Sügise ootus on õhus koos leppimisega.
Elukaar. Hääbumine. Vaikus.
Teate ikka, et suurimaid nõrkuse ja patu allikaid on kannatamatus?
Nii ongi.

Kui kaalute mitu päeva minna-mitteminna reede õhtul tantsima, minge kindlasti. Oma enese koju Südamesalu imelisele aasale. Lapselaste ja hobustega. Kuivõrd nende isa isegi ei meenuta pirtsaka trakeenitariga kallistades sadulaid-valjaid, lähevad miniMurutarid tantsima lihtsalt. Suur tüdruk kannab neid kikivarvul-inglitiivul, nagu kallist varandust. Poniemand teeb nendega neid pillamata sõbralikku galoppi – tere tulemast meie nukutuppa ja teatrisse. Siin on õhus pannkoogi lõhna ja ingverit, piparmünti ja maasikamoosi hõngu – mürr ja viiruk on selle kõrval poisikesed 😀 Mina OLEN!

September 2022 jõuab kogu oma ilus ja valus pärale pojapoja lauludega.
Väike helge-hele-hingestatud poiss laulab Südamesalule ja mummile, hobustele ja kassidele… ukraina väelaule. Ta on need juutuubist selgeks õppinud – Stefania ja Bratsy ukraintsy Hanno Pevkuri esituses.
Kuulad oma taevalikku lapselast ega söanda sel hetkel nutta ega naerda – äratundmise inglipuudutus su nahal naeratab: imed sünnivad. Nüüd. Nüüd. Nüüd.

Ellen Kilgas:
Kallid naised! Tundke ära toksiline ebaõiglus ja taktika, mida süstemaatiliselt teie vastu kasutatakse. Piirideta kontroll. Manipulatsioon. Viha. Äärmuslik armukadedus. Käitumine, mille suhtes tuleb olla eriti tähelepanelik ja ettevaatlik. Naeratava maski taga peitub tegelikult koletis. Võõrastele tundub ta vagur, vaikne, sõbralikult ligihiiliv, sümpaatselt pretentsioonitu. Tegelikkus on jube ja rõve kodune vägivald, millele pole õigustust.
Aga mida teeb inimene, kes peab pidama iga päev kaitselahingut sellise agressori vastu? Ta tunneb häbi. Ta peab vaikima, sest muidu sildistatakse hoopis teda ennast. Tuntakse näiliselt kaasa, kuid tegelikult keegi ei aita. Sest juba on esitatud tegelikkusest erinev narratiiv, ning ehteestlaslikult ei taheta sekkuda, kuna: “Ju ta ise oli süüdi!”, “Igal lool on kaks poolt, ma praegu ei arva midagi.”, “See on peresisene asi, mis ma ikka oma nina sinna torgin?”
Tsiteerides J.Ulfsaki: “Me peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse, ja see juhtub vaikselt!”
See kõik juhtubki vaikselt. Ilma kellegi teadmata. See avaldub sadades, võib-olla tuhandetes erinevates pisiasjades, mida kasutatakse manipulatsiooni eesmärgil enda õigustamiseks, enda vastutusest vabastamiseks, teiste silmis enda paremaks tegemiseks, teiste üle kohut mõistes, teisi alandades. End sõprade ja avalikkuse ees kannatajaks ja normaalse suhte eest võitlevaks “kangelaseks” tehes.
Naised, pidage meeles, pole vahet, kes on teie lapse isa, ärge vaikige! Vägivallatsejad, nii füüsilised kui vaimsed, peavad saama oma karistuse. Vahet pole, kas rünnak teie vastu toimus just praegu või paar aastat tagasi. Aegub vägivallategu 5 aastaga, võtke julgus kokku, uskuge, ma tean kui raske see on. Eriti kui on ühine laps. Tehke suu lahti, minge politseisse ja rääkige, mis juhtus.
Mina enam ei vaiki. TBC.
#minaenameivaiki

On úks grupp, mida on hakatud pidama vâârtuslikumaks kui teisi. Selle grupi nimi on “nagu kōik teised”. Me tahame sinna gruppi suruda erinevad vâhemused, sest me peame seda gruppi mingil ulmelisel pōhjusel ihaldusvâârseks, paremaks jms. Priviligeeritud seisuseks. Seda tehes me vâhendame vâhemusgruppide muresid, ōigusi ja anname sōnumi, et justkui hâbi on olla puudega vōi gei või uiguur vōi x ja y. Nad on nagu kōik teised. Vabandust, kuid ei ole. Jah, me oleme kōik inimesed, kuid y ei ole x ja z ei ole y. Mitmekesisus ei ole “nagu kōik teised”. Mitmekesisus on see, et okay on olla erinev. Nâiteks puudega naine. Ja ei peaks suruma puudega naist tavaliste naiste sekka. Esiteks pole tavalisi naisi, teiseks – kas te mōtlete tavaliste naiste all terveid naisi? – ja kolmandaks – miks on vaja puudega naisi kuhugi toppida, kellegi hulka? Sest mingi hulk on vâârtuslikum ja teine hâbivâârsem. See pole ju vōrdsus. Hulkade ehk gruppide kokkupanek. Ja lōpetuseks – tuleks lōpetada vâhemusrûhmade murede ja liikumiste kaaperdamine. Mis see on? Kui sa ûtled, et oi, tavalised naised tunnevad end ka vahel inetuna, paksuna, ebaseksikana, kuid ma olen vâga kehapositiivne ja puudega naised on ju ka “tavalised naised”. Kuidas peab end tundma siis nâiteks naine, kes on kaotanud pool oma kehast? Miks ta peab olema see tavaline naine? Miks teda pressitakse tavaliseks naiseks? Ja millal feminism kaasab ka puudega naised?
Keiu Roosimagi

Alexiselt nädalavahetuseks:
Mõtlesin, et kirjtan nädalavahetuse kohta, sest aeg praegu pole kerge. Loodan, et info aitab olla ja liikuda. Nädalalõpp samuti vajab vaikust. Laupäeval võib olla tuleb ületada takistused, millega varem ei saanud hakkama. Peas võib kuhjuda nii palju erinevaid mõtteid sellest mida tuleb teha, et kohe ei saagi otsad kokku panna ja mõista mis on hetkel vajalik. Kui laupäeval on natuke rohkem tegevust siis pühapäev on täitsa vaikne päev, vaikus õpetab. Pühapäeval parem mitte otsida mingit infot, sest see pole õige või valelik. On mõned päevad jäänud enne sügist päikesepööret, maailmas on rohkem vaikust. Suhted vajavad mõtlemist, sest inimene võib mitte mõista toimuvat. Pühapäeval võib tekkida tunne, et oledki vaid endas, tahad olla üksi, suhtlemine ei toimu. Saab loota vaid endale. Laupäeval, on raskem liikuda jalad on rasked, liigesed ja lihased võivad valutada. Pühapäeval või tunned ennast paremini või just vastupidi. Hoolitse enda eest seisund võib äkki muutuda. Kui tahad koristada sii parem laupäeval. Pühapäev koristamiseks ei sobi. Nendel päevadel ei tasu selgitada suhted, esitada pretensioone eriti vanema põlvkonna naistele: emale või vanaemale. Iidsetel aegadel sellel ajal inimesed kummardasid Jumalannat. Lugupidamise puudumine vanema põlvkonna naise suhtes on ebalugupidamine Jumalannale ja see võib hävitada suguvõsa ühtsust. Taas ära kisa, riidle, kilka ega karju, ära tekita müra, ära lärma, eriti looduses. Tasapisi juba avanevad talve väravad ja sealt tulevad talve tõsisemad vaimud pole vaja neid hirmutada. Parem säilita rahu ja tasakaalu.

Namaste, Sadhguru!

Starlinki kvanthüpe? Marsiprogramm ainult rikastele? Vandenõuteooria vist…