Hea ja kurja vaheline võitlus toimub meie enese sees.
Ainult. Üksnes. Alati.
Mina ise valin, mida tunnen, kui keegi teeb vastavalt sellele, kuidas tema on valinud.
Mina käitun ja olen.
Hea ja kurja vahelise võitluse suures plaanis on iga inimese hinges ja hingega toimuv see viimane piisk… HEAD
* The time has come for the final battle between good and evil. Those who are truly united with the heart of God will be victorious. Be alert! The battle is upon you, and it will require all your strength.
Previously, many of you were not prepared to stand up for your most precious gift—your individuality—nor to give up your most cherished illusion—separateness. This illusion of separation is at the core of all fear.
When you are at peace, loving yourself and each other, there is no room for fear. But when you believe that you are separate from others, then fear becomes a dominant force in your life.
The great shift that is now taking place on Earth is part of a profound, sweeping change that is happening throughout the universe as darkness fades into light. This transformation is inevitable because love cannot coexist with darkness any more than light can coexist with darkness.
Aurora Ray

Viivi Luik:
Neil päevil, kui kogu maailm räägib Kolmandast maailmasõjast, tuleb välja, et vara on veel kolmandast rääkida, kui isegi teine on alles lõpetamata. Otse öeldes – Teise maailmasõja arved on ainult poolenisti klaaritud.Üks kaasosaline ehk Saksamaa on oma arved pidanud ära tasuma ja häbi ära kandma, teine kaasosaline ehk Venemaa ei ole senini oma arveid klaarinud ega häbi kandnud. Mõlema osapoole kuriteod on küll režiimi kuriteod, kuid naiivne oleks arvata, et veretööde, piinamiste, legitiimsete varguste ja näljahädade korraldamises, genotsiidides ja okupatsioonides on süüdi ainult üksainus kuri mees, Lenin või Stalin, Hitler või Putin. Vastutust kannab paratamatult kogu rahvas, kes on suvatsenud kurja meest karta ja jumaldada, temast ära tehtud ning sisse võetud olla. Muidugi, alati ja igal pool leidub inimesi, kes ei ole manipuleeritavad ja keda režiim erilise mõnuga hukka saadab. Nende varal on maailm püsinud. Nende kanda on lootus. Need on need, kes ei karda. Nagu näha, on Venemaal ka praegu need inimesed olemas. Neid ei ole vähe ja nad on Putini režiimi kohta oma arvamuse välja öelnud. Kuid sellega on nad muutunud rahvavaenlasteks. Ja kuigi see sõna kõlab tänapäeval nii, nagu oleks pärit mõnest vanast sovetiaja anekdoodist, pole see nali.Vastutust kannab paratamatult kogu rahvas, kes on suvatsenud kurja meest karta ja jumaldada, temast ära tehtud ning sisse võetud olla. Sest kuri mees ei teki iseenesest. Rahvas sünnitab ta. Ta tekib rahva nõudmisel, või vähemalt rahva vaikival nõusolekul. Rahvas, kes usub oma kurja meest, samastab ennast temaga, muutub kurjuse kaasosaliseks ja täideviijaks. Pimestatud rahvas ei saa kuidagi lubada, et tõde paljastataks.Sellest tuleb ikka uuesti ja uuesti rääkida. Peab meelde tuletama ja meeles pidama.
Esitan siin kolm tsitaati ja palun neid lugedes mitte vahele jätta. Isegi kui nad on teile tuttavad, lugege nad läbi, sest täna mõjuvad nad teisiti, kui oleksid mõjunud mõne nädala eest. Enne seda kurja ja piinlikku minevikku kuuluvat sõda, mis toimub ometi tänapäeval, praegusel hetkel.

Esimene tsitaat on pärit Eddie Jakult, mehelt, kes omal ajal tegi läbi kõik piinamised ja alandused, mis ühele juudile Teise maailmasõja ajal osaks võisid saada:
«See oli hullumeelsus sõna otseses tähenduses – muidu tsiviliseeritud inimesed kaotasid võime teha vahet õigel ja valel. Nad panid toime kohutavaid tegusid, ja mis veel hullem, tundsid sellest ise rõõmu. Nad arvasid, et käituvad õigesti. Ja isegi need, kes ei suutnud ennast veenda selles, et juudid on vaenlased, ei teinud rahvajõugu peatamiseks mitte midagi. Kui piisavalt inimesi oleks tollal, Kristallööl, neile vastu hakanud ja öelnud: «Aitab! Mida te teete? Mis teil viga on?», siis oleks ajalugu võinud teisiti minna. Ent seda nad ei teinud. Nad kartsid. Nad olid nõrgad. Ja nende nõrkus võimaldas nendega manipuleerida ja neid vihkama panna.»
Teise tsitaadi autor on Andrew Wood, mõttekoja Chatham House Vene-ekspert: «Saksa rahval ehk polnud Teise maailmasõja ajal valikut, kuid pärast sõda pidid nad tunnistama, mõistma ja seedima. Venemaal pole seda juhtunud. Mäletamine ja silmitsi seismine on väga tähtis. Kui sa korralikult minevikku ei vaata, ei näe sa kunagi tulevikku.»
Ja kolmas tsitaat on pärit ei kelleltki muult kui Valgevene kirjanikult Svjatlana Aleksijevitšilt, Nobeli preemia laureaadilt, keda täna tasub üle lugeda ja korduvalt tsiteerida. Selles tekstilõigus laseb ta ühel vene naisel, moskvalannal meenutada seda, kuidas vene rahvas pani oma riigi kurjuse ees silmad kinni, ei näinud seda, mida näha ei olnud lubatud:
«Kord ema meenutas, kuidas nad olid isaga suvel Krimmist puhkuselt tagasi tulnud. Sõitsid läbi Ukraina. Ukrainas oli suur näljahäda, holodomor ukraina keeles. Miljonid surid… Surdi tervete külade kaupa… Polnud kedagi, kes mataks… Ukrainlasi tapeti selle eest, et nad ei tahtnud kolhoosi minna. Tapeti näljaga. Neilt võeti kõik ära, viimse moonikuprani. Piirati vägedega sisse nagu koonduslaagris. Külas lõi üks ema ise lapse kirvega surnuks, keetis ära ja toitis temaga oma teisi lapsi. Omaenda lapse. See oli kõik päriselt…
Lapsi püüti nagu koeri ja kasse. Aiast kaevati vihmausse ja söödi neid. Kes jaksas, roomas rongide juurde… Sõdurid tagusid neid jalgadega, peksid püssipäradega… Rongid kihutasid mööda, täiskiirusel. Vagunisaatjad tõmbasid akendele katted ette. Ja mitte keegi ei pärinud kelleltki mitte midagi. Saabuti Moskvasse. Puhkuselt toodi kaasa veini, puuvilju, uhkustati päevitusega ja meenutati merd.»

Kas peale nende mälestuste meenutamist ei ole küüniline nuriseda selle üle, et venekeelsed ajakirjad on praegu lettidelt ära korjatud? Sest vene keel on üleöö muutunud kurjakuulutavaks, kardetavaks. Puškini, Tšehhovi ja Bulgakovi keel on üleöö muutunud piinajate ja tapjate keeleks ja inimesed ei taha seda kuulda ega näha. Nii nagu peale Teist maailmasõda juhtus Goethe ja Schilleri keelega.
Kas ei ole küüniline kurta, et praegune häbiväärne sõda on ainult Putini sõda ja et vene rahval pole sellega midagi pistmist?Igas sõjas on osapooled, igas sõjas tuleb valida, kas poolt või vastu. Need, kes on vastu, need ka seda ütlevad. Teised on kas vait ja vaatavad mujale, või teevad kaasa. Toidavad tapatalguid. Kuidas see saab olla ainult Putini sõda, kui igal tulistajal, igal pommitajal on Venemaal vanemad ja sugulased! Kui kõikidel nendel, kes korraldasid omal ajal suure näljahäda ja abipalujaid püssipäradega peksid, olid Venemaal vanemad ja sugulased! Mõtelge, missugune hulk rahvast see on. Kui palju kuritööde kaasosalisi. Rahvas on ennast valedesse sisse mässinud ja ainult üksikud väga vaprad püüavad neid mõistusele tuua. Meenutatagu Anna Politkovskaja tapmist, meenutatagu vene meeleavaldajate jõhkraid kinnivõtmisi ja vangistamisi. See sõda, mis praegu käib, on sõda hea ja kurja, mineviku ja tuleviku vahel. Sellist sõda ei ole võib-olla enne olnudki. Tuleb lihtsat tõtt tunnistada – Venemaa on lõhki. On petiste, pättide ja mõrtsukate Venemaa, mineviku Venemaa, ja on ausate, julgete ja vabade Venemaa. Igaühel tuleb teha see valik, kumba poolt ta toetab, kummas asjas ta on kaasosaline. Sest see sõda, mis käib, ongi sõda hea ja kurja, mineviku ja tuleviku vahel. Kõlagu see kuitahes pateetiliselt, seda tuleb välja öelda ja teadmiseks võtta. Niisugust sõda võib-olla ei olegi enne olnud. Jah, Putinil on õigus, sest see Venemaa, mida tema valitseb, on tõesti vaenlastest sisse piiratud. Iga aus inimene, iga heategu, iga julgustükk on Putini Venemaa vaenlane. Mis aga puutub kaasosadusse, siis tooksin veel ühe tsitaadi, seekord iseendalt:
«Kes tahab mõista, mis õieti toimus punasel Venemaal ja punase Venemaa poolt alistatud maades, peaks arvesse võtma seda, et režiimi ohvrid olid kõik, kes nendel aastatel nendes maades elasid. Kes hakkas vastu, oli režiimi ohver niikuinii, kuid kes ei hakanud vastu, seda püüti tingimata muuta kaasosaliseks.
See on üks põhjustest, miks läänel on nii raske mõista tänapäeva Venemaad ja miks silmad Putini režiimi suhtes nii aeglaselt avanevad. Sest kogu režiim on rajatud kaasosadusele, võimalikult suurele kaasosaliste hulgale. Kollektiivsele režiimi kaitsele. Kaasosaliste omakaitsele. Režiimi eesmärk ongi teha kogu rahvast varguste, mõrvade, korruptsiooni, valetamise ja tagakiusamiste kaasosalised.
Et ei jääks kedagi, kes ei oleks määritud.
Sel juhul toimiksid kollektivism ja kaasosaliste omakaitse ideaalselt. Valitseja ainult keeraks vuntsi ja vaataks pealt, kuidas rahvavaenlaste ja teisitimõtlejate käsi käib.
Loomulikult see ei õnnestu täielikult kunagi ega kusagil, isegi mitte Venemaal ja Puna-Hiinas. Aga unistada ju võib.
Vladimir Putin, tuleb välja, ongi suur unistaja.»

Ilmar Raag:
Järgnev postitus on mõeldud kaitseliitlastele nende puhkehetkel.
Alustuseks rahustavalt. Ma hindaksin, et 70% tõenäosusega ei jõua suur sõda seekord Eestini. Aga ka 30 % sõja võimalikkust on suurem protsent, kui kunagi varem viimase 30 aasta jooksul. Seepärast mängime mõttes kõik stsenaariumid läbi. Ka kõige mustema, et õnnetuse hetkel mitte paanikasse sattuda.
Ma olen keskmiselt sportlik tsivilist, aga neli korda on minust peaaegu saanud professionaalne sõdur. Üks kord ajateenistuses ja kolm korda Eesti Kaitseväe missioonil, millele eelnes alati umbes 4 kuu pikkune ettevalmistus. Miks see on oluline võrreldes 17 aastaga, mil ma olen olnud Kaitseliidu liige. Aga sellepärast, et kaitseliidu liikmetest 80% ei ole tegelikult oma vaimus ja füüsises päris sõjaks valmis. Paraku ei pruugi nad sellest veel ise teada, nii nagu ka mina seda ette ei teadnud. Meie, kaitseliitlaste, tohutuks plussiks on kõrge kaitsetahe ja paindlikus lahendada probleeme terve mõistusega, aga päris lahingvalmidusest lahutavad meid mõned punktid.
Vestlesin ühe sõbraga Kaitseliidust, kellega mind seob ühine missioonikogemus ja selle põhjal valmis 5 punkti, mida me julgeksime soovitada kõigile, kes ka tegelikult oleks valmis kodumaad kaitsma relvaga. Seejuures ei ole ma sugugi ise guru ega supersõdur, aga tänu nende punktidega arvestamisele, ei ole ma ükskõik millise vastase jaoks enam täiesti tühi koht (hoolimata oma kõrgest vanusest

1) Tee endale kingitus, paranda oma füüsilist vormi.
Üks suurimaid probleeme Kaitseliidu õppustega on, et me tegelikult ei saa teada, mida tähendab pikaajaline füüsiline koormus. Paari aastaga unustavad meie lihased selle koormuse, mis oli ajateenistuses. Kaitseliidu kahepäevasel õppusel jõuad Sa napilt ära väsida, kui juba ongi võimalik koju tagasi minna. Aga ma mäletan oma esimese missioonieelse väljaõppe üht rünnakuharjutust, kus ma liikusin skautidega samas ahelikus üle soise maastiku. Kahesaja meetri möödudes oli mul silme eest must ja ma tegelikult ei suutnud enam relvagi tõsta. Peamine jõupingutus läks puhtalt ”söösta-kata” rütmis püsimiseks, aga vastast ma enam mõjutada ei suutnud. Veidi hiljem, puhkehetkel mõtlesin, mis oleks juhtunud, kui ma keset päris lahingut oleksin niimoodi ära kustunud… Paar kuud hiljem Kesk-Aafrikas tegin ma samade skautidega kaasa mitmeid tunde kestvaid patrulle umbes 25 kg varustust seljas ja kuidagi harjusin ära. Tähendab, treeningul on oma praktiline tähendus. Füüsiline nõrkus ei tähenda ainult seda, et Sa jääd teistest maha või ei suuda kõike teha, vaid kõige hullem on see, mis Sinu teadvuses toimub. Sellel hetkel, kui pulss on laes, aga tegelikult tuleks veel kiiresti liigutada, et oma elu päästa, annad Sa järsku alla. Umbes nagu uppuja, kes enam ei suuda lainetega võidelda.
Tee endale see kingitus, hakka trenni tegema ja võta kaalusta alla. Kui Sa teed üldfüüsilise testi alla 240 punkti, siis oled Sa tegelikult enesetapja, mitte kodumaa kaitsja. Teiseks testiks tuleks teha vähemalt nädala pikkune õppus, kus iga päev toimuks rännak ja mingi lahingdrilli läbiharjutamine. Umbes laupäevaks on füüsiline šokk möödas ja väsimus lihastes ei sega enam mõtlemist.
2) Sul peab olema OMA relv!
Võiks ju arvata, et kõik tabelrelvastuse relvad on ühesugused. Vale! Oma relva puhul õpid sa märkama detaile. Umbes nii nagu lapsepõlves oli mul jalgratas, mis ühel hetkel väsis päris ära. Pidurid enam ei töötanud õigesti ja mingitel hetkedel võis juhtraud loksuma hakata. Ometi ma teadsin neid vigu ette ja oskasin sõidu ajal kõike kompenseerida. Kui keegi teine mu ratta võttis, oli tulemuseks kiiresti kukkumine või midagi muud hirmsat. Oma relva peamine eelis ei ole isegi mitte lasketäpsus, kus hea laskur juba automaatselt korrigeerib oma relva puudusid, vaid olulisem on oma relva tõrgete tundmine. Igal missioonieelsel väljaõppel, olen ma paar korda kõige kriitilisemal hetkel saanud tõrke. Ja jälle tuleb külm higi laubale, sest mis oleks saanud, kui see tõrge oleks toimunud päris lahingu ajal. Vajutad päästikule, aga lasu asemel kostub ainult tuhm klikk. Ja vastane sihib nüüd sind… Mida rohkem Sa lased just oma relva, seda enam õpid Sa ette nägema võimalikke tõrkeid ja tegelikult on need 90% ennetatavad. Igal relval väheke isemoodi.
Kui Sul ei ole tõrkeid tulnud üldse, siis ma pakun, et ilmselt oled liiga vähe lasknud või ei ole oma relva realistlikult proovile pannud. Lase oma relva taktikalises olukorras lumes ja poris senikaua, kuni sa aru saad, millest tulevad Sinu relva tõrked. Kui Sa suudad neid ette näha, on jälle tõusnud tõenäosus, et võib-olla elad lahingus veidi kauem.
Isiklikult minul on muretsetud päris oma relv, millega ma peamiselt harrastan amatöörina laskesporti. Aga kui peaks juhtuma kõige halvem, siis võtan kaasa just oma relva ükskõik millise riigi antava tundmatu relva asemel. (Mu relv ei ole eksootiline. Sama tüüpi relv on olemas ka Eesti jõustruktuurides, sama NATO kaliiber jne. Ja ma ei hoia oma relva seal, kus Sa arvad )
Ja ma ei eksponeeri ennast relvaga, sest rahuajal ma ei taha kedagi ähvardada.
3) Nõua kohe miini- ja tanketõrje relvade õpet.
Eelmise punkti võiks tegelikult ka ära unustada niipea, kui kriis jõuab hübriidsõja faasist konventsionaalsesse sõtta. (Nagu praegu Ukrainas.) Isiklik käsitulirelv on kaasaegses sõjas üsna marginaalse tähtsusega. Kõige rohkem saadakse surma kaudtulest ja kõige suuremaid kaotusi vastasele tehakse samuti suuremate paukudega. Meie õnnetuseks on õppustel tihti mängitud miinivälju niimoodi, et kuhugi tehakse lintidega tähistatud tõkke-tõrje sõlmed, kuhu on moe pärast miine maha pandud. Jah, need aeglustavad vastase liikumist, aga tegelikult me tahame miinidega vastast ka hävitada. Tõstke käed, kes on viimase aasta jooksul õppusel harjutanud, kuidas ta ka päriselt mõned miinid lõhkevalmis panna? Kes oskab külglaenguga miine valmis panna ja neid käivitada õigel hetkel. Ma ei näe kättemetsa!!! Aga kuidas te reaalselt mõtlete mõne soomuki seisma panna? Arvate, et teie jaos on keegi teine, kes laseb Carl Gustavit. See on vale suhtumine. Absoluutselt iga kaitseliitlane peab oskama une pealt lasta ja laadida Carl Gustavit ja Instalazat (ja tegelikult ka RPG erinevaid tüüpe) Lisaks vähemalt teoorias peate suutma üles korjate Javelini ja Spike’i, pärast seda, kui selle meeskond on surma saanud ja ise edasi lasta.
Rahuajal algaks siinkohal igavene hala, miks seda kõike teha ei saa. Ohutuseeskirjad, rahaline kulu jne. Ma olen nõus, et kõik ei pea harjutamiseks Javelinist päriselt lasta, aga vähemalt kuivalt peaksid miini ja TT drillid olema kaitseliitlase DNA sisse söövitatud. Kui teile lähima kahe kuu jooksul ei ole õpetatud, kuidas miine maha panna või TT relvi lasta, astuge välja lahingüksusest. Kui te ise ei ole taolisele õppele kohale ilmunud, siis oleks õiglane, et teid lahingüksusest välja arvatakse. Lõpuks ei ole tegemist raketiteadusega. See kõik on päris lihtne, kui sama drilli kasvõi kümmekond korda läbi teha. Ja seejärel ehitada õppused üles nii, et igal õppusel saaks iga mees seda meelde tuletada.
4) Mõtle oma lähedaste peale juba ette
Võta aeg ja räägi oma lähedastega, mida teha päris kriisi või sõja puhkemise korral. Nägin ühte väga keerulise eriala ohvitseri, kes Ukraina sõja teisel päeval ütles kolleegidele, et palub endale vaba päeva, kuna peab organiseerima oma naise evakuatsiooni Kiievist. Tema kolleegidel oli see võimalus talle see vaba päev lubada. Aga kui ei oleks olnud…? Kui pasunad puhuvad ja teie tormate formeerimispunkti, aga kodus on paanikas lähedased, kes ei tea mida teha? Kuidas te ennast tunne? Ka see halvab teid kui sõjameest. Sõdade kogemus näitab, et mobilisatsioonikäsku ei täida kunagi 100% kutsututest. Ja alati ei ole küsimus arguses või meelsuses. Mõnikord jääb kõik ka selle taha, et oma abituid lähedasi ei suudeta maha jätta.
Ehkki see hirmutab, võtke juba täna aega ja arutage rahulikult läbi, kuhu/kas teie lähedased lähevad ja mida teevad. Kui võimalik tuleks suurte teede äärest eemale kolida. Parem on ka maa vanaema juurde minna. Tuleb kokku leppida, millised sündmused on indikaatoriteks, et ühte või teist sammu astuda. Mida varuda, kus pärast sõda kokku saada jne. Ka see ei ole raketiteadus. Vajab ainult rahulikku mõtlemist. Naiskodukaitse äpp ”Ole valmis” või mõni Päästeameti rakendus peaksid olema teie lähedastele tuttavad juba enne, et mitte hakata kriisi hetkel paanikat suurendama kõikide ootamatute otsustega.
5) Planeerige suhteid usaldatavate inimestega
Eestist eemal asuvad kriisid on tekitanud ometigi ka meil inimeste soovi liituda Kaitseliiduga. Olge valmis olema oma sõpradele teejuht, kes näitab, kuidas oma kaitsetahet võimalikult efektiivselt rakendada. Kes on need 10 inimest, keda te kaasa võtate ja vajadusel ka välja õpetate? Seejärel arvestage, et kriis (sõda) ei kulge kunagi nii, nagu plaanitud. Kui kõik muu peaks ebaõnnestuma, siis teie ju ikkagi alla ei anna. Aga isegi sellisel juhul on teil vaja sõpruskonda, kellega vastu pidada. Kas te juba täna teate, kelle juures te leiate varjupaiga? Kus te ravite oma haavu, kui lähimad haiglad on vastase kontrolli all. Kui teie üksus on puruks löödud, aga te jätkate vastupanu, kes on need kuni 10 inimest, kellega te lähete järgmist varitsust tegema? Arvestame ju sellega, et kaitseliitlased on potentsiaalselt juba täna vastase nimekirjades, nii et lihtsalt oma kodus tiksumine ei tule kõne alla. Teile tullakse järgi. Te peate juba täna teadma neid mõningaid kohti, kus te saate peidus olla. Nagu näete on viimased kaks punkti seotud inimsuhetega. See on olulisem, kui varustuse küsimus. Kui Sa tunned õigeid inimesi, kes annavad lubaduse üksteist aidata rasketel aegadel, siis lahendatakse loovalt ja paindlikult ka kõik varustuse küsimused.
Kaitseliitlased on ju alati teadnud, et isegi kui vaenlane peaks jõudma Tallinna, siis ei tähenda see sõja lõppu. Sõda lõppeb ainult meie võiduga. Aga nüüd kordame üle, et tänase seisuga on Ukraina nihutanud kaugemale suure sõja ohu Eestist. Seepärast rahu, ainult rahu.

Igor Taro:
Ukraina vägi jätkab puhastusaktsiooni Kiievi loodeosas ning taas on vabastatud mõned külad Tšernigivi ümbruses, mis võimaldavad juba turvalisemat ühendust linnaga tsiviilelanike evakueerimiseks ning humanitaarabi kohaletoimetamiseks. Lahingute raskuspunkti kandumisega Donbassi piirkonda on tihenenud raketilöögid Ukraina idaosale Dnepri jõe vasakkaldal.
Vene okupantide sõjalised kaotused Ukraina peastaabi andmeid on järgnevad – ründajaid 17800 (+100), tanke 631 (+6), soomusmasinaid 1776, (+25) suurtükke 317 (+1), raketiheitjaid 100 (+4), õhutõrjesüsteeme 54, lennukeid 143, helikoptereid 134 (+3). Seekord lennukitel nulliring, aga seevastu koguni kolm kopterit – vähemalt üks neist on moodne Mi-28, mis lasti alla Popasna kandis õlalt lastava õhutõrjeraketiga.
1) Kiievi loodesuund on nüüd põhimõtteliselt Vene vallutajatest puhas, Tšernobõli elektrijaamas heisati taas Ukraina lipp ning Valgevenes manitsetakse hoidma eemale radioaktiivsest tsoonist saabunud vene okupantidest. Puhastuspatrullid tuvastavad okupatsiooni all olnud aladel palju häirivat – kinniseotud kätega tapetud tsiviilisikud, Guta külas Kiievist põhjas leitud märtsis kadumaläinud ukraina fotograafi-dokumentalisti kahe kuulihaavaga surnukeha ja varastatud pesumasinaid täis laetud veoautode vrakid. Viimasega kõlab hästi kokku sotsiaalmeedias levib must nali okupandi kõnelustest Venemaa omastega: “Harkivi võtsite ära? – Ei. – Kiievi võtsite ära? – Ei. – Mille te siis seal ära võtsite? – No hakklihamasina, blenderi ja garderoobikapi võtsime.”
2) Tšernigovi ümbruses on lisaks eilsetele vabastatud Šestovõtsõja ja Mihhailo-Kotsjubinskoje asulad. Üks Tšernigivis lõunas ja teine edelas, mõlemad Desna jõest teisel pool ukraina vägede pealetungi suhtes, mis tähendab, et ilmselt tekib sinna üsna pea veel häid uudiseid. See tähendab ühtlasi, et Tšernigivist on võimalik võrdlemisi turvaliselt sisse-välja liikuda nii tsiviilelanike evakueerimiseks kui humanitaarabi tootmiseks. Pommitamisohu mõttes on seal ohutase endiselt kõrgel, kuna Tšernigivist põhjas ja kirdes võivad olla okupantide üksused. Õhtul teatasid Gorodnja võimud Tšernigivist kirdes, et okupandid on selle asula hüljanud.
3) Sumõ oblastis Konotopi suunas olevat Venemaa piiri poolt taas sisenenud märkimisväärsed vene okupatsioonijõud. Mida nad seal täpselt otsivad, veel ei tea, aga eilsest sissekandest meenutuseks, et seal piirkonnas hakati huvi ilmutama kohalike võimuorganite suhtes. Ei ole välistatud, et venelased püüavad sinna mingi platsdarmi jätta. Võimalik, et perspektiiviga mõne “rahvavabariigi” korraldamiseks, sest kui suurt pilti vaadata, siis tegutsevad nad ilmselt lootuses kõigepealt piirata sisse Ukraina Kaitseväe üksused Donbassis, seejärel liikuda põhjast ja lõunast kusagil Dnepri vasakkaalda joonel kokku, et hõivata kogu Ida-Ukraina. Vene propagandakanaleid vaadates, võib see olla uus kavatsus. Samas on Ukraina armee juba korduvalt näidanud, mida ta putinite ja vene sõjalaevade kavatsuste kohta arvab.
4) Harkiv on saanud 39 pommirünnakut. Ukraina president Zelenski kommenteeris põhja pool Venemaal Belgorodis toimunud rünnakut kütuseterminalile sõnadega, et ta ei kommenteeri ühtegi enda kui Ukraina kaitseväe ülemjuhataja käsku.
Mis on nüüd piirkonnas juurde lisandunud – paistab, et okupantide raketid on hakanud tihedamalt lendama naaberpiirkondades.
5) Izjumi ja Donbassi põhjaosas on intensiivne lahingutegevus. Izjumis taas hävitatud vene tehnikat, mis on ka loogiline. Izjumi piironnast kirjutatakse helikopterite esmakordsest hävitamisest ukraina tankitõrje raketisüsteemi Korsar abil. Iseenesest poe selles midagi imelikku, sest ka Javelin on mõeldud vajadusel ka madalalt Lendava õhusihtmärgi, nagu helikopter, mahavõtmiseks. Varem toime pandud Oskili veehoidla õhkulaskmine on põhjustanud suuri üleujutusi Svjatogorski kandis, kuna Põhja-Donetsi jõetase tõusis kiiresti ning jõgi on läinud üle kallaste.
6) Donetski-Mariupoli piirkonnas on nädalaga hävitatud 800 ründajat venemaa poolt okupeeritud aladelt. See on tolle piirkonna kohta palju. Siiski tuleb silmas pidada saabuvat täiendust, milleks 2 päeva eest jõudisd raudtee-ešelon Debaltseve jaama.
7) Hersoni oblasti piiri kandis on mitmeid tulelööke, millega vene okupatsiooniväed ilmselt loodavad vähendada ukraina kaitseväe aktiivsust, mis on hiljuti surunud vene ründajaid oblasti piirildelt tagasi. Pärast Hersoni oblasti seadusandliku kogu avaldust Ukraina territooriaalse terviklikkuse kohta pole Vene okupantidel õnnestunud käivitada “legitiimset” protsessi rahvavabariigi võlja kuulutamiseks. Seni käiakse kohalikke võimusaadikuid kimbutamas, röövitakse adminsitratsioonijuhte ja survestatakse koolijuhte ja õpetajaid jätkama õppetööd ainult vene keeles ning ilma Ukraina kirjanduse ja ajaloo õpetamiseta.
Odessas on kohalikud võimud fikseerinud intensiivse õhuluure tegemist. Ukraina peastaab on hoiatanud ka Transnistria vägede aktiviseerumise vastu, kuid Moldova on siiani neid kuuldusi ümber lükanud.
https://www.youtube.com/watch?v=aVezTIgT7pcn
Hoolimata Ukraina armee edust Kiievi, Tšernigovi, Sumõ ja Harkivi kaitsmisel, pole Vene pool oma vallutusplaanist karvavõrdki loobunud. Praeguseks on tehtud küll otsus tagasitõmbumise kohta põhjaosa aladelt, kuid ilmselt ainult looduses, et mujalt rünnates suudetakse alad tagasi võita ning kehtestada mingisugune kontroll Ukraina üle. Sellistes oludes ei maksa läbirääkimistest palju loota. Ukraina võimuesindajad on demonstreerinud väidetavalt oma võrgustiku kaudu saadud vene armee kaotuste numbreid vene kaitseministeeriumi süsteemist, mis on suuremad, kui Ukraina peastaabi igapäevane statistika. Sellest tehakse järeldus, et järelikult on Ukraina peastaabi andmed küllalt täpsed ja pigem konservatiivsed.
Andres Mäe jagas ka huvitavat statistikat, mille kohaselt kõige suuremad kaotused tekkisid kohe rünnaku esimesel päeval kui Venemaa ametlikes kanalites “kaotusi polnud üldse”, üle 50% on alla 25-aastased ning pärit pigem lõunapiirkondadest ja maarajoonidest. Nii on muidugi lihtsam hoida kaotusi silma alt ära. Samuti on loogiline, et lepinguliseks sõjaväelaseks lähevad majanduslikult kehval järjel olevate piirkondade noormehed, näiteks kusagilt Dagestanist. See omakorda paneb paika inimressrusi kvaliteedi, mille nõrkust kinnitavad igapäevased rindeülevaated.
Seega vajab Ukraina enda vabaduse ja turvalise Euroopa seisukohalt positiivse tulemuse saavutamiseks eelkõige korralikku varustust ja vahendeid tõhusaks vastupanuks. Hetkel absorbeerib Ukraina riik igapäevaselt tohutul hulgal kineetilist jõudu oma taristu ja inimelude hinnaga ning seesugust vaatepilti ei sooviks keegi 21. sajandi Euroopas oma koduõuel näha. Seega ei saaks ükski jõukohane materiaalne abi selle vältimiseks olla liiga suur. Ajutiste ebamugavuste kannatamine on tühine võrreldes aastakümneid kestva ülesehitustöö ja korvamatute inimkaotustega.