Anton Hansen Tammsaare on läbi sajandite kõige loetum eestikeelne kirjanik. Tema teoseid on ka lavastusteks ja filmideks loodud määral, milleni isegi Kivirähal on pikk tee minna. Kirjandusklassikuks saamise eeldus on üldrahvalikult olulistel teemadel kirjutamine sedavõrd paljusid rahvakihte, teemasid ja valusid kirjeldades, et iga lugeja tunneb ennast ära.
Tammsaare-tõrge saab olla tingitud sellest, et ta on kohustuslik ning suurmeistri lugusid peab lugema liiga noorena. Kuni puudub kogemus ja isiklik seos, ei kõneta, vaid peletab: paksud raamatud, pikad filosoofilised heietused, võõrad mured – ei huvita!
Elukogemuse lisandudes hakkab huvitama. Pruugib olla ise rutiinset füüsilist tööd rüganud – ja mõistad, mida talusid paljude põlvkondade talupojad ning nende sulased ja hobused – naistest rääkimata.
Saame oma hellitatuses aru, et poode, kust toitu ja riideid osta, hängida ja tšillida, päriselt ka üldse ei olnud. Toit kasvatati, rõivad õmmeldi ja kooti kodus. Selleks, et talus kui väikeses majandusüksuses oleks rohkem tööjõudu, sünnitasid naised reeglina igal aastal järgmise lapse. Järglased karjatasid loomi alates sellest, kui kaela kandsid ja käisid koolis nii palju kui võimalik. Lasterikkus tagas selle, et keegi neist tahtis ja suutis majapidamist edasi viia. Õrna kondiga kaunishinged läksid linna, mille kiusatused ja pahelisus rikkus nende hingerahu ja tervise.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ erinevad osad kirjeldavad armastust ja abielu, moraali ja unistusi nii Vargamäel kui Tallinnas. Haiget said nii need, kes end vigaseks töötasid või sünnitasid kui need, kes 25 aastaks vene kroonusse võeti või lausa sõtta saadeti.
Pettunud olid isad, kelle pojad ei tahtnud nende eeskujul talu pidada ning õnnetud olid emad, kelle tütred läksid mehele minnes oma veimevakaga teistesse taludesse tööloomadeks ja sünnitusmasinateks.
Kes siin armastusest küsis: kui üks naine ei pidanud vastu, tuli teine võtta, mis siis, et pärast Krõõda surma Mari kosinud Andres põhjustas sellega Jussi enesetapu.
Talu ja pere, põld ja loomad, laste elujõud ja tervis oli oluline.
Keegi siiski küsis armastusest – Tammsaare ise.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus!
Küpses eas kaasamõtlejad mõistavad koos Tammsaarega, et nii ongi, sest armastust on mitmesugust. Tööga tuleb suure tähega Armastus iseenda, oma kodu ja maa ning pere vastu.
Nii on see siin ilmas ikka seatud.
See on sõnameistri lemmikväljend, kui ta jälgib „Kõrboja peremehe“ põhjamaiseid armudraamasid või „Põrgupõhja uue vanapagana“ tahtmist õndsaks saada. Selge see, et nagu Hemingway või Undset, jutustab ka Tammsaare oma enese lugu.
Ta teeb seda aga niivõrd mõistval ja andestaval moel, et mitte üheski tema teoses ei ole klaarimist, kättemaksu ega hinnanguid. Tammsaare ei ütle, et ülemäära rassivad maamehed on pahatihti julmad või rahast ja mugavusest pimestatud linnanaised on kerglased. Ta kirjeldab nii, et kõik on selge, mitte keegi ega miski pole üheselt must-valge. Seega pole trükitööliste vaev tähthaaval tuhandeid lehekülgi ladudes olnud asjatu ega paberipuud tühja raisatud.
Nende raamatute juurde pöördutakse üha tagasi, kuna nad on eestlaste portree.
Nad näevad meid läbi, ehkki on kirjutatud ammu enne meid.
Kirjutatud on sügavalt, nagu Oskar Loorits või Uku Masingki meid rakutasandini lahti on harutanud ja meie depressiivselt töökat olemust arutanud.
Mõtestatud töö on see, mis eestlase püha motivatsiooni püsti hoiab. Põllud pikemaks,
majad tubahaaval suuremaks, lapsi juurde ja kari arvukamaks!
Kord kuus kõrtsi, kord nädalas kirikusse, kord aastas linna – ja töötame aga edasi.
21.sajandil kogunevad punkarid ja teised vabameelsed Tallinnas Tammsaare monumendi juurde. Ta on omasugune aus ja arukas mees.
Perekonnad sõidavad suviti Anton Hanseni talu maile, kus ta omal ajal tuberkuloosi trotsides oma askeetlikus kambris kirjutas. Vargamäel lavastatakse igal aastal mõni suurvaimu lugu, mis tundub iga kord nagu täiesti uus.
Igas linnas on Tammsaare tänav ilmselt sellepärast, et ta on sedavõrd tundlik eestlase hinge insener. Sisu ja pinge saavutamiseks polnud tal vaja Juhan Smuuli kombel merele ega Lennart Meri moodi Siberisse sõita. Ei läinud ta koos Tuglasega kuhugi Pariisi ka. Kõik, mis teda päriselt huvitas, oli siinsamas, kodukülas ja -tänavas, üdini tuttav ja oma.
Mismoodi õpetada geeniuse romaanide härra Mauruseid ja ahneid Köögertale tänases päevas? Koolmeistrid ja rikkurid on noortele tuttavad tänagi. Põlluharimine, karjakasvatus, käsitsi metsategu ja kuivenduseks maade kraavitamine, kangakudumine ning viina ja õlle ise pruulimine võivad praegu näida ürgaegsete oskustena. Tegelikult oleme Igor Mangi ja analüütikute arvamusel tagasiteel Vargamäele. Nii saab taas olema.
Planeet on tühjaks tarbitud ja keskkond äärmuseni kurnatud, tagasi juurte juurde õppides saab ellujääjate piibliks „Tõde ja õigus“. Seal on kirjas, kuidas tulla toime hukas nooruse, lesepõlve, taudide ja kiskjate, välisvaenlaste ja vastiku naabriga.
See kõik on olnud – ning kordub taas, üha uuena. Uus on hästi ununenud vana, tänu millele eestlased kestavadki.