16. aprill 2012
15. aprill
Soone talu ametlik teadaanne: kui Saara ütleb külalistele, et ühtki suitsukoni maha ei viska, siis ta mõtleb seda tõsiselt – pärast seda, kui nüüdseks on talvised konid kokku korjatud, hakkan kõigi järgmiste konipilduritega käituma sama moodi nagu jäär Maxiga, kui see ründab eranditult kõiki peale minu. Te ei taha teada, mida temaga pahanduste puhul teen. Küsige järele. Lähipäevade möödudes peate küll selleks mitte Soonele, vaid Loonele sõitma – Ülo Vooglaid tahab oma uted temaga paksuks pista ning toas kasvanud Maxi pooleaastane mehetegudel viibimine on kergendus nii mu enda lastele kui hoovimaja rahvale. Kellega on viimastel päevadel ka huvitavad lood. Kui vanem tüdruk tuli Narvast vahetusõpilase nädalalt, hakkasid kõrvalhoonete kaitsmed jälle regulaarselt orbiidile lendama. Ja tüdrukute ema sõitis Soome oma kallima juurde… meie jalgrattaga. Ega ma oleks keelanudki, ma arvan. Aga öelda oleks siiski võinud, kuramus küll.
Aitäh, Reet, Anne-Mai ja Kalev – see on tegelikult mu tänane sõnum, olgu nende roheliste plastikkildudega, mida ikka veel siit-sealt leian, nagu on – olgu kõigi neuroosi külvavate pisiasjadega, nagu on. Reedale aitäh selle eest, et ta mu Vändra lähistele hobuagility treeningut vaatama tiris. Kuna El-Salvador oli nagunii vaja Anne-Mai juurde vedada, sobisid kõik asjaolud kenasti kokku. Anne-Mai tegi agility-guru Kalevit kutsudes väga suure asja – ilm oli hunnitu ja õhkkond mahe – paraku tegid nii seda üht võrratut päeva ümbritsevad rahetormipäevad kui hobuinimeste töllakad intriigid selle paha, et vaatemängu oli vaatamas kordi vähem inimesi kui võinuks. Ja Kalevile tuhat tänu selle eest, milliseid imesid ta agility-platsil kilede-platvormide-tunnelitega tegi El-Salvadoriga, kes on arglik ja tundlik, ent samas äärmiselt õpihimuline ja püüdlik. Keegi soomlane saab endale suurepärase eluaegse sõbra, kelle südant on väga lihtne nii võita kui murda.
Mõistagi tahaksin neid elamusi mehega jagada, aga mees rändab mööda ilma, mu elu on siin üks-kaks-üksteist elu korraga elades nii pinev, et ma ei jõua talle sellest rääkidagi. Nii ma siin siis õhtuti oma inventuure teen.
Hommik, nagu iga hommik tegelikult, algas naiselikult – tiine Lilli puges musi tegema, kui tajus mu ärkamist, aedikus innaaja lõppu ootav Bella kallistas ega püüdnud avatud uksest kuhugi minna, kuni talle toitu panin ja sitta kühvlile korjasin, tema õde Donna, kes on kuuris ketis – võeh, kuidas ma seda ei armasta – oli kohtudes kehastunud rõõm, nagu igal hommikul, juht-utt Alfa & Co tõid oma titekarja mu ümber vilja krattima, nagu igal hommikul – mitte keegi neist ei karda mind, küll aga kõiki ja kõike muud, seejärel andsid märad hommikusöögi alustuseks igaüks mulle ühe sooja ja muheda musi… Ja siis tahavad mind ümbritsevad mehed mind perioodiliselt kuhugi linna kolida, et mul “nii raske” ei oleks. Ma sureksin mis tahes linnas ilma üle lendavate luikedeta, lambakoplis sidistava mitmeteistkümne linnuliigita, metsa taga kruukavate sookurgedeta ja oma enese loomade hommikuhellusteta ülikiiresti ja kindlasti ära. Aitäh abi eest, mehed…
Täna hommikul tuli ülikiiresti ja kindlsti korrastada boksid-kirjad-pank, sest kodust ära sõitmine ei tähenda, et miski saaks liibalaaba olla. Täna oli pangalaenu aadrilaskmise päev – see oli vaja konto peale kokku kraapida. Õnneks ostis Reet ära Beele mõeldud tutikad valged valjad, mille külge panin Monti kummisuulised ja EQ ratsmed, nii et kolm valusat asja läks majast ühe korraga ära – olgu Reedal nendega õnne – ja mulle tekkis nii kütuse kui lõunasöögi raha Minni jaoks. Alati on mingi lahendus. Alati!
Reet ja Salvakas said liigagi headeks sõpradeks – ses mõttes, et Reedal oli valusamgi kui minul seda poissi ära saata. Saime Salvadori 2 kordega paari minutiga treikusse – agility seansil avastas Kalev, et sel hobul ongi omadus kuuletuda kohe, kui sunnitakse – ja lahkete palvete peale autistlikult lukku minna.
Kulgesime naabrinaise ja meie mõlema tütardega õõtsudes (Terracan taarub pärast rehvide vahetust küljelt küljele nagu johmane meremees, pean RMWsse helistama ja küsima, mis see on) läbi Eidapere – hei, Sigrid! (miskipärast pole koertekodu perenaine viimastel päevadel aru pärinudki, kas ma olen juba Bella-Donna steriliseerinud) – Soonelt Soonele. Anne-Mai elab Soone bussipeatuse taga. Eestis ongi kattuvate nimede paljukihiline kuhi.
Mürka ema, Pärnu kutsehariduskeskuse juhatajanna Riina Müürsepp oli valmistanud kuhja võileibu-pannkooke-saiakesi ja puhveti avanud. Minni käis siis,kui ma Kalevi fenomenaalsesse tegevusse süvenesin, salaja temalt ka lihtsalt naeratuse eest õuna ja apelsini pommimas. Kes meist ei annaks, kui ingel küsib?
Sel päeval kohtusid keset hobuseid suur ja väike Minni – kui väikese täisnimi on Maria Indira, siis suur on Miina ja ta on Nurmenuku talus hobutüdruk. Erakordselt südamlik ja vahetu neiu, kes tegeleb El-Salvadoriga, kuni poiss poroks sõidab. Mu süda on rahul.
Raskeveo hobuste emandad Viktoria ja Sanna olid mõlemad kohal. Sanna ütles, et viib lähipäevil koju kolm uut noort raskeveomära – tõuvärskendus. Sanna soovitas meil Reedaga mõlemal oma traavlid araabia täkuga paaritada, tulevat suurepärased kestvusratsutamise hobused, kellele on lahedalt turgu. Mõlemad daamid on oma karja kahekordistanud ja üleni omas asjas – Viktoria aretuses ja lõbustuspargi pidamises, Sanna aretuses ja kestvusratsutamises – üheks nipiks ka see, et mehed toetavad neid nii töö kui palgaga. Need naised on eluks, eduks ja õnneks vajaliku taevasest kataloogist õigesti tellinud. Aina hea meel nende üle.
Kalevi – El-Salvadori vapustav trenn hõlmas hobuse saamist kehakeele mõju alla, kõnnitamist üle üha laieneva kile, läbi rõnga, seejärel läbi tunneli, mis järk-järgult algul heleda, siis tumeda kilega kattus. Vaatepilt oli võimas ja liigutav. Ma tean, et Jumal nägi seda – ja saadab Salvakale suurepärase perenaise (tunnen, et see saab olema tõsine ja tore soomalnna).
Arutasime Viktoria ja Minniga, milline aeg, kannatus, sensitiivsus kulub säärase ala nagu hobuagility peale. Tunde-tunde-tunde. Meie keegi ei saaks sellega Kalevi kombel tegelda, sest poole tunni möödudes peame minema sitta viskama, majapidamine tahab siit-sealt kõbimist, kirjad-värgid kirjutamist, laps on lasteaiast tuua, kõigile on vaja süüa teha ja teenida… Mida sa siin süvened. Ise võid elada ülikiirete pööretega, aga teisi hingelisi ju vägisi vurritama ei pane. Kuidas see tõsiasi mõnikord ka ei ärritaks.
Kamandan ju Minnitki pidevalt – liigume! kõnnime! astume! eluga! vuttvuttvutt!
Enne kojusõitu võtsime sooja eine Vändras. Kuivõrd kogu verevarustus müdistas soolestikus seda – bensuka kohta uskumatult head – toitu seedida, kippus uni nii hirmsasti peale, et oleksin äärepealt unustanud Lokuta tagant Antsu juurest odra peale võtta. Kui juba oli treileri kindlustus tehtud ja treiler juhtumisi kaasas ka, olnuks jabur viljaaidast tühjalt mööda sõita ja lasta edasi lammastel-kanadel hobuste kaeru raisata.
Lokuta taha odra järele põntsudes – ilmselt need lõputud augud mu auto õõtsuma ajanud ongi – ja kui mulle praegu helistab vähegi keegi, kelle puhul on kahtlus, et ta tahab minult transat manguda, ei võta ma enam telefoni, piinlik küll, aga ma ei raiska uuemal ajal ei ennast ega oma asju – ühesõnaga Lokuta taha põntsudes avastasime, et peremees Antsul oli sünnipäev, mille lainetel ta pidas vajalikuks öelda, et ilus tüdruk Katu ei tohi oma juukseid maha ajada, tüdrukutel peavad juuksed olema. Jajaa, onu Ants, tüdrukutel peab juuste jaoks kogu aeg juuksurit, šampooni ja palsamit olema. Kui on valida, kas tüdruk maksab vilja ja kassitoidu eest või uputab uskumatuid summasid oma keskpärase karvastiku hooldamiseks, pole mõtet isegi öelda, mida siin valitakse. Loomulikult loomade karvastiku kena seisukord seoses korraliku toitumisega.
Kodus sain kogu tahtejõudu kokku kraapides treikut puhtaks tehes ootamatult jõu tagasi. Hooldasin vaikselt lauldes ja pomisedes lambad-kanad – ja leidsin nende koplist välja sulanud noa.
Kuna jälle ja jälle jäid silma rohelised killud puukuuri ees, kraapisin põhjalikult kokku kogu talve koerasita, lehed, puuprahi – sain võrratu puhta hoovi… ja veel mõned rohelised pudinad. Ma ei osta enam iial ühtki rohelist plastik-eset. Urrrrrrrrrrrr!
Samal ajal, kui tüdrukud noppisid õuemurust välja maast kerkinud ja õueteedelt koos lumega sinna sattunud kivid, korjasin mina õuest ja parklast raod kokku, seega on pooled oksad lõkkes – lisaboonus oli aia äärest välja sulanud haamer ja õunapuu all turritav kahvel. Tüdrukud leidsid 5 liiki kevadlilli – lumi- ja märtsikellukesed, sinililled, tsillad – ja esimesed ujedad krookuseninad.
Lappasin hobuste vahel slaalomit sõites kärusse tühjaks söödud silokiled, ehkki seesinane söömiskiirus on mõnevõrra hirmutav, oli meil õhtune idüll ja kallistused. Madonna toppis mulle koonu lõua alla ja eeslipoiss puges kaenlasse. Battaya pusis ninaga mu mütsi sees ja taskutes, Garfield puhus sõbralikult näkku, Bohema haigutas ja puuksutas lõõgastunult – ja ma jutustasin neile, mida päeval Kalevi trennis nägin.
Ja vot ei kirjutanud täna ühtki lugu. Kalevist tahan küll kirjutada. Ja tema tegevusse süveneda. See on just sedalaadi kooselu hobustega, mis mulle meeldib, mida alateadlikult ka ise elan – ja nüüd näen, et see olemise viis on täiesti tõeliselt olemas ka mujal. Tuppa minnes mängis raadios vestlussaade, kus üks funktsionäär, kes hiljuti mind mäletatavasti surnuks üritas solvata ja põlata, kiitis ennast ja oma tööd võistlushobustega… üle ei-tea-kui-pika-aja tundsin, et ei taha säärastel m…i monoloogidel lasta oma mahedalt tasakaalustunud õhtut rikkuda ja keerasin ta tühja kinni. Igas mõttes.
16. aprill
Minni puges hommikul mulle kaissu, teatas siis, kui kilepüksi ronides esmaspäevahommikusse sukeldusin, et soojendab veel veidi mu voodit ja üldse on tal puhkepäev – ning jäigi koju. Lasteaia juhataja ei arvanud õnneks telefonis, et selles midagi kriminaalset on, nii et nädal algas kenasti.
Talitus kõlab mu igas hommikus kui refrään – boksid, elumaja, pesumajandus, Minni ja loomade toitmine – mis siin üldse rääkida. Täna korjasin maha kõik postide küljes jõude turritavad isolaatorid, ripakil lindid ja siia-sinna lennanud kiled-paberid – hulk halbu emotsioone jälle vähem. Tühja sellest, et lasin kaks paari kummikuid järjest servani muda ja virtsa segust vett täis. Olen jah missis Piggy 😀
Süvenev unevõlg ja minestuse äärele sattumine iga natukese aja tagant manitseb – kutsu ometi hõimlased oma kevadtööde maratonile appi. Aga hõimlased pole ühelegi mu kirjale vastanud. Niisiis nahistangi üksi. Mõnel hetkel väge ja vaimustust täis, siis jälle silmad ninajuurel koos ja külm higi seljas.
Neil hõredatel hetkedel ärgastub kaks liiki lähenejaid – ühed neist on toetavad nagu Bee uus perenaine, kes oma kogemustest soovitab Panangini ja vitamiini, puhata ja mängida… Ja teised on vampiirid, kellest üks mind täna päev läbi piiras ja mulle oma ainuõiget Jumalat pähe sikutada üritas – näh, g-maili ei saa ära blokkida. Seepärast tulebki perioodiliselt ühe ja teise ja kolmanda usulahu fanaatikute kõnesid kuulata – ainult meie sekt on õige, kõik teised on hukatuslikul eksiteel… Kui armetu, kitsas – ja kuidagi ehmatavalt kuri ja vaenulik on sedasorti usuiinlemine. See sõna on pärit ühe noore avarahingelise kirikuõpetaja leksikast 😀
Tolmuimejaring muutis kodu selliseks, et see sobis taas kirjatööks, tõmbasin oma teksti seedides üle ka aknad-peeglid, pesin ära harjad-kühvlid ning tuunisin tolmuimeja koti – lõikasin ta alt lahti ja õmblesin külge tõmbluku, et ei peaks jälle mitmekümne-eurost tolmukottide pakki händimännima.
Kirjutasin Pärnu Postimehele retsensiooni seriaalile Alpimaja. Kõige sõbralikum ei saanud, sest seriaal on kõle ja külm, nagu tippude kliima ise.
Kirjad-kõned käisid täna Keila-Joa kooli, Vatslasse, kus elab Mart Laisk, Ülo Vooglaiult sain lambaniitjate telefoni, loodetavasti võtab ta Maxi naistesse juba homme-ülehomme, saatsin Soome Tiinale Margoti Elo pildid, pakkusin Mirale ristand-poni Mikut, ja saatsin Kalevile tänukirja, millele peaaegu kohe tuli ka armas vastus:
Armas Kati,
hmm,olen sönatu lihtsalt sellepärast ,et sinu e-mail on lihtsalt uskumatult tore.
vabandan ja kirjutan eesti keelt valesti ja kysi kui ei saa aru.
El–Salvador on minule möistatus kui siin tuli vasta selliseid asju mille möistmiseks peaks olema rohkem aega.
Väga möned hobused kes on olnud samasugused on pöhimötteliselt (soome keeles ) avuttomaksi öppinud ja sulkeutunut.
Teiselt poolt kui se arvatavasti ei ole tösi oleks väga huvitav teada selle hobuse elust -kuidas tema elu läheb.
ja tuleb öelda ,et se on väga tundlik hobune keha keelele ja ta ei karda meest .ta vöörastab tundmatut.
T.Kalev Tyllinen
> Date: Mon, 16 Apr 2012 13:11:44 +0300
> Subject: Kati tänab > From: hobulausujad@gmail.com > To: vapaathevoset@hotmail.com |
|
Vasta | Vasta kõigile | Edasta | Prindi | Kustuta | Näita algset |
|
Vahetasime Hiiumaa Kristeliga lühidalt infi, kuidas läheb Esteponal, leppisin kenneli Goldenfriends perenaise Tiina Kubjaga Eesti Naise jaoks kohtumise kokku, esitasin Pindi-firmale ühe töö tellimuse, pidasin läbirääkimised maavanema abiga, Swedbanki nii Rapla kui peakontoriga, sain postkastist PRIA ümbriku – fuck it. Pardon.
Aune nimetas mind oma tänases kirjas helgeks ja heatahtlikuks inimeseks – aga see kippus vägisi mööda minema, kui õhtul lendas jälle heasoovijast usuemand sajaga selga. Ja siis teine, kes alati ja aina midagi tahabtahabtahab. Vampiirid. Kahju ja kole nii öelda, aga nii on.
Sellest pealetungist tingitud iivelduse vastu aitas agility-piltide alla kangutamine ja üles riputamine. Maalehega diivanile räntsatasin hetk enne laua alla vajumist. Maaleht oli mul aastaid tellitud, nüüd ostsin ta üle hulga aja – sinna kirjutamast lakkasin juba mitu aastat tagasi, sest nihkes kupliga, aga selle eest kurikuulus torihobusefanaatik UW ajas mu suhted nendega sassi, nüüd on ise EHSist välja lendamas, nagu kuulnud olen. Ande helistas just siis, kui vastu tahtmist selle värgi peale mõtlesin, ja küsis, kas ma ei tahaks kirjutada tori hobuse tegelikust olemusest, olukorrast ja tulevikust. Olen seda korduvalt teinud – ja alati kõrvuni intriigide pasamerre uppunud. Ei taha!
Delegeerisin oma hääle EHSi reedesel suurkogul Tartus koos kanamunadega Reedale. Naabrinaisele mune ja mandaati viies tegin tänase ainsa suitsu ja avastasin, et – oh õnne, kokkuhoidu ja tervislikku eluviisi! – ma ei talu enam üldse sigarette. Kuuldavasti on ka maailmavallutusretkel Tarmo suitsetamise maha jätnud.
Pooled munad viisin Saunakülla – mõlemad papid, nii Mati kui Jaan, on haiged ja kahvatud nagu kaks peedilehte. Sinna majja oleks hädasti naist vaja. Külad on üksildasi naisi täis, aru ma ei saa, miks nad ei otsi ega kutsu.
Kui küsisin koolivend Toikkalt pääsme mai alguses VAT-teatris esietenduvale Saatpalu mono-loole, sadas õues laia lund ja rahet. Koduka tekstid üles riputatud, käsutasin end jõuga õue. Erandkorras – kuna nii palju oli kirjutamist ja kirjavahetust, kõnesid ja muid õuetöid – kasisin lauta ja talli õhtul. Lambad ronisid koos minuga lauta, kui plastiliiniks tallatud allapanu kärru hangusin. Ma ei ärritunud, ehkki pidin nii tallesid kui nende mammasid suisa sülega eest ära tõstma. Hobused mögisesid mornilt talliukse ette pandud lindi taga, kui bokse puhastasin ja õhtusöögi ette tassisin. Otsustasin, et ei pane Garfieldi Bohema boksi ja Bohemat endisesse El-Salvadori boksi, nagu alguses planeerisin. Jääb, nagu on – kohe, kui liivahunnik vähegi taheneb, vean vanamehe boksi kümmekond kärutäit värsket liiva ja oikuihea saab. Kui hiidhobule on pandud kassi nimi, saab ta endale kassi kombel ka liiva 😀 Selline naljakas maagia.
Homme tulevad ilmselt tubased tööd, kui ilmateadet uskuda. Kirjutamist meil siin pehmelt öeldes on – kõik muud tööd kasvavad samuti nagu sisalikusaba. Nii kui oma nimekirjast viis tööd ära teen, tuleb viisteist uut asemele.
Voodisse ronin Aune raamatuga, meeles tema õhtune kiri:
“Oh see kehv suusailm teeb kurvaks. Tassin oma kanu edasi-tagasi. Pühapäeval viisin aeda. Rosecombidel polnud veel maja valmis, ma ehitasin neile kummuli tünnist pesa. See ei sobinud. Ja siis ma kandsin öösel oma kanu süles lauta. 5 väikest tšabot koos kukega, hiigelsuur braama kana koos kukega ja imetillukese rosecombi paari. Rosecombi kukk on nii 500 grammi, aga üritab ennast braama kukega kehtestada, braama on miskit 5 kilo.
Lähen katan siidikanade pesa kinni, nad on ka suveaias, panen majale midagi soojustuseks peale, siin on tõega hull ilm.”
Päeva lõpetuseks uurisin googeldades, kes õieti on hr. Tyllinen:
I was born in 1967 in Estonia. When I was young I had many different athletic hobbies including cycling and skiing. I graduated from Agricultural College in 1986. From 1986 to 1988, I was in the Soviet army to defend Moscow’s air space. I was there when Mathias Rust flew a small plane into Red Square.
In 1989, I returned to Estonia to create a small farm. During the winters, I worked in Finland and in the summers, I was on the farm in Estonia. A friend and I bought 12 horses together and tried unsuccessfully to organize horse trekking. Somewhere in there, I was married for three years.
In 1991, I moved to Finland. For a time, I studied the Outdoor Leadership in northern Finland, which we call the Field of Adventure. My focus was on trekking, kayaking, and climbing. I also took a Russian course in Trade and Residence in St. Petersburg.
At some point, I became further interested in horse training and I devoted all my time to testing and training. I learned to practice Hempfling’s way and tested it. I learned Monty Roberts’ way and tested it. I did the same with most other major training systems, including Parelli, Leslie Desmond, and Marty Martens. I was so interested in learning. I continue to read a lot.
Early in 2000, I started using clicker training with horses. Today I use a mix of both natural horsemanship and clicker training.
In 2007, I quit my “real job” at the factory and founded the small group, Koikkaloikka (the “Funny Leap Team”), in hopes of pursuing the development of horseagility. In 2009, I self-published my book on horse agility.
Today I live in Pälkäne, Finland. Last summer, my daughter was born. Her name is Ronja and she is darling. After being a horse enthusiast for about 20 years, I am now training horses for living.
Website