06. aprill 2012
5.aprill
Ma ei tassi hobuseid koplist ükshaaval talli. Nad tulevad kõik hanerivis. Mõnel õhtul trügivad üksteise boksidesse, et naabri künast tõhus kaera-amps näpata. Täna läksid mu sõbrad väga vaikselt igaüks oma kohale. Nad rääkisid sosinal. Ja vaatasid mind teravdatud tähelepanuga. Nad teadsid. Teadsid, et emmele on jälle molli mõõdetud. Ei millegi eest. Ratsaliit lõi mind täna risti. Ma ise sain seda alles õhtul teada – vedasime Reedaga päev otsa heina. Aga vanim poeg Richard ütles, et raadiojaamad tuututasid päev otsa, et liit hoiatab – ma pole ratsatreener, olen halb eeskuju… mis seal kõik oli. Ma ei lugenud. Ei loe kunagi sedasorti sitta.
Delfi tuli 21. märtsil just siis, kui tulime Juurimaalt ratsutamast ja tahtsin praadi ahju panna, reportaaži tegema. Viisin Stella kiiresti hobuste ja lammaste juurde ja kööki, maja oli külalisi täis – ja inimeste kõne on mitmetimõistetavusi täis. Minu lapsed ja loomad – ja mind ümbritsevad lapsed ja noored – on rahul ja rahulikud, meil on leebelt nohisev perekond – ja siis ründab ratsaliit mingi üle-Eestilise hoiatusega.
Üldiselt on mul juba ammu suva ja savi, kes mis teemal kus ja kuidas sõimab – ma ei loe ega lase seda endale ligi. Mul on oma, solgimeedial oma elu ja tasand. Mingi vägi ei kukuta mind mu Looja, looduse, loovuse ja loomade juurest sellesse solgipange.
Seekord riivas mind tõsiasi, et pidasin Siim Nõmmojat oma sõbraks. Oleme temaga tosina aasta jooksul päris palju koostööd teinud, treenerite ja tallide teemal arutlenud – ja siis lööb ta tükkis oma ametnikemansaga mulle lihtsalt kirve selga. Ilma minuga rääkimata. Mu kirgliku loomuga vanim poeg nõudis, et palutaks vabandust. Kui Siimule helistasin, ütles ta, et tegi seda, mida pidi tegema. Mida? Kas mõni ametikoht eeldab pesuehtsat munni mängimist? Vabandage väljendust, aga puuküttega maanaised ropendavad mõnikord. Ja mõnikord päris sageli.
Ma suhtlen oma hobustega – ja koguni lammastega! – nagu omasugustega. Nad on isiksused. Sõbrad. Teekaaslased. Rahulikud ja rahulolevad – ja rohkemale ma ei pretendeerigi. Igas eas inimestel, kes meile tuleva, on tasakaalukate olendite seltsis meeldiv olla – ja selleks mu talu ongi. Sellepärast ma maal nägurit näengi – sitt ja heinad, puud ja lumi, mis siin loetledagi. Ja ühel hetkel pistavad Tallinna ametnikud kriiskama.
Teema kokkuvõtteks: mul on tunne, et olen 21. sajandi vahenditega tuleriidale nügitud nõid, kes saab tänu pidevale mitmest torust tulistamisele küll pisut auklikuks – aga samas mitme põlve karmavõla särinal maha põletatud. Tänan selle võimaluse eest. Mõnel hingel kulub õige mitu elu selleks, et säärane puhtaks põlemine sooritada nagu mul heasoovijate abiga ühe elu käigus õnnestub.
Hilisõhtul sain vihje, et keegi oli kaevanud mu indlevate dingode peale, kes pisteliselt oma koonud küla vahele pistavad. Nad on reeglina aedikus. Kui õues talitan, lasen nad lahti – ja üldjoontes siblivad nad minu ümber. Täna hommikul lamasid mõlemad lammaste juures, kui need oma hommikust vilja sõid – ja talled turnisid neil seljas. Kui nende aediku puhastamise käigus juhtub, et nad jugama panevad, on kokkuvõttes kõige enam minu probleem, mida ma nende kutsikatega teen. Jah, see on suur jamps ja ma ei õigusta ühelgi moel seda, et litad kohati hüppesse pääsevad. Mis nüüd siis teha – valame tuleriidale veel veidi süütevedelikku?
Tunnen end nagu kooliplika, kes siin ennast õigustab. Vastik. Eks kohati peabki olema vastik – muidu ei oska hinnata seda kui on hea.
Ja tegelikult oli täna hea päev. Väga hea. Mõtlesin sitta visates – eesel ei läinud täna teistega trallama vaid koristas koos minuga suurte tädide-onude bokse – et täna on Valve Värgist kirjutamise päev. Kui tuppa minnes kohvi hakkasin keetma… Jäi keetmata. Reet helistas, ütles, et leidis Lokuta tagant heinad ja nüüd me läheme neid vaatama. Muidugi läksime, tühja sest kohvist. Ilusad heinad olid. Ja erakordselt armas vanapaar, kes oli loomapidamise lõpetanud ja andis viimased 10 4ookilost rulooni meile.
Kauplesime endale Reeda õepojad Siimu ja Miku appi. Siis selgus, et loodetud auto kärssas kokku. Saime Saunaküla Rauli – töötab pullijaamas – appi – ja kell kaks olime tagasi seal maailma lõpus kus-iganes. Nii helge ja osavõtlik pererahvas… Poisid veeretasid pallid välja, Ants ja Raul tõstsid need vihinal hiidkäru peale. Ja me jõudsime täpselt õigeks ajaks Kehtnasse, kus mu lapsed bussilt maha tulid.
Meile jõudis Raul koos aatomifüüsikuga. Päev otsa metsas mütanud Toomas tuli vaatama, kuidas lapsed elektriautoga sõidavad ja ruloonid mängleva kergusega hobuste ja lammaste ette maanduvad. Ja siis ütleski Tarmo, et raadio on päev otsa unnanud, et ratsaliit hoiatab minu eest. Olin alguses sõnatu – valasin kirsadest kaera välja, juurdlesin, kumb on porisem – mina või jeep. Ja siis olingi toibunud. Nii tuttav tunne. Üha korduv ja korduv tapmine. Tüütuseni kedratud deja vu. Persse mingu, ausõna. Minu jaoks on oluline, et Soonel oleks rahu ja tasakaal, mõtestatud töö, mida ümbritseb sookurgede, meigaste ja lõokeste kevadine koor. Ja mitte mingi kauge ja nõme undamine.
Pärast kuut õhtul sain hommikusöögi, vastasin kirjad ja tegin homseks tööde nimekirja. Paluksin homseks võimalust rahulikult oma lugusid kirjutada. Palun mitte ühtki üllatust. Üks mu hea kolleeg kirjutas hilisõhtul, et ta ei saa lihtsalt aru – Soone Saara sahistab metsa taga tasakesi sussi, aga rahule ikka ei jäeta, pidev piinamine. Aga mina ei tunne end piinatuna. See on mingi mitte-mina-kuvand, mida põletatakse ja puuakse. Mina viin Aleksandri homme vanamutiga ratsutama. Minni võtan samuti Manniga käe kõrvale. Viidagu mind selle eest kasvõi vangi. Kohupiimakoogi küpsetan ka.
Ja nüüd kleebin ma siia ühe mitmetest kirjadest, mis mind täna FBs ees ootasid. Selle kirjutas üks noor heledatverd haldjasnaine, kellega suhtleme ammu, aga silmast silma veel kohtunud pole. Tänan südamest nii teda kui kõiki sadakonda patsutajat, kelle sõnum oli üldjoontes see, et suuri laevu saadab alati kajakate kisa.
“Minu arvamus või tunnetus on, et Kati, Sina ja Sinu pere on inimesed, kes tegelevad hobuste ja teiste loomadega sügavamal või kõrgemal tasandil. Selleks, et hobusega ratsutada ja olla ühenduses loodusega, ei pea olema õppinud vastava tunnistuse saanud treeneri käe all. Ma olen kindel, et Sina oskad läheneda lastele (ka täiskasvanutele) individuaalselt ja arvestades just nende sügavamat olemust. Ma arvan, et paljud tunnistusega treenerid ei oska sellisel tasandil suhelda inimeste ega loomadega. Kui aus olla, siis läbi enda kogemuste, aastate jooksul, olen saanud tunda ja näinud, kuidas inimesi (lapsi) ja hobuseid koheldakse vääralt. Vaatasin Delfi videot ja mina nägin nendes hobustes rahulolu. On kohti, kus hobused on närvilised, samuti ka inimesed.
Ära lase end heidutada sellest loost. Üldjuhul on nii, et need kes on teistsugused, jäävad ette neile, kes üritavad meeleheitlikult kuuluda ja sobituda kuskile. Mulle tundub, et Sina oled just selline nagu sa oled, eirates kõigi arvamusi ja ütlemisi. Ja õige ka. Just nii oled Sa „Sina ise“!
Mida rohkem Sa seda oled, seda rohkem üritatakse sind vormida selliseks, nagu teised soovivad Sind näha. Teistel on oma elu ja elagu oma elu.
Hobuste koha pealt veel – Ma olen juba kaua aega olnud teadlik, kuidas sa loomadega tegeled ja suhtled. No suhtluse koha pealt ma ei ole seda lugenud või uurinud aga see, kuidas Sina nendega tegeled, on suhtlemine. Minu arvates oled Sina üks nendest, kes tegeleb hobustega nii nagu peab…
Kirjutasin hiljuti oma sõbrannale ja kleebin selle siia just nii nagu ma kirjutasin:
hobused on imetlusväärsed olevused ja loodud siia ühendamaks inimesi loodusega. Aga mida inimesed teevad – nad karistavad hobuseid selle eest, kes või mis nad on. Nii paljud ei oska hobuseid hinnata sellistena nagu nad on. Selle asemel, et otsida viga esmalt endas, ümbruses või mõelda, mis võis midagi põhjustada, nad süüdistavad hobust … inimeste ja loomade koostöö ja olemine oleks palju ilusam, kui inimesed unustaksid oma ego ja kõik välise, ning tegeleksid enda ning loomadega sügavamal tasandil.
Soovin Sulle lihtsalt öelda, et see mida Sa teed ja kuidas Sa elad, on õige ja selles ei ole midagi väära. Lisaks kaska teemale – kui sa usaldad ennast ja hobust, siis ma ei näe selleks vajadust. Ratsasportlased, kes ei oska tõeliselt hobustega suhelda, neid tunnetada, ei usalda hobust või ennast, peavad kohe kindlasti kaskat kandma. Algajad ka, nemad pudenevad kergelt.
Ja miks halb eeskuju? Kellele sa pead eeskuju andma? Ma ütleks, et see, kuidas Sina hobustega tegeled, on üks parimaid eeskujusid, mida ma Eestis tean. Ratsaspordiliit muidugi toob eeskujuks talle, kus loomi ausalt öeldes väärkoheldakse. Kasvõi grupihobused, kes käivad mitmel korral päevas trennis. Neid väntsutatakse jne. Teine asi on hobuste koolitamine liinitööna. Ruttu sadulasse, selga, ratsastatud ja omanikule või võistlustele. Paljudel juhtudel on hobused üsna pea sandid.
Kui hobused on nii imetlusväärsed olevused ja me soovime nendega koos olla, siis mille kuradi pärast (vabandust) inimesed karistavad neid selle eest, kes nad on.
See, kuidas sa hobustega tegeled on väga ilus ja maalähedane. Just see on see, mida hobused vajavad ja mis loob usalduse ja harmoonia inimeste ning hobuste vahel. Nad on midagi palju enamat, kui mõtlevad inimesed oskavad arvata. Sina oled eeskuju neile, kes hobuseid või noori ratsutajaid väärkohtlevad (olen seda ise näinud ja kogenud aastate jooksul). Tehke järele ja saage ometi ka inimesteks!
Kallistan ja rõõmsaid mõtteid ning tegemisi Sulle ja perele”
Kallistan ja rõõmsaid mõtteid ning tegemisi kõigile teilegi.
Loodan, et seekord ei kasutata mu päevaraamatut minu vastu vaid poolt. Ma ei jäädvusta seda dokumenti selleks, et siit meelevaldseid ribakesi kistaks ja nendega mulle üle tahi tõmmatakse. See on ühe (aja)kirjaniku talupidamise lugu ja sellel on õnnelik lõpp.
Head ööd!