Arad varakad on ajamärk. 3D ja 5D vahelise lõhe süvenedes kardavad just seni-rikkad nüüd kõike ja kõiki – aga see-eest kogu aeg. Argade rikkuse kartlikkus rikkus – ning lammutava kartlikkuse kaksik-kutsikad on Ahnus ja Ihnsus. Vana maailm jagab vaesust ümber. Mina… Õpetan. Ja õpin 😉

Küll on hea, et õpetajate palga eest võitlevad nii streikivad õpetajad kui valimistele lähenevad poliitikud – kirjanike seisukorrast kirjutab üksipäini – aga see-eest õppevahendi vääriliselt –
Mika Keränen:
Postimehe arvamusloo asemel
Ma olen mõelnud siin Annelinnas omaette, et äkki alustaks kirjutamisstreiki, kuna laenutushüvitised langesid ja mul kadus usk. Enda kirjanikukarjäär tundub pigem barjääris lõpetamise kui kunagi kirjaniks saamisena.
Pean ennast harrastajaks. Enamus Eesti kirjanikest harrastavad kirjutamist, leivatöö on midagi muud. Seda on ju näha ka kvaliteedis. Kui palju ilmub häid eestikeelseid romaane iga aasta?
Kas üldse iga aasta? See kvaliteedi üle arutelu on libe tee, aga olen tõlkinud ks eesti ilukirjandust soome keelde ja vaatan meie kirjandusmastikku ka teiselt poolt Soome silda. Pilt pole kuigi ilus.
Mulle on öeldud, et võiksin kasvõi Postimehe arvsmusloos võrrelda Eestit ja Soomet, aga ma kardan teha seda. Ma isegi ei taha mõelda selle peale, mis oleksid mu laenutushüvitised Soomes nende numbritega, mis mu raamatuid siin loetakse.
Ma pole mingi kõva kirjanik. Olen hobikirjanik.
Äkki kunagi, vana kännuna kuskil teine jalg hauas saan öelda, et sain professionaalseks kirjanikuks lõpuks.
Äkki?
Optimismiks pole põhjust.
Mõtlesin kaua, mida teha, sel suvel. Ma pole kirjutanud mitte ridagi sest ajast peale, kui kuulsin suvel uudiseid, mis toimub. Minu hüvitised või nende langus võrreldes möödunud aastatega tekitas ikka kodusesse aastaeelarvesse augu, kuid veel hullem on see, et mul kadus totaalselt usk tulevikku.
Mis hala see on? Küsid. Minu hala, selle teksti lugemine pole kohustuslik kirjandus. Hala kommentaarides vastu, või veel parem, ütle tänaval oma arvamus. Kui julged. Selga pussitajatest on mu selg korpas.
See usk, et saaksin Eesti kirjanikuna hakkama, on saanud lööke ennegi. Maaliviivalla olin ”sunnitud” kirjutama soome keeles, sest jäin ilma meie stipideta. See oli 12 aastat tagasi. Ropendasin korralikult siin Annelinna korteris. Selle ropendamise peale võis mõni naaber minemagi kolida.
Pärast olen vahelduva eduga saanud arendada ennast teekonnal professionaalseks kirjanikuks, aga koolides õpetajana olen ikkagi töötanud siin ja seal (TÜ, Jõgeva, Luunja). Ikka raha pärast. See pole mulle kutsumus, aga vähem ebameeldiv kui näiteks autoäriga tegelda. Kirjandus on küll kutsumus, aga samas kirjutan ka muide raha pärast. Lõbu pärast kirjutan ka, aga elukutseline tähendab elukutse ehk ametit ja sellega planeerid kuidas elad, kuidas ellu jääda.
Mu isiklikus elus juhtus ka asju 10 aastat tagasi, mis on teinud elu peeruliseks, aga olen õnnelik, et viimastel aastatel olen võtnud ennast kokku ja tulnud toime kirjanikuna ja kirjastajana. Igaüks selles valdkonnas tegutsev teab, kui raske see on.
Aga enda isiklikust elust praegu rohkem ei räägi.
See laenutushüvitiste langus sundis mind jälle 2022 suvel tööd otsima ja leidsin ka õpetaja tööd ja lausa Tartust. See töö mulle ka meeldib, kolmas nädal algas täna. EPAs.
Aga seda, et streikida ma ei saa enam kirjanikuna, seda pidin ütlema. See on loo point. Hilja on kirjutamistreigiks. Ma olen nüüd õpetaja ja loomulikult ei kirjuta ma siis, kui olen õps. Tern õpetaja tööd nii korralikult kui oskan ja mingit kirjutamist samal ajal nüüd küll ei toimu.
Õpetajana saaksin küll streikida. Valitsus lubas aga tõsta palku. Pole õieti põhjust.
Tahaks kangesti lõpetada seda mõtisklust positiivse noodiga, aga ei tule ühtegi meelde.
Mõnikord ei tule.

Tiina Varatalu:

Läheneb sügisene pööripäev.
23.09.2022 kell 4.04 Tallinn.
Sel korral kumab taevapositsioonidest enim läbi väärtuste tõus uuele sügavusele/kõrgusele.
Vertikaalil.
Sest pöörihetke kuusõlmed lähtuvad Skorpionist kaardi põhjast ja suunduvad keskaevasse Sõnni.
On seal ühenduses Uraaniga.
Veevalaja märgi valitsejaga.
Kõige sügavamast selgusest – võib öelda ka, et tõepõhjast – üles tõstetud väärtused.
Samuti asub pöörihetke Päike Kaaludes ja 2.majas. Suhete väärtused, suhe kui väärtus.
Must Kuu Vähis ja Kuu Lõvis viimastes majades.
Teadlikkus looja õrnusest ja väest.
Haavatavusest ja loovusest kogu looduses, kogu ilmnemises.
Rohkem enam tõesti pimesi lömastada ei tohiks….
Kuidas kohelda tõde?
Kuidas kogeda jõudu ja õrnust ühes?
Kuidas austada ilmnenut ja ilmnevat?
Kuidas kaduvat?
Milles on püsivus, mis võimaldab igikestvat muutumist?
Mida tähendab kandev korrapära?
Kuidas tasakaalustada endas kõrgus ja sügavus?
Aga valitsemine ja teenimine?
Kuidas lubada sündida ja surra?
Kuidas näha pühendumise ja sõltumatuse ühtekuulumist?
See SIIN on teooria – igal juhul.
See on kirjeldus, mis tekitabki kergesti kiusatuse väljendadagi a’la mina siin juba nii ja naa aga teie ju…
Aga elu on alasti kohalolek igakülgselt puudutaval kombel…
Kogemuse sügavaimas sügavuses on igal ühel looja ja nii on.
Ei ole kohane mõelda kellegi teise eest või üle tema. Istuda otsa või projekteerida tema peale alamat positsiooni.
Lömitada vastutustundetult teist ülimuslikule positsioonile vastutama…
Veevalaja printsiibis ärganud inimteadvus ei manipuleeri enam. Sest tervikloojal pole tükke, mida peita, ära lõigata, maha salata.
See teadlikkus ei lase enam nii käituda.
Mõistmine ja äratundmine peab nad hõlmama.
Olgu meis austust käia kõrvuti siin ülestõusmise aegadel.
Valik on vaba, vastutus kaasneb vältimatult.
Keda tiivad kannavad, ei roni teiste otsa ega kasuta kedagi redelina teel oma unistuste poole…
Koostöö, milles puudub lugupidamine ei saa olla edukas teadlikel aegadel.

Maria Stanimirova:
Ära kunagi MÕTLE, et oled haige, isegi kümme arsti ütlevad sulle ja sada uuringut ei ole head, sest see, mida sa ARVAD, on KÕRGEM AUTORITEET, mis keha valitseb.
Keegi seal väljas ei saa su keha haigeks teha, peale sinu enda mõtlemise.
Keegi ei saa sinu otsust muuta, kui sa pole nõusolekut andnud ja oled teadlik.
Keegi ei saa kunagi säilitada midagi, mida nad pole teadlikult muutnud.
Mõistus, eriti süütunne vaimus, toodab haigust ja kasutab keha “ohvrina” ehk efektina selle jaoks, mida ta on tootnud.
Nii haige oli vaim, et USKUS, et keha võib haige olla.
Miks mõistus seda hullust teeb?
Vaim, mis pole kehas, projitseerib oma süütunde väljapoole ehk kehasse ja vaimu süüst saab kehale haigus.
See on mõnevõrra sarnane sellele, kuidas me end vihasena tunneme ja hakkame solvangute või agressiooni kaudu oma sisemist viha teistele projitseerima.
Süütunne tähendab surma, nagu armastus tähendab elu.
Keha võimet ennast ise tervendada ei saa osta apteegist või mõnest kallist erakliinikust, kuid see on sinu meelest TASUTA, kui kustutad sügavalt alateadvusesse suletud valed uskumused.
Kui materiaalne rikkus oleks toonud tervise,
kõik rikkad inimesed oleksid terved.
Uus mõttemuster!