Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.