Taltu, surelik – on palju liigset, mida kogeda ei ole hea. Jessenin 🙂
Hetkil, mil tahad igas suunas korraga kuhugi joosta, ära tee pigem midagi.
Kui suudad, maga, mediteeri, moluta – Fred Jüssi soovitus.
Kiire läheb mööda, tähtsusjärjekorrad loksuvad paika.
Seni ära vihasta – imesta. Ita Ever.

Rapla Waldorfkooli asutava kolleegiumiga Ülo Vooglaiu juures nõustamisel käies tõdesime, et kooliharidus läheb edasi kas puhtalt lehelt – või ei saa seda olema. Senine koolisüsteem ei kesta. Sellepärast, et ükski osapool ei taha kooli minna – õpetajad ei salli ennast, õppeainet, üksteist, õpilasi, nende kodusid. Kindel on, et kui õpetaja lubab endale antipaatiat, siis ainult vastuseisu ja tõrget tema ka paljundab.
Aegunud koolisüsteemi praegune teene on helgete hingede maatriksist välja lennutamine. Madala palgaga kõiki ja kõike vaenavad, uuelt põlvkonnalt mitte õppivad vaid halvustavad ja vaenavad õpetajad toodavad omasuguseid juurde – ja kiirendavad jätkusuutmatu konveier-kombinaat-kooli kokkukukkumist.

Maestro Ülo Vooglaid:
Õpetaja saab asja selgeks õpetades. Nii oma aine kui õpetamise asja.
Koostööd ja loovust – mis on pedagoogika põhialus! – ei saavuta vähimagi antipaatia alatooniga.
Antipaatia vältimiseks sõlmigem leping. Klassi ette astudes peab õpetaja kohe eos tagama, et iga õpilasega aetakse sama asja – siis ei teki olukorda, kus kõik jäävad korraga ja kordamööda haigeks, et mitte kooli minna.
Uut kooli rajama ei saa tulla kombinaatkoolis pettunud, juurteni kibestunud isikud.
Kibestumine tekitab psüühopaate – neid, kes otsekui tahtmatult, selleks alati tuhat tühist põhjust leides teistele haiget teevad. Psühhopaatidest vormuvad sotsiopaadid püüavad valu ja kannatusi valmistada võimalikult paljudele – neil on ju missioon!
Seega algab uue kooli loomine andragoogikast – õpetajate ettevalmistamisest.
Meil on vaja ühitada õpe, kasvatus ja kogemus. Seeläbi leiame üldise, erilise ja üksiku ühisosa.
Protsess – see on eesmärgi ja vahendite ühtsus. Eesmärki kujustades leiame sihi. Suuname oma teadmised, oskuse neid kasutada ja praktilise arusaama oma rollide kogumi realiseerimisse.
Lapse kasvatamine algab 10 päeva enne kurele kirja saatmist – selleks kutsutud spermatosoide häälestades. Räsitud seeme kasvatab aeglustunud psüühiliste protsessidega, fantaasia ja kujutlusvõimeta lapse.
Koolilt saab noor inimene vaid 10% teadmistest – ülejäänu kipub üha valdavamalt tulema kõikjalt mujalt kui kodust. Laps antakse lasteaeda, sealt kooli, huviringidesse – kasvatage! Ometi peaks õpetaja pigem kodu abistama kui asendama.
Olnud aegade ettevalmistusega õpetajad on drillitud mehhaaniliselt õpetama. See aga pärsib nii nende endi kui õpilaste arengut, loovust, vabadust. Kui nadi arhitekt ehitab halva maja, siis see vähemasti ei paljune – robot-õpetaja juurde kasvatatud robotid moodustavad paraku üha paljuneva nõiaringi.
Meie sünniõigus on armastus enda ja ümbritseva vastu, rõõm olla mina ise – kogeda turvalist, laadivat, külluslikku und ning jätkata ekraanide kui üldlevinud lapsehoidjate kiuste lugemist, mida Einstein on nimetanud arengu põhiteguri, kujutlusvõime käivitajaks.
Aega ei ole? Aja puudus on ebakompetentse ajakasutamise tagajärg. Jälgige, mida oma ajaga teete. Kõigil on aega justkui ühepalju – ent sotsiaalse aja ühik on sündmus. Millistest sündmustest oma aja ja elu üles ehitate? Igaühel on sellest olenev individuaalne minut. Käsutäitja muutub iga minutiga lollimaks, sundsituatsioonis inimene väsib – ja tal on ka 100aastaseks elades lühike elu.
Kui me täidame ruumi valguse asemel hindamise, hinnangute ja sildistamisega, oleme juba poolel teel psühhopaatideks – kannatuste valmistamise nautijateks. Üks psühhopaat õpetajateperes rikub kogu terviku.
Mäletatud olgu Põlva koolijuht Paul Lehestiku uurimus tõrjutusest.
Meenutatud olgu, et õpetaja ülesanne on noortes inimestes huvi äratada, hoida ja süvendada.
Imestatud olgu tõsiasja üle, et riigikogu pole ei haridusest ega sotsiaalsetest pingetest juba päris mitu koosseisu ehk palju aastaid rääkinud.
Meil on praegu pedagoogika asemel drill, ajakirjanduse asemel propaganda – sest päris pedagoogika ja ajakirjandus on looming. See peab kätkema tahet ja usku – muidu juhtub nii, et tegeleda ju võib, aga välja ei tule.
Kui inimene pole informeeritud, pole haridusel tegelikku väärtust.
Informeeritus alaku iseendast – kes ma olen?
Seejärel vaadelgem, kes on need poisid-tüdrukud, keda õpetan.
Ei mina ega mu õpilased ole manipuleerimise objektid.
Mina olen!

Räägin ikkagi selle maasikaloo ära.
Olen mitu päeva abitult ja tegelikult mõttetult valutanud metsmaasikate pärast, mida enam ei ole.
Poputasin ja kõnetasin, väetasin ja hellitasin 4 aastat meie kodu ja paisukose vahel olevat mõne meetri laiust hunnitut metsmaasikavälu. Sel aastal olid nad ääretult lopsakad, õitsesid jumalikult, õied mesilasi täis.
Ajal, mil meil olid külalised, tuldi tondilossist ja niideti niidukiga see metsmaasikavälu maha. Öeldi – plats peab puhas olema – ja seestunud õeluse piiritu pahatahtlikkuse tiivul niideti.
Ehitan ja otsin endas tänulikkust. Ma tean, et ei pea hääbumise ja hukatuse kantsi jalgagi tõstma. Tänulikkuse ja teadlikkuse loomine on käinud vastiku peavalu ja tavatu paistetusega. Piir muinasmaa ja hävingu loomise vahel peab olema kindel ja range. Maasikad andsid põhjuse sealt piirist üle astuda. Stopp nüüd.
Jumalik välu tuli ohverdada selleks, et mina ise ennast üha ei ohverdaks. Aamen.