28. november 2022
Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada. „Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi nind hiljem ka Krimmiga. Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks. Monumentide ümber rassimine ja nende siia-sinna tassimine ei muuda midagi.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
7 aastat sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.