Minu ümbermaailmareisid 2022. aasta moodi
Kati S. Murutar
Olen alalisel ümbermaailmareisil – kõigil kontinentidel kogetu taaselustub pidevalt.
Iga aasta septembrikuus sõitsime vana viikingiga Krimmi mu 5.-12. eluaastani. Vanaema oli geneetiliselt norrakas – Kalamajas randunud heeringalaeva meremees tegi õmblejapreilile tite ning kadus koos „sõrmuste“ rahaga. Jättis mõnele mu lapsele viikingi identiteedi ning vanaema Lindale rakutasandi rännukire. Mõni teine laps sai rohkem papa Harri juudi-gruuvi ning ühel on Pariisi tänavailt sõjasaagiks toodud DNA.
Jaltasse-Anapasse-Gelenžikki sõitsime pikki päevi rongideda. Sõime depoodes rongide ümberhaakimist oodates soolaga leiba, mängisime podkidnoid ja laulsime „Vares vaga“. Nendel igasügisestel Krimmi-rännetel õppisin ära KÕIK ümbermaailmareisiks vajaliku. Kui vanaema emigreerus Floridasse, jõudis ta 97aastaseks elanult ära käia igas riigis Jaapanist Kanadani ning jättis mulle lohutuseks pekingi paleekoera.
Keskkoolis õpilasvahetusena Berliini ja Schwerini sõites kogesin rõõmu osta emale kingitusi nii, nagu tema tõi neid mulle Jugoslaaviast. Tudengina Norras olles tõin kaasa tööriistu oma kodu rajamiseks ning oma aastasele viikingipojale kingitusi – saades ühtlasi teada, milline põrgulik kodu- ja lapseigatsus rändamisega kaasneb.
See poiss on nüüd mu 12 järglasest rännukaim ning kui ta oma mereretkedel nt Portugalis pikemalt peatub, viib ta videomessiga ka minu sealset loojangut vaatma.
Sõpradega süvasügisel Taisse lennates sain teada, kuidas mitmekümnekraadilise temperatuurivahega toime tulla. Mööda Andamani mere saari Leoniidide tähesaju all seigeldes tõin kaasa 4. lapse – Aleksander „Made in Thailandi“. Neist paigust käis üle tsunami meie jaanuariorkaaniga samal ajal ning kõik sealsed hotellid-turud on… täna uued. Las olla.
Tuues kapten Kuke ja madrus Murutariga kolmekesi Šotimaa tagant kahemastilist jahtlaev „Marthat“ koju – läbi Caledonia ja Göta kanali, üle Põhja- ja Läänemere – tõi junga pärast varahommikuti šoti järvedel lugemist ning Skandinaavia koiduaegsetel maastikel kudumist südame all kaasa 5. lapse – Indira. Ja teadmise: nomad forever!
Alistamatu ja igal pool kodus.
Kahel talvel Eha Fjodorova ja tütardega Egiptuses seigeldes kirjutasin raamatu „Egiptuse eha“. Ruut produktsiooniga Malaisias džunglistaariks ning Ken Saaniga Brasiilias hängimine kogunes raamatuks „Džungliseaduste vangid“. 40. juubel Roomas-Veneetsias ning töönädalad Pariisis on minule neid L-E linnu muide külmade-lörtsiste ent üleelatavatena tutvustanud.
Ma pole toonaste troopikas ja Ugandas, kõrbes ja Zimbabwes harjutamise järel enam iial vangis. Piisab näha sealse tatšiga videot või fotot – ja kõik taaselustub. Soojus-niiskus-helimaastik.
Londoni raamatumessidele ja muusikaliteatritesse tsirkuleerimised tingivad võime mõne sõbra Dickensi-stiilis kaabut nähes tunda Londoni lõhna. Sõnum Stockholmist laseb skääre kuulda ning sealsest suurlinnast läbi Praha ja Varssavi tagasi koju libiseda. Autoretk Horvaatiasse õpetas 2000 km järjest roolis olema ja ärevushäirest nii killer-rekkade kui varisenud kuristikuservaga kohtudes end üle hingama – nii et autoga Pariisi või jalgrattaga Helsinkisse vajtamine on olnud juba norm, mitte erand.
Kes on iga rakuga tunnetanud Kajaanit ja Lõuna-Aafrikat, pole iial lockdownis, vaid rändab pidevalt kõikjal emake Maa. Kogemushaaval galaktikas kaugemal ka 😉

Exif_JPEG_420