Äpardused kui kingitus seavad nii, et vanade mustrite koostööpartnerid loobuvad – tänan!
Kuna oktoobris tellitud väike akusaag jõudis alles nüüd kohale, on ka see, nagu kingitus.
Saagi oodates oleks viril olnud – kuna ununes oodata, ongi rõõmus üllatus.

Mu lapsed teevad õigesti, et hoiavad oma jamad viimase võimaluseni minu eest saladuses – tormaksin täna nagu siis, kui kohtunikud väikesele Rixule judovõistlustel liiga tegid, tatamile – meie laste kogemused on nende ja ainult nende asi.
Minu asi oli 2 aastat tagasi korraldada Indirale elu esimene pidžaamapidu, mitte halada, et Tartus proovitud poolaastal teda ei kutsutud. Ta sai oma 21 plikaga peo ja pleissi, mille vabastamiseks Eesti Laulu finaalkontserdile kobisin.
Sedapuhku helistas ka tütar ZevaPaia ja Tuisu-poisi poolt.
Pole üldse oluline, et tegelikult olid kõige oiromad palad Merilini ja Samueli omad – oluline on koos tütrega Eesti Laulu lõppkontserdile minna. Jah, hinnad ja viirused jajajajajaja – elada tuleb elus olles, et elu oleks Elu.

Esimene etteütlus kui autoritoode täiskasvanud õppija järje peale aitamiseks:
Mina olen eestlane ja minu emakeel on maailma kauneim. Samas on eesti keele reeglid samuti kogu ilma kõige hullemad. Aina erandid, erandid ja veel kord erandid.
Nii minagi – olen eriline erand.
Oma eluiga kirjutades kasutan sidekriipsu või käändelõppu, mitte punkti. Punkt teeb numbrist järgarvu. Mina ei ole 17. ega 32., vaid 1. omasugune.
Eelmises reas panin „vaid“ ette koma ja selles lauses siin jutumärgid ümber „vaid“-sõna.
Sidekriipsu tegin ka.
Lauseid ma liiga pikaks ei aja. Alustan kirjavahemärkides kaheldes pigem uut lauset.
Kui mõte ja teema muutub, alustan taandrealt uut lõiku.
Kui loetlen ühes lauses mitut samas käändes nimisõna, kirjutan käändelõpu ainult viimasele sõnale: elan ema, isa, koera ja pardiga.
Kutsehariduskeskus on kokku kirjutatud. Lahku kirjutades peaksin kutsehariduse käändesse ajama. Pikk ja lohisev saaks. On KHK. Ilma punktideta, suurte tähtedega.
Ehkki mitmed sõnad häälduvad eesti keeles petlikult, kirjutan „praegu“ versus „präägu“, „kärbsed“ ja „absoluutselt“.
Ma olen ühe a-ga ja mul on sõna lõpus üks L.
Kui ma kahtlen, kas kirjutan T või D, K või G, hääldan valjusti. Hääldan ka siis, kui liitlause ootab koma kahe lausepoole vahele või kummalegi poole kiillauset.
Sõnu kokku kirjutades ei võta ma liitsõna üheltki osalt tähti ära. „Keskkool“ ja „kuu-uurija“ on kõigi tähtedega. „Maaameti“ ja „plekkkatuse“ sõnaosade vahele uute reeglite järgi isegi sidekriipsu panema ei pea.
Loomulikult tean, mis vahe on side- ja mõttekriipsul. Mõttekriips eraldab sarnaselt kooloniga lause osi. Sidekriips seob või asendab sõnaosi.
Mitte miski ei asenda minu sisetunnet, kui otsustan, kas valida „peale“ või „pärast“, „oma“ või „enda“, „õigesti“ või „õieti“.
Kuiväga ma ka oma isa või venda austan ja igatsen, nimisõna on ikka väikese tähega. Suure tähega Isa on Jumal. Suure tähega ka Temast kõneldes ka tema.
Igaühel on vaba valik, kas ta usub ainult jõulude ajal või alati. Samuti on kõigil meil võimalus näha nii enese kui ka teiste elu nii muinasjutu kui eksamina.
Nii Norra kui Saaremaa kirjutan nende suuruse vahest hoolimata suure tähega. Ainult siis, kui nad on norra kampsun ja saaremaa õlle omadussõnad, lähevad algustähed väikeseks.
Et kirjapilt teiseks või lausa valeks ei läheks, kontrollin üle, kas T-kriipsud ja täpitähtede katused said ikka paika. Ühe K-ga „paika“!
Sellest ma ei heitu, et ainulaadse minu kujundeid ja väljendeid tõlgendab iga teine ainulaadne omal moel. Mina tema omi ka. Peaasi, et hobisid ja õdesid loendades mitmuse D-lõpp kirja saaks ning mitmus tegusõnas ei unune ka. Kui mitu, siis mitmus. Sid.
Kui ma pole päris kindel võõrsõna õigekirjas ega tähenduses, ma seda pigem ei kasuta.
Kuni me pole üle vaadanud sõna poolitamise reegleid, hoidun targu sellest ka.
Ma ei hoidu elamast ja ennast väljendamast. Algan ja alustan, hakkan ja hakatan. Olen omal teel käija, kelle eest mitte keegi teine ei saa seda teed käia. Ükskõik kui mitu käia läbi käiad – ikka tuleb endal käia. Ole kasvõi jalakäija.
Kindlalt ja kindlasti, suurelt ja suuresti. Aeg annab arutust, seni jätkan arutlust.

Uus algus konteineris

Tekst: JAANUS HÄMARSOO
Fotod: Taavi Sepp

Oma neljanda abielu järel taas vallaline Kati Saara Murutar kolis noorima tütrega merekonteinerisse ja tuleb mitmes koolis õpetades ots otsaga kokku. „Maksan ära oma arenduskrediidi kuumakse, järele jääb toit, sööt ja kütus – ongi kõik,“ sõnab Kati. „Laon kirjanikutöö kõrvale nii palju koolitunde ja loovteraapia kliente kui suudan – ja viin oma loodud maailma teisele kaldale.“
Elamist Altveski isand Robert Borodinist eraldi asus Kati Saara Murutar (54) sättima juba mais, kui ostis kaks merekonteinerit. Ühest sai tall Kati kuuele hobusele ja teisest elamine kirjanikule ja tema peagi 16aastaseks saavale tütrele Maria Indirale. Kati sulest sünnib muudkui uusi raamatuid ja igapäevaselt õpetab ta Emajõe keeltekoolis, aga ka Kehtna Kutsehariduskeskuses eesti keelt ja kirjandust.
„WiFi ja teleriga on siin hästi, aga telefonis rääkides on plekkseinte tõttu teisele poole üle ühe sõna kuulda,“ räägib Kati lumehanges oma stuudioks tuunitud konteineri ees Kuusiku-Nõmme külas. „Mastid on küll lähedal, aga levi ei tule läbi plekk-katuse sisse. Tuul ka mitte. Konteineriromantika. Sõbrad juba teavad, et kui mu telefon on levist väljas, olen toas, järelikult ka arvutis – ja siis saab mu Messengeri kaudu kätte.“

Lahkuminek on tõsine hingetöö. Kuidas oled lahutusest üle saamas?
Me Robertiga käime praegu näiteks koos kinos ja teatris, sest Robert on meeletu filmikogemuse ja erudeeritusega ning näeb filme ja üldse kõikvõimalikke elunähtusi teisest rakursist kui mina. (Muheleb.) Mul on temaga väga huvitav, sisukas, sõbralik ja soe mitte abielus olla.
Algus oli lombakas selles mõttes, et Robertile oli meie ärakolimine vaatamata vastastikusele otsusele ikkagi jahmatus. Meie tütrega elasime end selles mõttes välja väga raju, suures osas oma kätega ehitamisega, mis algas mais ja jätkus suvel kohutava leitsakuga – kuum suvi oli ju. Kui konteineri ümber ei olnud veel Pärnu vahuvendade puristatud soojustusvahtu ja laudist, oli see iseäranis suur põrgu. Kogu puitmaterjali tegime Jaak Volga koduses saekaatris ise. Seda ei saanud 100kraadise pleki külge paigaldada – enne karkassi Rauno Sgirka vahu- ja villavennad imesid tegema tulla ei saanud.

See oli sinu otsus Indiraga Altveski peahoonest lahkuda ja omaette asuda?
Kuna ma ostsin sinna kõrvale 8 hektarit Südamesalu vabaõhukatedraaliga maad hobuste ja kodu jaoks, oligi ainumõeldav oma koju kolida. Nii lihtne oligi. Palav, füüsiline, tervendav.

Mis teid lahku lõi?
Meie viis aastat kestnud liit Robertiga nägi välja igal aastal erinev. Kaks esimest aastat elasime Soonel minu juures ja Altveskil pidasime kultuurikeskust. Siis oli ühtemoodi. Siis läks mees vahepeal jälle Uganda mägedesse ja mina kolisin Altveski peahoonesse. Haldasin seal kultuurikeskust ja kodu. See oli kaks ühes variant, mis hiljem kohe üldse ei töötanud. Pandeemia pärast ei pääsenud peremees enam Ugandasse. Seal, ühes hoones, kus oli Indira oma huvide ja soovidega ja me kõik kogu aeg kodus… selleks, et meie äärmiselt ilusat sõprust mitte ära rikkuda, oli mõistlik asjad lahku viia.
Nüüd olengi mina tütre ja hobustega meie väikeses kodus ja Robert vaheldumisi Altveskil ja oma vanemate juures Tabasalus. Niisugusel moel on elukorraldus iga inimese poolt vaadates täiesti kena. Teineteise seljas sõtkumine, erinevate elulaadide ja lugude kokku pressimine ei ole kunagi kuhugi viinud. Üldjuhul eeldatakse, et teine tahab sama, mida sina, aga need asjad ei ole kunagi nii. Ja kui teine tahab elada teistmoodi, hakatakse kritiseerima, halvustama ja arvustama. Sellises mürgises fluidumis ei ole mitte kellelgi hea.
Kirjutame Piia Padariga raamatus „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ väga sügavuti sellest, kui tarbetu on venitada ammendunud mustrites tiksumist – puhas leht, uus algus ja peatükk! Ma elan sõna otseses mõttes juba aasta aega ise seda raamatut.
Küpses eas tekib heas mõttes enesekesksus – ei olegi tegelikult mingit põhjust kedagi statsionaarselt enda kõrval välja kannatada ega teineteist paratamatult ahistada. See käib teatavasti enda arvel, teise rütme, kapriise ja argipäeva arvestades. Me kõik oleme ideaalis üksteise elus ikkagi külalised, ei oma üksteist – piinata teist sellega, et vot nüüd peamegi paralleelmaailmad suruma oma raamidesse – see ei tööta.

Ometi minnakse kokku kavatsusega – koos lõpuni!
Inimeste kohtumiste eesmärk on ühest küljest see, et me oleme üksteise peeglid. Olenemata sellest, kas oleme silmitsi lapse või abikaasaga – igal juhul me oleme peeglid. Ideaalis oleme teel parima ja ideaalsema versiooni poole iseendast. Aga kui see kõrvuti tiksumine ei too esile parimat versiooni meist endist, peatab arengu ja tekitab pidevalt madalal sagedusel emotsioone nagu viha, pahameel, pettumus, siis tulebki elu ümber seada. Nii, et meie vibratsioon oleks võimalikult kõrge, me ise võimalikult produktiivsed ja saame teha seda, milleks loodud oleme. Kusjuures eraldi elades vabalt selle sama inimesega!
Terve see kuratlik – või ehk hoopis õnnistatud? – pandeemia periood on ju meeletu abielulahutuste laine tekitanud. Inimesed elasid enne kaunis illusioonis nii iseendi kui ka pere seisukohalt põhjusel, et sisuliselt koos ei elatud. Hommikuti sõideti tööle, kooli, hiljem trenni või mõne hobiga tegelema ja alles õhtul koju. Siis küll veidi jageletakse, kelle kord on nõud pesta ja pesud kuivama panna, aga elud on eraldi. Kui inimesed olid viimaks sunnitud päevast päeva kodukontorites tiksuma, selgus kibe tõde – me ei ela koos nendega, kellega arvasime elavat, ja me ise ei ole need, kelleks end pidasime. Ühest küljest justkui dramaatiline, teisest küljest on hea, et selline elu otsa lõppes ja tegelik tõus alguse sai.

Ületasid mõne aasta eest alkoholiga uudisekünnise…
Minul on alkoholiallergia. See on päris paljudel inimestel ja rahvastel nagu indiaanlastel ja mustlastel nii – meie geenides puudub ensüüm, mis normaalselt alkoholi ainevahetust tõukaks. See tähendab, et alkoholi juues ei jää me klassikaliselt purju, võime juua ka suured mehed laua alla, aga alkohol ei lähe vajaliku ensüümita organismist normaalselt välja. Ja kuna väga tõenäoliselt ei luba kõigevägevam mul eksida ega oma tegemisi siin planeedil tegemata jätta, siis minu igal katsel, millel on väga pikad vahed, on samas kohe ka väga rämedad tagajärjed. Külad on täis autojuhte, kes on nädalast nädalasse ja aastast aastasse kogu aeg täis. Samas minul pruugib korra libastuda, semmida alkoholiga, millega mu organism toime ei tule – ja kohe on mingi radikaalne ba-bahh käes.
Praegu iga päev päris paljudele inimestele õpetajana tunde andes, tütre ja hobuste eest hoolitsedes – see kõik nõuab väga suurt vastutust ja kui ma oma eksimustest ikka veel ei oleks õppinud, siis… no kuulge! Mul ei ole mingit võimalust mingite hajutavate ainetega mängida. Ma ei ole ka tüdruk, kes võib reede õhtul napsitada või end suisa rihmaks tõmmata ja siis astuda esmaspäeval rahva ette nii nagu ei olekski tavalise inimesena nädalavahetust veedetud. Esiteks on mul nädalavahetustel tohutult majapidamistöid, mis eeldavad täisväärtuslikku, mitte t ä i s mind. Teiseks. Kuivõrd ma õpetajana annan endast kolmsada protsenti, igal hetkel püüan õhust oma õpilaste huvisid ja vajadusi – mul ei ole ühtegi tavapärast keskmist õpilast ei keeltekoolis ega ka mitte ametikoolis – siis ma ei saa olla nürimeelne. Pean olema äärmiselt terav pliiats igal hetkel.

Mitmed lahutanud paarid suhtlevad hiljem edasi. Olete praeguseks avastanud, et teine pool polnudki kõige kehvem valik?
Selles mõttes on minu esimene ja viimane abikaasa jäänud mulle parimateks sõpradeks ja teekaaslasteks. Vahepealsest kahest ei tea ma üldse midagi – nad olidki lihtsalt nii lühikesed intermetsod, nii-öelda suvelavastused mu elus. Ühe kohta on mulle teada, et tema ema lahkus meie seast, teisest ei tea ma üldse midagi. Absoluutselt. Need on olnud elus niisugused kohtumised, mis teevad oma töö meie arenguga ära kiiresti ja jäljetult – vsjo, tehtud, ja läinud.

Su elu kulgeb nagu ameerika mägedel – hooga üles-alla, kord tõsise probleemiga silmitsi, kord tuhanderuutmeetrisel pinnal nagu mõisaproua ja siis juba merekonteineris…
Sain kogemuse kätte tõesti. Kõlab suurelt, et Altveskil on mõisa välimus, oma tuhande ruuduga mõisa suurus ja mõisaelustandard, aga kui sa seejuures ei saa endale ikkagi töötajaid palgata, oled ise see kümme afroeestlast – poliitkorrektselt öeldes. Üks on tallimees, teine koristaja, kolmas kojamees, neljas autojuht-logistik ja viies kirjutab näidendeid. Peahoonest, kus tegutses kultuurikeskus ja noortestuudio, tuli mul kokku 11 lavastust ja stuudiost käisid läbi sajad noored. Selle kõige juures olin veel kokk ja seejärel koristaja – nii et afroeestlasi minus oli kõvasti! Kui koged ära selle, et päeval lükkad ka lund ja teed muid majapidamistöid, lisaks hobuste teenindamine sinna juurde, siis selles ei ole lõpuks enam midagi suurt, ilusat ega romantilist – kui ka abielu silmas pidada. Selle 10 afro koondnimi on eneseraiskamine.

Palju sul siin merekonteineris elamispinda on?
Kõige suurem ehk neljakümne viie jalane konteiner on 14 meetrit pikk ja 2,5 meetrit lai (s.o. 35 ruutmeetrit – toim.). Tegelikult on ta üks kobe Mustamäe korter ja kuivõrd me Indiraga siin kahekesi elame, pluss kolm kassitüdrukut, on see täiesti piisav. Kui elasin tuhanderuutmeetrises Altveski peahoones, koristasin ma seda nii, et tund kulus ühele toale. Nii oli kogu päev majas nii-öelda mehele pandud. Aga praegu keerlen kohapeal oma tolmuimeja ringi ära.
Minu 8 hektari keskel on Südamesalu, mille peapiiskop Urmas Viilma palvetas koos palveränguritega vabaõhukatedraaliks. Seegi on koroonapandeemia tulemus. Eestlastel oli moes ju käia Santiago de Compostelas palverännakutel, aga kui piirid pandi kinni, olid eestlased sunnitud moodsaks hakkama omaenda maal. Piiskopi meeskond tekitas palverännaku raja risti läbi Eesti, selle nimeks sai Eesti Jaakobitee ehk Camino Estonia, mille keskele jääb ka minu Südamesalu vabaõhukatedraal.
Kui Urmas Viilma oma rahvaga siin käis, küsisin ta käest igaks juhuks, kas viin hobused selleks ajaks kuskile mujale, aga ta kinnitas selle peale, et loodus ongi ju asja mõte! Hobused said sekundiga aru, et tegemist on pühamehega. Olgu siin nende peaministrite ja presidentidega kuidas on – nüüd on õnneks üle hulga aja ka Eestil lõpuks jälle president – aga meie peapiiskop on väemees. Hobused sõna otsese mõttes kummardasid tema ees ja palveringi Südamesalus tegid kõik kuus hobust peapiiskopi kannul. Peapiiskop ees, hobused järel ja palverändurid nende kannul.

Millega sa konteinerit kütad?
Ühest küljest on meil siin kliimasoojuspump, mis puhub mõlemale poole – konteineris vasakus diivas elab Indira ja paremas mina. Keskel on köök ja dušš biokempsuga. Kui elekter ära läheb – meie elektriliinid lähevad läbi metsa ja kui on torm, siis seda ikka juhtub – oleme tunde ilma elektrita, aga me ei ole siis ka omadega jamas. Meil on mõlema toas bursuika, see on selline nunnu klaasuksega kamin, millesse on korraga mõislik panna paar halgu, sest muidu saab toast kohe leiliruum. Kui elekter ära läheb, pole muidugi ka valgust ega internetti. Aga kujuta nüüd ette 16aastast, kellel ei ole elektrit ja seega ka internetti – paanika-jaanika!

Kui suur šokk oli sulle detsembri elektriarve?
Mul on selles mõttes vedanud, et Elektrilevil olid pikad järjekorrad meie liitumise teostamisega. Mul on liitumine ammu makstud, aga alles nüüd viimaks tuldi kaablit maasse kaevama. Praegu on mul leebesti, olen oma suure kaabliga olnud Altveski vesiveski peahoone elektrikapis ja sealt saab õnneks juba aastaid tagasi fikseeritud hinnaga elektrit. Nii et praegu, pean tunnistama, ei tahagi ma üldse päris oma kappi – (muheleb) üldse ei taha!
Mul on taga olnud õhksoojuspump, boiler, külmutuskapp, erinevad köögimasinad ja muu majapidamise pisinänn. Ma usun, et see kõik tiksub praegu peakapis nende vanade hindadega umbes saja euro kanti. Kui ma paneksin praegu kõik käima oma kapist täna pakutava hinnaga – oleksid summad neljakordsed ning arenduskrediidist ja elektri maksmisest enam toitu ega töölkäimise diislit üle ei jääks. Rõhutan – ma töötan 18/7! Tahaks öelda, et minge ka persse sõna otseses mõttes – te peletate viimsed eestlased, ka kõige aatelisemad, Eestimaalt minema. Mu senised koostööpartnerid on riigi olematuse tõttu pankrotti läinud või minemas, Eestist läinud või teel ära.
Mõistan suurepäraselt, et planeedi ressursid hakkavad läbi saama, saaste on laes, aga planeedi päästmine toimub küll väga ebavõrdselt. Ühest küljest Elon Musk seab sisse Marssi inimkonna uueks elukohaks, teisest küljest saavad minu tuttavad ümberringi suuremaid elektriarveid kui nende palk. Kui ma oma kodu rajamiseks võtsin Kodumaa Kapitali Hoiu-Laenuühistult krediiti, siis see summa oli minu jaoks selline, et saame hakkama. Aga seoses süüdimatu valitsuse poolt silmi volksutades ja üha uusi ametnikke palgates pealt vaadatud ba-bahhiga, mis siin on energiaturul toimunud, on niimoodi, et tegelikkuses käime mitmel kohal tööl selle eest, et oma maksudest üleval pidada ametnikearmeed, kes meie heaks vähimatki ei tee. Minu põlvkonnal on riided olemas, kodumasinad ja auto ja muu nasvärk elamiseks samuti, aga kas või tütre uuendamist vajav garderoob paneb juba tõsiselt… veel tööd juurde võtma. Kui ma panen ennast mõne noore pere nahka, kes peab praegu nullist alustama, ostma igasugused kodumasinad, sisseseaded ja möllud, siis praegune seis tegelikult lõpetab üldse noorte perede tekkimise. Minu poja Aleksandri ja tema mõrsja Sofia kallal ju ka mökitati kommentaariumides, et mis neil viga, elavad Aleksanderi isa Alo juures, lapse saavad kindlasti toetuse pärast… Appi noh! Jumal tänatud, et see nii on, et Alol on Võrtsjärve ääres suur maja, kus nad elada saavad. See, kuidas peaks noor pere omale kodu hankima, on praegu utoopiaks muutunud! Elon Muski idee inimkonna kolimisest Marsile on realistlikum kui noorel perel oma elu alustada.

Sinu ja Alo Murutari poja Aleksandri ja tema suunamudijast pruudi Sofia Matvejevi lapsesaamise uudis käis ka meediast läbi. Sa juba oled 9 aastat vanaema, kuidas kirjeldaksid oma rõõmu seekord?
Noored on elanud koos juba pikalt, suvel saab kolm aastat. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki, nad on kokku kasvanud ja nende beebisaamise soov on tõsiselt läbi mõeldud ja pikalt planeeritud. Mõlemal noorel oma eneseteostus ja sissetulek. Aleksander töötab ehitusmehena ja Sofia on, jah, influentsa – tal on megapalju jälgijaid sotsiaalmeedias, ta on ilus ja tubli tüdruk.
Mind hämmastas see, et kõiketeadjad kommarid kujutasid ette, et mu lapsed ja nende lapsed on puha ennast siia minu tillukesse koju ära mahutanud. Ja pealiskaudsemad ei saa nagu üldse aru, et meil on siiski jutuks tulevane inimene, kellel on võimsad vanemad ja geenid, mida me siin liidame – Asser Murutari ja Harri Vasara geenid (esimene oli tuntud filosoof ja sotsioloog, teine opereti-superstaar ja marionetnuku-meister – toim.). Tahaks öelda, et ärme siin lahmi – lapsesaamine on Aleksanderil ja Sofial oluliselt paremini läbi mõeldud kui näiteks minu põlvkonnal, kellel – ups! – lapsed muudkui tulid. Meie omad on kõik planeeritud ja väga tahetud. Aga üldjoontes oli minu põlvkonnas neid ups-lapsi päris kõvasti.
Kui minu noorima tütre Indira käest küsiti, kuidas tema tunneb ennast tädina, siis ta tegelikult ei mäletagi enam seda esmast tunnet – ta sai tädiks juba 7aastaselt, kui lapse sai minu vanim tütar Margareta, kelle laps saab õige pea juba 9aastaseks. (Muheleb.) Nii et me oleme siin vanad tegijad – juba vilunud tädid ja vanaemad.

Ühest küljest on noortel peredel keeruline nii-öelda jalgu alla saada, teisalt eelistatakse enne mitut kõrgharidust ja vallutada tervet maailma. Eneseteostus on muidugi oluline, kuid lapsesaamine tõstatub teemana pigem viimaste seas. Sinu pere võiks olla pigem eeskujuks?
Mida nooremana laps saada, seda lihtsamini on ta kõige muuga elus ühildatav – mida vanemana ta saada, seda keerulisem on enesejagamisega kohaneda. Nii et jah, noorena tuleb suured teod ära teha.
Sofia saab 20aastaseks paar kuud enne Aleksandrit, kes on augustipoiss. (Muheleb.) Aleksander tegi sellise tite, kelle kohta käivad prohvetlikult Joel Steinfeldti laulusõnad „mul ema ööbik, isa lõvinahas käib“ – Aleksander on Lõvi tähtkujust, beebi tuleb Tiigriaasta jõmpsikas. Nii et kõik on mega-õigesti. Elagu prohvet Joel Steinfeldt!

Kuidas sa õpetama sattusid?
Me võime vääksuda, et elektrihinnad on kõrged, palun mulle toetusi, palun mulle kirjanikupalk ja mis kõik veel, aga tegelikkus on selline, et kõik, mida oskame, tuleb praegu panna teenistusse. Kultuurikekust pidades ja noorte stuudios noori õpetades läksid muu hulgas käiku ka minu kunagine balleti- ja kunstikooliharidus. Praegu on aeg, kus rakendan oma Tartu Ülikoolis magistrikraadi tegemise käigus omandatut. Esmaspäeviti ja reedeti on mul veebipõhises keeltekoolis anda eesti keele tunde ülimalt arukatele, kaunitele ja motiveeritud slaavitaridele, kellele õpetan eesti keelt. Mul on valmidus ka inglise keele põhiste eesti keele õppijate juhendamiseks.
Olen Kehtna Kutsehariduskeskuses eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Seal on mul õpetada sõna otseses mõttes elulooga inimesed – nad on vanuses 16 – 60. Väga erineva taseme ja erineva õppimisharjumuse ja lugemusega inimesed. Üheksakümnel protsendil neist on keeruline leida aega, et raamatuid lugeda, sest nad peavad ühildama oma töö, perekonna, aga mis seal salata, ka haigused. Nii et mina kirjutan oma õpilastele Kehtna Ametikoolis ise originaaletteütlusi, mille kaudu õpivad nad ühtlasi nii eesti keelt kui ka kirjandust. See tähendab, et ma ei saa Kehtnas kasutada tavapäraseid õpikuid nagu eesti keel 10ndale klassile ja kirjandus 12ndale klassile. Loon ja lehvin, peenestan ja teen briketi. Aga minu jaoks on see megahuvitav. Kui sa oled 20 või 25 ja loed Anton Hansen Tammsaaret, August Gailitit või George Orwelli, on ta üks asi, aga praegu teine. Seda enam, et ma teen seda kõike täiesti uue nurga alt – kirjanduses ette nähtud raamatute sisust punun ma ka oma etteütluste tekstid eesti keele tarvis. Ma ei saa järgida jäigalt ainult õppekavasid – nii et absoluutselt minu välja mõelda on, kuidas kurat me lõpuks jõuame teadmistega programmides ettenähtud punkti.

Oled sa varem teinud õpetajatööd?
Kõvasti, ma olen olnud õpetaja Tartu Forseliuse koolis, ettevõtluskõrgkoolis Mainor ja Eesti Lennuakadeemias.

Kirjutamise oled pausile pannud?
Veel Altveskil elades hakkasin kirjutama vesiveski peahoonest raamatut „Saage saaga“, nüüd on mul siin töölaual koos Piia Padariga raamat „Kaksteist inglit“, „Contra mortem“ kalmistukultuurist, siis harrastusloomapidaja käsiraamat „Loomad-lausujad“. Samuti koondan kokku oma kirjutatud näidendite romaaniversioonid Saage saagasse. Peale selle mu poeg Richard Murutar, läbi eelmise aasta jälgides, kuidas ma oma kätega ehitasin merekonteinerit elamiseks, soovitas sellest kirjutada raamatu. Loomisel on raamat „Naine õmbleb maja – käsiraamat seelikus ehitajale“.

Neid tuleb siis peagi välja kokku oma kümmekond?
Seitse on töös. Aga jah, eks minu stiihia, minu element on ikkagi sõna ja hobustega nii enese kui ka mind ümbritsevate inimeste tervendamine, mitte ratsasport.
Emajõe Keeltekooli Signe Laigu impeeriumis on käivitamisel Aleksandri tervisekeskus. Meie koostöö hakkab välja nägema niimoodi, et sõnateraapia ja loovtegevuste laagrid hakkavad toimuma siin, minu juures. Teoreetiliselt on kasutatav ka Altveski peahoone – meil on Robertiga selles mõttes head suhted. Nii et suvel on võimalikult palju ilusaid inimesi siin sõnateraapia, hobutervendamise ja varbad jõevees istumise ja enese tühjaks kirjutamise laagrites.
Mul tuleb järjest rohkem ka õpetajatööd, tunde muudkui juurde ja ma pean juba rehkendama, kui palju ma üldse saan juurde võtta. Kui mu õpilased ütlevad veel, et ma olen õpetaja suure algustähega, samas ka sõber, pihiema ja preestritar, siis minu edevus seni veel laseb mul muudkui tööd juurde võtta. Nii et kui arvata, et ma kodustel päevadel hirmsasti raamtuid kirjutan, siis neil päevadel ma teen pigem talli puhtaks, ripun hobustel kaelas ja jutustan neile, mis vahepeal on juhtunud. Ma loksutan ennast nö parlanksi, pean ennast seejuures ka korrale kutsuma, et ma tahetud õpetajana ennast lõhki ei tõmbaks. Kogu inimkonnal on praegu kohanemisaeg – minul ka!