11. juuli 2012
11.juuli
Maailmas on absoluutselt kindlalt õiglane tasakaal. Täna oli heade vestluste hommik eilsete jalaga-näkku-saamiste tasakaalustuseks. Jah, Retil on õigus, et ma lasen rumalatel ja ebaeetilistel inimestel endale massiliselt pähe istuda. Ja ikkagi ma lähen kassitoidu ja veega, sest kassid pole selles süüdi, et nende perenaine siinse talu emale mentaalselt-suhtumuslikult näkku ennib. Fuih. Ja siis, kui võtad sellist peas elamist stoiliselt, kaastundlikult ja oma tasandile omaselt tolereerima, tuleb ka tasakaalustav autasu.
Häid – õigupoolest kohe ikka väga häid vestlusi pidasin panga, metsameeste ja notariga. Krooniks tuli pikk, siiras ja soe vestlus keskmise tütre Brigitaga, kes esmalt otsustas koos oma väljavalituga – keda ma tunnen tolle sünnist saadik, muide – järgmisel laupäeval Minnit Võrtsu laagrist ära tooma tulla, otsustas juba homme emme juurde evakueeruda. Sellepärast, et vanem vend on isa regattidel-olles söögiraha sedasi jaganud, et ei jagu. Nii kõlab ühe poole versioon. Teiselt poolelt tuleb kindlasti midagi väga teistsugust. Mis pole tegelikult üldse tähtis – oluline on see, et Brigita tuleb ja sõidab Battayaga ja me räägime mõnuga naiste jutte ja liguneme järves ja… huvitav, kuhu me kõik magama mahume? Milline totakas probleem, eks? Probleemi pole.
Naudin täiega Tommi rännakuraamatu kolmanda osa toimetamist. Seal on juba päris ilmselgelt selliseid mõtteid, mida me mõtlesime esimesel kohtumisel koos – ja niisuguse isiksusega läbi loomingu osaduses olla on mulle suur au.
Jaanus Ristmets, kes juba Bella kutsikate sündides nende vastu huvi tundis, ilmus jälle välja. Küsitles mind saksa lambakoerte asjus – suunasin ta selle tõu kodukale, kirjeldasin peatamatut tallede murdmist, millega meie kooselu hunduga lõppes – põhjuseks kahtlemata ka see, et mitte keegi ei tegelenud koeraga, kes sai justkui õpetamiseks-teenistumiseks-koostööks võetud, aga ununes tegevusetult õue peale tolgendama.
Siis võtsid minuga ühendust keegi Jana ja temaga samas padjaklubis kogunevad 30aastased tüdrukud, kes kutsuvad mind Kakumäele vestlusõhtule. Ma juba tean, et leian sealt isiksusi järgmisteks lugudeks. Alati on nii. Jumal teab, kuhu inimese saadab.
Vaatamata kõnedest kogunema kippuvale eufooriale suutsin endalegi meeldiva üllatusena kogu õhinast hoolimata harjutada siin-ja-praegu kunsti, keskendudes Tommi raamatule. Ma juba tean, et hakkan seda editeerimist lõpetades sellest puudust tundma. Aga õnneks tuleb kohe pärast mu kahe oma käsikirja valmis kirjutamist Thea Kristali suurteos peale.
Ja siis viisime Minniga Donna Rika juurde. Kes on kes? Mu päevaraamat on jah kõikvõimalikke nimesid pealaeni täis, nii et tiba ikka seletan. Minni on minu väike pärijanna, parem käsi, südameke ja silmatera teatavasti. Donna on üks dingo-lookiga penidest, emaks saanud Bella õde. Rika Mölder on Rapla loomakliiniku veterinaar. Ja tema jättis oma sisemised sugutunnusorganid peagi järgnevast seeriast esimesena veti kätte. Järgmisena läheb esmaspäeval steriliseerimisele Lilli. Ja kahe kuu pärast Bella ja Elsa. Ning rahu ja vaikus ja viljakuse teatepulk inimliigi käes.
Reimo ütles, et kui viimased hektarid vihmaga võidu joostes rullis – põhiliselt timut, suurepärane hein – toob mu kiire kümme ära. Sanna rõõmustas teatega, et laupäeval saab kaks sõitu ühitada, mis teeb need meie mõlema jaoks soodsaks. Haua Mikuga per telefon lõõpimine – mis asi on 50 cm pikk? Puuhalg muidugi. Aga 20? Ee… khmkhm… 20 pole üldse sentimeetrite, vaid rummide number 😀
FBs võttis minuga ühendust Niper Naadi, kes küsis, kui sageli mul koduses kontoris printida on vaja. Sain korraga aru, et mul on seda kogu aeg vaja olnud – küll Margoti, küll Reeda juures, küll Nädalise toimetuses, küll notari sekretäri või PRIA-Kulla abiga – aina käin ja käin printimas. Niper Naadi osutus nooreks neiuks, kes helistas, kellega nõu pidasime ja kellelt väga soodsa must-valge printeri tellisingi. Kaks toidupoes käiku maksab.
Raharaharaha… Inimkonna globaalse Rännaku osa Tommi raamatus tekitas minus paradoksaalset turvatunnet vaatamata õudsele olukorrale, mida ta kirjeldab. Aina koguneva majanduskošmaari lagi on käes ja magnetlaine kujul lahendus lähedal.
Pärast lõunat tuligi esimene pool talvepuid. Reedel tuleb teine pool ja siis tuleb ka maksta. Sannale ülekanne. Steriliseerimine maksab oluliselt rohkem kui eeldasin… Mis siis ikka, töötame ja teenime. Kuni raha planeedil eksisteerib. Ilmselt väga varsti enam ei eksisteeri.
Järgnevad viis päeva eksisteerib opijärgne Donna minu magamistoas – teda ei saa panna ei ketti ega aedikusse. Et ta ei rahmeldaks ja haava ära ei määriks.
Üsna õhtul, kui kõik kõned-kirjad-tööd-loomad-sõidud-jne olid juhtmed üsna tuliseks keevitanud, leidsin peagi ilmuva raamatu käsikirjast Tommi-Villido ühis-lemmik-termini – monkey mind. See on see hirmunud poisike meis, kes segab mediteerimist-keskendumist-vaikimist-paigalpüsimist, et meeled avaneksid-teravduksid. Monkey mind niheleb-sügeleb-möliseb, ei suuda keskenduda ega hetkes olla, jahvatab ühtesid ja samu asju, sest tema elus ei toimugi midagi uut, ehkki ta aina planeerib ja heietab, sagib ja ähib ja sammugi edasi ei kulge, ainult samas inimeses arengule pürgiva pooluse – ja ka ümbritsevate kõrgemad tasandid – sulgeb see närviline ahv!
Õhtul verikäki peale Säästu majoneesi lurtsates avastasin, et Säästu-sarja-kaubad tehakse vist kõik ühest materjalist. Majonees nägi välja ja lõhnas täpselt samamoodi, nagu Säästu-pesuloputusvahend, mille endale Kehtna poes kaela ajasin ja avastasin, et see on kaks ühes – naftaliin ja loputus, koid tõrjutud ja süda rahul. Majonees lõhnab ja maitseb samamoodi. Ja säästuviinerid omakorda ei erine majoneesist ja pesuloputusvahendist.
Kuidas siis teistel läheb? Gerly hakkas Järva-Jaanis jutte kirjutama, palusin tal need mulle saata – toimetan ja riputan. Siia. Mis võiks sillutada teed raamatu avaldamisele. Ingal on Tartus uued üürilised… Hommikul end ilmutanud kutsikahuviline kadus taas, heinapress mürrab veel praegu, kell üksteist õhtulgi metsa taga – ja mina panen homme vikatiga piki kraaviääri, et hobuseid rullide saabumiseni korralikult toita – vikat on taljele väga hea.
Mis polegi nii tähtsusetu, sest stress – isegi kui ta on üsna positiivne – ja vähene magamine, mitmekihiline töökoormus ja seksi puudumine paneb hullu moodi sööma. Nii et – tere vikat, homme mürame sinuga tunnikese 😀
Ja homme on üldse kirev ja eriline päev. Nagu kõik mu päevad. Raplas-käik, Brigita-tulek, Ohtu mõisasse teatrisse… Elu on huvitav ja ilus ja üldse – aitäh!