Kukkusin eksamil läbi. Kogesin mitu ringi põrgulikku vahkviha.
Kaks päeva jutti. Läks üliruttu üle ka. Ja tavapäraselt käppa maha selle päikeseplahvatusega ei kurnanud. Aga ikkagi. Ei püsi keskmes. Istu, kaks.
Kusjuures nendel raevusööstudel oli üks võrratu tulemus – leebe-helge-naerulise ARMASTUSE kogemus. Inimesed, olge valvsad ma armastan teid…
Tunnen praegustel aegadel väga eredat ja sügavat PEREKONNA tunnet.
See juhtub äkki. Tavaliselt pärast eksistentsiaalsel eksamil läbi kukkumist.
Arvates, et olen keskmes ja harmooniline, lendan mingi ärritaja peale afekti – sealt väljudes tunnistan: ai, põrusin…
Ja siis tulebki Juuru või Kehtna koolis, õpilaste ja teejuhtide seas, kinosaalis või oma koduõues mõne ilusa hingega järsku jäägitu, kõikehõlmav perekonna tunne.
Imeline kogemus. Kingitus. Üllatus.
Jajaa, pärast seda tuleb taas eksam – trigger, emotsioonide sööst – ups! – rahunedes jälle piiritu tänulikkus: OH, MILLINE PEREKOND MEIL ON!!!

On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu…
Juuru Eduard Vilde kooli ees avanes pink Eduard Ausile – legendaarsele direktorile. Istumas ja astumas olid Ausi-aegsed tüdrukud. Tänane koolipere tänas ja naeratas suurmehele, kes sai hakkama kõigi režiimide ja okupatsioonidega. Meie ajal tasub teada, kuidas SEE käib.
Reedel 13. kogeme Juuru üheksandikega perekonna tunnet, arutledes Libahundi ja tuleriitade temaatika üle. Kirjanduslikku ja filmilist, elulist ja elude jooksul üha kordunud materjali… on. Libahunt lendas üle käopesa
Kari ei kannata erinevaid isendeid. Inimkari võõrastab ja tõrjub just tugevamaid isiksusi. Tajudes kelleski hõlmamatut väge, mis ähvardab kogukonna kenad keskmised plaanid puu taha puhuda, nimetab inimkari hirmutavalt ilusa isendi libahundiks. Saadab nõiana tuleriidale või rakendab hullumajas temaga lobotoomiat.
Köndistatud aju ja tajuga bioroboteid toodab nii paljukannatanud, pärisorjusest võrsunud linnadžungel kui kool.
Raami, mutriteks, etteantud mustrisse, maadligi, tasahilju!
Katkine kasvatab katkise – nii vormitaksegi sajandeid ja millenniume süvenevalt ühtlast biomassi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Omasugustega sigivad ja uut biomassi orjadeks, ametnikeks, tublisti ohjes käsutäitjateks toodavad.
August Kitzberg näitas oma teosega „Libahunt“, kui lihtne on hävitada põnevalt teistsugused naised: hõbekuuli, tuleriida ja vihkamisega. Tapetust nö vabaks jäävat armastust õnnetu vastuarmastuseta kiduja endale ei saa. Vähemasti pole ahvatlevalt erinevat konkurenti enam meeli segamas ega elava eeskujuga teisi võimalusi näitamas.
Jack „Enam paremaks minna ei saa“ Nicholson mängib noore vihase mehena Wassermanni järgi loodud filmis „Lendas üle käopesa“ elutervet alfa-isast, kes sümboolsel kombel ajuinvaliidistati. Hurmavalt küpse keskealisena kehastas ta libahunti, keda armastav naine muutus samuti hundiks. Parem ikka kui armastuseta ja üksinda vananeda. Kuniks elu, on kõik parandatav.
Kitzbergi teos „Kauka jumal“ tõestab, et kui õiglane Jumal saadab rahakotti kummardavale Mogri Märdile puhastustule, võib kõigest maisest ilma jäänud mammona teenristki asja saada. Šoki tõttu tavamõistes justkui segi läinud mees taipab putukat kõnetada ja viimaks ometi ambitsioonitult ja lihtsalt olla.
Nii „Kauka jumalat“ kui „Libahunti“ on korduvalt teatritesse ja filmideks lavastatud. Helilooja Lydia Auster komponeeris balleti „Tiina“ muusika Raplamaal Kuusiku Altveski vesiveski talli lakas. Samal ajal sai tema sõber Aram Hatšaturjan inspiratsiooni saekaatri häältest. Raplamaal sündis tema „Mõõkade tants“. Poleks tänase Märjamaa õpetajanna vanaema Lydia ja Arami loova sõpruse kõrval olnud, taanduks kaunis inimlik lugu külarahva jutuks või rahvaluuleks.
Tõestisündinud melodramaatilised lood saavad tänases maailmas valulikku lisa.
Sõjad lahutavad pereliikmeid üksteisest. Sõjad puhkevad selleks, et mõni rahvas hävitada või ebaatraktiivsetele aladele ümber asustada.
Kui üks rahvas on teise hävitamisega liiga ametis, pole tal võimalik Siberi taiga tulekahjusid kustutada. Üüratud põlengud põhjustavad jääliustike sulamise ja Eesti rannajoone saabumise poolde mandrisse. Hinnalistelt rannikualadelt kolitakse seepeale sinna, kus on… uus rannik. Hävitatud mereäärsed Ukraina linnad aga ehitatakse maailma uusimateks. Vene oligarhide miljardite eest ehitatakse õigluse võidutsedes uus Ukraina. Sinna kolivad nende miljonite juutide hõimlased, kelle tappis eelmise maailmasõja ajal Hitler. Eestisse pagenenutel pole seega kuhugi tagasi minna – aga merepiir tuleb kliima soojenemisega Kesk-Eestini.
Sedasi jätkubki lend üle käopesa.
Kes kohaneb, kes satub tuleriidale.
Võime olla tänulikud värske vere eest – või karta, et piseneme Kiievi asumaaks.
Nii meie kirjandus kui filmikunst veenavad: meie saame alati hakkama. Õpetame nii idast, lõunast kui teiselt poolt maakera erineval põhjusel saabunud rahvad eestlasteks.
Seda on näidanud oma lava- ja linateostes nii Siiri Sisask kui Jaan Tätte.
Lauluema Taarka ja eestlaste neli kuningat on osutunud surematuteks.
Meid pole õnnestunud tükkideks raiuda ega surnuks joota – Maarjamaal on üleloomulik väikerahvast suurena hoidev vägi.
Siit lahkunud inimeste eestlus küll hajub võõrsil, ent siia tulnud lõimuvad ning libahundid lendavad veel ja veel ja veel rõõmsalt üle käopesa.
Lendas üle käopesa

Eesti MacMurphyde kokkutulek https://www.youtube.com/watch?v=AVUsA2rYeZM
Libahunt – Leida Laiuse film

The Wolf – Jack Nicholson – full

Kartmata end korrata kinnitan: Jaak Volga, Papli talu peremees oma Lii ja Kairega on taeva kingitus kõigile, kel õnne nendega kokku puutuda.
Ta elab meie hullustele, lapsendab meid – ja aitab 24/7 meil need hullused teoks teha.
Ole õnnistatud, imeline perekond!

Uue hea ilma perekond põimib kaunid hinged – Juuru kooli õpetajad tulid Südamesalu hobuste… ee… toodangut oma kodudesse rammuks viima ning olid ühtlasi oma pärakärudega abiks Papli talu saekaatris Jaagu-onu ja tädi Lii tehtud sarikaprusse ära toomas – ning samal ajal korraldas loodav Rapla Waldorfkool, Emajõe keeltekool, Kehtna ametikooli gümnaasiumirahvas ja filmi „Valge varjupaik“ krjuu omasoodu meie ühist tulevikku. Kõik süngib, kui me suure pildi tahtele vahele ei sega.

Asjad on palju lihtsamad kui eelarvame – kaugelt paistab paremini, kui harmoonilises sünkroonis koosloomine ise ennast korraldab – kui me ei sega.
Njujorklane Nathan peab selleks Eestisse sattuma, et keskaeg avastada ja oma „Printsi“-seeriaga see rööbiti Melchioriga rulluma lasta. Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – igaühele on koht ja kaaslased, sõnum ja kuuljad – elu on lill!
See sõnum oli Popa-moodi veeretatud Graalis 😉 😀 🙂
Aitäh, Triin Lellep, Madis Kareda, Mart Sander ja Kersti Loorens!!!!!!!

Südamesalu rehab – selle suve loovteraapia, puhastava kirjutamise laagrid:
– lapsevanema lõpukirjand – emad-isad kirjutavad seoses lapse suureks saamise ja pesast välja lendamisega ühe eluperioodi lõpu Loo
– oma raamatu kirjutamise esimese lause suur algustäht
– võõrsõnadest võõrutamise nädalavahetus
– kirjad oma lastele
– kirjad oma vanematele
– keelekümblus võõrsil kasvavatele eest(i)lastele
keelekümblus sõja eest varjule tulnud lastele

Südamesalu asub 5 km Raplast Märjamaa poole – hõlpsasti saabutav ka sagedasti mööduvate bussidega – Altveski bussipeatus
Meil on 8 hektaril Südamesalu katedraal keset angervaksavälu ja pokumaad, Vigala jõgi ja Kuusiku paisjärv, uue ajastu merekonteiner-stuudio, helge Kaldakoda, väike jõusaal ja jõeääre-paviljonid, piiramatult telkimispõõsakesi, Murutar ja hobused.

4.-5. juunil demolaager omadele – toome tutvustuseks-pildistamiseks kõik koostöö-emandad kokku – täispakett 🙂
10.-12. juuni – esimene avalik laager 
17.-19. juuni – teine
27. juuni – 10. juuli saame täiega peredele-kollektiividele-sõpruskondadele-juhuseltskondadele välja pakkuda
12.juuli – 26.juuli on meil filmivõtted – ent sinna sisse tekib väljamüüdav 22.-24.juuli
27. juulist kuni 31. augustini võib iga issanda päeva laagerdada
Septembris-oktoobris – kuni ilmad kannatavad – on saadaval kõik nädalavahetused.
Lisaks minule saame alati kõrvale pakkuda koostööpartnerid: Meeli Lass, Piia Padar, Katrin Oja, Angelika Somelar, Marje ja Kadi Berlokko, Tiiu Soomer 
Nagu öeldud, demolaagrisse kuhjame nad kõik kohale – pildistame-tutvustame

Päevakava
Koguneme keskpäevast
L – kell 12 puhastav kirjutamine Katiga
           14 lõunasöök ja laadiv maalimislõuna Marje ja Kadi Berlokkoga 
           16 kogemusnõustaja Piia Padari vestlusring
17 massaažidemo ja häälejooga Meeli Lassiga
           19 õhtusöök Tiiu Soomeri paistel
uneelne tants, kirjutamine, jagamisring
P – kell 9 hommikusöök
           10 väestav kirjutamine Katiga
           12 näidiskonstellatsioon Katrin Ojaga
           15 viies lõunasöögiga kaasnev laadiv kirjutamine Katiga

Paber nii kirjutamiseks kui maalimiseks on sarnaselt Südamesalu ja jõe-järvega pidevalt käepärast 🙂

Mida kaasa võtta
Oma telk, kui soovid ööbida mõnes vabas põõsarüpes privaatsemalt kui Kaldakoda.
Magamiskott ja jões pesemist armastavad toidunõud.
Ökoloogiliselt sõbralikud pesemisvahendid – peseme Vigala jões.
Vihma ja päikese eest iseenese kaitsmise vahendid.
Maalimistarbed, trumm või mõni teine muusikariist, kui on.

Loomulikult on nii magamiskotid, toidunõud kui maalimis- ja muusikatarbed ka meil siin olemas 😉

Esimestest talgutest alates Teeme ära!-talgutega kaasas olnud Kati Murutar loob 2022. aasta talgutel 7. mail eeltingimused Südamesalu rehabilitatsiooni pakkumiseks.
Suvel toimuvad Vigala jõe ja Südamesalu vahel keelekümbluse, loovteraapia ja loodusliku loomise laagrid ja teemapäevad nii meile kui sõja eest varjunutele.
Koos järve ja jõe, hobuste ja vabaõhu katedraaliga puhastume ja terveneme, areneme ja õpime iseennast ja eesti keele võimalusi.
Talgute käigus teeme jõekalda turvaliseks ja läbitavaks.
Täiendame taimestikku praegusest veelgi elurikkamaks.
Kutsume mõõdukat füüsilist tööd tegema oma teeneid vajavad sõprus-kogu-meeskonnad ning ukraina uustulnukad
täidame kaldaraja okste, lattide ja mõne tõhusama tüvega
paigutame piirdevõrgu
külvame ja laome, teeme lõket ja suppi, loome hinge- ja silmailu
Kummikud ja kindad teie – töövahendid ja südamesoojus meie poolt.

Loovuslooduslik enese puhtaks ja terveks kirjutamine Kati Murutariga
Keelekümblus ja loovteraapia Südamesalus

Tervendav kirjutamine parandab kogu maailma.
Sõnastame oma valud enese seest välja, ent adressaadi ega avalikkuse kätte oma vihapihtimusi paljunema ei paiska.
Sa oled seda teinud. Tean. Mina ka.
Tahad mehele või emale, lapsele või naabrile, ülemusele või ametnikule kõik ära öelda. Kirjutad kirja. Muidu ta ei kuula ju. Vahele räägib. Lakke ja telefoni vahib. Oma tõde välja rääkimata lähed lõhki – seega kirjutad.
Sinu kirja ei kuula ei adressaat ega avalikkus ammugi. Kui üldse päriselt loetakse, saadakse aru oma tasandist ja vaid sellest osast sõnumist, mis hetkel kõnetab.
Vihapall aga veereb ja paisub.
Tagasi saad tuhandekordse vastuse. Vastad siis omakorda tuhat korda tuhat formaadis – ongi sääsest elevant valmis koos-loodud.
Kusjuures allasurutud pingete paine käes lõhki minemisest muide arvutis tippimine nii tõhusalt ei päästa kui käsitsi kirjutamine.
Käsitsi kirjutamisel on käe ja aju vahel ühendus, sooritus on pikaldasem ja meditatiivsem.
Sul on oma enese käekiri silme ees.
Tulemuseks on tegelik ese – täiskirjutatud paberileht.
Kirjutades tühjenemise ja puhastumise tulemust või tagajärge pole käsikirjalisena õnneks ka nii lihtne ära saata kui faili.
Võid kirjutamise vahele pilte ja mustreid joonistada. Kui homme värske pilguga oma sõnaplahvatust vaatad, otsustad.
Kas paned ta oma enese arhiivi – näe, pildid seal vahel on vahvad.
Või põletad ära. Oh kergendust!
Ehk jätkad kirjutamist, kuni koguneb raamat.
Arvutiepohh ja netiajastu tekitab teadmise: igaüks või oma raamatu kirjutada.
Mida julgemalt elad, seda põnevam raamat. Mida paeluvam, seda rohkem lugejaid kõnetab. Igaüks loeb teatavasti iseennast.
Kirjanikel on ühine saladus – oleme luues kanalis, katarsises, kõrgema tahte tööriist.
Mõtleme kirjutades ainult iseendale – olles täiesti siin ja praegu.
Samasse õnnestavasse olemisse pürgime ka kirjutamisteraapia käigus. Lisame muusika ja tuule, vete ja lindude läheduse, tantsu ja ujumise – ega saada oma tervenemise protsessi kurje kirju kuhugi. Saadame palju armastust. Hea saab.

Sõnatervendus
Loovterapeut Kati Murutar

Alguses oli sõna. Inimesele on antud sõna kasutamise võime selleks, et seda pruukida. Kui ei tarvita, saame karistada – pettumustest koguneb kurbus, millest kasvavad haigused.
Sõbrannatamise asemel päeviku pidamine on (ala)teadlik enese tervendamine.
Valude ja hirmude põhjani aus läbitöötamine lahustab sedagi tõsiasja, et meil on justkui 1001 eesti keelt – lähedasedki ei mõista üksteist esimesel katsel.
Samas tuntakse üdini ausalt kirja pandu puhul raamatutes ja päevikutes iseennast ära.
Seega on sõnatervendavast päevaraamatust ilukirjanduseni üks samm.
Murutari 70 raamatut ja 21 näidendit ei tähenda, et vanas vaibis saaks lõpuni kroolida. Sind õpetades õpin koos Sinuga.
1.Õpime päris asju tegelikult sõnastama – peegli ees, minule, koerale-hobusele.
2.Kirjutame ennast käsitsi kirjutamise krambist üle ja läbi.
3.Kuulame, kuidas kirjapandud tekst teise inimese poolt ette loetuna kõlab – tubateater, avita!
4.Toetame sõnatervenemist maali-trummi-tantsu-rännakuga.
5.Ühendame kirjaliku sõna Looks.
6.Kui tahame, mängime seda Lugu näitemängulise etüüdina.
7.Lugude jadast võib saada raamat või stsenaarium.

Alati ja igal juhul trükki minema ei pea – Lugude vestmine tiigrile-konnale-kutsikahännale on igal juhul hea.
Paber-pliiats-pintsel-paat-peni-poni on minu poolt. Südamesalu lisab juurde jõe-järve-kose-katedraali-koja-loomad-linnud…

Olen Sinu – ja Su pere-sõprus-meeskonna – päralt alates juunikuust 2022.

https://www.youtube.com/watch?v=792ic2RrJTM&t=67s  
https://www.youtube.com/watch?v=hnOi5NerAGo&t=6s  
https://www.youtube.com/watch?v=t29aznmaA1c&t=70s