Orwell, Kafka ja Huxley tänavad ja naeratavad
Kati Murutar
Kirjalikult mõtlevad geeniused-utopistid-düstopistid on osutunud prohvetiteks – veel enam, nii täiuslikku isiksuste madaldamise-orjastamise-tühistamise nõiaringi nagu meie igapäevane ilusasti isamaine poleks ükski fantasöör ei kanaldada ega fantaseerida osanud.
Kolm geeniust vaatavad kõiksusest tänase maailma peale ning näevad rõõmuga, et Brüsselis on uus Babülon ja rahvaste Paabel: erinevad rassid on pakitud ülikondadesse ning promeneerivad büroodes ja hotellides hoolikalt varjates, et ei mõista ega salli üksteist. Kollased koinivad Aafrikas musti ja valgeid, mustad Euroopas nii valgeid kui kollaseid ning valged üksteist, sest direktiivid teisiti ei luba.
Eestisse migreerunud nigeerlased, kes on sunnitud riigikeelt õppima, lasevad veebi-keeltekoolis samal ajal oma laste anarhial kogu õpperühma häirida, tunnis kaasa tegemise asemel aga kaebavad: meile ei meeldi liiga loominguline õpetaja, kes räägib pidevalt mingist eesti ajaloost ja kultuurist… Orwell naerab: „Jajaa, kõik loomad on võrdsed…“
Samal ajal, kui maasikad, mida muinasjutus nõia kurjuse sümbolina talvel hangedesse otsima kahlati, lendavad nüüd mistahes aastaajal paralleelselt ametnike turismiga ümber planeedi ringi ning stooritelleritel pole enam midagi lisada.
Eesti ametnikud lisavad Brüsseli soovitustele, mida 24/7 alla saadetakse, kohustusliku varjundi ning lisavad oma koha õigustamise tummise järelmaitse ringkaitse. Orwell näeb pilvede tagant vene piiril vabisevat väikeriiki, mille oma nö rahvajuhid on kehtestanud kõige õrnemaid ja kaitsetumaid inimesi – haritlased, lastega pered, eakad ja maarahvas – süvenevalt orjastava ringkaitse.
„Me pole enam prohvetid – nii, nagu oma raamatutes kirjutasime, ongi – eriti Maarjamaaks nimetatu imeb täiesti ise oma inimesed elujõust ja -rõõmust tühjaks,“ kirjeldab Orwell Huxleyle ja Kafkale.
Ehkki vennatapusõjad põhjani põrgulikes riikides on värvikamad, teevad tegeliku tühistamistöö tasased tublid rahvavastased valitsused. Huxley nendib: „Brüsselis iga päev toimuvaid miitinguid ja meeleavaldusi ei pane enam tähele ei poliitikud, meedia ega turistid. Inimkond on humaansuse vastu vaktsineeritud. Iga päev uus uudistedoos – täna kümned tuhanded tapetud lapsed, homme miljonite perede solgutamine kui uus normaalsus. Kes põgeneb elu eest sõjapagulasena, kes jätab oma kodu ja läheb vaikselt – aga selle eest massiliselt – ära Vahemere äärde ja Atlandi keskele. Mis siis, et esimene kõrbestub ja teise all pulbitsevad paljulubavad vulkaanid: peaasi ära siit!“
Kafka märkab teispoolsusest Eestisse kui üldisesse „Lossi“ kiigates kooliõpetajat, kes kükitab 23aastases maasturis ning on protsessis ja ühtlasi „Protsessis“ – kõigi arvete-laenude-koormiste maksmise nimel kolmekordse koormusega töötav maasool ootab auto maharahunemist, et lõuad pidada ja edasi teenida.
„Nii see teenekas magister kui veel kaks õpetajat ja üks õpilane tankisid kodumaises jopajapa tanklas ning nüüd teevad kõigi autod lipalopa. Mitte keegi ei võta teemat üles, sest solgimüüjatega protsessimine oleks veel üks lisamoodus oma elujõudu ja -rõõmu laiali pudistada,“ kirjeldab Kafka sealpoolsetele kolleegidele, mida imet näeb. „Nii vana maastur on maal elaval õpetajannal sellepärast, et ähvardav automaks saab sellel olematu olema. Aga oma kindel kalõmm, obrok, andam, kümnis tuleb düstoopilises riigis ikka moel või teisel tasuda. See viie lapse ema valas diislisse sahmaka lahustit ja toimimist oodates loeb telefonist uusimaid huiamisi.“
Huxley-Kafka-Orwell vaatavad koos kirjanikuga, kes aegade ja olude tahtel õpetajana töötab, trahvikviitungit, mis on jõudnud mitmendal ringil haritlanna töölauale tagasi. Naine lubas poolteist kuud tagasi endale luksuse õhtul eraõpilasele tunni andmise asemel pealinna kontserdile minna. Tunnitasu teenimise asemel loovutas pileti- ja kütuseraha. Kvaliteetaega veetma rongiga minna oli võimatu – hiline aeg ja äärelinn pluss põhimõttelise aatenaise enese elukoht üsna metsas. Leidis hilisõhtuse mereäärse valukoja taga pimeda parkla, kus teisedki lõksumeelitatud pimeduses ühtki infotahvlit ei näinud. Südaööl oli trahvikviitung – kolm eratundi… – kojamehe vahel. Maksti. Poolteist kuud hiljem teatas inkasso, et oiropark pole rahul, vähe maksti – ühtki juurdepommimise teadet ei saadetud, sirgelt võlanõudjate hoolde – kes lisasid väljapeksmisele oma obroki. Ehkki juurateadlikud kinnitasid, et sellist sigadust ei pea kinni maksma, ostis õpetajanna end monsterskeemi käest vabaks.
Taevane kuldne trio täheldas, et oirohuiamine oli üks tuhandetest juhtumitest: trahvi said haiglaparklas lapsega arstile tormanud noorpaarid, poeparklas vanadaamid, väikelinnas kinno läinud pahaaimamatud – trahvimäärad kahekordistusid kontrollimatult sageli, nii et trahvi-intressi-inkasso-maksumasinale ainult töötatigi.
Orwell avastas, et mõni võrdsem kui võrdsed oskas siiski nõiaringi oma kasuks kruttida: „Et oma perele lisaks arvetele üks talvine reis lubada, tõlkis see naine öösiti venekeelse krüptoõpiku eesti ja inglise keelde. Kirjalikku lepingut – loomulikult jälle! – ei sõlminud, sest kokkuleppest teadis veel mitu sellega seotud inimest. Tasus toimetajatele – ehk siis terve oma kuupalga maksis tehtud tööle peale – ja pool aastat hiljem teatas töö tellija, et tema vot ei tellinudki – mis siis, et kirjastamise ja turnudamise hinnapakkumised olid olemas.
Mina soovitaksin kirjanik-tõlk-õpetajal nüüd see põimiv tellija sama ehvta-inkasso kätte anda. Nemad valdavad teemat selles „riigis“, kus kõik on korraldatud nii, et silmnähtavalt on tegemist lõksude ja ringkaitse, lüpsmise ja päheastumisega, mille ümber protsessimine oleks pikk-jälk-kulukas räpanokkimine, mistõttu loobutakse ja maffia mõnnatab edasi.“
Kafka leidis rahulolevalt 21. sajandi kolleegi postkastist abipalve endiselt politseinikult, kellest suvaliselt kokku monteeritud teleklipi abil tehti musternäide liiklusraevust – ehkki tegelikkuses aeti mees sihilikult auto alla ja peksti läbi.
Huxley tundis temakese postksti revideerides huvi, miks välisminister Brüsseli lennujaamas tema eest ära jooksis. Aga sellepärast, et too oli uues heas ilmas – UHI – võimetu sekkuma justkui oma alluvuses oleva välisesinduse anarhiasse, mis keeras säästu-“diplomaate“ värvates unistused heast uuest ilmast – HUI – jokki-pekki.
UHI-loos oli eestlanna ja gambialase harmooniline koosloomine juba 8 aastat imesid teinud. Turistina ekvaatorile sattunud veterinaaritar rajas sinna teise kodu rööbitise praktikaga – pühendus koos gambia härrasmehega aafrika lastele ja euroopa turistidele.
Mees oli saanud parima võimaliku briti hariduse, töötas end läbi mitme tehase oma autoga eestlasi teenindavaks-turvavaks heaks võluriks ning Eestis oli oma perekonna tööjaotuses hobukeskuses asendamatu tegija, ametlikult tööl olles maksumaksja ning siinse sõpruskonna intelligentne väärikas helge päike.
Laulatatud oli paar vaid Gambias, sest naine pelgas külarahva arvamust. Enne Eesti ametkondades laulatamist lõppes mehe viisa ning ta sõna otseses mõttes küüditati pere juurest minema – naise lapselapse sügav kurbus selle üle on dramaatilisim.
Detsembrist tänini Kairos tagasi pere juurde püüdlev mees on kogenud düstoopilist HUI-stoorit. Tema tervisetõend ja kõik võimalikud dokud võeti „hoiule“ ning viisast öeldi ära, sest ta olevat nakkusohtlik potentsiaalne terrorist. Erinevad diplomaadid, konsulaarosakonna tädid ja ministrid laiutasid käsi: meie riigil on meie maksumaksja raha eest koostööleping araablastega, kes Egiptis enamasti majas ei ole, mustanahalisi mõnitavad ja ilmselgelt altkäemaksu ootavad. Eesti maksumaksjana neile araablastele palka maksev härrasmees sai esmalt hoiatava ründe osaliseks, seejärel tehti talle pakkumine: eritasu eest viiakse viisa talle hotelli ära…
Hotellis ja tühjades büroodes ootaval mehel jäi palk teenimata ja töö tegemata nii Eestis kui Gambias – kusjuures egiptipõrgusse sattumine on omakorda ilmne lõks, tegelikult saaks viisa ka Istanbulis ja Abu Dhabis. Säästu-diplomaatide lõks on piinlik visiitkaart – lisaks küsigem, mis saaks, kui eestlane Aafrikas hätta satuks? Arusaadav, miks ministrid-diplomaadid käsi laiutasid – NEMAD vastutavad – ja ära jooksid.
Kes NEMAD? Nii, nagu utopistide eluajal, ruulivad nüüdki nimetud NEMAD.
Vastu maad suruva, orjastava, hirmutava, trahviva, sihilikult vaesestava ja sõdu üles kiskuva, üksteist kargava ja rassiti ülbava, sugusid sodiva ja pseudovahuga tähelepanu hajutava matrixi agoonia… ei ole nõrkadele. Kafka-Orwell-Huxley vaatasid lausa kadedalt, kui täiuslikult karistamatu ametnik-robotite bande ja ebaeetilise biomassi rünne ikka veel uskuvatest-lootvatest inimestest üle käib.
Orwell oli nukralt rahul: eestlasest maksumaksja toidab oma raha eest maffiat. Huxley ja Kafka juurdlesid, kas ametnikud on araablastega samas toitumisahelas või lihtsalt ei tea mitte millestki midagi.
Otsekui loss-protsess-1984 põneviku püsilavastus aastal 2024 on isegi näiliselt ohutu lend talvepuhkusele. Kui see nüüd ikka on elu, siis elu ise kirjutas õpetajannale stsenaariumi: tšehhide Kiwi reastas talle lennu AirBaltic+WizzMalta ning sõlmis ka kindlustuse, mis tegelikult midagi ei kindlustanud. Lätlaste lennuk läks katki, lend viibis täpselt nii kaua, et õpetaja jäi järgmisest lennust maha. Riias, kus terve pikk päev veedeti, lubati kõik kulud korvata – naine ostis läbi Vilniuse uued piletid ning õnneks ööbis lennujaamas tugitoolis, mitte hotellis. Selle nimel, et lõksujäänud uue pileti ostaksid, lubati kõik ööbimised-söögid-joogid hiljem korvat – tegelikult ei korvatud lõhutud kohvritki. Leedukate Skycop loobus kohe, eestlaste Lennuabi üritab ikka veel midagigi tagasi saada…
Brüssel aga on just praegu veerevaid kohvreid ja ülikondi täis – bürood ja koosolekud, miitingud ja otsustamised – ning Orwell-Kafka-Huxley itsitavad: „Oh, kui äge HUI! Need vahvad inimesed peaksid üksteist ja ametnikke, asutusi ja maffiat ju iga päev kohtusse andma. Seejuures riigi kohtusse andmine võrduks küüditamise aegse soovitusega kutsuda politsei.
Läbi ajaloo sündinud üksteise reetjate tänasel tühistamisel ei mööna keegi, et me ei tea toonaseid taustu. Oleme koletiste ballil tsiviilühikud, kes loodavad, et ohvitseride pukkipandud pupemupeti kadudes muutub kremlis miski – tegelikult kasutavad NEMAD võimuhaiget marionetti ära.
Ka väärikate võimulolijate õnnetus on majanduskriisi ja sõdadega kaasnevate hullude otsuste tegemine. Kuna infomüra on sihilikult rahva meeled seganud, näeme küll, et Volodymyr kargas, Kaja kallas – kes trummi lõi, ei tea – igatahes võrk laevatas, mida kästi. Ülehindame läbini mäda maatriksi fassaadile seatud poksikotte, kellest tegelikult ei olene miski – ning juunis on jälle valimised.
„Midagi nii sürrealistlikku ja terviklikult tõhusalt räiget meie kolmekesigi välja mõelda ei osanud,“ tunnistavad Orwell-Kafka-Huxley. „Noh, sünnime uuesti? Kelleks ja kuhu? Raamatuid ju ei loeta ja hoiatusi ei kuulata: selle asemel, et juba niigi hilinenult inimesed maale elama aidata, tuuakse nad abitutena linnadesse, kus peatse Päikese-pabahhi puhul… Teate isegi.
Ühel päeval seisavad biorobotid, sõrm suus ja pill peos – tere tegelikku maailma! HUI ajal laamendanud NEMAD – mingi abstraktne robotite direktsioon, kellest ei saa jagu ei ministrid, konsulid, parlamentäärid ega ammugi mitte haritlased-vähekindlustatukesed – kaovad ning UHI õitseb.“
Kes neid tulevasi õisi naudib, kui pidevas kadalipus tsentrifuugitud inimene pigem ei reisi, ei koge, ei pargi, ei loo perekonda – sest enam ei julge, ei jaksa, ei taha…
Uuestisündivad utopistid ehk?