Kurbade kulmudega koer

Kati Saara Vatmann

Loominguliste nähtuste puhul on suhteline, mis on jääv, mis kaduv. Teatrietendus on nagu põlev maja – näiliselt kaob ta pärast eesriide sulgumist, ent see Miski, mis sündis ja oli, läheb taevasse ja jääb igaveseks alles. Raamat on käegakatsutav, ent kui maja või planeet põlema läheb, kaob ka see. Läheb taevasse ja jääb igaveseks alles.

Seepärast on ses loomingu jäävuse suhtelisuse süsteemis väga hea, et ühe korraga tuli rahva ette nii VAT-teatri lavastus „Rekvisiitori tähetund” (Eberhard Streul, lavastaja Hannes Villemson, kunstnik Pille Kose, muusikaline kujundaja Peeter Rebane, koreograaf Katrin Essenson) kui Lauri Saatpalu luulekogu „Rekvisiitor” (Näo Kirik, kujundaja Asko Künnap, toimetaja Jürgen Rooste).

Selle raamatu kohta luulekogu öelda on vaid pooliti õige – enamus teoses sisalduvatest tekstidest on laulusõnad ja nende laiendused. Potentsiaalsed lugejad õnneks ilmselt ei karda sõna „luuletus”, sest teavad, kuivõrd vaimukas, leidlik ja pisut psühhedeeliline poeet on Saatpalu.

Saatpalu on multimeister, kes laulab, tantsib, lööb trummi, naerab enda ja teiste üle, on ühtaegu endast eriliselt heal arvamusel – ja samas kannatab alaliselt nii enda, teiste kui kogu maailma pärast:

„Mu peas, tundub, on hullumaja, ja kole palju võõraid tüüpe on tulnud siia oma kannatusi kannatama, oma elu elama. Siin laamendab tüüp, kelle väljapaistvaimaks teoks on see, et ta näeb välja halvem kui ta enda isa ja tüüp, kes unistas, et temast saab ajakirjanik, aga sai hoopis meediatöötaja. Hammaste vahelt noogib trussikuribasid. /-/

Nokatsi ja kottpükstega neljakümnele lähenevad mehed lasevad püksi, sest ei julge pükse ära võtta, sest siis kõik näeksid, et püksid on triiki perset täis! /-/ Palun ära täna peale tule! See tramm on täna depoos.” (Migreen. Lk. 14)

Iga tema loodud laulu sõnad on nagu terviklik Rännak, etendus. Oma monoetendust andes demonstreerib härra Saatpalu nii sõnas kui teos alistunult mossis musi ja avalikke salaarmastusi. Nii nagu rekvisiitor, on ka tema oma töö küljes lühikese keti otsas. Nõus surmani seda rutiini taluma ja oma melanhoolsel moel õnnelik olema. Ja siis lastakse piltlikult öeldes maha. Nagu inglise keeles vallandamise kohta öeldakse – „fire”, tuld!

„Professionaalsed” kirjanikud on Saatpalu geniaalsete tekstide pärast ilmselt raevus – kuidas mingi näitleja, muusik, raadiohääl tohib osata sõnadega nii fenomenaalselt maalida. Asi selles ongi, et professionaalne ei saa loovatel aladel üldse ollagi. Sa kas oled looja – või mitte.

Me leiame Lauri raamatust sõnad lauludele plaadilt „Plaan Delta”, Pantokraatori taiesed (teate küll – üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm naised!). Saame nautida Tormisele ja Kuntule, Viidingule ja Kristiina Ehinile pühendatud sõnapärlikeesid. Ja saame teada, kuidas suhtub see mees oma parimasse sõbrasse Peter Murdmaasse:

„Kurat, neid konte on ikka läinud! Murdumistegevuse tulemusena, üsna mitu korda on. Plaat peas, mis ei mängi, diskett vanamoodne, mis arvutiga ei haaku ja kurat temaga! Tänapäeval pole seda tarviski, arvutid ägedad niigi ja inimesed diskettidega, mida tarviski pole. Tarvis inimest ennast, kes vaatamata murdumistele ära ei murdunud. Helistab ja ütleb: „Jou, mees, kuis läheb, mees!? Kas toon ära, kas viin ära?” Selline mees plaatidega… Mullegi muusika meeldib ja plaadid ja armastan vaadata filme kui elu, elu kui filmi. Ja mingitki osa saada elust ja filmeist kui saab: „Ma toon ära, ma viin ära.” Toobki ja viibki, sest tema – on mis ta on, aga sõber ta on! Ja küsiti tol korral, kui tuli välja, et tuli välja: „Kas kolme e-ga?” „Mis kuradi kolme e-ga, ikka kahega!” No ja paprile sai siis: PETER.” (Sõber. Lk. 60)

Ehkki Saatpalu looming läheb särava tähena Eesti kultuurilukku, ei tea paljud selle nautijad, kes või mis on ühegi ballaadi taga. Siseringi tuhandekihilised pöördumised, mis äratavad välisringi esteetide alateadvuse ja tekitavad samastumise ka siis, kui tausta ei tea.

Selles hullumeelsevõitu raamatus kätkevad Lauri pihtimused muusikalis „Night Rider” peaosa esitamise järel haiglasse sattumise kogemusest. Need, kes peavad, saavad sõnumi kätte. Ja suvepealinna rahvale on praegusel ajal, mil Pärnus on alailmatine pidu, samuti sõnum:

„Festivalil on äge käia, sest festivalid on ägedad. Festivalidel on palju käijaid, käibenaljad ja käibemaks, mis hiljemalt kolmanda päeva hommikul haiget teeb. Festivalil on kohal kõik kümme esikaanemolli ja tagakaanelolli. Festivalil ei ole muresid. Lähed ökorohelisse peldikusse ja ei pea muretsema, et see võiks ümber minna. Ongi juba selline, nagu oleks ümber läinud. /-/ Mina olen esineja. Mul on saja transameheks valetatud sõbra käepaelad kaelas. Mul võiks olla häbi, aga ei ole, sest ma olen normaalne Eesti muusik. Teen tehtud naeratust ja rebin afektselt mööda silkavat miisut, et kõik mõtleks, et näe, kus saab suudelda, aga tuhkagi, sest tal on oma lugu, kellega ta jagab ja veel enne riidu läks, kui pesu leenile lendas. Lõpuks olen ma laval ja küsin, et „kuidas te end tunnete?” Ja on aru saada, et see oli suusoojaks ja nui neljaks ja kui see kamp mingit normaalset mussi ei tee, siis ma lähen telki ja murran Külli prillisanga ära. Va pipar, mis siis oli nii väga eile?” (Festival. Lk. 32)

Haarake raamat ja lugege seda rannaliival, pargipingil, pubis või koduaias. Saate vaheldumisi nii naerda kui mõttesse jääda ja pilgu kaugusse suunata. Kulub ära.