Võiksime harjutada endale tava, et kui keegi tahab suurendada riigi püsikulusid, siis ta ka näitab, millise maksutõusu või avaliku hüve kärpimise arvelt seda teha saab, ütles president Alar Karis Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval Estonia teatri- ja kontserdimajas peetud kõnes.
Tere, armas Eesti rahvas. Esmalt muidugi – palju õnne! Palju õnne Eesti Vabariigi sünnipäeval! See on ju põhjus, mida me tähistame siin Estonias ning mõõtmatult rohkem inimesi oma kodudes Eestis ja kaugemalgi.
Palusin jaanuaris õpilastel kirjutada teemal “Miks on Eestit maailmale vaja?”. See on küsimus, mille üle ka täiskasvanud võiksid mõelda. Tallinna Polütehnikumi õpetaja Merje Meerits saatis mulle oma õpilaste kirjatööd ja lisas kaaskirja. Loen sealt katke: “…kuna iga inimene on maailm, siis minul on küll Eestit vaja, et rääkida häbenemata ja kartmata eesti keelt, süüa musta leiba ning elada vabana oma põlismaal.”
Jah, iga inimene on maailm. Need maailmad loovad meie ühise maailma, kus me oleme kõik koos. Nagu ühes laevas. Aga mitte paigal. Sest paigale jääjad jätavad end tagumisteks.
Meil oli kiire, kui läksime Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seejärel näis, et on aega hinge tõmmata. Enam mitte. Tõtlik aeg on tagasi.
Julgeolek. Inimeste toimetulek. Demokraatliku alusmüüri hoidmine. Haridus. Tervis. Keskkond. Innovatiivsus ja majanduskasv. Riigi ja kodanike suhted. Kestmine riigi ja rahvana. Need on proovikivid, millega kiire hakkama saamine määrab Eesti tuleviku.
Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, nagu Tammsaare kirjutas, peame kasvatama sisemist veendumust, et meie ainuke õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.
Aga inimesed pole liivaterad ja Eesti pole hajuv suits. Meil tuleb olla sitke ja nõtke, leidlik ja uljas. Tuleb olla endiselt kõike seda, mis aitas kaasa, et Eesti tõusis taas läänemaailma lahutamatuks osaks.
Ainult et Euroopaga ei ühenda meid ei nüüdisaegne maantee ega kiire raudtee. Lennuliinid jätan praegu kõrvale. Ja kui me Nipernaadidena istume ja vaatame, kuidas päike loojub, siis päike loojub ning meie maanteid ja raudteid ei ehita. Kiired ühendused, kõikvõimalikud ühendused põhja, läände, lõunasse ja Eesti sees – maanteest elektriliinide ja internetini – peaksid olema osa meie strateegilisest soovist vältida ääremaastumist vaba maailma lõpus.
*
Luhamaal, Koidulas ja Narvas saab täiel rinnal öelda: vabadus algab siit. Sest teisel pool piirijoont laiutab kurjus. Eestis tekitab see ebakindlust ja muret.
Kui kinnitan, et Eesti sõjaline julgeolek on hoitud ja kaitstud, tundub selline kategoorilisus alguses tegelikkust ilustav. Elame ju geopoliitiliselt hapras paigas, impeeriumigeeniga Venemaa kõrval. Selle Venemaa, kelle aasta tagasi alustatud totaalne sõda Ukrainas avas põrguväravad kaosesse ja kannatustesse.
Piiririigina peame mõtlema ühele ebamugavale küsimusele: kui Venemaa hindas valesti ukrainlaste vastupanu ja lääne toetust agressiooni ohvrile, siis kas Venemaa võib samamoodi eksida ka Balti ruumis?
“Inimelul, ei kodus ega Ukrainas, pole Venemaa silmis mingit väärtust.”
Juba enne suure sõja algust lubasid NATO liitlased, et rünnaku korral toetavad nad Ukrainat relvadega. Sellest sõnast on kinni peetud. Ent oli ka teada, et NATO üksused ei lähe Ukrainasse Venemaa vastu sõdima. See teadmine kahjuks julgustas agressorit. Venemaa juhtkonna eesmärk on endiselt imperialistlik: vallutussõja jätkamine, Ukraina allutamine. Inimelul, ei kodus ega Ukrainas, pole Venemaa silmis mingit väärtust. Nagu ka enda majanduslikul laostamisel ja diplomaatilisel isolatsioonil.
Aga Venemaa ei peaks kahtlema: niipea kui ta ründab NATO liitlast, saab alliansi vastus olema kiire, purustav ja lõplik. Kohapeal. Vägi väe vastu. Olen selles kindel.
Tõsi, lühikese ajaga tuleb ka meil endil palju teha. Valmisolek Eestit kaitsta jääb meid rahu vaenava Venemaa kõrval alatiseks saatma.
Mida ma silmas pean? Reservarmee lahinguvalmiduse suurendamist ning kaitseliidu võimekuse ja arvukuse kasvatamist. Õppekogunemisi. Uusi relvasüsteeme ja võimalusi nende kasutamist Eestis harjutada. Laod täis vajalikku laskemoona. Suutlikkust liitlasi kiirelt vastu võtta ja neid võõrustada.
See kõik on meil olemas ja läheb järjest paremaks. Eesti on tegutsenud oma kaitsevõime tõstmiseks jõuliselt, teinud keerulisi ja kulukaid otsuseid. Sõjalisi riigikaitsekulusid lubavad suurendada kõik poliitilised jõud. Ma tõesti loodan, et niisugune üksmeel jõuab ka elanikkonnakaitse rahastamiseni. Koos NATO liitlastega teeme kõik võimaliku, et Eestis ja kogu Läänemere piirkonnas oleks nähtav ja veenev sõjaline hoiak, valmis meid kaitsma esimesest sekundist.
Meie ei valmistu kedagi ründama, vaid kaitseme Eestit ja enda demokraatlikku naabruskonda. See tähendab, et suudame Eesti ja seega NATO riikide iseseisvusele panna nii kõrge hinna, et võimaliku vastase ähvardus ei ole enam tõsiseltvõetav ja tal kaob vallutamise huvi. Et Eesti – ise ja liitlaste toel – on nii tugev, et keegi ei hinda meie kaitsetahet ja kaitsevõimet valesti. Nii et, kui ma ütlen, et Eesti on kaitstud, siis nii ongi. Eesti on tõesti kaitstud.
Riigikaitse kohustab meid looma ja hoidma usaldust riigi ja tema kodanike vahel. Mööngem, et julgeoleku tagamine asetab osale meist suurema koorma kui teistele. Nii on see nüüd Nursipalus.
Pean meie kõigi kohustuseks vältida riigikaitse vajaduste ja elukeskkonna hoidmise vastandumist. Kaitseväe taristust ja väljaõppevõimalustest, mida saame pakkuda, sõltub otseselt nendesamade liitlaste kohalolek, ilma kelleta pole meie heidutus ja kaitse terviklik. Leidkem harjutusvälja laiendusele lahendus koostöös, üksteise suhtes lugupidavalt ning kogukonna ja omavalitsuste vajadusi arvestades. Sisimas seisame ju kõik Eesti eest.
Me ei vaata tegevusetult pealt sõjakuritegusid Euroopas, tapmist ja purustamist, rahvusvahelise õiguse hülgamist. Meid kohustab Ukrainat toetama Eesti sisemine kompass. Me läheme appi, kus suudame abi anda. Nii saatsime ka enda päästemeeskonna maavärinast räsitud Türki.
Ma tänan kõiki eestimaalasi, kes toetavad Ukrainat – südamega vabatahtlikud, pühendunud diplomaadid ja riigiametnikud, tervishoiu- ja haridustöötajad, ettevõtjad, politseinikud-piirivalvurid, kaitseväelased. Paljud Eesti inimesed.
Mulle tundub, et see on terve meie rahva pingutus. Mille võttis lühikesse lausesse kokku Harri Põllu, kes juhib vabatahtlike abistajate tegevust rinde lähedal Ukrainas: “Kõik, kes vabadusse usuvad, peaksid Ukrainat aitama.”
Peame valmis olema pikaks pingutuseks, mille ulatust mõõdetakse lõpuks aastatega. Sestap tõuseb üha tarvilikumaks küsimus: kuidas hoida üleval Ukraina sõprade motivatsiooni toetada agressiooni ohvrit, kui kurnamissõda venib ja venib? Aga vaatame edasi: milliseks üldse kujuneb pärast sõda maailma uus julgeolekukord? Siin ei saa meie jätta end kõrvaltvaatajaks.
Venemaa demonstreerib iga päev, et tema läheduses ei ole neutraalsus võimalik. Rootsi ja Soome otsus NATO-ga liituda on tingitud just sellest. Ja sel põhjusel toetab Eesti alliansi laienemist. NATO ja Euroopa Liit peavad Ukrainale koostama ühinemiseks selge, aga realistliku teekaardi. Samuti vajab seda Euroopa teele asunud Moldova.
Nii soovime suurendada ala, kus on võimalik elada rahus. Ja soovime vähendada halli tsooni, seda ähmase julgeoleku piirkonda Euroopas, kus vabadus on haavatav kellegi impeeriumi-ambitsioonide tõttu.
*
Tähtis on seegi, et me ise peame vastu. Et meie vaim jääb sirgeks. Oleme rahva ja riigina kindla- ja suuremeelsed, sealhulgas sõja eest pelgupaika otsivate abivajajate vastu. Aga peame tunnistama, et vahetevahel oleme väsinud ja mures enda julgeoleku ja toimetuleku pärast. Siis tulebki puhata, saada kokku sõpradega ja minna loodusesse, võtta aeg maha ja väljuda uudisvoost. Seda on meile kõigile vaja. Ka seepärast, et me ühiskonnana ei hakkaks vankuma sõjaväsimuse ja raskuste all. Et meie pilk püsiks selge ja avar.
Kui paljud teist panid tähele, et Eesti inimarengu värske aruanne on pühendatud vaimsele tervisele? Teadlased ja eksperdid pakuvad seal välja, kuidas jõuda vaimselt tervema eluni. Sotsiaalne turvatunne, seotus kogukonnaga, loobumine edukultusest ja saavutussurvest, tasakaal elus, probleemide varane märkamine.
Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele. Parem tähendab ka tervem.
Olen vaimsest tervisest, eriti noorte vaimsest tervisest sageli rääkinud, kohtunud paljude ekspertidega. Pärast üht neist vestlustest sain küsimuse, kas ehk ei vajaks Eesti ka siin tiigrihüpet. Ilus mõte, sest maailma üheks edukamaks digiriigiks me niimoodi ju jõudsime. Ja nüüd võiksime sarnaselt püüelda vaimselt vastupidava Eesti poole.
Hüpet on siingi vaja. Aga vaimse tervise puhul rääkigem eelkõige ka igaühe usinast igapäevasest hoolest, et hoida korras oma kodu, oma suhted, oma kogukond. Justkui sipelgad, kes ei lase oma pesas risul kuhjuda. Inimeste puhul tähendab risu kõike seda, mis õõnestab meie vaimset ja füüsilist heaolu. Tänavusel liikumisaastal nähkem sedagi, et mida rohkem liikumist, seda rohkem terveid inimesi.
Nagu eksperdid märkasid, lubavad erakonnad valijatele, et tõmbavad noorte vaimse tervise mülkast välja, mis tähendab rohkem väiksemaid klasse, nõustajaid koolidesse ja koolikiusu ohjeldamist. Meil on tõesti kiire, et need valimislubadused kasvaksid tegudeks. Iga kaotatud aasta tähendab kümneid, sadu katkise hingega lapsi ja, mis kõige traagilisem, ka murtud noori elusid.
*
Meie lähema kümne aasta suur ülesanne peab olema energeetika korda saamine, sest muidu muutub see üha enam Eesti arengu pärssijaks.
Selleks, et Eesti energiapoliitika toetuks tõesti mitmekesisusele, tuleb otsused teha veel tänavu. Eesti tuuleenergia võimsus on kümme aastat paigal seisnud erinevate vaidluste tõttu. Päikeseenergia kasutamine kiratseb. Meretuuleparkide rajamine Eestisse on võimalik, aga selleks peab olema investoritel kindlus, et need saab ka valmis ehitada. Kui me ei taha tulevikus sõltuda elektriimpordist, peame otsustama kiiresti.
Meie eksporditurgudel tegutsejad jälgivad järjest enam, kui keskkonnasäästlikud on nende partnerid Eestis. Pangad ei rahasta energeetikas toimiva tõestuseta tehnoloogiaid ega keskkonda reostavaid investeeringuid.
Lubage üks vajalik kõrvalepõige. Sageli tundub, et rohepööre jagab meid pooldajateks ja vastasteks, nii et aruteluks ruumi ei jää. Aga rohepööre ei ole midagi sellist, mille üle vaidlemine on keelatud. Vaidlustes saabki klaariks, mis on reaalne, mis on ratsionaalne, mis on tegelikult jõukohane ning mis mitte. Siis on selgus ja kindlus nii ametnikel, ettevõtjatel kui ka ühiskonnal.
Aga mul on siiralt raske mõista, kuidas mahub sellesse selguse ja kindluse mustrisse kuni tuhande andmereaga kestlikkuse aruanne, mida peavad hakkama kord aastas täitma ligi 250 meie suuremat ettevõtet. Euroopa kokkulepe, öeldakse. Niisugune bürokraatia nörritab, kahjustab Euroopa Liidu kuvandit.
Ärme unusta, et Eesti edu üks alus on olnud majandusvabadus. See ühendab meid Põhjalaga, sest majandusvabaduse poolest olemegi sarnased nende riikidega. Kuid mind teeb murelikuks, et viimastel aastatel oleme turgu ja majanduslikku vabadust sageli kahtluse alla seadnud.
Meie mullused majanduspoliitilised sõnumid rääkisid liiga palju hindade reguleerimisest ja liiga vähe konkurentsi tugevdamisest. Erakorraliste olude tõttu turule sekkumine peab olema põhjendatud ja ajutine, kuni selle algne põhjus on kadunud või sekkumine ei täida enam eesmärki.
“Üks moonutus kipub esile kutsuma teist, kuni satume reguleerimise nõiaringi.”
Ma võõristan valimisloosungeid, mis lubavad imeväel reguleerida hinnad ja pakkuda seeläbi soodsamat lahendust. Turg on enamasti targem kui need, kes seda väänata püüavad. Üks moonutus kipub esile kutsuma teist, kuni satume reguleerimise nõiaringi, mis viib meid eemale turumajandusest ja vabadest valikutest.
Mida aga järeldada jantlikust segadusest vedelgaasi ujuvterminali ümber, kus ettevõtjad püüdsid olla paindlikud, aga riik andis vastakaid signaale? Selle terminali vajalikkusest räägiti juba aastaid tagasi ja vahepeal jõudsid võimul olla erinevad valitsused.
Paraku pole see ainus viimase aja sarnane juhtum. Tuulepargid, tormidele vastupidavad elektrivõrgud, neljarealised maanteed, Narva elektrijaamade veevarustuskindlus – need on vaid mõned näited pikas reas. Nüüd Paldiskis tühjalt seisev kai on omamoodi maamärk poliitilisele otsustamatusele ja venitamisele, mida me väikese riigina ei saa endale lubada.
Tänavu näeme loodetavasti mitut pööret paremuse poole. Hinnatõus aeglustub ja energiahinnad vajuvad turuootuste põhjal mullusest madalamale. Ehk valmib Eestis üle pika aja ka taas tuulepark.
*
Pean rääkima ka riigi kulutustest. Olgu see siin välja öeldud, et me ei saa olla oma kulutustelt nagu Põhjamaa ja maksukoormuselt jääda endiseks. Viimaste aastate kriiside varjus on valitsused kergitanud riigi kulutusi, selgitamata, kust nende jaoks pikaajaliselt raha võetakse.
Suurenenud pole ainult ühekordsed erakorralised väljaminekud, näiteks koroonakriisi ajal, vaid ka püsikulud. Võiksime harjutada endale tava, et kui keegi tahab suurendada riigi püsikulusid, siis ta ka näitab, millise maksutõusu või avaliku hüve kärpimise arvelt seda teha saab.

Jälle lubavad erakonnad jagada toetusi siia-sinna. Kuid nagu lihavõttejänese kingitusi peavad järgmised valitsused otsima, kust tuleb raha nende välja maksmiseks. Alati seda lihavõttekingitust üles ei leiagi. Nii haukame laste ja lastelaste tagant.
Mulle meeldiks, kui kõik me saame ühtemoodi aru: raha toetusteks ei tule ühegi poliitiku ega erakonna rahakotist. See on meie ühine maksuraha ja riigile võetud kohustused, mida peame aastakümneid kandma.
Mõistan ka poliitikute dilemmat. Paljud riigid ongi keeruliste aegade tõttu suurendanud valitsuse rolli majanduses, andes nii kunstlikke eeliseid oma ettevõtetele. Meilgi tuleb seista oma ettevõtete konkurentsivõime eest. Eesti ettevõtjatega rääkides olen aga saanud aru, et suurem osa neist ei oota riigilt almust. Nad ootavad valitsuselt täpselt seda, mis on riigi ülesanne – tagada aus konkurents ja võrdsed võimalused kõigile turuosalistele. Teisisõnu, luua ettevõtlust soosiv majanduskeskkond. Aga kuidas? Mil moel?
Leian, et riigikogu ja valitsus peavad tegema tööd, et majandusse sekkumine järgiks kogu Euroopas sarnaseid põhimõtteid. Nii saab vältida kunstliku konkurentsieelise andmist riikides, kes kriisi ajal turule rohkem sekkuvad. Eesti ülesanne olgu järjepidevalt nõuda Euroopa ühtse turu reeglite jõustamist. Ja teine ülesanne siin on: leida endale selleks liitlasi. Nii on õige ja meile kasulik.
* 
Edukas majandus on muutuv ja kohanev, seisuvees kala ei püüa. Haridus ja teadus on need võtmed, mis avavad majanduskasvule tee viie, kümne või kahekümne aasta pärast. Aga neid võtmeid tuleb kasutada kohe, juba täna.

Olen viimase aasta jooksul käinud paljudes uutes Eesti ettevõtetes, mis pööravad teadlaste leiutatu ärimudeliteks. Praegu välja mõeldud tehnoloogiad saabuvad turule aastate, vahel isegi rohkem kui kümne aasta pärast, ja hakkavad kasumit tooma veel hiljem. Võtab üksjagu aega, kuni praegu põhikoolis matemaatikas kolmnurki lahendanud noortest sirguvad doktorandid, teadlased, ettevõtjad. Nende noorte arendamisse tuleb aga panustada praegu, muidu oleme tulevikus hädas.
Jagan seepeale teiega üht hiljutist tsitaati: “Hariduse fookusesse tõstmine võiks olla sel kevadel riigimehelikkuse näitaja.”
Kellele see lihtne lause kuulub? Kes ütles, et saabuvate valimiste tähtsaim teema peaks olema haridus? Mõne kõrgkooli rektor? Koolijuht või õpetaja? Tundlik vaimuinimene? Ei, see oli ettevõtjate üks eestkõnelejaid Mait Palts.
Saan temaga vaid nõustuda. Ja ta mõtet laiendada. Küsimus ei ole ainult targas ja tootlikus majanduses, vaid ka kultuurilises ja ühiskondlikus ärksuses. Need on sambad, mis suudavad kanda iseendast suuremat Eestit. Sellist maailma vägevatega võrdväärselt kaasa rääkivat riiki, mis me oma parematel hetkedel oleme suutnud olla ja jätkuvalt soovime olla.
Nende sammaste kivid lihvitakse ja laotakse ajakindlalt paika koolimajades. Kui haridustemplid aga kõiguvad, jääb ka sealne ehitustöö vildakaks ja ebakindlaks.
Muidugi pole need koolimajad, mis meie noori õpetavad. Need ei ole ka õppekavad ega nutikas tehnoloogia. Õpetamise ja õppimise tuum on ikkagi inimlik kontakt. Õpetaja amet ei kao, vaid muutub seda olulisemaks, mida keerukam on meid ümbritsev maailm.
Ent kas oskame oma õpetajaid hoida ja toetada? Õpetajaid, kes peavad kogu aeg vaeva nägema, et oma aine ja klassijuhatamise kõrval mõista uusi õpilasi ja nendega kaasa tulnud uut maailma.
Jah, me tunneme põletavat puudust inseneridest, meditsiinitöötajatest, oskustöölistest, paljudest oluliste elualade spetsialistidest. Aga ühtki neist muredest ei suuda me lahendada, kui ei lahenda esmalt õpetajate ja õppejõudude kärbunud järelkasvu küsimust. Me võime võtta vastu suuresõnalisi arengukavasid ja panna paika viimaseid tähtaegu, kuid need kõik jäävad sõnadeks paberil, kui õpetaja on läbi põlenud või polegi kedagi, kes näitaks noortele mõnes aines teed maailma ja iseenda juurde.
Nii kaob silme eest põhiline: et igas koolis saaksid õpihimulised ja õpivõimelised noored teadmised ja hariduse, mis tõstab nad kõik enam-vähem võrdsele tasemele, kui nad lõputunnistuse saavad.
Mis on hariduse väärikaim siht? Kasvatada meile kultuuriline ühisosa ja tuua samal ajal igas inimeses välja unikaalne. Selle keeruka võrrandi tasakaalustamine nõuab oskuslikke õpetajaid ning seda, et tajume haridust tervikuna: algkoolist kõrg- või ametikoolini, ka erivajadustega laste haridust. Ükski neist pole vähem tähtis. Lisaks andekate märkamine ja nende arendamine.
“Õpetaja ei ole teenindaja, lapsevanemate ja õpilaste lükata-tõmmata, vaid õppinud professionaal, vaimne eeskuju, teenäitaja.”
Seega leidkem viisid, kuidas panna see kõik kokku kõlama. Ja kuidas anda õpetajale tagasi tema väärikus, mis erinevatest kadalippudest läbi jooksmisega kipub närtsima. Õpetaja ei ole teenindaja, lapsevanemate või õpilaste lükata-tõmmata, vaid õppinud professionaal, vaimne eeskuju, teenäitaja.
Haridus vajab erakondade ülest kokkulepet, et tagada kõigile kättesaadav kvaliteetne haridus, vajalikul arvul motiveeritud õpetajaid ja selle kõige jaoks piisav rahastamine. Käimasolevates valimisdebattides kõlab väärt mõtteid. Kandkem nüüd ühiselt hoolt, et need ei ununeks ajal, mil tuleb tegutseda.
Haridus määrab rahva tuleviku, tarkus teeb rikkaks. Vaimselt ja majanduslikult.
*
Eesti haridus ja Eesti kool – tark rahvas – annavad selgroo Eestile, ka meie kultuurile. See tuletab meelde, et inimesel on ka hing, mitte ainult kommunaalarved, pangalaen ja kallis auto. Kuid nii nagu haridus, peab kultuurgi olema kättesaadav. Linnas ja maal. Kõigile, kes sellest osa saada tahavad, kes seda oma igapäevaeluks vajavad.
Mul on hea meel, et meie orkestrid ja teatrid sõidavad oma kodulinnast väljapoole. Et galeriisid, muuseume ja raamatukogusid on üle Eesti. Et Eesti publik tunneb meie uute filmide vastu huvi. Et kultuuriranitsa programm aitab meie noori kultuuri juurde. Laome selle ranitsa veel raskemaks. Seda kannavad meie noored rõõmuga, uhkusega. Sama rõõmu ja uhkusega, millega nad suvel kogunevad noorte laulu- ja tantsupeole “Püha on maa”.
Kultuuri ja kunsti loojad peavad saama sellel maal oma loominguga tegeleda. Tõsist pühendumist ja oma elu loovutamist kunstile tuleb võtta tööna ja riigil tuleb seda vääriliselt hinnata. Mis tähendab ravikindlustust ja sotsiaalseid garantiisid, väärilist laenutushüvitist, uudisteoste tellimuste rahastuse suurendamist, teadurite hoidmist muuseumides, meie mõtteloo uurimise toetamist kõrgkoolides.
Aga kas keegi teab põhjust, miks on riiklike kultuuri, spordi ja teaduse aastapreemiate suurus enam kui 20 aastat muutumatu? Mina küll ei tea, aga nii pole õige.
Meile meeldib öelda, et riik peab jõudma iga oma kodanikuni. Nüüd aga näeme, kuidas paljudes kohtades kerkib mure Eesti olulise kultuurilise vereringe ehk rahvamajade, raamatukogude ja väikekoolide kestmise pärast. Valdades jääb vähemaks inimesi ja maksuraha, autostunud kodanikud käivad linnas tööl ja poes, panevad lapsed linnas kooli – elu maal tõmbubki kokku. Nii on.
Laiemalt vaadates viivad raamatukogud, rahvamajad ja väikekoolid meid kohalike omavalitsuste tugevuse ja viletsuse juurde. Vallad vajavad siingi riigi abi, mõnikord head nõu, teinekord ka raha. Omavalitsuste hakkamasaamine, elu väljaspool Tallinna ja Tartut ja nende lähiümbrust peaks olema uue riigikogu ja valitsuse üks tähtsamaid teemasid. Mõne üksiku linna riigina jääks Eesti kiiva ja kängu.
*
Nädala pärast valime riigikogu. Palun, teeme kõik selle valiku, ka need, kes lastega koolivaheajale sõidavad. Sest hääled, millest tõesti midagi ei sõltu, on need, mis jäetakse andmata.
Parlamenti võivad valida kõik kodanikud, kes on saanud 18-aastaseks. Seepärast pöördun ma noorte poole: võtke endale teadliku kodaniku roll. Esiteks, minge ise valima. Teiseks, julgustage oma sõpru ja tuttavaid valima minema. Kui te suudate kasvõi ühe inimese valima tuua, on Eesti riik teile suure tänu võlgu.
Varsti, ja see aeg tuleb kiiresti, anname Eesti riigi teie hoida ja edasi viia. Igaüks meist ongi Eesti riik. Ja nii maailmas kui ka Eesti riigis oleme me kõik koos.
Või Juri Lotmani kombel: “Elada tuleb meil … inimmaailmas, mis sunnib meile peale valikupiinad, vältimatud vead, suurima vastutuse, kuid annab see-eest südametunnistuse, geniaalsuse ja kõige selle, mis teeb inimesest inimese.” 
Head sõbrad, samas laevas, kõik koos. Head ja pahad, õiglased ja patused, erinevast rahvusest, erineva usutunnistusega. Kõik koos. Läbi vaidluste ja väitlemise, sest vaidlused ja väitlemised on kohustuslikud. Eesti tugevusse uskudes ja Eestit teenides. Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas

Eesti Vabariigi 104. aastapäeva tähistame väga keerulises julgeolekuolukorras. Pikka aega pärast Eesti iseseisvuse taastamist on rahvusvaheline julgeolekuolukord meie jaoks olnud stabiilne ja rahulik. Oleme saanud pühenduda majanduse ja ühiskonna ülesehitamisele, olles kindel, et rahvusvaheline julgeolekuarhitektuur püsib ja selle eest seisame nii ise kui seisavad ka meie liitlased. Alates 2014. aastast on olukord muutunud ja praeguseks jõudnud lausa keemispunktini. Praegune situatsioon Euroopas meenutab pingeid, mis olid enne Teist maailmasõda.
Ukraina kriisis ei ole kaalul mitte midagi vähemat kui vabadus. Ma olen sündinud okupeeritud Eestis ja seetõttu on mul küll piiratud, kuid siiski isiklik kogemus ühiskonnast, mis oli kõike muud kui vaba. Kolmekümne aastaga iseseisvuse taastamisest on meil jõudnud peale kasvada inimpõlvejagu noori, kelle jaoks praegune ühiskonna korraldus on iseenesestmõistetav. Suvel toimunud omariikluse tähistamise ürituste raames kirjutasid mulle mitmed noored, et neil on kahju, et nad ei tea, mis tunne on võidelda vabaduse eest. Mina omakorda mõtlesin, et ju me oleme midagi selle 30 aasta jooksul õigesti teinud, et meie noored ei pea enam elama hirmus ja on täpselt samasugused noored nagu Saksamaal või Prantsusmaal. Meist on saanud tavaline Euroopa riik.
Meie vabadus ei ole tulnud iseenesest. Mõtlen tänutundega kõigile neile riigi- ja valitsusjuhtidele, kellel on Eesti iseseisvumises ja meie omariikluse hoidmises oluline roll olnud. Eesti ja Ukraina riiklus on väga erineva pikkusega ning käinud üsna erinevat rada, samas astusime enam kui saja aasta eest demokraatlike rahvusriikide loomisel samal teel. Ühiselt kavandati rahvusriikide tulevikku ning ukrainlaste sammud iseseisvuse väljakuulutamiseni olid eestlastele eeskujuks. Kui 1917. aasta septembris kogunes just Kiievisse vähemusrahvuste kongress, võtsid sellest osa ka eestlased, seal hulgas hilisem kahekordne riigivanem Otto Strandman, kelle portree ripub ka siinsamas Stenbocki maja riigivanemate saalis. Rahvuste enesemääramisõigus ning vähemusrahvuste ühine meel lõid tingimused nii Eesti kui Ukraina rahvusriikide tekkeks. Ukraina Rahvavabariik iseseisvus 25. jaanuaril 1918, Eesti Vabariik kuulutati välja 30 päeva hiljem.
Ja siin saalis on ka Jüri Uluotsa portree, tänu kelle ohverdusele lahkuda oma isamaalt ja kindlustada Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra jätkumine eksiilis, saame homme tähistada oma riigi 104. sünnipäeva.
Meie riikide saatus on samaaegsest alguspunktist hoolimata olnud erinev. Eestil on täitumas 104. aastapäev, Ukrainal on täis 30 iseseisvusaastat. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Ukraina ei ole.
Oleme viimase kolmekümne aastaga kindlustanud oma iseolemise õigust ja viinud oma suveräänsuse tasemele, kus võime uhkusega tõdeda: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Eesti pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu. Võime seda väita tänu sellele, et oleme tegutsenud Lennart Meri moto järgi: „Ei kunagi enam üksi“. Eesti ei ole enam üksi, meil on palju sõpru ja liitlasi kogu maailmas, meid kuulatakse kui võrdseid partnereid. Meiega arvestatakse. See on meie turvatunde alustala koos meie rahva vankumatu kaitsetahte- ja kaitseinvesteeringutega.
Olen uhke selle üle, et me oleme üheskoos üles ehitanud Eesti, mis on üks vabamaid riike kogu maailmas. Meil on vabadus arvamust avaldada. Meil on vabadus protestida. Meil on vabadus valida seda, millega tegeleda. Meil on vabadus Eestist lahkuda ja siia jälle tagasi tulla. Isegi viimasel covidi-aastal on meie inimestel olnud palju rohkem vabadusi kui paljude teiste riikide elanikel, oleme hoidnud ühiskonda avatuna ja lapsi koolis. Ka värskes majandusvabaduse edetabelis oleme tõusnud kõige kõrgemale tasemele ning hoiame kõigi maailma riikide seas seitsmendat kohta.
On öeldud, et meil oli õnne, kui oma iseseisvuse taastasime ja uuesti vabaks saime, aga õigem oleks siinkohal tsiteerida Vana-Kreeka ajaloolast Thukydidest: „Õnne saladus on vabadus ja vabaduse saladus on julgus“. Meil oli julgust oma vabaduse eest võidelda ja me saavutasime selle, me saime uuesti vabaks.
Ometi ei ole vabadus viimase 30 aasta jooksul olnud kunagi nii suure rünnaku all kui nüüd. Vabadust rünnatakse nii rahvusvaheliselt kui kahjuks ka siseriiklikult. Väljastpoolt on meie peamiseks ohuks Venemaa tegevus. Sõpru saame endale valida, naabreid paraku mitte. Me naabriks on sattunud riik, mis järjekindla seaduspäraga kiusab ja ründab oma naabruses asuvaid riike. Ma ei tea ühtegi Venemaa naabrit, keda nad poleks läbi ajaloo jõuga endale allutada püüdnud. Tulemuseks on hõõguvad konfliktid ja see, et Venemaa naabrid peavad pidevalt oma kaitsmisele mõtlema. Euroopa Liidu peaministrite kohtumistel mõtlen sageli, et mõnele neist on julgeoleku üle arutamine huvitav intellektuaalne diskussioon, meie jaoks aga igapäevane mure. Meil oli tarkust, oskust ja julgust omal ajal NATO liikmelisust taotleda ja alates 2004. aastast kuulume täieõiguslike liikmetena sellesse kaitseallianssi. Euroopa Liidu liikmelisus tagab meie majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku, NATO liikmelisus meie sõjalise julgeoleku.
Me teame hästi, mida on teinud Venemaa Georgias ja Ukrainas. Oluliselt vähem on saanud tähelepanu Venemaa üha kasvav globaalne ambitsioon – piisab, kui nimetada Venemaa tegevust Süürias, Liibüas, suurel osal Aafrika mandrist ja ka küberruumis. Viimasel ajal on Venemaa nõudmised lääneriikidele muutunud üha agressiivsemaks, tipnedes järjekordse rünnakuga Ukraina vastu. On kosta ka hääli, justkui peaksime tegema kompromisse ja järeleandmisi, Venemaale midagi pakkuma ning mitte Venemaad oma kaitse tugevdamisega provotseerima. Neile inimestele tahan öelda vaid üht – NATO ega lääneriigid ei ole Venemaad rünnanud ega kavatse seda teha. Ainus, kes saab sellesse olukorda leevendust tuua, on Kreml ise.
Venemaa agressiivne käitumine ei ole ohuks ainult Ukrainale ja Euroopale, see võib innustavalt mõjuda riikidele kogu maailmas, kellel on samuti himu oma naabrite territooriumite järele. Eesti kui väikeriigi huvi on ühistel reeglitel ja rahvusvahelisel õigusel tuginev maailmakord – see on riikidevaheliste stabiilsete suhete eeldus. Meie huvides on, et ka tulevikus kehtiks ÜRO põhikirja üks olulisim norm – relvastatud jõu kasutamise ja sellega ähvardamise keeld riikidevahelistes suhetes.
Maarjamäel asuv kommunismiohvrite memoriaal meenutab meile, kui palju ohvreid tõi kaasa meie vabaduse kaotus. Suurt osa Eesti perekondi puudutasid küüditamised, hukkamised ning vara hävimine. Kuna oleme ise korra oma vabaduse kaotanud, teame, mida see tähendab. Me oleme omal nahal rahvana kogenud, mida tähendab võõra võimu vägivald. Seepärast toetame Ukrainat nii poliitiliselt, rahaliselt kui ka kaitsmiseks vajalike vahenditega. Rahvusvaheliselt peame aga vaatama, et olukorras, kus pinged on kerinud haripunkti, ei sõlmitaks heade kavatsuste varjus kokkuleppeid, mille eest meie maksame kõrget hinda. Õnneks on siiani lääneliitlased olnud ühtsed ning oleme hoidnud pea külma.
Lääs ja lääne ühtne rinne peab selles kriisis püsima jääma ja meie peame püsima läänes. Lennart Meri on öelnud, et Euroopa ei ole geograafia. Euroopa on põhimõtete ühtsus ja põhimõtete truudus. Põhimõtted kujundavad geograafiat: geograafia ei kujunda põhimõtteid.
Liitlaste jaoks peame me olema mitte probleem, vaid lahendus. Vähemuste vaenamine, vaenu õhutamine, õigusriigi jalge alla tallamine ja provotseeritud konfliktid teevad meist järjekordse probleemi, mitte võimaliku lahenduse. Vabadus annab igaühele õigused. Aga vabadusega kaasneb ka vastutus. Vastutus ühiskonna toimimise eest, vastutus teiste vabaduste ja õiguste austamise eest. Meie julgeoleku üks olulisemaid küsimusi on vältida Pronksiööde kordumist, provotseeritud vägivaldseid kokkupõrkeid, kus meie oma Eesti politseist tehakse vaenlane.
Mõtleme parem sellele, et raskused on meid alati rahvana ühendanud. Raskel ajal tulebki hoida kokku, sest rasked ajad mööduvad alati. Võti on inimestevahelistes suhetes ja mõistvuses või vähemalt püüdmises mõista. Mitte keegi meist ei saa aidata kõiki, aga igaüks meist saab aidata kedagi.
Meie iseolemine, vabadus ja heaolu ei ole alati olnud iseenesestmõistetavad. Ei ole seda ka täna.
Juhan Liiv on kirjutanud:
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.
Hoidkem üksteist ja hoidkem oma riiki, siis ei kao meie rahvas ega Eesti Vabariik enam kunagi.
Täna on põhjust rohkem kui kunagi varem olla tänulik meie vabaduse eest. Vabaduse, mille sümboliks on Pika Hermanni tornis lehviv sinimustvalge lipp. Head lähenevat sünnipäeva sulle, vaba Eesti!
Kindral Martin Herem

Head Eesti Vabariigi 104. aastapäeva!
Vaatamata viimastele sündmustele Ukrainas – täna, oma riigi sünnipäeval võime ja peame tundma rõõmu oma riigi saavutuste ja tugevuste üle. Kaitseväe juhatajana on mul selleks kahtlemata oma vaatenurk. Täna tahan ma teiega jagada oma arusaamu Eesti kaitseväe sümbolitest.
Nendest sümbolitest, mille väärtust kinnitavad käesolevad sündmused Ukrainas.
Eesti kaitsevägi on loodud ajateenistusele, reservteenistusele ja osalemisele kaitseliidus. Selle taga seisavad tegevväelased – ohvitserid ja allohvitserid, – aga ka töötajad ning ametnikud. Oleme koos loonud kodanikest koosneva kaitseväe, mis ise on muutunud Eesti riigi üheks sümboliks. Selle üle saame ja peame uhkust tundma kogu rahvana.
Üheks kaitseväe alustalaks on ajateenija – kodanik, kel lasub kohustus teenistus läbida. Viimastel aastatel oleme aga näinud Eesti kodanikke, kes vabatahtlikuna astuvad oma kohust täitma. Praeguseks on üle poole teenistusse tulnutest otsustanud ise, millal ja kuhu nad teenima lähevad. Vahel lausa klasside kaupa.
Vabatahtlikust ajateenijast on kujunemas teine meie kaitseväe ja riigi sümbol. Paljudele meie liitlastele on selline vaba tahte avaldus positiivseks märgiks tegelikust kaitsetahtest.
Kolmandaks sümboliks tahan nimetada reservväelast, kes vastates õppekogunemise kutsele, jõuab kohale tundide või isegi minutite jooksul. Paljud arenenud riigid vaatavad sellist kohusetundlikkust kadedusega.
Sümboliks tuleb täna nimetada ka kaitseväe toetajaid: tööandja, koolikaaslane, sõber või pereliige, kes suhtub õppekogunemisse toetavalt ja heakskiiduga. Aastatega on kujunenud üsna tavapäraseks, et Eesti kodanikud tulevad õppekogunemistele ka kaugelt riigipiiri tagant, tekitades hämmingut oma välismaises tööandjas.

Nii saabus eelmise aasta välkõppusele Okas mitu reservväelast välismaalt. Rääkimata 2015. aastal toimunud Siilist, kuhu tulid oma kohust täitma reservväelased 18 riigist, sealhulgas Austraaliast, Kanadast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Nepalist ja Ameerika Ühendriikidest. Kõigi nende käitumine on kaitsetahte väljendus sümbolväärtusena. Olen kindel, et sama kordub ka selle aasta õppusel Siil 2022.
Nimetamata ei saa jätta ka ettevõtjaid, maaomanikke, omavalitsuste töötajaid või tavalisi elanikke, kes igal aastal toetavad kaitseväe õppuseid väljaspool meie harjutusalasid. Mitte igas riigis pole see iseenesestmõistetav. Meie riigis on see toetus kasvanud iga aastaga.
Me teame, et sellise tahteavalduse taga on lisaks kodanike kohusetundele ka tegevväelaste ja töötajate pühendunud teenistus ning arusaam, et me kõik osaleme oma riigi kaitses, olles selle eest valmis andma oma elu.
Eesti sümboliks meie liitlaste ja sõprade hulgas on kujunenud valmidus toetada oma partnereid nende murede lahendamisel. Möödunud aasta jooksul oli kõigile nähtav meie kiire reageering Leedu, Poola ja Ukraina abistamisel. Poola toetamine kestab ka praegu ning seda kaitseväe ja kaitseliidu koostöös. Me ei ole lihtsalt oodanud kutset, vaid oleme ise oma abi pakkunud. Olgu selleks siis varustus või üksused.
Seda hoolimata sellest, et on oht vähendada selle võrra oma kaitsevõimet või tõmmata endale potentsiaalse agressori tähelepanu, rääkimata kriitikast oma riigi sees. Meie reservväelased, kaitseliitlased, ajateenijad, teenistujad ja tegevväelased on näidanud oma tahet ja kindlust aidata võõrsil meie partnereid. Selle toetuse märgiks kannavad täna paljud meist Eesti Vabariigi aastapäeval rinnas Ukraina lipuvärve.

Selline tahe ja valmidus ei ole ainult kaitseväe sümbolid. Need ilmestavad tervikuna meie riiki – meil on alati ja piisavalt kodanikke, kes oma riigi huvides on valmis panema kaalule oma tervise ja elu või lihtsalt jätma tagaplaanile oma isiklikud huvid meie kõigi ühiste huvide nimel.
Andke mulle andeks võrdluse eest, kuid meie kaitseväe õppustest on kujunenud justkui väikesed tantsu- ja laulupeod, kus elukutselised, reservväelased ja ajateenijad pealtvaatajate toetusel näitavad ikka ja jälle paljudele arusaamatut ja ehk veidi müstilistki üksmeelt.
Nähes neid tuhandeid kodanikke oma kohustust iseenesestmõistetavalt täitmas, teisi neid hea meelega toetamas ning liites sinna juurde paljud teised Eesti riigi kodanikest ametnikud, julgeksin ma oma riigi 104. aastapäeval kapral Hermanni, reamees Saalise, leitnant Sabolotnõi ja teiste vabadussõjas osalenute käest küsida: «Mida arvate neist riigi sümbolitest paljude teiste suurepäraste asjade kõrval?» Mida arvate oma riigist täna? Ma arvan teadvat, mis oleks nende vastus: «Päris hea!»
Täna on meil õigus ja kohustuski mõelda neist headest saavutustest, mis sümboliseerivad meie riiki ja siin elavaid inimesi. Ja kui nüüd ausalt ja omavahel öelda, siis võiks neile mõelda ka mõnel suvalisel neljapäeval. Just siis, kui naaber on ajanud närvi või kui ühiskond tundub lõhestunud. Head asjad jäävad ja jäävad ka sümbolid, millised me ise loome. Need, mille pärast on Eestis hea elada, mille üle me võime uhkust tunda ja mida oleme valmis kaitsma tulevaste põlvede nimel kasvõi oma elu hinnaga.
Need samad sümbolid – kohusetundlik kodanik, ühtekuuluvus ja usaldusväärsed liitlased, on täna üliolulised Ukrainas, kus suurem ja võimsam agressor juba kannab kaotusi.
Meil on need olemas. Kindlasti siis kui peame kaitsma oma riiki ja väärtusi.
Elagu Eesti Vabariik!

Riigikogu esimees Jüri Ratas

Kui me aasta tagasi heiskasime Pika Hermanni torni Eesti Vabariigi sünnipäeva auks oma sinimustvalge lipu, oli Venemaa mõni tund varem tunginud kallale oma naaberriigile Ukrainale. Vladimir Putin alustas täiemõõdulist vallutussõda, mille sarnast kahekümne esimene sajand ei tunne. Tol päeval purunes lootus, et suured sõjad Euroopas on jäänud igaveseks minevikku.
See on tõehetk meile kõigile: kui peaks langema Ukraina, siis võib sama saatus taaskord oodata mitmeid Euroopa riike ning rahvaid. Ukraina võitleb mitte ainult oma riigi, rahvuse ja kultuuri püsimise, vaid meie kõigi eksistentsi eest.
Täna kinnitame üheselt: Eesti ja meie liitlaste toetus Ukrainale kestab seni, kuni Ukraina on selle sõja võitnud. Olen isiklikult korduvalt Ukrainas viibides näinud ukrainlaste kaitsetahet, vastupidavust, sihikindlust ja loomulikult tänulikkust selle eest, mida Eesti riik ja Eesti inimesed on Ukrainale andnud. Aitäh selle eest! Me teame sõprade ja liitlaste olulisust samuti väga hästi.
105 aastat tagasi 24. veebruaril rajasime oma riigi ning kindlustasime selle iseseisvuse vabadussõjas tänu Eesti inimeste ja meie sõprade pingutustele, ohverdustele ja toele.
Jah, 24. veebruari tähendus on meiegi jaoks jäädavalt muutunud. Kuid ma keeldun loovutamast Eesti Vabariigi kõige olulisemat tähtpäeva kurjusele!
24. veebruar ei saa olema terrori ja hirmu päev. See saab olema headuse päev, mil vaatamata hävitustööle ja soovile alistada, võitis inimeste südamlikkus ja abivalmidus. See saab olema julguse päev, sest 24. veebruaril astuti vastu ülekaalukale vaenlasele kartmatult ja ennastsalgavalt. See saab olema ühtsuse päev, sest liitis kõik need, kes hindavad vabadust, inimlikkust ning õigust elule ja rahule. See saab olema õigluse päev, sest need, kes kurjuse valla päästsid, saavad karistatud.
Selline saab olema meie sünnipäev, 24. veebruar, meie ja tulevaste põlvede jaoks üle kogu maailma. Ja selle nimel seisame kindlameelselt nii kaua, kui on vaja. 24. veebruar on tähistanud ja jääb tähistama vabadust!
Kallis Eesti rahvas! Meie kallis Eesti riik tähistab täna oma 105. sünnipäeva. Oleme jõudnud heaoluriikide liigasse, kuigi meie maal on veel palju ühiskondlikku ja piirkondlikku ebavõrdsust.
Meil tuleb tõsiselt pingutada oma inimeste toimetuleku tagamiseks mitme samaaegse kriisi ajal. Samal ajal oleks ülekohtune kõigi elavate ja juba lahkunud põlvkondade suhtes, kui keelduksime nägemast, kui meeltülendavaks on muutunud meie Eestimaa. Ei saa tõesti jätta kordamata rahvakirjanik Hando Runneli poeemist “Ilus maa” selle hümnilisi lõpuridu: “Ilus, ilus, ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan.”
Jätkugu seda armastust meile kõigile. Jätkugu meelekindlust ületada vastuolusid ja raskusi. Jätkugu visadust ja kannatlikkust vabaduse triumfi saabumiseks ning rahu taastumiseks. Olgu meile eeskujuks ukrainlaste ja meie esivanemate vaprus. Olgem ise ühtsed ning tegusad oma tuleviku tagamisel.
Ilusat ja väärikat pidupäeva meile kõigile! Elagu Eesti! Elagu Ukraina! Elagu vabadus!

Euroopa Komisjoni peasekretär Ursula von der Leyen

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyeni kõne ühiselt pressikonverentsilt NATO peasekretär Jens Stoltenbergi ja Eesti peaminister Kaja Kallasega.
Lugupeetud peaminister,
lugupeetud peasekretär, kallis Jens,

kallis Kaja, tänan, et meid Tallinnas võõrustate sellel erilisel päeval. Päeval, mil Eesti 105 aastat tagasi oma iseseisvuse välja kuulutas. Eesti otsust jääda vabaks ja iseseisvaks riigiks on ikka ja jälle proovile pandud, kuid sõltumatus taastati lõpuks 20. augustil 1991. Täna soovin jagada tuntud eestlase, president Lennart Meri mõtet: „Euroopa ei ole geograafia. Euroopa on põhimõtete ühtsus ja põhimõtete truudus. Põhimõtted kujundavad geograafiat: geograafia ei kujunda põhimõtteid“. See on tõde, mida Putin ei ole kunagi mõistnud.
Aasta eest algas jõhker sõda, kuid Putin ei ole selle aja jooksul suutnud saavutada ühtegi oma strateegilistest eesmärkidest. Selle asemel, et Euroopa Liitu lõhestada, tuleb tal tõdeda, et me oleme jäänud ühtseks ja otsustanud kindlalt seista Ukraina kõrval nii kaua, kui vaja. Selle asemel, et üleilmsel energiaturul domineerida, on ta olukorras, kus tema peamine tuluallikas on ära langenud. Selle asemel, et Ukraina kaardilt kustutada, seisab ta vastamisi riigiga, mis on tugevam kui kunagi varem. Ukrainas toimuv annab tunnistust selle rahva vaprusest, kes ei jäta kunagi oma vabadusepüüdlusi. Oleme näinud seda igal päeval selle jõhkra sõja 365 päevast. Nii nagu Eestist on saanud uhke, vaba ja sõltumatu riik, nii ootab ka Ukrainat ees võit. Ukraina võidab, sest ukrainlased ei heitu hetkekski ega astu sammugi tagasi. Ukraina võidab, sest Euroopa ning Ukraina partnerid ja liitlased seisavad kindlalt tema kõrval.
Samal ajal töötame selle nimel, et tagada Ukraina majanduslik ja sõjaline vastupanuvõime, esiteks jätkuva rahalise toetusega. Praeguseks oleme toetust andnud 67 miljardit euro ulatuses. Teiseks suurendame sõjalist toetust. Meie eesmärk on koolitada Euroopa Liidus 30 000 Ukraina sõdurit. Meie liikmesriigid tarnivad sõjavarustust. Me korraldame ühishankeid, et anda Ukrainale kiiresti sõjalist varustust, näiteks 155-mm laskemoona. Sama oluline on teha koostööd meie kaitsetööstusega, et suurendada laskemoona ja muu varustuse tootmist, mida Ukraina väed vajavad, täiendades samal ajal ka meie enda varusid. Kallis Kaja, Te juhtisite sellele õigustatult tähelepanu viimasel Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Ja me hakkame selles suunas tegutsema.
Lõpuks ei ole küsimus üksnes võidus lahinguväljal. Ukrainlased võitlevad õiguse eest ise oma tuleviku üle otsustada. Ja nad on oma otsuse juba teinud. Nad on valinud Euroopa Liidu. Kui tsiteerida Lennart Merit, siis on nad valinud põhimõtete ühtsuse. Seda põhimõtete ühtsust kaitsevad Ukraina sõdurid, kes võitlevad Bakhmuti kaevikutes. Praegusel süngel ajal soojendab Ukraina rahva südant kindlus, et ühel päeval ühineb Ukraina Euroopa Liiduga. Nii kujundavad põhimõtted geograafiat.
Olen uhke, et seisan täna siin Tallinnas koos teiega, Kaja ja Jens, tähistades Eesti vabadust ja sõltumatust. Olen uhke, et toetame siin koos Ukraina rahvast ning nende võitlust vabaduse ja sõltumatuse eest. Olen kindel, et nii nagu Eesti rahvas, võidab ka Ukraina.
Aitäh!

EELK peapiiskopi Urmas Viilma jutlus:
Apostel Jaakobus kirjutab: Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja. (Jaakobuse 3:17-18)
Viimase aasta kestel on kristlaskond palunud taevast tarkust kõigile, kelle võimuses on lõpetada sõda Ukrainas. Ukrainlased on sõja mõtestanud vabadussõjana, sest kaitstakse oma kodu, maad, rahvast, kultuuri ja vabadust. Millise tähenduse annavad sellele sõjale aga anastajad, kes sõdivad võõral maalapil? Kes annaks neile mõistuse see mõttetu agressioon lõpetada?
Kui keegi saaks koostada sõnapilve kõikidest palvetest, mis Venemaa agressioonisõja algusest Ukrainas on inimeste kõige sügavamast südamesopist Jumalani tõusnud, paikneb kõige suuremate tähtedega sõnapilve keskel sõna “rahu”. Kuni eelmise aasta 24. veebruarini olime rahust rääkides pidanud silmas enamasti hingerahu, kodurahu, koolirahu, töörahu, raierahu või jõulurahu. Lihtsalt rahu oli abstraktse ja kauge tähendusväljaga. Samuti oli sõjaga. Sõjast teadsime raamatutest ja olime kuulnud vanematelt-vanavanematelt. Sõda oli kaugel eemal nii ajas kui ruumis.
Täna on sõda reaalsus, mitte vanavanemate meenutus aegade tagant. Rahu pole Ukrainas veel reaalsuseks saanud. Kuniks rahu puudub, on sõda Ukrainas ka meie sõda. Kui tahame, et saabuv rahu oleks meie rahu, peame selle rahu nimel pingutama – igaüks jõukohast panust andes. Pole lihtsalt teist valikut. Nii nagu Jeesuse jutustatud tuntud mõistuloo röövlid tegid läbipekstud mehele halastanud juhuslikust mööduvast samaarlasest heategija, on Putin teinud suuremast osast eestlastest ning teistest Euroopa rahvastest ja paljudest maailma riikidest suure südamega heategijad. Ukrainat aidates oleme meie, nagu ka teised rahvad ja riigid, valinud poole.
Alar Karis: raha toetusteks ei tule poliitikutelt, vaid on meie maksuraha
Rumeenias sündinud Ameerika kirjanik ja inimõiguslane Elie Wiesel, kes elas üle holokausti, ütles 1986. aastal Oslos Nobeli rahupreemiat vastu võttes: “Me peame alati valima poole. Neutraalsus aitab rõhujat, mitte kunagi ohvrit. Vaikimine julgustab piinajat, mitte kunagi piinatut.”
Selles sõjas ei ole võimalik jääda neutraalseks, et toimuvast distantseeruda. Neutraalsuse asemel tuleb olla objektiivne, sest ka Jumal on objektiivne. Ta on alati õiglaste poolel ja kurja vastu. Apostel Peetrus kirjutab: “Issanda silmad on õiglaste poole ja tema kõrvad on lahti nende anumistele, aga Issanda pale on nende vastu, kes teevad kurja.” (1 Pt 3:12). Meil on lihtne valida, kelle poolt olla, kui asume Jumala poolel.
Seoses Venemaa anneksiooni kurva aastapäevaga kutsus 95 liikmeskirikut ühendav Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas kõiki täna palvetama rahu eest vana Pärsia palve sõnadega:
Kõige pärast, mida oleksime pidanud mõtlema, aga ei ole mõelnud,
kõige pärast, mida oleksime pidanud ütlema, aga ei ole öelnud,
kõige pärast, mida oleksime pidanud tegema, aga ei ole teinud.
Kõige pärast, mida poleks pidanud mõtlema, aga ometi mõtlesime,
kõige pärast, mida poleks tohtinud öelda, aga ometi oleme öelnud,
kõige pärast, mida poleks tohtinud teha, aga ometi oleme teinud,
kõigi mõtete, sõnade ja tegude pärast, oo Jumal, palume Sinult andestust.2
Täna, oma koduriigi, armsa Eesti Vabariigi 105. sünnipäeval võime tänuliku südamega tõdeda, et Jumal on olnud meiegi ajaloos meie poolel. Olme võinud tänasesse päeva jõuda läbi keerulise ajaloo, kus muude verstapostide hulgas on paraku ka sõjad, küüditamised, repressioonid ja pikk okupatsioon. Kuid ikka võime öelda, et Jumal on olnud meie poolel, sest oleme vabad.
Oleme mitmel viimasel aastal elanud püsivate ärevushäiretega ühiskonnas. On loomulik, et sõda põhjustab ärevust, mistõttu tuleb rahutust ja hirmu võtta adekvaatse reaktsioonina sellele, mis toimub. Ärevust tunneb ka uus põlvkond, kellele meie peame suutma olla toeks ja kindluse pakkujaks. Või on see hoopis vastupidi, lootust pakuvad meile noored?
Martin Herem: kurjuse võit ei ole aktsepteeritav
Üks Tallinna gümnasist kirjutab oma klassikirjandis: “Inimese suurim hirm on tulevik. Olgu see homne kooli- või tööpäev, või küsimus, kas kümne aasta pärast on enam maailma, mida kaitsta. Hirm järgneb meile kõikjale. Hirmu tundmine tänapäeva ühiskonnas on vägagi loomulik, kuid kõige selle kartuse keskel ei tohi ka unustada elamist. (11 kl, Vanalinna Hariduskolleegium)
Me ei tohi unustada elamist! Kas pole värskendav meeldetuletus Eesti pidupäeval. Ometi liigub infotehnoloogiline areng kiiresti selles suunas, et tehisintellekt hakkab meie eest elama. Inimene vabandab end sellega, et muudab elu kergemaks või mugavamaks. Kus aga läheb piir mugavuse ja laiskuse vahel? Kuigi innovaatika tuules võtab tehisintellekt meilt peagi üle mõned praktilise elu funktsioonid, ei saa tehismõistus meie eest siiski elada. Tehisintellekt ei oska ka uskuda, andeks paluda ega andeks anda.
Täna 68-aastaseks saada võinud infotehnoloog ja ettevõtte Apple Inc. üks asutajaid ja kauaaegne tegevjuht, esimese personaalarvuti looja Steve Jobs pühendas kogu oma elu innovaatikale ja infotehnoloogia arendamisele. Ometi on ta öelnud: “Tehnoloogia pole midagi. Oluline on, et sul oleks usk inimestesse, et nad on oma põhiloomult head ja arukad, ning kui sa annad neile vajalikud tööriistad, teevad nad nendega imelisi asju. /…/ Innovatsioon tähendab ka “ei” ütlemist tuhandele asjale.”3
Juba täna teeb tehisintellekt ära lihtsad asjad. Moodustab sõnu, lauseid ja pikki ekraanile ilmuvaid mõttekonstruktsioone, kuid ta ei suuda tunda, maitsta, haista ja armastada. Kui pole armastust, pole ka naeratusi. Kui pole armastust, ei voola ka pisarad. Kui armastad, siis elad! Seepärast on oluline armastada – armastada Loojat ja loodut, ema ja isa, inimest oma kõrval, lapsi ja lapselapsi, isamaad ja emakeelt, lippu ja hümni, kodukiriku kellalööke ja kajakate kisa, merelõhna ja rabavaikust, vürtsikilu ja mulgiputru, musta leiba ja mustikapirukat. Eestimaa elu värvid ja rõõmud on peidus kõige väiksemates ja pealtnäha lihtsates asjades. Seevastu on need õnneliku elu jaoks kõige olulisemad. Elu ja armastus koosnevad just kõige lihtsamatest asjadest.
Maikuus oma 80. sünnipäeva tähistav tekstiili- ja mõttekunstnik Anu Raud on öelnud: “Mulle kangesti meeldib, et Eestimaal, mis on nii väike ja meie kõigi oma, et ükskõik, kus reha on kukkunud pikali, siis sa võtad selle üles, paned puu või aia najale. Kui lill on kastmata, kastad ära.”4
Kas pole see just arukus, millest apostel Jaakobus kirjutab: Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja. (Jaakobuse 3:17-18) Andku Jumal meile oskust olla rahutegijad! Aamen.