15. november 2022
Fantastika!
Pole oluline, kas fantastika on kujutlus või kirjeldus – vajame kõrgendust ja kergendust, mille kohta käivad eestikeelsed sõnad „ulme“ ja „ruja“. „Fantastikat“ pruugime sageli tähenduses „fantastiline“. Seegi on märgiline.
Ilmselt on kõik ulmeline päriselt olemas. Mitte üksnes kirjaniku ja režissööri peas, vaid kosmoses, mikromaailmas ja loomrahvaste seas tegelikult ka.
Looja loodu erinevate vormide ja sageduste teemal tekstide ja filmide loomiseks on suutelised valgustöölised. Ülestõusnud meistrite kujutatut ja kujustatut vajame selleks, et tõusta elektrihindadest kõrgemale ning saada leevendust sõjast, millest suuremaid ja julmemaidki on alati olnud.
Inimesteks kehastunute Maa on Galaktilise Föderatsiooni teadete kohaselt viimane planeet, kus meie galaktikas veel kurjus võidutseb. Iseasi, kas head ja halba on enam üldse mõistlik lahutada ja vastandada. Üks on teises, nagu yin on yangis ning mustas on valge ja vastupidi. Kõik spektri värvused moodustavad kokku musta niikuinii.
Uuema aja fantastika näitab ja tõestab, et pahana tundunu oli vastupidiselt klišeelikult paile blondile salaja hea. Kes siis mitmeosalist „Pahatari“-sarja ei teaks – Angelina Jolie ja Michelle Pfeifferiga peaosades ja puha.
Kinos kogetud animeeritud ulmet on 21. sajandi lastele võimalik koguni raamatutena ette sööta, et paberist kodukujunduseseme lõhn ja käeshoidmise tunne ei ununeks. Kasvõi museoloogilise antiikse oskusena, nagu peatselt ka eesti keel ise suveniirina olema jääb – kui sedagi.
Hiljutiste epohhide ulmevajaduse rahuldasid vennad Strugatskid, „Star-Treck“ ja „Tähesõjad“. Teleseebi tasandil kriminullid ja märulid, peenemale maitsele „Matrix“. Prohvetlike apokalüpsise kirjelduste seeria „Armageddon“, „Iseseisvuspäev“ ja „Ära vaata üles!“ saab aina lisa.
Meie superkangelaste tarvet teenindas Terminaator, kuni robotit arenesid reaalias nii täiuslikeks, et oleme hakatud AI-heeroseid pigem kartma kui imetlema.
Eelistame turvalisemaid tegelasi, kelle lugude dünaamika on Hollywoodi töökindlate skeemidega paigas ning õnnelikud lõpud programmeeritud skriptide loogika ja publiku ootuse järgi tuunitud.
Õnnestunud konstruktsioonide tunnus on lõputiitrite järel näidatav epiloog, mis sunnib ühtaegu nii lõputiitritega oma pilku taltsalt kaasa skrollima kui annab teada, et 2023. aastal on järge oodata.
Ühtlasi on maatriksist välja rulluvad tegelased ise üksteise järeltulijad ja mantlipärijad. Ämblikmees ja Kassnaine ees – Batman ja Black Adam järel, Avatari ülifilm eesliinil, vaprakesed ja Riod sabas –
„Wakanda forever“ krooniks.
Nii „Jääaja“ sarja kui „Avatari“ saagat kaasa kogedes tunneme ära midagi hingerahule üliolulist: me oleme seal olnud ning kui kõik lõppes tookord hästi, läheb ka seekord parimal võimalikul moel.
Ükskõik, kas olime jääajal targad mammutid või madalalaubalised homo habilised e neandertaallased. Oih, uues heas ilmas pole enam moes kaheksjagavaid silte panna ega hinnanguid anda!
Meie kukla taga kõike teadev „keegi“ – kõrgem Mina – mäletab ja usaldab. Need utoopilised riigid õhueesriide taga, paralleelmaailmade vihmametsades, ookeani põhjas ja Maa sees on olnud ning on praegugi.
Alateadlikult või teadvel tunnistavad ka lihtsakesed telereporterid tantsude tähistaevas satelliitidena sähmides, et tundsid Avatari tantsuga kaasa minnes samu äratundmisjudinaid nagu koos „Titanicuga“ uppudes: nii on olnud, see on Tõde.
Oled muinasjututegelane.
Nii tundub sulle endale või ütlevad teised nii – enamasti sinu naerulist mänglemist võõrastades.
Take it easy, Pöial-Liisi! Maisest muremerede vahelisest hädaorust erinevalt sa justnimelt muinasjututegelane oledki.
Sul võivad olla iidsetest muinaseludest jutustavad kikkkõrvad – või näed ja tunned unepiiril rännates oma suletutiga saba. Oled olnud Avatar, kellega sarnanevad ka härjapõlvlased – kõigi rahvaste raamatutes ühtmoodi joonistatud – ning kelle kauge sugulane on Wakanda naaberriigi nii-ja-naa pürgimustega kõrvik. Peaaegu sama sarmikas kui „Luciferi“ Morningstar.
Telos ja teised impeeriumid on kurja kurbuse käes kokku kukkunud, kuna kõigi olendite õigus ja kohustus on olla õiglane ning õigustatult õnnelik. Agartha maaalused on pädevad võrdväärselt ülemistega ka maapealsetele põhjuse-tagajärje seoseid õpetama.
Nii Arktika kui Antarktika sulavate pooluste alt ilmuvad Atlantise väravad. Islandi kohal kohtuvate maakoorekilpide liikumine, maapõuest paiskuv laava ja kuum veeaur väidavad: „Totu kuul“ peategelane oli cool. Ega tola loll ega Totu otu ole. Neznaika oli vene intelligentide stiilis õuenarr, kes jutustas Ma sees olevast teisest päikesest ning selle ümber omal sagedusel füüsikaseadustest mööda õitsvast elust. Diktatuuri lammutav allegooria oli seesugune fantastika ühtlasi ka.
Viplala tinistamine – mitte varastamise ega pilliplõnnimise, vaid võlukunsti tähenduses – on kõige tavalisem manifesteerimine. Kogu hingest taotledes saad täpselt küsitu, ole ettevaatlik!
Pan Kleks oma akadeemiaga on sama reaalne kui Eno Raua elustatud Naksitrallid. Mitte „kuidas“, vaid „miks“ on oluline võti ka Edgar Valteri pokude ja pintselsabade loomise ja tõlgendamise loos.
Maestro Ets oli Pöörismäel draakoneid ning nõiaplikasid kujustades südameüdini heatahtlik. Krõlli-mamma Ellen Niidu, Lehte Hainsalu ja Aino Perviku kunksmoorid võimendasid puhast headust.
Papa Valter maalis kodus põlvili molberti ees oma muinasjutulisi akvarelle ja õlimaale, ent illustreeris samal ajal pea kõik nõukogude okupatsiooni mürgituse vastase ravimina toiminud nublud ja sipsikud.
Tänane tegija Indrek Hargla on taeva abiga oma varasema õõvastava ulme hirmutavalt tasandilt apteeker Melchiori väes tõustes ja tervenedes ka rahvast tervendama asunud. Kollitab, aga ei halva ega peluta oma peletistega.
Igas eas laste raamat „Saaresinine“ annab indigosinise elueliksiiriga Tini emale Szabo sõnaväestatuna elu ja jõu tagasi. Druoni „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ äratab ellu kõik, mida puudutab. Burnetti „Salaaed“ ja krahv Maeterlincki „Sinilind“ annavad hinge kõigile elementidele ja stiihiatele, metallidele ja kristallidele. Ämblikud, termiidid ja mesilased on sama teadvel olendid kui kehastumiseks võimalust ootavad lapsed. Saame kinnituse, et tulime siia planeedile vastavalt eludevahelisele elude vahelisele hingelepingule.
Galaktiline Föderatsioon annab praegu üha teada, et hingelepingud, mis on täidetud või osapooli enam ei teeni, on lõpetatud. Samuti põleb karma siin ja praegu lõpuni.
Plejaadid, Arcturus, Vega, Sirus – neid on kaks, nagu ka Maal on kaksikplaneet Nibiru – Lüüra, Orion jpt julgustavad meid, Linnutee Keskpäikese mõju alla tagasi jõudjaid. Oleme otsekui paradiisist välja heidetud ning vastutame ise iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Ei saa preestrite ega gurude selja taha varjuda, aga seeeest oleme ise täheseemnetena oma tegelikkuse vormijad.
Andromeda kui suurema naabergalaktika külgetõmme on samas meile, Linnutee tsivilisatsioonidele nii atraktiivne, et põnevaks läheb ka tulevikus. Seni võtkem distsiplineeritud valgustöölisena vastutus kõrgeimas võimalikus vibratsioonis põsimise eest.
Õhukaitse madalasse hirmu, viha, kadeduse jne eksimise eest jõuab sinuni, kui selleks valmis oled.
Sõnumid tuleva õudusuudiste ja madalsagedusliku meelelahutuse asemele nii Youtube’i, Instagrami kui Facebooki vahendusel. 9D med-bed-field on viimase kahe aastaga ümber Maa laotatud. Kes ellu jäi ja tõusu valib, võib soovi korral elada samas kehas igavesti.
5D tekitab muuseas alasti kuninga legendi värsked naljad inimkonna uuel tasandil. Mitte keegi ei söanda tunnistada, et pole viienda dimensiooni ajaliinile tõusnud või ei adu seda: äkki sõbrad kõik on ning hülgavad mahajääja…
Puhta valguse tunnus on, et seda ei saa hüljata.
Kõrge vaib ei ole kunagi üksinda. Nii Wakanda mustanahalised kiilakad kaunitarid oma üliarenenud tsivilisatsioonis kui Musta Aadama new-age James Bond tõestavad: Must Panter elab igavesti. Rassi, soo ja seksuaalsuse comme-il-faut’ volüüminupp on küll lesbilise prints(ess)-superkangelase õukonnas põhja keeratud, aga hingel polegi rassi ega sugu.
Oluline, et lugeja-vaataja tõuseb sellest elamusest ja teadmisest: nii ongi, viru veri ei värise!
Vibronium või fosforiit, nafta või kuld on Gaia kingitus, mitte ühegi globaalse rehepapi omand, mille kratid talle arvutute elude hinnaga kätte peavad tassima. Ühisvälja Must Panter vabastab Ukraina ning hoiab korruptiiv-hinnamullide lõhkedes ka Eesti alles – Taara, avita! Shabbat shalom!
Kuldajastu seadus: kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.