Ela hästi…

Iga loomakasvataja teab, et sama palju kui rõõmu toob loomadega koos elamine kaasa ka valu. Nende eluiga on lühem kui meil – peame arvestama sellega, et ühel päeval tuleb lahkuda. Tänada, naeratada, salaja nutta – ja eluga edasi minna. Kui meie loomadel-lindudel on pojad-tibud-varsad-talled, teame juba ette, et armastusega üles kasvatatud hingeke tuleb ühel päeval uuele omanikule üle anda – vastasel juhul upume oma elukorraldusega oma kasvandikesse. Kes seoses sellega, et on ülejäänud karja lähisugulased, meile ka suguloomadeks ei sobi. Tuleb õppida ütlema „ela hästi” – ja olema õnnelik selle üle, et meie üles kasvatatud looma- ja linnulapsed moodustavad võrgustiku, mis ühendab meid heade ja armastavate inimestega.

Hermann

Mõne päeva eest lahkus Hermann. Ta oli pikakarvaline bernhardiin. Minu koera poeg. Nii nagu tema vennad Tobias ja Pärt, sai ka Hermann Beethoveni traditsiooni järgides nime helilooja järgi.

See oli raske sünnilooga pesakond. Mamma Barbara tõi nad ilmale sügavalt enneaegsetena, ellu jäid kaheteistkümnest vaid need kolm poissi. Ja minule tähendasid need poisid kuud aega ülimalt pingelist poputamist. Kuna nad olid alguses liiga nõrgad, et emapiima imeda, lüpsin koera – ja andsin maimukestele süstlaga piima. Kuna nad olid ülitillukesed ja ema kippus neid ära magama, hoidsin neid oma lõua all ja riiete sees.

Kuna neil oli nii keeruline titepõlv, polnud tervised ka hiljem head. Hermann lahkus eesnäärme vähi tõttu kuueaastasena. Tema mamma Barbara, kes sai eile üheksa-aastaseks, on küll seljast kange ja kõrvust kurt, on üliväga elus ja armastatud. Ja nende kutsikatega kinkis see koer mulle midagi veel enamat kui meeleheitliku võitluse kutsikate elu eest.

Barbara kinkis mulle mu viienda lapse. Aimasin juba paar aastat enne nende kutsikate sündi, et tütreke Maria Indira on mulle väga lähedal – aga ta ootas saabumiseks õiget hetke. Kui öösiti kutsikaid toitsin ja neid korviga kõikjale endaga kaasa tassisin, jälgis tütreke mind. Ja otsustas. Sobin tema emaks. Olles kutsikad kahekuiseks poputanud kohtusin üle pikkade karmide nädalate oma laste isaga – ja laps otsustas otsekohe tulla.

Ja laps on nüüd, jälgides meid ümbritsevat kulgu, sünde ja lahkumisi, otsustanud loomaarstiks saada.

Elsa

Meie eelmine koer – suur must Elsa, njufa ja ei-tea-kelle armastuse vili – sünnitas meile kodu. Tema esimene pesakond sündis sõbralikest suhetest eesti hagijaga, teine kolliga. Kusjuures mõlema kaheksa-kutsikalise pesakonna kõik võsukesed pärisid mõlema vanema parimad omadused.

Kolli-koera kiindumusest sündinud pesakonnast pärit imekaunis Elton oli kutsikas, keda ma kuidagi üle anda ei raatsinud. Üksteise järel läksid teised jumbud uutesse kodudesse – kelle eest sain purgi mett, kelle eest korvitäie mune, kelle eest suure koduse singitüki – seda kutsikat peitsin huviliste eest. Ta magas mu susside peal kirjutuslaua all, kui oma raamatuid ja artikleid kirjutasin… Ja siis tuli küpses eas paar, kelle puhul ma tundsin: see on nende kutsikas.

Nad vajasid suurt koera oma äsjavalminud maja valvuriks. Nädal hiljem ostsime nende korteri, kus elasime seitse järgmist aastat. Õnnelikud on nii need inimesed, kes elavad selles eeslinna-korteris kui need, kes elavad meie toonases kodus, kust Elsa kuusteist kutsikat maailma astusid.

Kusjuures loomade üle andmise ja neile kodu leidmise müsteerium ei piirdu sellega. Ligi aasta tagasi oli mul asja Tartusse arstide juurde ja nostalgia viis mu selle maja ette, kus Elsaga tema kutsikad üles kasvatasime. Majast väljus trikoloorne emakass, sabas paarikuine kiisutitt. Kirjumirju nagu väike panter.

Neile järgnes kiivriga noormees, kes valmistus rollerile istuma. Kassiema tuli koos pisikiisuga otseteed minu juurde. Ütlesin noormehele, et elasin aastate eest päris pikka aega selles majas – ja noormees ütles mulle kenas vene keeles: „Kass tõi oma tütre sulle. Võta vastu.”

Päris normaalne inimene endale emast kassi ei võta. Loomad on mul aidanud olla piisavalt ebanormaalne, et kassiemalt selline liigutav kingitus vastu võtta. Lilli on õrn, hell, väga seltsiv ja hooliv olend, kellega on erakordselt meeldiv koos elada – seni pole meie kolm isast kassi teda veel emaks teinud, aga ma olen täiesti kindel, et tema tulevastele beebidele leiame kindlasti kodud.

Napoleon

Ühel hommikul seisis meie praeguse talu õuel varsakene. Shetlandi poni, kes oli veel niiske ja kellega koos sündinud platsenta järele koerad tasahiljukesi hiilisid – püüdes vastsündinut mitte ehmatada.

Selle varsa nimel jäi ellu märakene, keda üks meie küla killer-peni kohutavalt pures. Meie poni oli selle koera registris umbes kolmekümnes ohver, Tartu suurloomakliinikus anti väga vähe lootust, et ta üldse ellu jääb – poja nimel jäi. Ja minul kippus süda seda varssa vaadates kokku tõmbuma, sest selge oli – varss tuleb kellelegi üle anda. Poiss ju. Emaga koos pole just väga mõistlik poissi pidada, loomadel läheb paraku üsna kiiresti meelest, millised sugulussidemed neil on.

Ent ühel päeval mu süda hõiskas, mitte ei tõmbunud kokku. Napoleon paluti Saaremaale ühele väikesele tüdrukule esimese sünnipäeva kingituseks, pisikese piiga lapsepõlvekaaslaseks. Perekond Hanso dünastia noorim tütar mahutas meie talu esimese varsa lahedasti oma jeebi pakiruumi – ja nüüd saadab mais aastaseks saav täkupoiss meile Saaremaalt kirju: kõik armastavad teda, ta on õnnelik ja väga õigesse kohta jõudnud.

Õigupoolest on mul õnne olnud kõik oma looma- ja linnulapsed õigetesse kodudesse jagada. Aastakümnetepikkuse „tootmistöö” juures on vaid üks kutsikas tagasi toodud – head sõbrad ei tulnud liiga väikesel pinnal tema mahutamise ja ohjamisega toime. Ja see oli mulle õppetund – kuitahes heade inimestegi puhul tuleb loomalapse tulevased pidamistingimused pedantselt üle vaadata.

Et tal ikka tõesti ruumi on. Et uus pere ikka tõesti teab, miks ja milleks selle olendi oma perre kutsub. Et papagoidega samas ruumis ei suitsetataks. Et koera terveks päevaks üksinda ei jäetaks. Et…

Kingitud ja vahetatud

Kui kutsika-varsa-tibu müük on ühene ja selge sooritus, siis vahetus või kinkimine on palju riskantsem. Minu kogemused kinnitavad, et vahetus ja kinkimine võivad tuua väga palju hingevalu.

Mulle on kingitud põrsaid – ja siga, mis siis, et intelligentne, empaatiline ja vaimukas elukas, süüakse ühel hilissügisesel päeval paraku ära. Nii kurb ja valus on. Palun, ärge mulle rohkem sigu kinkige!!!

Ma ise pole samuti patust puhas. Olen oma sõbratarile kinkinud sokutalle, väikese kuldi, kaks jänest, kaks parti ja mõned papagoitibud. Kult on tema emisele kaks pesakonda mehkeldanud, jänesed ja pardid käivad temaga laatadel kaasas – nii et mulle tundub, et ma ise pole loomi-linde kinkides kellelegi liiga teinud.

Küll aga tegi nii mulle kui abikaasale väga haiget ühe kitsetalle vahetamine kahe hane vastu. Haned olid ülimalt sõbralikud ja armsad, sõid peost, teatasid külalistest märksa valjuhäälsemalt kui koerad. Paraku tegid kanadele liiga. Ja talv tuli peale. Ja me pidime oma enese kätega need haned jõulupraeks tegema. Siiamaale on kohutavalt paha tunne. Ei mingeid hanesid enam!

Mõne aja eest jutustasin teile oma viirpapagoidest.

Täna hommikul lebas isalind – 12aastane kirkalt sinine papagoi – sillerdavas päikeselaigus puuripõrandal. Aeg oli otsas. Meie ühine rändamine Tartust Võrtsjärve äärde, Liust Raplamaale oli lõppenud. Seisime väikese tütrega vaikselt puuri juures. Nuttu ei tulnud. Oli sügav vaikus. Emalind oli äkitselt saabunud üksindusest kohkunud. Meie andsime oma kauase sõbra tasakesi üle – Kõigevägevamale.

Kingime ehk emalinnu kellelegi ära, pakkusin mina. Ei, toome uue isalinnu, nõudis tütar. Ligi kakskümmend aastat koos viirukatega lõpeks emalindu ära andes tõepoolest liiga valusasse vaikusse. Selle loo honorari eest tuleb meie koju uus poiss-papagoi. Pange end valmis, mõne aja pärast saab siit talust taas papagoitibusid. Ent olge valmis ka selleks, et enne tibude üle andmist tulen teie juurde vaatama, millise kodu nad endale saavad. Selle asja nimi on üle elamise eetika – ainult sel juhul saan kogu südamest öelda: „Ela hästi!”