05. aprill 2012
4.aprill
Ksssssspsjahhh! Sellist häält tegi Soone rahva tänane äratus. Kssssssss ütleb katust mööda alla sõitev lumemass. Psjahhh tuleb siis, kui laviin üle vihmaveerenni emakese maani jõuab.
Mul oli ärgates tunne, et olen Gotlandil. Kirjanike loomepansionaadis, kus mitme aasta eest kaks järjestikust talve kirjutamas käisin, oli sama seis – üksi. Mis on mõnus – saab keskenduda, mediteerida, luua ja lehvida. Üksi – mis on nukker. Igatsen hirmsasti oma laste järele.
Üksi on muidugi väga jabur öelda. Kui sind jookseb kõigepealt jalust maha neli näljast kassi, siis hüppab su najale püsti kaks vaimustunud dingot – nad ei lõpetagi inimesi-pidi turnimist, oh issand – seejärel hõiskab mää-keeles (ehk öelda siis “määskab”?) kaheksateist kihnlast… Ja lõpeks küsib seitse hobuslast tallist kuhuhuhuhu sa nii kauaks jäiiiiiiid.
Tavapärasele kaadrile lisandub praegu sadu metsalinde. Kõik on lume all, meil on mahapudenenud kaera ja poolseeditud kaera – seega lendas ümber minu, kui sitakäruga edasi-tagasi siblisin – sadu linde. Lambad vudisid koos minuga talli ja sõnnikuhunniku vahet – miskipärast tunduvad hobuste lakukivid neile enda omast maitsvamad. Ja keset lambaid-linde ja mööda katuseid suhisevat lund tundsin end Lumivalgekesena. Sitahargiga lumivalgekesena, kes ei viitsinud selle üle vihastada, et El-Salvador astus talli pühkimise harja varre pooleks.
Enne kui poodi koertele-kassidele süüa ostma läksin, tegin endale hästi värvilise näo. Näe, avastasin jälle enda jaoks värvid!
Kirjutasin mõnuga lugu veterinaar Piia Vilust. Näpuka tõttu vajutasin telekapuldil numbri 44 – seal osutus olevat KOKO POP telejaam. Kontserte edastav kanal, millelt tuli täiesti müstiline bluesi-kontsert. Piia lugu saigi selles pauer-rütmis. Näis, mis ta ise sellest arvab.
Jamasin endiselt heinaotsinguil – Tarmo oligi potentsiaalse vedajaga mõne päeva eest sõnelenud. Vahva suhtekorraldus küll. Oo, kuidas ma ei talu selliseid lasteaiatülisid, mis häirivad kõigi elukorraldust ja jätavad loomad varsti nälga, kurat. Panin heinakuulutuse Maalehte ja palusin ka Ingelhingel sealkandis ringi vaadata. Kusjuures meil ju on põllu peal sadu ja sadu ruloone. Ligi ei pääse, vedajat ei ole. Absurd.
Suhtlesin mõnevõrra ka kinnisvara-rahvaga – ideede värskendamise ja silmaringi laiendamise mõttes. Ja just siis, kui olin kaks müügihobust Kuldsesse Börsi riputanud, teatas Tiina Soomest, et võtab nad esimesel võimalusel enda juurde Oulusse, sest nii on neid võrreldamatult lihtsam müüa kui fotode järgi. Tunnelis paistab valgus! Kui müügiga ka mõni aeg läheb – söödakulu väheneb ikkagi märkimisväärselt. Salvador on ju padupirakas – ja Bee on kasvav organism. Neile pehmelt öeldes ikka kulub.
Armas taevas, ära homme sellist rahet lajata, nagu täna. Kas kirjutan homme transtsendentaalse meditatsiooni või elamuskoolituse loo, otsustan hommikul sisetunde järgi… Oi, juba täna.Head ööd ja tere hommikust 😀