02. november 2023
Seadusliku abielu abitus 21. sajandil
Miks? See on edasiviiv küsimus nii teadlaste kui inimelu imeilu üle mõtisklejate töölaual. Miks on vaja abielluda nüüd, mil seisus ei kohusta ega tööjaotus üleaedsete vahel noorte ühendamise vajadust ei tekita. Üksindus ning abstraktne hättajäämise kartus kohutab.
A. H. Tammsaare ja Mats Traat on meile kirjeldanud naise kui funktsionääri võtmist – soovitavalt kõrvaltalust koos põldude liitmise loogilise lahendiga. Mati Unt ja Mihkel Mutt on jutustanud, mis jääb kirest ja romantikast korterikitsikuses järele. Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode on kirjutanud traditsioonilise abielu kõrvale geiarmastuse variatsioonid. Nüüd tegeleb riigilaadne toode samasooliste laulatamisega selmet tegelikke kriise klaarida. Ometi on kooselu korraldamiseks ju notarid olemas.
Tolstoi, Galsworthy ja Undseti jäädvustatud ajad on möödas – juba Shakespeare, Maugham, Strindberg, Bergman ja Dostojevski kirjeldasid filigraanselt, kui kaugel on seisuste ja suguvõsade järgi paaritamine kaksikleekide teineteiseleidmisest.
Naisevõtt pole naljaasi, vaid tehing, mis taandab naise omandiks, aga annab vastu turvatunde ning kui vana miljonäriga abiellub noor kaunitar, saab trofee-temake 24/7 töökoha. Tehing on selline.
Muinasjutud lõpevad abiellumisega. Väga suure vedamise puhul tekib koos kulgedes ka tõeline armastus nagu Sholem Aleichem põlistas juutide saagas „Piimamees Tevje“ ehk „Viiuldaja katusel“. Vanuigi küsib taadu oma ustavalt Goldelt: „Kas armastad mind?“
Emand avastab seepeale rõõmsa üllatusega, et harjumuse taha on tekkinud tõepoolest armastus.
Samas on väga paljud tänastest 40aastastest ja vanematest sellepärast projektilapsed, et paksuks pistetud tüdrukud pidi ära võtma. Enese tanu alla korraldajad pidid leppima järgneva psühhoterrori, armukadeduse ja olmelise ebaõiglusega. Feministide veskites ei märgata mehi jahvatades, et vägivald on vastastikune.
Sõda ja rahu, tõde ja õigus, pluss ja miinus on kaetud üha juurde toodetava Hollywoodi-stiilis roosamannaga. „Neli pulma ja üks matus“, „Põgenev pruut“ ja „Mamma Mia!“ manitsevad noori mitte liiga vara abielluma. Vabalt armastav uus põlvkond jätab klassikalise pulmitamise kauni ja kalli vaatemängu küpses eas paaridele, kellel pole enam midagi kaotada.
Miks on vaja kirikus seaduslikult abielluda, kui Jumalat tegelikult ei usuta ning advokaadid ja notarid saavad tagala turvamisega ilma kirikukellade ja seitsmekorruselise tordita hakkama? 21. sajandi tegusad daamid saavad nii laste soetamise kui kasvatamisega ise hakkama. 1980Ndate lõpu omariikluse beebibuum tekitas paljulapselised pered, kelle kasvandikud nüüd loogilise reaktsioonina enam üldse lapsi ei taha. Pole lapsi, ei ole põhjust ka pulmi kui unelmate etendust finantseerida ega pidevat tööd eeldavat suhet järel vedada.
Teadlikult iseolemise valinud isiksused vahivad õhtuti helesinistelt ekraanidelt vallalisi kaunitare, poissmehi, armastuse saari ja alasti ahvatlusi. Kõigis neis tõsielusarjades sirvitakse lihakehade katalooge. Loodetakse leida igavene armastus ja harmoonia koos laitmatu korpusega. Õnnestumise protsent on küsitav – nagu ka seesama „miks“.
Miks on vaja 2023. aastal pulmapaanikahäiret põdeda ja sotsiaalmeedias ühekordseid laike noppida: imetlege ja kadestage, mul on nüüd seaduslik suguelu! Võta sellesama rahasumma eest koer, kui tahad ketis olla – või mine vaba ja vallatuna ümbermaailmareisile. Äkki leiad sealt elu armastuse.