10. aprill 2012
10. aprill
Täna on minu tädipoja Lauri Saatpalu 47. sünnipäev. Tõusin sel puhul kell viis üles, ehkki eilne töö lõppes kell üks. Heitlesin Bee tuleviku dilemmaga – Soome või Tartumaa… Kui kööki astusin ja Vikerraadios laulis Airi Ojamets, tundsin, et tuleb hea päev. Ja Eesti hümni saatel hommikukohvi juues otsustasin. Bee jääb Eestisse. Olgu pealegi pooleaastane järelmaks – nagu Esteponal ja Ymkelgi – peaasi, et kodu on hea, ei solgutata ja armastatakse.
Merike Miti loost innustunult võin siinkohal vanasõnada: parem pool muna kui tühi koor; parem varblane peos kui tuvi katusel; vara üles, hilja voodi – nõnda rikkus majja toodi! Sinule, Merike, head Hollandi-reisi!
Kui lugesin Minimatkade Hurghada-pakkumisi ja meenutasin Egiptuse Eha kutset nädalaks patareisid laadima lennata, ütlesin endale ausalt ja kindlalt – kui ka mu täiskasvanud lapsed saaksid tulla kodu hoidma, ma ei tahaks praegu kuhugi lennata. Kevad! Maailm tuleb mulle kätte kuidagi teisiti kui araablaste juurde lennates. Ma tahan seda teisitit, mitte võõrastel liivadel lebotada. See on olnud. Raamat on kirjutatud. Punkt.
Iisrael, India, Island, Iirimaa – need iiiiid tõmbaksid küll, aga mitte nii väga, et nad Eestimaa kevade vastu vahetaksin.
Üks daam kirjutas täna, et loobus antidepressantide võtmisest pärast seda, kui avastas selle Soone talu päevaraamatu siin. See teeb mind õnnelikuks. Väga. Mu dokument on väga aus – ka siis, kui on koll ja kole – ja inimesed näivad seda vajavat. Ka need, kes püüavad mu päevaraamatust teha minuvastast massihävitusrelva 😀
Kui Bee tulevase omanikuga olid läbirääkimised peetud, pakkusin Tiinale tema asemel üht Margoti üleliigset eestlast. Tiinale sobis õnneks väga – kuna Reede on end soomes ülikõva tegijana näidanud. Olgu selle pria pasaga, kuidas on.
Mürka oli päri, et Salvador – keda ta juba koduselt Salvakaks nimetab – läheb ülehomme tema juurde, et Soome sõiduks vormis olla. Leidsime kena rehkendusmooduse – ja kuni ärasõiduni saab noormees kasutada vanahärra Garfieldi varustust. Praegu on tema liigutamine olulisem kui päikesepaistel nurruva kimmeli-kolaka kiusamine. Kuna neljapäeval tuleb nii Bee kui Salvador peale saada, Salvador Vändras maha panna, Beega Tartumaale sõita ja kunagi südaööks koju tagasi jõuda, palusin Reeda teekaaslaseks. Üksi oleks väga hirmus. Ilmel on õnneks vaba päev, nii et Minni saab kenasti koju jääda. Teda ei võikski väntsutada, sest ta läheb reedel Kehtnasse laulma.
Mina olin täna juba kell seitse õues. Jõudsin enne lasteaedaminekut boksid ära teha ja kanaaedikule pärast tonni lume minemakühveldamist võrgu uuesti peale panna. Toksimine solvas väikese kirjurähni vait. Enne mu haamerdamist udjas ta vaimustunult tallikatust, nii et mets kajas – haamer peletas ta metsa putukaid otsima, selle asemel, et eterniiti pihustada.
Jõudmata riideid vahetada, vajutasin lasteaiast panka, lõhnates tallist pärit Chanel 9 järele. Kui säästumarketimate hindadega toitu ostsin, helistas mulle x-holding ja me ajasime kinnisvarajuttu, millest ma ei julge valjusti mõeldagi, et mitte ära sõnada.
Reet saatis mulle ühe kollase linalakk-täku pildi, kelle juurde ta oma Rizzi tahab mais paaritusse viia. Jajah, eks see tekitab minuski mõtteid. Andku Jumal mulle vaid nüüd tarkust kaks neljapäeval tühjaks saavat boksi mõistlikult tühjana hoidagi.
Vestlesime meilitsi Sammuli ja Caritaga Ukuaru asjus – lugu tuleb, mis muud. Kunstnik, kellest olen kunagi pika telesaate teinud – Eero Tamm – sai vanaisaks! Dr. Piia Vilu tuli Soomest koolituselt tagasi ja tegeleb meie loo piltidega. Riina Jussila lubas uue nädala alguses külla tulla. Õhtupoolikuks saabunud väsimus tekitas minus hirmu, mille tõttu ostsin raamatukokku Aune Pasti intervjueerima minnes igaks juhuks ümbriku. Kui löön vedelaks ja palun Raksil neljapäeval hobuseid transada, saan selle ümbriku abil Tartumaaga kirjavahetust pidada. Tellisin dr. Vellestelt ühe doosi Sedalini – aasta eest tegi Bee treikusse tulles tuhat trikki, seekord peab valmis olema – siis ei tee, nagu need asjad teatavasti ikka käivad.
Raamatukogust Aunega vestlemast tulles üllatas mind keset õue laiutav ponikaka hunnik. Koppel oli terve, lindid paigas, vool sees – aga Mann oli suutnud niuhti väljas Donna tehtud miinivälja otsa kakamas käia – ja viuhti koplisse tagasi, süütu nägu peas.
Kui olen lõpetanud “Palun mulle meeter maailmalõppu!” läbi töötamise, alustan temaga seotud kahest plaanist esimese realiseerimist. Millest ma ei räägi. Ka endale mitte. Ikka et mitte ära sõnada.
Ja tänast päeva kenasti vanasõnadega raamistades manitsen end nüüd – hommik on õhtust targem. Kõik kirjad, kõned ja vestlused, mis täna ärritasid – neid oli palju vähem kui rõõmustavaid, edasiviivaid ja lahendusilubavaid – jätan tänasesse päeva. Nagu Aune täna oma lapselast Sebastianit tsiteeris: homme on mu elu parim päev ja ülehomme on uuem parim päev – ja nii aina edasi. Paremaks ja paremaks. Meil kõigil. Kindlasti!