Hirmudele otsa vaadates avastame, et neid… ei ole olemas.
Õigupoolest vaatame otsa iseendale läbi hirmude peegli.
Siin ja praegu kipume leinama seda, mida ei ole kunagi olnud.
Siin ja praegu muretseme selle pärast, mida ei tule mitte kunagi.
Siin ja praegu kardame endale kaela selle, mida ei taha – aga seegi pole hirmus.
Hirmud on surnud – elagu hirmud!

Kati Murutar õpilaste esseede essentsi põhjal:
Mul on oma hirmudega hästi

Minu hirmud on minu parimad sõbrad, kui ma neid vaenlasteks ei pea. Kartus kasvab tundmatusest, mille vastu aitab tuttavaks saamine ja teadvustamine.
Kardan kaotust ja konni, ülekoormust ja hüljatust, rästikuid ja mitte kellelegi vajalik olemist. Kuni neid hirmusid naudin, seni neid saangi. Aga mis siis, kui… Mis siis?
Kutsun ärevuse põhjustajad ükshaaval enda ette ja ütlen: „Tere, mina olen Kati. Mina ei ole hirm. Mina ei ole sina ega kellegi teise hirm. Minul on hästi.“
Paanikahoog pimeduse ja suletud ruumi ees ja sees saab selles kahekõnes selgitada kes tema on. Ta on määramatus, milles me ei tea, kuimitu rästikut seal on ning kuidas nende seast välja saab.
Valguse süttides on madusid üks, mitte 17594. Seda üht kardame vist kümnete tuhandete aastate eest kogetu pärast. Reptiilide aegadest toovad tervitusi ka linnud, keda me ju ometi karda. Tere, ussikene!
Ole tervitatud elu iga vorm siin Maal!
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – seega on ämbliku, liblika ja nahkhiire vägi minus ka. Selle väe võtan abiks, kui pean rahva ees esinema. Hingan ennast koos kujutlusega jõehobudest või sookollidest rahulikuks. Minu publik on silmapaar-haaval ilusad hinged, mitte umbmäärane gorillakari.
Iga silmapaar tunneb samu foobiaid, millest me saame koos üle.
Meie, Jumala näo järgi loodud, oleme paradiisist välja kasvanud. Ärkame üles ning võtame vastutuse iga mõtte, sõna ja teo eest. Siin ja praegu lõikame läbi hingesidemed genotsiidi, küüditamiste, paguluse ja igasuguse muu märterlusega.
Mina olen valmis astuma üks teadlik samm korraga. Ei 42 ega kaheksa autasu võideta korraga, vaid ükshaaval.
Hale hala „aga mis siis, kui…“ ei kehti. Trepist üles minnakse üks aste korraga.
Kui võtan iga kohta ja kohtumist kui kingitust, pole mu elu poolteisetunniste painajate jada, vaid inspiratsioon.
Kuidas mind jätkub perele, koolile, tööle, hobidele ja hobudele ning iseenesele? Elame, näeme. Üks samm korraga. Nüüd, nüüd, nüüd olen täiesti piisav.
Praegu ei pea ma teadma, kelleks tahan saada. Mul on hästi, kui võtan vastutuse iga oma tunde eest.
Riik võib mu poole seljaga olla – minul on hästi praegu just. Tuhande kilomeetri kaugusel arvutimänguna rulluv sõda ärgu hirmutagu mind mu oma elu asemel arvutimängudesse ega lauaviinasse peitu.
Üks hingetõmme, üks mõte, üks keskendumine korraga – siis ma võõrasse maatriksisse ei heitu. Kelle elu ma elan? Millele panustan oma väe? Hommik on õhtust targem iga päev.
Orjale õpetati, et enesest ei tohi hoolida, sest see on isekas ega ole viisakas. Vabanedes armastan iseennast, kes teab, mis on minule hea. Ära mine või mine ära? Ära tee või tee ära?
Püüdmata ette muretseda kolme või 33 kuu pärast toimuva pärast märkan: mul on hästi, olen piisav, kõik voolab suurepärases sünkroonis. Minu hirmudel on minuga hästi. Ma ei karda, vaid tänan ja õnnistan neid. Armastan teid ja tänu teile avanevaid senitundmatuid teid.

Märt Sepper:
Miks me räägime ARMASTUSEST, nagu see oleks midagi tähtsat, samaaegselt, kus meil puudub igasugune pragmaatiline võimekus või isegi tahe teadvustada selle multi-tahulise defineerituse kõiki nüansse?
Kas küllalt pole saanud nende vangistavate “mõttekuste” jauramisest?
Ja ärge saagem minust valesti aru, ma olen igati pro-…, mis iganes sõna sinna lõppu lisada.
Kas pole mitte selle sõna “armastus” väljendus ja definitsioon niivõrd määratlematu nagu on meie kõigi erinevus eludes ja viisis kuidas me mõtestame maailma ja ennast?
Kuidas kõigi elukogemus on vorminud erineva viisi selle sõna teadvustamiseks, kallibreerimiseks vajaminevate füüsiliste teguritega samma, kuidas mõni leiab selles sõnas vaid teadusliku vormeli, et elumahlad meis käivitavad tsüklitega need aistingud, mis meid feromoonide pantvangis üksteise hullumeelsete käte vahele heidavad.
Kuidas kompleksne suhe vanematega muundas seda juba niigi pidevas muunduses olevat “armastust” ja mõjutab oma võltsusega nüüd, sest promo ja propaganda on peris head.

See oskamatus ja endiselt tahtejõuetus läbi näha neid kohti, kus meid emotsioonide keeriste, nende emotsioonide kalgi kuid keevalise lubadusega meie eneste aegumatutesse vangikongidesse heidetakse, on lihtsalt lummav.
Terve planeet olendeid, kes unustavad selle mis päris, kõigest selleks, et midagi tunda, sest tunnetest, nendest emotsioonidest, draamast ja traumast on tehtud mingisugune alp ja võlts jumalus, pseudo salamander oma pesudo tarkusega, leegid kõik virtuaalsed.
“Vot sulle nalja!”
Kuhu jääb tänulikkus?
Kuhu jääb hoolivus?
Kuhu jääb lahkus?
Kuhu jääb sõbralikkus?

Need vähesed “teisiti” inimesed, olgu nad suhetes, olgu nad vabasuhetes, külalis-abieludes, f**kbuddie’s või mis iganes koosloome vormides, kes ei alluta end ühiskondliku terrori ja meeleliselt vägivaldse psühholoogilise manipulatsiooni alla, nimetades seda “armastuseks” on suutnud luua vägivallata, ilma kannatuste ja draamadeta olemise, isegi perekonnad ja deem, kus see on ilus, ilus on, kui inimesed näevad, et see, et sajandeid, tuhandeid jne aastaid on enne meid koguaeg ühte sama leierdatud, ei tähenda veel, et see oleks töökindel ja lahke meiega, et see peaks olema miskit, mida üksteisele kinkida, sest üks naljakas asi ongi, happiness ehk õnnetunne ja armastus on miski, mida siin reaalsuses parseldatakse, nagu laadapoisid, kõigil keeled villis ja kui sa avameelselt räägid selle hullumeelsusest ja sellest mida te siin üksteise ja maailmaga teete, siis vaadatakse neid väheseid nagu segaseid.
Tsiteerin siin Tolstoid tema küllaltki ideelisest kuid vägevast raamatust “Anna Karenina” –
“Kõik õnnelikud perekonnad on ühesugused; iga õnnetu perekond on õnnetu omamoodi.”
See on lause, kus “kõik on vastupidine sellele kui paistab” saab kohe eriti magusa näite.
Meid on pandud arvama, et ülevoolavate tunnete tundmine on ainuõige ja kui sa ei kattu selle hullumeelsusega, eriti kui see on elades tugevalt laia seltskondlikku elu, siis projektseeritakse sulle seda hullumeelsust.

Isikliku näite pealt olen elanud nelja elukaaslasega koos, (erinevatel aegadel, just so to be clear) küll julmalt tormilist elu, minu teekonna kivide-kändude pärast, mille ma ise sinna mastaapse rahuga istutasin, kuid iga kord erineval moel, kõige rohkem just viimase vägeva naisterahvaga, kes lubas mul jääda endaks ja avada kõiki neid osasid selle veidruse juures nimega “armastus”.
Nimelt alustasin ma suhet ilma tormilisuseta, ei mingeid meeleheite seisakuid ja armumist, ei mingeid ülevoolavaid sisemonolooge, õhulosse või väljamõeldud reaalsuseid vaid lahkuses ja tänus sündinud üksteisele meeldimine, nagu lastel: “hey, sinuga on tore koos mängida, kuniks enam ei ole ja lähme edasi oma eludega”
Saime mõlemad isu täis ja läksime edasi ja see oli kerge, siin polnud valusaid hetki, töllakat igatsemist ja kõike seda muud läga, mis nii populariseeritud on. Ma kirjutasin oma teoseid, elasin enda elu, lõin täiesti uue platvormi, sama tegi tema ja selle käigus me endiselt panustasime üksteisele ja see oli hea.
Ney-sayerid alustavad siinkohal oma võitluse paljutahulisusega, veetakse välja alati kõik oma nende arvates teravamad sõjariistad, et “oi, aga sa ei lase ligi või et see on mingi kompleks” jne, jne.
Ainus kompleks, mis siin on, mu kulla sõbrad, on austus enese ja teiste suhtes, austus teie suhtes, minu suhtes!
Lahkus enda ja enda valikute, enda unistuste, soovide ja eluga, minu kehaga, minu loovuse ja loominguga.
Ja siin kirjeldatu ei peagi kõigiga kattuma, vb see ongi neile vähestele, kes samamoodi lahke südame kannustusel on näinud nii enda kui ka teiste pealt, et aeg on muutuseks.
Kristliku dogmateedi aeg on läbi, varasemate hõimu religioonide ja traditsioonide aeg on läbi, me räägime tehnoloogilisest arengust aga unustame ise areneda, käitume endiselt nagu katkised hinged, rebime siin tunnete meelsuses üksteise südameid, kasvatame siis kaitseid ja elame veidrates toksilistustes, vehime nendes sitabasseinides uppudes, et “ou sina seal väljas tule ka, küll on mõnus nuusutada, imendub pooridesse hästi.”
Võtke aru pähe, räägitakse ju siin planeedil inimeste meeletust intelligentsusest, siiani on sellest aint halli haisu järel, vaid mingid AI süsteemid ja automaatpiloodid, mis komandeerivad kõiki meie käike.
Ennemuiste olid unistajad, nende pead kukaldes, pilk universumi poole, et “mis me saame uut luua ja ära teha?”
Nüüd pead allapoole, ninad tahvlitesse ja unustame oma tõelise olemise.
Ja teate mis, selle peale lähen vaatan oma üht lemmikumat filmi “500 päeva armastust ehk 500 days of summer”, sest ma võin ja tore on näha, kus peegeldub ja peegeldatakse.
Ja teate mis, lisan siia kohe, et eriti krõbe oleks, et sa pole vale, kui armastad ja kasutad seda väljendit oma definitsioonis kõige eelnevalt nimetatud toreduse vihmavarjuna.

Siinkohal kirjutasin just nimelt sellest toksilisest armastusest, kõigi nende vajaduste ja puudusreaalsusega, selle arvamisega, et meil justkui oleks mingi teine pool puudu.
Pole meil midagi puudu, me oleme täielikud ja peaksime üksteist austama ka sellena, siis ehk hakkab see vanker kord liikuma taas.
Oo ja mul on sünnipäev ju täna, oppadii, nii et ilusat 12ndat teile muchachod.
Kingime igaüks endale täna ühe uue teadmise ja teadlikkuse ja võtame üksteist vastu selle erilisuse ja kingitusena kes me päriselt oleme.
Seeya!