Aitäh püha päeva kohvi-heeringa-šokolaadi siesta eest üllatuskülaskäiguna, kooliõde Heli Vahing. Teatud küpsuses tüdrukud mõistavad hinnata endaga süvenevalt sama laine kaasteelisi.
Vanaemad-vanaisad on põlvkonniti erinevamadki kui noored.
Kunagi varem pole inimkonna ajaloos olnud nii kaua nooruslikke ja töövõimelisi vanavanemaid kui nüüd – ka vanavanemad on aina tegusamad ja lennukamad. Aina huvitavamaks läheb

President Alar Karis:
Eestis elab 216 956 vanaema ja 125 103 vanaisa. Veerand Eesti rahvastikust on vanavanemad. Oleme Sirjega samuti vanavanemad viiele särasilmsele lapselapsele. See on eriline põlvkondadevaheline side, mida hoida ja väärtustada.
Kõigile vanaemadele ja vanaisadele kaunist päeva. Tundke ikka rõõmu oma lapselastest ja ka lapselapselastest.
Lapselapsed, kallistage oma vanaemasid ja vanaisasid või kui see pole võimalik, siis helistage neile täna.

Alika Milova ja tema bänd andis T1 kooliaasta alguse kontserdil endast kõik.
Nagu inimesi ja oma ala armastavad inimesed ikka – olgu publikuks kasvõi üks ilus hing, ei iial vähem kui parim võimalik.
Väikesed tüdrukud ahmisid teda nii, nagu meie – suuremad lapsed – hingame endasse väekate teejuhtide iga hingetõmmet ja silmapilgutust.
See ääretu inimliku soojuse ja jõuga noor naine muudab päriselt ka maailma paremaks.
Alles praegu fotosid ja videoid vaadates sain aru, miks Lasnamäe tasuta kontserdile tormi ei jooksnud. Kuidas sa, ajupestud kremlimeelik, sinikollasel taustal säravale ukrainlannale plaksutad. Pigem shoppad samal ajal kõrvalmajas end veel vigasemaks… Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida.
Meie täname Kuu peale ja tagasi selle aasta puudutavaima elusa Muusika elamuse eest.

Kui teid huvitab, kes- ja missugused on 144K valgustöölised, siis palun jah – näiteks Alika. Valgustöölised tõstavad koos ülimalt edukalt sagedust. Pärast mida on täiesti kindel, et sind testib mõni rõlge rõõla oma madalsagedusliku römaga. Kõige mustem pimedus lendab tõusvale sagedusele vaistlikult peale – mulle ka, mulle ka – rüvetab kõik, mida mõtte-sõna-teoga puudutab – ent samas annab selle monsteroidamisega teada, et sagedus tõesti tõusis 😉

Aga võibolla huvitab pigem fakt, et oli ülemaailmne suitsiidiennetuspäev.
Suitsiid pole vaid otsene köis-tablett-rong.
See on mõtte-sõna-teoga surma ihalemine – elulaad poe ja voodi, pohmaka ja peatäie vahel – see on mürgine eluraiskamine ja tarbimine.
Kusjuures seesugustel eneka-klubi võidujooksjatel on paranormaalselt hea tervis. Ikka veel mõni liiter joomata ja meeter halba tegemata…
President Alar Karis:
Täna on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Suitsiidi läbi sureb igal aastal kolm korda rohkem inimesi kui liikluses. Me oleme võrreldes teiste Euroopa riikidega esireas alaealiste suitsiididega, samuti on sagenenud 20-30-aastaste suitsiidid. Lisaks on iga omal soovil elust lahkunu kohta neli inimest, kes selle teoga lõpuni ei läinud.
Me kõik tunneme kedagi, kes on neid mõtteid endas kandnud. Kui igal inimesel oleks vähemalt üks inimene, kellega oma muresid jagada, võiks see kurb statistika olla väiksem. Olgem üksteise vastu hoolivamad ja toetavamad, hoidkem oma lähedasi.
*
Jah, härra President – minu õpilaste seas on mitu kedagit.

Mari-Liis Kajari:
Elu lapsinimeste kuningriigis
Avastasin, et olen alati uskunud, et ma elangi inimeste maal. Kust küll selline teadmine? Me peame end siin peremeesteks? Inimene ei koge end looduse osana vaid hoopis selle peremehena. Absurd? Ta pole loodus, vaid loodus on ta aed ja tema on aednik. Milline naiivne ja väärastunud pilt inimloomast. Ta kaevab, lõikab, raiub, tapab, ehitab, toodab, lagastab siin. Peale mida ta teab täpselt, et kliima soojeneb ning ka seda kuidas sel puhul jälle sonkida, koguda, korjata, toota ja veelkord lagastada, ikka selleks, et rohkem ahnitseda, aeda kurnata ja kujundada. Ta ei mõtle kuidas aeda endas harida, vaid seda kuidas välisilma kujundada. Välisilma, mis on peegeldus ta siseilmast. Ta ei tunne huvi juure vastu vaid kontrollib pidevalt ala mida silmad seletavad. Kui ta on maa enda omaks nimetanud, selle üksteisega ära jaganud, siis lammutab ta ilma hetkekski mõtlemata ega endalt küsimata, et kas tal on õigus selleks. Ta ei puutu maad, metsa, lille, lindu, liblikat ja looma ainult siis, kui seal on silt “Eramaa” . Ta ei lähe üle piiri ainult siis, kui näeb okastraati, püssiga meest ja silti “ Riigipiir” Ta lõhub ja kontrollib kõike, mis ei räägi inimese keelt ega end selles keeles kehtesta. Ta arvab siiralt, et tal on võim ja voli antud kōige üle, kes temast vaiksem on. Isegi inimese laps lööb kivi jalaga, rebib puulehti ning putukal jalgu otsast, sest ta kõrvad ei kuule nende nuttu. Isegi suured mäed pole inimese jaoks aukartustäratavad, sest ka need on vaiksed. Ka jahimehel pole probleemi tulistada talle vaikides otsavaatavat looma, sest ta teab, et tal on jahiluba ning usub, et on targem, looduse peremees, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Inimene toimetab ka maailma vetega ja peab seda enda varaks. No nüüd keegi küsib, aga loomad ju ka tapavad, et ellu jääda, meil on vaja toitu, eluaset jne. Vastus on su sees olemas, ära tee ennast juhmimaks kui oled. Jätkan:
Vähe sellest, et ta endast vormilt erinevat valitseb ja sellega ühtsust ei tunne, toimetab ka sedasi teiste inimestega, nendega, kes on vaiksemad, väiksemad, nõrgemad, vaesemad, väetimad, põduramad vähem haritumad, inetumad ega end kehtestada oska, seda suuda või taha. Ta teab täpselt mida neile on vaja, mida nad mõtlevad, millesse nad uskuma peavad, mida sööma, jooma, sisse süstima. Ta keelab, käseb, poob ja laseb isegi teist inimest.
Kes on see elukas? Inimene? Deemon? Ma arvan, et see on vähearenenu -lapsinimene ja tema alge elab meie kõigi sees. Kes on lapsinimene? See kes peab ennast paremaks, teistsuguseks- targemaks, tugevamaks, edukamaks, haritumaks jne. Ta võtab lapsevanema rolli kõige elava üle. Ta teab täpselt mismoodi peaksid elama tema lapsed ja isegi seda, mismoodi tema vanemad elama peaks. Ta teab seda mida on vaja ta suguvõsal, töökaaslasel, sõbral, vaenlasel, loodusel.
“ Mina tean” on ta lipukiri.
See mõttekäik pole avaldatud süüdlaste otsimiseks vaid lapsinimese märkamiseks meis kõigis. Kui täna otsustab lapsinimene oma lähedaste arvamuste, elustiili, valikute ja õiguste üle, siis tugevamaks, rikkamaks, positsioonikamaks saades, hakkab ta otsustama riikide, inimmasside ja elude üle. Ja me imestame, kust küll ilmus diktaator. Ta ilmus meie kõigi seest, vähearenud lapsinimese mentaliteedist, mida me märganud polnud. Nüüd keegi võibolla küsib, aga kuidas siis korraldada inimeste elu siin maal, keegi ju ikkagi peab otsustama teiste eest. Mul on aimdus, et vastus võiks olla kõiges mis on vaikne. Kui küsida seda vaiksetelt tarkadelt, mitte kisendavatelt imikutelt , kui otsida vastuseid enda seesolevast loodusest – vaikusest, siis ehk võiks jõuda harmoonia saladuseni.
Rahu olgu maa peal ja inimestest hea meel!