Hingeparved supipoti nurkades praadi loo(t)mas

Me leiame üksteist üles, kui kaugele oma tegelikust kohast ja teekonnast ka eksleme.
Teeme selle üksteiseleidmise samas võimalikult – õieti võimatult – keeruliseks võõraste vaibide pudrus puristades. Anname kasvõi hinge ära, et mujale pääseda, aga seal Mujal on minu parim mina ju alati kaasas: kedagi-midagi enamat ei oota sind rännakule minnes ei seal ega tagasi siin.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viiendaks köiteks jõuab Indrek läbi 11 pärap… tagasi Vargamäele. Juudi kirjanduses kirjeldatakse, kuidas end nl võimudelt Iisraeli küsiti ning sealt edasi USAsse mindi.
„Moskvasse!“ „Ameerikasse!“ „Kaukaasiasse!“ „Külmale maale…“ „Tenerifele!“
Kirjandusteosed ja tänane tegelik elu hüüavad kooris nii juurte juurde kui sinna, kus on oletatavasti hea.
Tšehhovi „Kolme õe“ Moskvasse-mangumine palub kolkast ära kohta, mida teab.
Ameerikasse-ihalejad järgivad voogu, mida sotsiaalmeedias jälgivad. Selle nimel kasvõi nälgivad, et pääseda paika, mis pole üldse nende jaoks – seega pole minek pääsemine. Eduard Vilde „Külmale maale“ on sarnaselt „Mahtra sõja“ ja „Prohvet Maltsvetiga“ tõsielulised pürgimiste ja peksasaamiste lugu, kus taheti parimat, aga välja tuli, nagu alati.
Nii väljarände, küüditamise, sõjapaguluse kui õppima mineku puhul oli teabe liikumine meie mõistes käsitamatu. Kuidas nad teada said, kes-kus-mis-kuidas asub?
Ärgem kõnelgem siinkohal juba küllastuseni kirjeldatud Siberi-suunalistest loomavagunitest. Kultuurilätetele Pariisi poole mindi selleks, et oma ajastu suurimailt õppida ning nende loomingut ja protsessi näha. Küsimata, kas suured sündisidki suurte linna või said selles linnas suurteks. Fotode, striimide, kodulehekülgede ja õppevideote asemel tuli kohale loksuda: rongi, laeva ja hobuvankritega kolistati nädalaid tõotatud maadele.
Tuglas ja Wiiralt teadsid, kuskohas omad loovad ja lehvivad. Teised täheseemned teadsid omakorda Peterburi vägevaid. Hingeparvedel Eestis oli lihtne ja loogiline stiilide kaupa ühineda – avamaailma hingesugulaste ligi mindi kasvõi nii, et magati Mesitaru-nimelise kunstnike kommuuni põrandal ajalehe all.
Ühendati väed, mis vaatamata 2024. aasta infotehnovõimalustele on ikka inimhingede supipotis plahvatanud kaardipakina laiali paisatud. 21. sajandi koolilapsed õpivad selgeks sõnad „Noor Eesti“, „Siuru“, „Tarapita“, „Ilo“ ja „Odamees“ – teevad kontrolltöö ära ja… unustavad, sest praegune kontaktivaba sõbrustamine näib tõelisem kui tõsiasi, et osati vaid telepaatilise kompassi abil üles leida oma meistrid-gurud-teejuhid ning nende käekirja varjundid-teisendid meie kultuuriruumi tuua. Kui vedas, siis poliitilise varjundita nii, et nüüd WWIII aegses segases maailmas keegi neid maha ei võta ega tühista.
Olnud aegade meistrite lood jutustavad fenomenist, kus geenius oli Pariisis ning nakatas sealt kogu kontinenti oma geniaalsusega. Nakatunutest kujunesid sellepärast tegijad, et neid tabas ennastsalgava rände tasuks ingli puudutus.
Kalevipoegadena Soomes ja Norras – aga ka teistel maadel töötavad ja teenivad inimesed ei mõtle vist väga sageli, mis vahe on impressionismil ja ekspressionismil, dadaismil ja fovismil, op- ja popkunstil ning post- või lihtsalt modernismil. On vaja raha teenida, et süüa ja asju osta, on-ei ole elektrit ning kodulaenu ja autoliisingut maksta. Raha teenides jääb oma enese hing unarusse ja lapsed, kelle nimel see kõik, külmetavad emotsionaalselt. Järelikult tuleb põgeneda veel kaugemale, vähemasti lapsed tuleb Suurbritanniasse ja USAsse kõrgkooli saata, eks?
Kes leiabki Austraalias enese, kes tuleb tagasi ja otsib edasi, kuhu globaalses inimhingede katlas oma kodumatu Mina viia, et kumera paja ühes „nurgas“ praadi smoorida. Siin ja praegu iseenesega sõbrunemine ei ole nõrkadele. Küll on ilm vale, rahvas kole, palgaga ära elda võimalik ei ole. Kusjuures mine sa, unistaja, siin sinisel pallil, kuhu iganes – ikka satud teenindajate ringkäendusse.
Enamus inimeseks kehastunutest pakub teenust, olgu ta taksojuht, burgerivormija, juuksur või… Mina ka: õpetamine on samuti teenuse pakkumine.
Ostsin 2024. aasta 1. jaanuaril hispaania keele A1 ja A2 moodulid. Kuni õpetan Kehtna KHK ilusatele hingedele eesti keelt ja kirjandust e mõtlemist ja selle väljendamist, koostan oma paketti. Kui osta El Medana Kalamaja-Supilinna tüüpi kivikõrbepiirile-ookeaniveerele korter, saab käia tõelist naeratust ja tegelikku usaldust tagasi toomas – ainult taeva pärast mitte läti AirBalticu teenust ostes, vaid pigem end läbi Helsingi või Londoni transfeerides, et ei oleks mehkeldamist tšehhide Kiwi.com-i ega leedukate skycop.com-iga.
Airbnb ja Bookingu teenuste asemel on pikkade plaanide puhul mõttekas soetada oma korter nt Icod de los Vinoses, mis asub igast vägevast Tenerife paigas tunniajalise autosõidu kaugusel kitsukestel serpentiinidel ja heatahtlikult kirglikel kiirteedel. Ka oma auto on arukas soetada – korras pidurite ja päikesekütusega. Oma väikese talu aga võiks osta ülivõimsate metsade kohal kõrguva Mercedese mäe jalamile. Sinna saaks rajada apelsini- vm instanduse, kirjutada-tõlkida-toimetada ning neti teel tunde anda või oma kool rajada.
Jah, see on illusioon, sest kogu sealse väe, vaimsuse, valguse ja helguse taga on kindlalt ka varjupool. Nagu ka meie vissvirila-nässnäruda kaaslase-valimikule kontrastsed kaunid värvilised isendidki pole kindlasti inglid.
Kaugelt paistab paremini, mida meie oma „rahvajuhid“ on meiega teinud: oleme pideva hirmutamise musta varju all prükkarid, kes trahvide hirmus prügis tuhnides keerutavad näpus apelsinikoori, mida ükski koduloom ei söö – kompost või lõke? – ning selle pisendava-tühistava absurdi taustal paistab 64 mulle sobiva tööpakkumise hulgas väljavaade linnakeses Naranjeros (apelsinikasvatajad) pakutavaks üritustekorraldajaks minna. Delfiinide-vaalade lasteaia hooldaja saab nädalas Eesti Vabariigi kooliõpetaja palga muuseas. Juured-aated? Minu elu ei ole põhjendamatute survestamiste ega sundvaktsineerimise jupijumalate katselabor. Juured rebenevad.
Toit lendab ümber Maa pideval ümbermaailmareisil. Riided, mööbel ja autod ajavad rahvaste paabelit mööda teid ja maid taga – pigem lennakem ise. Jääb vaid küisda, vastata ja otsustada, kas ja mille nimel depressiivsetes vahelduvvooluga alamakstud haritlaste väikelinnades vastu pidada.
Hinged parvlevad supipotis samas ka kuhugi oma kiduvaid konte tassimata. Ummikusse sattudes antakse oma hing ainete meelevalda, kus ummikussesattunu enese asemel hakkavad toimetama asemele asunud deemonid e olemid.
Oskar Luts on hinge ära andmist kirjeldanud lõbusalt, Vaino Vahing professionaalselt ning Märta Tikanen – „Sajandi armastuslugu“ – ja Veikko Huovinen – „Joodiku eetika“ – soomeliku brutaalsusega.
Ära olles kirjutab ja korraldab äraolija asemel olemite armee. Kaineks magades ehmatab rändaja: „Mida ma teinud olen!?“
See, kes tegi, ei ole tema, vaid soul-swap-seltskond. Selle asemel, et kokku luulutatu heastada, võtab meeltesegaduses kobaja peale – psühhoosini – kuni võimalus iseenesena asju korrastada kaob sootuks. Õieti pole sellest palju abi, et ilusad hinged kirjutavad kogetu üles või pihivad avalikkusele intervjuudes – deemonite küüsis olijad ju ei loe ega vaata filme, vaid joovad ja tarbivad igas mõttes.
Mis häält teevad rebenevad juured? Tilk-tilk-tilk! See on südame vere tilkumise hääl. Eesti kirjanikud, kes punamõrvarite eest emigreerusid, kirjutasid masendunud tekste. Maria von Trappi raamat, millest on inspireeritud film „Helisev muusika“, on tegelikult süngem ja religioonile toetuvam, sest perekond pidi ellu jäämise nimel kõik jätma ja üle Alpide lahkuma.
Vaimse ellujäämise nimel lahkus ka eesti loov-eliit, sest seda võimalust lubas punarežiimi lahkus. Elu Sõna kui päästerõngast kasutasid Tõnis Mägi, Marju Kuut, Urmas Alender – ja tulid tilk-tilk-tilk tagasi.
Kogesin Tenerifel hingekoju jõudmise tunnet, sulandudes värvikate temperamentsete heatahtlike inimestega esimesel hingetõmbel perekonnaks. „Tere“ ja teised head sõnad, päris naeratused ja tõeline usk, lootus, armastus asetusid koduse reaalia taustale. Sünged ilmed ja tervitusteta rähklemine, lumi ja tuuled, elektrikatkestused ja ülehelikiirusel langev elatustase, paratamatus end igas suunas rebestada ning 11 ametis raha teenida ning olmeliselt pool aastat elu eest võidelda – teine pool aastat selleks valmistuda…
Ettevõtja-arvamusliider Kersti Loorens: „Meile peaks maksma kodanikupalka selle eest, et nii karmis geopoliitilises kohas üldse vastu peame. Siin on kõik retrograadis ning „rahvajuhid“ omakorda kägistavad, kuni lahkume.
Olen riigikogu liikmetele öelnud: te ei näe sealt Toompealt, et inimesed – haritlased, loovisiksused, ehitajad, tervendajad – lähevad päriselt aina massilisemalt ära. Minu ümber on iga päevaga enam inimesi ja perekondi, kes pakivad asju. Neile ei saa seda ette heita.“
Inimene valib sündides oma hingeparve, vanemad, asukoha Gaial, pühendumise ja teenimise. Kogedes, kui helge on naerdes luua, mängeldes ehitada ja usaldavalt tõusta – nii hommikul kui üldse – küsid võõrsil eneselt: kas ma saaksin vaid sõjapõgeniku-näljapagulasena andeks, et loobun isamaast? Kui suur on lisaks supipotis võõraste maitseainete sekka rullumisele karistus loobumise eest?
Seda ju mustad jõud tahavadki. Sina saad päikeselises keskkonnas salavalu kogema.
Sinu minek lööb ka lähedastel ja külgnejatel hingelised jalad alt ja tasakaalu paigast. Tilk-tilk-tilk!
Hingede, nende parvede ja tühikutega on üsna sama nagu ameerika ja austraalia kirjanduses kirjeldatuga: enese ja omasuguste, hüvede ja hulluste otsingul läheb hästi seni, kuni püsitakse keskmes. Ameerika ja Austraalia kontinentidele migreerijatel läheb hästi seni, kuni nad pärismaalasi austavad ja nendega põimuvad.
Kui põlisrahvad surutakse käärivas supis reservaatidesse, on see otsekui alkari-narkari jääk-isiksus, kes hingitseb viimses piskus – ümber tema hingeldavad emmonid, kuni tõuseb mitte enam hing, vaid surma hingus ning eksinu läheb hingusele. Kirstukaane hingede kriiksudes sulgub kaas.
Maisel matkal rühkijad maksavad hingehinda hngerahu eest, püsides põrguks pöördunud isamaal – ning viimaks, trotsides hingepiina, riskime olla nimetatud lodevus-kliima-jne pagulasteks.
Tilk-tilk-tilk – katkevad juured ning supi mürgiseks muutudes ei jää siia hingelistki.
Seni hingakem hingestatult ühest hingamispäevast teiseni. Nagu palvetas Exupery: „Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.“