt eemal olla. Igas mõttes eemal. Kujuneb rütmiline meditatiivne maandus, mille kaaslaseks on minul juba mitmendat hooaega kahe akuga trimmer hüüdnimega Maša.
Samalaadse oma olemises mullitamise tekitab kodu värskendav tolmuimejaring – fokuseeritud ajupuhkus, peas ringi tormava pärdiku peatamine stiilis ah-mida-ma-ei-kuule…
Kodu peab olema väike, ökonoomne ja käepärane – Elon Muskil on üsna sama väike kodu kui mul. 400aastane tuhanderuudune vesiveski oli jõukohane kultuurikeskuseks kõbituna. Kui tõime sinna ka kodu, tänasin vargsi kroonviirust, et see sulges ammendunud unistuste täitmise… teistele, versus oma valikud teinud peremees.
Meie tütrega valisime väikese käepärase võimalikult null-tarbimisega kodu rajamise.
Samavõrd kui kedagi teist ümber ei tee, saab oma olemise uueks ehitada – tütre õrna ea kodurahu, segamatu loomingu ja hobuste nimel. Peapiiskopi ja valgustööliste toel ja õnnistusel ka veel.
Läksime kahekesi rännakule – nii internetis kui ilmsi-silmsi. Meie palverännaku esimene siht olid väikemajad made by Greencube – ammused sõbrad Lihulas teevad, kaks tükki olnuks vaja. Teisena vaatasime üle konteinervariandi a la Cocon-life Sauel. Joonistasin kaustiku lahendusi täis, eelkokkuleppenigi jõudsime – ja siis viisid ehitusmaterjalide uued huvitavad hinnad meid järgmise lahendi otsingule. Just – merekonteinerid!
Suurimad võimalikud – 14jalased merekonteinerid leidsime 2021.aasta mai alguses ettevõtte Miil platsilt. Hüttide pere põhitegevus on logistika – siiski on nemad ka telesaate Naabrist parem partnerid. Valisime Rait Hütiga välja kaks kobedat kasutatud merekonteinerit. Kusjuures juba esimesel neisse sisse astumisel joonistusid jalgades ja kätes vaheseinad, sõlmed ja lahendused. Visioneerimise iseeneslik tulevärk.
Talliks ja stuudio-koduks saavate konteinerite tulekuni käis maailmaloomine kahel suunal. Ostsime väikseimad võimalikud olmevigurid kraanikausist dušinurgani – ja pakkisime hiiglaslikus vesiveskis oma senise majapidamise siuh-viuh kokku. Maailmaloomise selles faasis astusin üsna minulikult meeleheitliku sammu ja küsisin Bondoralt suurima võimaliku summa.
Maastiku-juveliir, kopakunstnik Urmas Amuriga sai emadepäeval loodud Bella paradiis – ta otsis Südamesalu maade jõeäärsetest kaldaküngastest välja kauneima võimaliku lahenduse ja vormistas võrratuks platsiks. Tütar külvas sinna lustimuru – mis asendus sügiseks iseeneslikult üheksavägiste vaibaga. Kenas kooskõlas pokude, angervaksa ja pärghiiega, mille ümber hobukopli istutasin.
Kuusiku talli peremees Eero Esnariga ladusime kohe seejärel betoonpostid maha nii, et asetused-kalded-esteetika-olmekunst oleksid parimas võimalikus balansis.
Kaustikutäis jooniseid läheb kasutusse mängufilmis „Valge varjupaik“ ja sellega külgnevas dokfilmis.
Kahe merekonteineri saabumine nägi välja imposantne – kahe kraanaga Miili-rekkad mahtusid millimeetri pealt manööverdama. Konteinerid tõsteti maha nii, et veeklaaski poleks ümber läinud. Seda vaatepilti silmitsedes tundsin: ma suudan kõike. Ja suudangi! Kohatised kiilumised kui erandid kinnitavad seda reeglit.
21.maist alates tantsisime tüdrukutega konteinerites esemete mõõtmete järgi vaheseinu paika. Hea märgina tuli Võrtsjärve äärest sümboolse hinna eest ühe lahkunud taadi kogu hobuvarustus.
Loomaarst-Nuiamäe hobukeskuse emand Piia Vilu tõi ree ja lisad ära – ja koos reega tuli hingerahu, ehkki mul polnud vähimatki aimu, kellega-kuidas-millal konteineritest kodu ja talli ehitan. Vet-Viluga kirjutasime just enne 12 ingli raamatut tema teose „Viljandi Piia Gambia.“
Ja siis helistas tädi Kai. Vajas koera, et oleks põhjust korterist väljas käia. Sõitsime tüdrukutega Pets-varjupaika ja valisime Muri, kes oli senised viis aastat veetnud Kehtna lähistel kuudi küljes külarahva armust süüa saades ja suurvete ajal koos kuudiga ujudes. Tasuks koera eest palusin tädilt oma konteiner-maailma ehitajaid. Ta laotas oma pojad ja pojapojad lauale – leidsime! Sai ju öeldud, et kolmandik hõimust on ehitusmeistrid.
Mina visioneerijana alustangi enamasti ei-kusagilt mitte-kellegagi ning lõpeks on kõik olemas. Alati. Kõik. Selle asemel, et hääbuda ei-ole-ei-tule-ei-saa selle 12 ingli raamatu lugejaks, elasin kirjutatavat samm-haaval omal nahal läbi. Veel tühjas konteineris sai peetud ka Piia Padari elu esimene piknik.
Juuni alguses tõi peapiiskop Urmas Viilma palverändurid Südamesallu – meie kuuseringist sai Camino Estonia keskpunkt, looduslik katedraal kui palverännaku süda. Istutasime 7 palvemändi ja avastasime Kristallika. Misjärel võõpasime tütrega konteinerite katused valgeks, et seal sees oleks süvenevas kuumuses võimalik ehitada.
Pöördusin Kodumaa kapitali poole – aitäh usalduse ja abi eest, Anu Väli! – ning korjasin sealt saadud portfelli ka varasemad, Bondora arenduskrediidi ja InBankilt kultuurikeskuse õpetajatele palkade maksmiseks võetu.
Samal ajal rullisin kodukonteineri põrandale esimese tarketi. Oli selge, et pärast ehitust tuleb see esimene teisega katta – ent tagantjärele tean öelda: kogu põrandat kattev esimene kiht enne asjade majjatoomist ja vaheseinte ehitust oli õige valik. Topelt ei kärise!
Ehitusmees Tarvi koos paari vahelduva abilisega ehitas kolme ülipika – ja kuuma – tööpäevaga talli valmis. Lõikasime konteineri küljesse viis ukseava, panime ukseavade ümber laudadest raamid ning usteks needsamad välja lõigatud meeter korda kahed. Lisaks vaheseintele ehitasime peaaegu kinnise otsaseina nii, et suurte uste ja talli vahele tekkis poolteist meetrit sügav sadularuum. Konteineri soontesse panime isepuurivate plekikruvidega samuti lauad, et ruum ei kõmiseks – põrandale neljasentimeetrilised plangud ja kõigi viie boksi taganurka tegime äravooluaugud.
Ehkki Tarvi polnud seda varem teinud, ühendasime temaga ka Kristallika toimima.
Mu noorima tütre Indira 15.sünnipäev läheb tema elu- ja Südamesalu ajalukku tassimistalgutega.
Loogiline, et suured esemed tuleb enne vaheseinte ehitamist konteinerisse sisse viia. Ühtlasi määravad suured esemed ka akende ja uste asukoha. Selles mõttes on konteinerist võrratu ehitada, et lahendused sünnivad töö käigus otsekui iseenesest. Miski ei saa valesti minna – kõik on kunst.
Verevelled Kiur ja Villu, kelle varjupaigast päriskoju viidud koer mulle saatis, käisid igal nädalavahetusel oma naljakat ja ülitõhusat koostööd lihvimas. Kiitsakas-vilgas Kiur mahub igale poole – kui ta järjest hullemaks kosuvas kuumuses pahuraks muutus, andis Villu väljas valmis lõigatud prusside-laudadega koos talle kätte rahu ja tasakaalu.
Rapla elektrifakiirid Elfi elektrist leidsid eest õigetes kohtades uksed-aknad ja vaheseinad – ja enne suvepuhkusi minu jaoks leitud professionaalne aeg oli võrratu vastutulek: elekter ja kõrgus on asjad, millega ei mängita – nendega saab teatavasti vaid korra eksida.
Kohe järgnes ka Külmaline kliimaseadet paigaldama – enne pur-vahtu me seda mõistagi sisse ei lülitanud, sest seinad olid päikeselõõsas 80kraadised.
Õiges järjekorras tehtud töödega jõudsin kestvas põuas tänu sellele järje peale, et tavasuvise 7 trimmerdamise ringi asemel Maša-nimelise trimmeriga oli vaid neli ringi tantsida. See jättis mulle aja teise Makita jaoks – akudrell ja ehitav naine, kes neid jõuaks lahuta. Riiulid-sisseehitatud kapid-nagid ehitasin ja paigutasin viimseni ise.
Jaaniõhtu möödus mul sadulate kandmisega sadularuumi – tütre algatusel veetsime nüüd ööd juba oma kodus. Päeval lõhnasid riiulitesse pandud riided kuumuse tõttu triikimise moodi. Ka vaheseinte vahele pandu – roog, kivivill ja lambavillakud tegid meile esimestel kuudel aroomiteraapiat.
Kõige räigemate ilmadega ehitasime ustava Raimond Kalmendiga kodukonteineri Südamesalu-poolsesse otsa Pipi kuuri tööriistade jaoks ja kahe konteineri vahele box-paviljoni – kunstitarbed-mänguasjad seinariiulitel, poksikott keset paviljoni rippumas. Mu tütar harrastab taipoksi.
Ilusad naaberküla-poisid tõid juulis paviljoni jaoks uksi juurde. Ja ehitada sai nüüd vaid varahommikul ja hilisõhtul. Ainus maratonilt ära lipsamine oli mul 12 ingli Piiaga tema eluloolistes-märgilistes kohtades palverännakul käimine.
Ainus, keda mitmekümnekraadine kuumus ei häirinud, oli Papli talu peremees Jaak Volga.
Tal on 70ndatel meisterdatud saekaater. Molekulaarbioloog Illar Patalt saadud kuusepalkidest tegime tütre, tema sõprade ja mõne korra ka naabrimehe abiga viimse kui prussi ja laua, lipi ja plangu oma kätega. Tunde, päevi ja nädalaid saekaatris andis idee nõuanderaamatuks „Naine õmbleb maja“.
Üha saekaatris higistamine tegi mulle trupi artistide suude läbi ettevaatlikult selgeks, et mu esimese mängufilmi võtted lükkuvad järgmisse suvve – ei inimvõimete ega finantsfakiiramise seisukohast polnud see eneseületus sel suvel võimalik. Küll aga oli juuli lõpus vahu puristamiseks vajalik karkass paigas.
Kui Maire Aunaste tuli karkassiga ümbritsetud konteinerisse minust Eesti Naise lugu looma, vinnasin tühjaks kuivanud tiigist suure osa meie kohtumise ajast ämbriga hobustele vett, pakkusin põhjata viini toolist loodud välikempsu ja sees juba täiesti toimiva köögi külalislahkust – diivale tundus see kõik kohutav. Mida võtsin paradoksaalsel kombel komplimendina.
Augusti saabudes sõitsime Lahemaale Eerik Konno juurde katuseplekke tooma. Tüdrukutega loomulikult – kellega siis veel! Nüpeldasime valmis laudise Papli saekaatris ja tõime katuseplekkide aluseks mustaks laudiseks ära ka Pajo saeveski viimsed lauad.
Kummaline jaa – hinnad tõusid ja tõusevad rakettidena ei tea kuhu – aga materjali tegelikult kusagilt võtta ei olnud. Teadlane Patale – Uku Masingu järeltulijale – lubasin tema teadustöid kommunikeerida. Ent nüüd oleme mõlemad teiste töödega koormatud, et missiooni täita ja arveid maksta. Jõuame.
Augusti keskel tõi tädi Kai mulle veel ühe hõimlase – Veikko, kes käib tänini abiks. Ta on olemuselt looduse ja loomade sõber ning pole korteris elades põrmugi õnnelik. Meil on järgmise talve küttepuudeks lepavõsa külili maas ja plaan kevadel mu sõprade-klientide jaoks paar vajalikku putkat põõsaste vahele ehitada. Suvele mõeldes ja suurelt unistades on teatavasti kergem läbi talve kesta. Päris-minu pakutav sõna- ja hobutervendus tuleb täistuuridega turule.
Sel suvel said konteineri peale loodud kaldus katuse sarikad ja kile täpselt õigeks ajaks paika, et Villavennad võisid põhja alla pool meetrit penograanulit ning konteineri ja plekk-katuse vahele tselluvilla tulistada. Siinkohal üks väike ja üks suurematsorti fopaa. Väikese jama korraldame endale villavendade tulekuks valmistudes ise, kui jätame raamlaudade vahele praod – penograanul ja tselluvill on nii peenikesed, et poevad igast pilust läbi. Erilise jama tekitas mulle torustiku tuppatulemise koht – seda olen pärast korduvalt tihendanud. Aga see on sõna otseses mõttes väike – väga väike – puru ja vill ju! – probleem, mis annab pidevalt tolmuimejale tööd, kuni kõik praod üles leitud.
Suurem eksimus oli pursuikade korstende välja viimine otse läbi konteineri katuse üles – pole olemas turvalist isoleerimise moodust, mis tselluvilla korstnatoru ümber põlema ei paneks.
Õige on viia korstnatoru läbi seina poole meetri kõrgusel pursuika kohal õue – meetrine toru seinalaudisest aupaklikus kauguses üles läbi täidiseta plekk-räästa – ja müts pähe. Siis ei ole pidevalt vesi ahjus ka.
Augusti lõpus järgnes plekk-katuse panek ja 2.septembril panid Pärnu vahuvennad meile 15 sentimeetrit pur-vahtu ümber. Ja meie üha paugutasime Jaagu-onu saekaatris, sest lisaks laudise materjalile tuli ka jõepoolse terrassi ja kahe tuulekoja materjalid teha. Kollased metalluksed sain Imaverest, kus FarmIn oli sunnitud need värvuse pärast välja praakima – eurorahad tingivad ogarad nõuded. Minule just sellised kollased meeldivadki.
Meeldimisest ja mittemeeldimisest pole midagi rääkida selles kohas, kus kalendris on pühad-tähtpäevad-töögraafikud – järjestikku võtnuks kogu sooritus aega kolm nädalat. Olude-sunnil-pausid venitasid protsessi oluliselt pikemaks ja kulukamaks. Tammsaare lemmiklauset kasutades: nagu see siinilmas ikka on. Kuna sügis näitas pinnase ja põhjaaluse penograanuli suhted tegelikult ette, käis kopp korra veel dreenimas.
Veel eriti pole midagi meeldimisest rääkida elukaare uperpallide puhul – legendaarne maastikukunstnik, mu lähihõimlane Imre Odraks veetis siin oma viimsed kümme päeva, tegi läbi minu käe viimsed joonised – ja lahkus. Laudisepanekul olime väga vaiksed ning meile tulid sellel vaikides kopsival mälestusriitusel appi ka mu vanim poeg Richard ja naabrimees.
Tähtpäevad, perepiknikud, ristlemised pärast põuapeetust – tundus, et kõik see kestis sajandeid ja imes ettearvamatute pabahhide taktis kontod tühjaks. Bella paradiisis oli nüüd neli hauakivi… aga me maalisime need lapselastega lilleliseks. Elu läheb alati edasi.
Septembri lõpus tegime Papli talus viimastest Pata palkidest terrassilauad ning korraldasime Altweskis olnud kultuurikeskuse ja kodu lõplikuks lõpetamiseks ning sillast-üle-vaevavete alaliseks ületulekuks Katrin Oja finaal-konstellatsiooni, mis oli seni kogetuist võimsaim.

Oktoober tõi konteiner-maailma uudistama kauaseid kaasteelisi uues väes, märksõnadeks Zinzino ja Tesla, Kracht ja Karilaid, Laigu ja Mihkelson.
Kuna alles nüüd vabanesid Raplas meie kunsti-maestra Berlokko korteriühistu kevadest saadik vahetamisel olnud senised rõduuksed-aknad, saime kööki kavandatud valguse alles pärast pur-vahtu majja. Lõikasime Raimondi, Veikko ja Kristjaniga end läbi vahu ja pleki ilma tulekahju tekitamata, ent kinnitan – juba pur-iga kaetud plekist läbi tulemine on ekstreemne. Parem aegsasti ette mõelda, et suvel pärani olevate uste sulgudes jääb kööki aadressiks Karukanni 16.
Mis ette mõtlemisse puutub, siis meie hõimust kujunes nii Rapla ESPAKi kui jaama Konsumi taguse Ehituskeskuse rahva alaline naljanumber. Kui nädalavahetuseti velledega tegutsema hakkasime, oli kindel kolm kuni kolmteist poes käiku. Vidinaid juurde. Valesti rehkendatud jublakad ümber vahetada. Ülearused asjad tagasi – täiskäik edasi. Täname kaupmehi kannatlikkuse ja vastutuleku eest.
Omad vitsad sain fifti-siksti ka. Mõtlesin kokkuhoiu mõttes Makitale truudust murda ja tellisin vuhvel-hiinakad – akudrelli ja väikese kettsae. Drell kestab kenasti – kettsaega sain paari-kolme korraga ühele poole. Tsiteerides inglasi: ma pole nii rikas, et osta odavaid koopiaid.
Oktoobri lõpus paigaldasime ustava Raimondiga pursuikade korstnad läbi seina ja täidiseta katuseosa. Tegime koldesegu ja tulekindla villa rollmopsi vastavalt Vahu-villavendade Rauno Sgirka õpetusele. Igaks juhuks proovisin nii segu kui villasid laustules, enne kui nad hülss-toru sisse ja ümber mässisin ja ladusin. Parem karta kui…
Kuna ehitus käis esimese tarketikihi peal, soetasime aegsasti valmis teise kihi, enne kui hindadega juhtus see, mis hiljem juhtus ja juhtub veel. Teine tarket on liiatigi tütre maitse järgi mustriga.
Millest ma tänini aru ei saa, on ohjeldamatu hinnatõusuga külgnev defitsiit. Roostevabast terasest korstnajuppi ja mütsi ootasime üle kahe kuu. Tuli ära – koos prognoositud majandus-pabahhiga.
Minu jaoks tähendas see läbi sügise igal nädalal mõne mu koostööpartneri loobumist eelkokkulepetest, pankrotti, võõrsile minekut, välisturule orienteerumist, lihtsalt ärakadumist… Ühest küljest kaotasin minu jaoks tohutuid summasid ja hinnalist aega, mida tahtnuksin kulutada oma nõuanderaamatute kirjutamisele. Teisalt küpsesid sotsiaalsele tellimusele vastavad raamatud sügavamaks. Ja ärakukkunute asemele tulevad uued partnerid. Kindlasti.
Seniks ei läinud ma mitte talveunne, vaid Kehtna ametikooli ja Emajõe keeltekooli eesti keele õpetajaks.
Tänu kohusetundlikule pildistamisele ja filmimisele võin järele vaadata, et kirjutan praegu neid ridu kohas, kus oli enne minu tulekut Altweskile putkeväli, prügimägi ja võpsik. Hobustega hooldasime selle kenaks kopliks. Nüüd on väike käepärane fantaasiaküllane peaaegu nulltarbimisega pesa.
Juba unistan kose voogudesse Tartu da Vinci Hando Kruuvi soovitatud Archimedese kruvist ja tall-konteineri katusele sobivast päikesepaneelide patareist. Väike tuulik sobiks tervikmudeliga ka…
Olen valmis siin Südamesalu veerel konteiner-maailma loomisel järgijatele näitama ja õpetama, millal kasutada keermelatti, milla kallimat polti. Üks on kindel – ostke relakale Makita originaal-kettad, neid teisi kah-mingeid läheb kakskümmend tükki.
Kuna valmis saematerjal ei lähe kindlalt enam soodsamaks, tutvustan soovijatele ka kunagist Pöögelmanni peamehhaanikut, fenomenaalset Jaagu-onu, kes armastab inimesi ja tööd ning kasutab sedavõrd loomingulist sooritust nagu käsitöine prusside-laudade tegemine täiel rinnal suhtlemiseks.
Kui ma poleks riskinud, kössitaksin tütre teismeea elukvaliteedi hinnaga vesiveskis, mis jahvataks nüüd juba kaunimaid aastaid meie mõlema elus paepuru ja sajandite soga lõputuks rookimiseks.
Tänu sellele, et ma hoian nii väsimised ja muretsemised, hirmud ja rahajamad endale, lähevad rasked ajad ladusamalt mööda kui neist tuututades ja probleeme paljundades. Kirjutame heast.
Härrased, ma olen kirjanik, kelle loomingut Eesti rahvas vajab – olen sõnatervendaja, kes ühendab ja vahendab erinevaid elualasid. Näitan rõõmuga järgijatele teed ning juhatan eemale ise jalga proovitud ämbritest.
Teie teenistuses!

Madre Kati Murutar
Olen tahtnud äravajuvatele koostööpartneritele öelda: just praegu on sul mind rohkem vaja kui kunagi varem… Ei ütle. Ei ole. Uued mustrid ja missioonid – uued kaasteelised ja partnerid – kui me ise vastu ei punni ja topiseid ei reanimeeri, saavad imed juhtuda.

Alexis:

Uue aasta energiad. Järgmine aasta hakkab lõpetama muutused mida oleme alustanud veel eelmisel sajandil. Me same mõista enda uut rolli uues maailmas. On toimunud globaalsed muutused ja Maa pole enam selline nagu on olnud. Seda hakkavad teadvustama alles ärganud. Me hakkame looma uut, kuna vana enam ei sobi, sellega ei saa edasi liikuda. Võivad olla kriisid ja ka loodud uued struktuurid. Rattast kukuvad välja inimesed vanade mustritega, tulevad uued, uute arvamustega ja uue lähenemisega asjadele. Järgmine aasta me võime tihti kuulda arvamusi, et see ei vasta traditsioonidele, nii teha ei tohi, see pole võimalik ja ohtlik. Kuid sünnib uus. Me saame märgata, et elame uues reaalsuses, me ei pea ootama mingit portaali, mis avab ukse uude dimensiooni, me juba oleme seal. Ära oota midagi väljastpoolt, kõik on juba Sinu sees toimunud, nüüd pööra tähelepanu endale. Mine ja hakka oma elu looma. Vana maailm laguneb ja me võime jälgida tormi, mida tekitab vana maailma lagunemine. Me saame jälgida uue tsivilisatsiooni sündi, sest oleme selle protsessi keskel. Mõtle kui palju huvitavat ootab meid ees. Kui oled oodanud muudatusi ja aktsepteerid toimuvat Sa oled see, kes loob vundamenti uuele maailmale. Seda ei tee riik ega võimud, seda teed Sina! Võib olla juba praegu tunned enda uut seisundit. Võimalik, et oleme ka suure 3D võitluse pealtnägijad, see ei tähenda sõda, mida paljud ootavad. Hakkab toimuma võitlus inimeste vahel, 3D maailm veel näitab lõpus show. Kui Sa tahad selles osaleda, see on Sinu valik. On võimalik kohe sattuda võitluse areenile ja kuulata kannatuste karjed. See on võimalik, Sina valid.
Me hakkame tundma kahlust, sest veel ei oska ennast usaldada. Me võime karta realiseerida enda soovid, hakkame küsima endalt : „Kas ma pole hull, et seda alustan?“. Järgmine aasta kõik on võimalik, mine ja proovi, piirangud puuduvad. Ole ise endas kindel ja näed kuidas teised usuvad Sinu jõudu ja siis sünnib ime. Aasta teine pool on rahulikum. See pole veel muutuste lõpp aga ootame rahulikumat perioodi. Veel on võimalikud vead, sest me tegutseme nii, kuidas oleme harjunud. Kuid muutused toimuvad siis, kui sa tunnistad oma vead ja tahad liikuda edasi. Samas ära süüdista inimesi nende valikutes, on võimalik jooksmine edasi-tagasi, aga inimene alati otsib, mis on talle parem. Täna mõtlen ühte, homme aga absoluutselt teist, see on normaalne. Anna nendele võimalust tegutseda teisiti ja teha enda elus uuendused, sest see on tähtis. Samas see tähendab, et muutused on kohale jõudnud. Sa oled kõige rohkem kaitstud siis, kui ise muutud ja mida suuremad muutused sa endas näed, seda suurem on Sinu progress. Seda näitab ka Sinu soovide realiseerimine, seega uue aasta ööl soovi endale kõige suuremad ja julged soovid. Vali endale seda, mis tundub, et pole võimalik, mis on ammu kaotatud unistused. Kasuta oma fantaasiat. Ära midagi karda, sellega vaid peatad ennast. Sinu ettekujutused on juba valmis realiseerima. Sa hakkad koristama kõik takistused, kuid usalda seda välismaailmale ise aga ole oma elu looja. Sinu vana MINA laguneb ja Sinu uus MINA loob uued tulemused juba praegu ja koos sellega kaovad takistused. Tähtis on see mida Sa endale valid, kuhu suunad oma tähelepanu , seda ka saad.

Vital Frosi – Selene Kristi tõlgituna:
2022. aasta saab olema Inimkonna suur verstapost.
Armsad!
Gregoriuse kalendri aasta 2022, saab olema suureks eraldajaks, Uue Maa ja Vana Maa vahel. Ülestõusvad hinged selles praeguses kehastuses, mäletavad igavesti, et nad olid siin ja olid osa sellest sündmusest. Reaalaja marker koputab meie uksele. Õnnelikud on kõik need, kes ei säästnud oma jõupingutusi, et siia jõuda. Alandlikud ja südamelt puhtad, saavad lõpuks ometi võimaluse oma aja jooksul külvatu vilju lõigata.
2022. aasta ei tule kõigile ühtviisi hea või halb, sest see kohaneb täielikult igaühe südametunnistusega ja kujuneb selle järgi. Seetõttu on täiesti normaalne, et üks osa inimkonnast saavutab positiivseid tulemusi, samas kui teine ​​osa lõikab ainult raskusi ja probleeme. Mõned näevad uusi uksi avanemas, samas kui teistel on viimasedki uksed nina-alt sulgumas.
Pidagem siinkohal meeles, et kõik, mis ligi tõmbub, on kooskõlas iga teadvusega. Külgetõmbeseadus määrab kõik. Kristuse Tähendamissõna võtab hästi kokku selle, mis kujuneb välja aastal 2022: “Igaühele tema tegude järgi”.
Vaatamata tavapärasele virisemisele, et midagi ei muutu; et miski ei muutu paremaks; et kaos on aina intensiivsem… ja palju muid narratiive neilt, kellel pole silmi näha ega kõrvu kuulda, on järgmine aasta helde kõigile neile, kes on andnud oma panuse Uue Maa üles ehitamiseks. Kes nisu külvasid, see ka lõikab nisu. Kes aga umbrohtu külvasid, see lõikab ise umbrohu seemneid.
Nii mõnigi kord on varasemates tekstides öeldud, et igaüks ehitab oma reaalsust ise. Seetõttu ei tohiks me eeldada, et teised seda meie eest teeksid. Ka siin, sõnumite lugejate seas, näeme nii palju nutuseid kommentaare, et midagi ei juhtu. Jah, nendega, kes ei ole teadlikud, ei juhtu midagi ja nad ei tee ise ka midagi – selleks, et muutustesse panustada, neile kaasa aidata.
Samuti räägiti, et muutused toimuvad alati seestpoolt väljapoole ja et igaühel on oma lüliti, mis käivitab tema muutuste alguse. Oodata, et keegi seda teie eest teeks, on ressurss, mida te kunagi ei saa/mis nii ei käi ja selliselt ei tule. Ning nii püsibki see kaeblemine alati sama: “nad räägivad, nad räägivad, aga midagi ei juhtu”. Ja tegelikult ei juhtugi nende puhul midagi.
Heidame väikese tagasivaate kõigele, mis on viimase 8-9 aasta jooksul (ammendavalt!) toimunud.
2010. aastal muudeti Maa ajaskaalat. Vana Armageddoni liin “jäeti vanarauaks” ja kehtestati sujuv üleminek. Ja see polnud kingitus Ülevalt; see sai toimuda tänu piisavale arvule kehastunud hingedele, kes tegid piisavalt, et energia jõuaks vajaliku sagedustasemeni, mis seda võimaldaks. Selliselt peatati ega saa enam kunagi teoks, kõik varasemad ennustused selle tsükli lõpu kohta. Vähemalt ei toimu see nii, nagu ennustati.
2012. aastal sisenes Maa täielikult footonivöösse ja keskpäikeselt tulev intensiivne valgus algatas nihke Maa energias ja kõiges, mis seda asustab. Seal algas meil Veevalaja ajastu. 4 aastat kohanes kõik loomulikul kujul, nii et siin valitses teatav tuulevaikus.
2016. aastal algas dekonstruktsiooni faas. Jah, samas aegruumis ei saa luua uut teost ilma vana maha lammutamata. Kõik tuli kaskaadina ja 2018. aastaks olid lammutustööd tehtud. Kuigi füüsiliste silmadega pole võimalik näha, siis energeetiliselt see kõik täpselt nii juhtuski. See on põhjus, miks paljud midagi ei märka.
2019. aastal algas rekonstrueerimisperiood. 3 aastat pandi kõike uuesti kokku ja katsetati, et nüüd saaks selle Planeedi Ülemineku etapi sulgeda. Uued süsteemid on kasutamiseks valmis. Miski ei jää enam varju nagu varem. Seetõttu saab 2022. aasta pöördepunktiks. Kõigele viidatakse kui: enne või pärast 2022. aastat.
Niisiis me läheme sellesse suurepärasesse 2022. aastasse! TAASSÜNNI AASTA! Jah, sest Vana Maa maetakse lõpuks maha! Selle asemele ilmub Uus Maa. Ilmselgelt leidub keegi, kes ootab mingit maagiat/nõidust… nagu viskaks jõululaupäeval elutoast vana diivani välja ja tooks uue sisse. Päris nii see ei käi. Uus Maa kerkib esile ja avaldub kunagi varem nähtud kujul, kuid õigel ajal, kuna see on planeet.
Rekonstrueerimist märkab tõepoolest suur osa inimkonnast. Siin on meil tingimused järgmiste sündmuste avaldumiseks. Sündmused tulevad järjest ja kui nad tulevad, saavad hinged, kes pärivad Uue Maa, teada, mis tegelikult toimub ja miks.
Sellest saab ka tingimusteta armastuse aasta. Uued tunded, uued emotsioonid ja uus arusaam kõigest. Koostöö avaldub kõikjal ja nähtavalt. Võistlus ebaõnnestub kõigil tasanditel, kus seda viljeletakse. Lõpuks ilmneb ka vana Maa käsu puhastamine ja eemaldamine.
Nagu keegi on varemgi öelnud: “aasta 2023 on aeg, mil 2022. aastat meenutatakse”. Kindlasti on see suurepärane tsüklite jagaja.
On normaalne kuulda kedagi ütlemas, et “see või too juhtub alles 200 aasta pärast või tuhande aasta pärast.” Peame nõustuma, sest 2/3 inimkonna jaoks avanevad uued võimalused alles nüüd ja siit edasi.
Soovitus on 2022. aastal mitte kokku põrkuda/konkureerida/vastanduda. Raskusi on neil, kes pole samal sagedusel. Aidake seda, kes teilt abi palub ja tehke seda avatult, omakasuta, armastuse ja kaastundega. Austage teiste piiranguid. Ignoreeri kriitikat ja solvanguid. Pidage meeles, et kõik me oleme ühes sagedusalas, aga kahte ühesugust hinge pole olemas. On hingerühmi, millel on ühilduvad häälestused kuid mitte kunagi ei asu nad täpselt samal sagedusel.
Kaastunne, tingimusteta armastus ja austus, avatud koostöö, on enimnõutud omadused aastal 2022. Teie tegevused määravad praegu ehitatava ja loodava, töö kvaliteedi.
Vital Frosi.
Namaste!

S.K