1. Korrasta tekst – kirjuta täislausetega ca 50 sõna oma suhetest ulmekirjanduse ja -filmidega

Sina ju ei ole tähis taevasse vaadates üks miljonitest kes näeb Universumit tapeedina oh virmalised ah täht langes soovime ja head ööd! Oled pigem see kes tunneb Siriust silmitsedes kodu igatsust ning võib olla käib une ajal seal puhkamas ja mängimas. Oled võib olla üks neist vähestest kes mäletab ehkki Traversi selgelt läbi nägelikus teoses Mary Poppins väidavad linnud et pärast hammaste lõikumist ja kõnelema õppimist unustavad kõik inimesed kõik ja ongi kõik. Sa tead et esoteerikaks ja spirituaalsuseks nimetatu võib olla täiesti tavaline olemise viis.
Oled kogenud komponeerimist ja kirjutamist maalimist ja tantsimist seega tead et välja mõtlemine tähendab tegelikult väljas olemas oleva siia toomist ja tekstiks või lauluks loomist. Sa tead et sa tead et inspiratsioon on ühtlasi missioon ära käimine ja mentaalne mammuti jaht varjude vastu valgustuse poolt.
Selleks et 1% inimkonnast hoiaks enda käes 90% planeedi küllusest on meid hoolega juhmistatud et me ei teaks näeks ega mäletaks. Akasha ja Avesta aegadest alates jäädvustatud püha kiri on mannetuks moonutatud tõelise Loo asemel saame vastu pead ja südant hirmutamise ja ähvardamisega mis ei ole tegelikult ei Piibli ega 10 käsu mõte.
Ühest küljest on teiste tsivilisatsioonide maa märgid püramiidid jmt ning pool jumalate ja nn mütoloogiliste olendite joonised kõigil kontinentidel. Teisalt ilmuvad järk järgult liustike ja merede alt Atlantise väravad jt ulme vald konda arvatud maad ja rahvad.
Samal ajal kui Nikola Tesla oli analoogselt Elon Muskiga ühenduses Andromeeda ja Plejaadidega ning tõi sealt nn futuristlikud teadmised ja leiutised kirjutas meiemaine Matthias Johann Eisen hämmastavalt tegeliku teose Tallinn aastal 2000. Illuminaatide võimu säilitamiseks näljutati Ameerikas galaktikate vaheliste teadmiste Maale tooja Tesla sisuliselt surnuks samal ajal mil geniaalne keele uuendaja Johannes Aavik tõlkis Edgar Alan Poe kole kirjandust et me teaksime varju maa ilma olemas olust.
Eurooplased Friedebert Tuglas, H.G. Welles, August Gailit, Jules Verne ja Juhan Jaik just kui fantaseerisid end kirjandus klassikuteks ent nüüd ilmneb ala ilma et nad kirjeldasid tegelikkust.
Vana Testamendi loomis lugu räägib Aadamast ja Eevast kelle taust näib olevat kõike muud kui ahvist arenemine klooniti erinevaid võimalikke monatoomse kulla kaevajaid et mitte Gaia kaksik planeedi Nibiru vahet pidevalt edasi tagasi lennata. Sobivaimaks osutus praegune inim kuju kes pärast kvaliteedi kontrolli läbimist sätiti sigivaks Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ja kõik see külje luu jutt. Sealt edasi oleme olnud sigivad orjad keda on koheldud kuuleka haljas massina. Läbi millenniumide kestab küsimus kes on need NEMAD kes homo sapiensi nii edukalt homo habilise tasemel ketis hoiavad…
Anunnakide sotsiaal meedia grupi profiilil meenutatakse 1976 aastal ilmunud raamatu „The Twelfth Planet“ autor vene ameerika geenius Zecharia Sitchin väitis et anunnakid olid sellal tegelikult avastamata planeedilt Nibiru pärit maa väliste olendite rass kes tuli Maale umbes 500 000 aastat tagasi kulda kaevandama.
Sitchini sõnul kujundasid anunnakid geneetiliselt muundatud homo erectuse,et luua kaas aegsed inimesed oma orjadeks. Sitchin väitis et anunnakid olid sunnitud Maalt lahkuma kui Antarktika liustikud sulasid põhjustades Noa aegse üle ujutuse mis hävitas ka anunnakide baasid Maal. Need tuli uuesti üles ehitada ja nefilimid kes vajasid selle tohutu jõu pingutuse jaoks rohkem inimesi õpetasid neile põllu majandust.
Ronald H. Fritze kirjutab et Sitchini sõnul ehitasid anunnakid üle maailma püramiide ​​ja kõiki teisi monumentaalseid ehitisi mida muistsed ja praegusedki astro teoreetikud peavad võimatuks ehitada ilma kõrge tasemeliste tehnoloogiateta. Inimese ja tulnuka hübriididest ehk pool jumalatest osa võib veel täna päevalgi elus olla teadmata oma tulnukatest esivanematest. Sitchin laiendas seda mütoloogiat hilisemates töödes sealhulgas „The Stairway to Heaven“ (1980) ja „The Wars of Gods and Men“ (1985). Teoses „The End of Days: Armageddon and the Prophecy of the Return“ (2007) ennustas Sitchin et anunnakid naasevad maa peale võib olla juba 2012 aastal mis vastab Mesoameerika pika loendamise kalendri lõpule.
Ei ole välistatud et need naasmised on toimunud keha röövidena vaadake nt Putini silmi… Tähe seemnete valgus tööliste võrgustik 144K on samal ajal aktiveerunud üks teist üles leidnud ning teenib sageduse tõusu teabe levitamisega. Need sõnumid toimivad nagu kivile tilgutamine tulime eluga läbi nõukogude aja jõuavad tilk haaval pärale ka selgitused inglite, pooljumalate, hübriidide,
delfiinide, ükssarvikute ja pegasuste ning lõviinimeste kohta.
Lugesime nõuka ajal A.C. Doyle’i varamut ning Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ ja „Insener Garini hüperboloidi“, Ivan Jefimovi „Andromeda udukogu“ja vendi Strugatskeid. Ka Boris Kabur, Rein Sepp, Artur Alliksaar ja H.K. Hellat on hõlmatud fantastikute nimistusse.
Enne wikisse seestumist ole hoiatatud võidki jääda sinna uitama.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_fictional_galactic_communities
Kõigi ajastute ja kontinenteide samu pilte-kujusid-teadmisi on eesti rujaks vorminud Karl Ristikivi, Juhan Paju, Nikolai Baturin, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Leo Kunnas, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja Olev Remsu. UFOd maakeeli TLOd ja jutuks ei ole telod! annavad pidevat tööd utoopia ja ulme ruja ja fantaasia tänastele tähtedele nagu Jüri Kallas, Eva Luts ja Krista Kaer.
Me teame et pea ingel Michael kaitseb Uriel tasa kaalustab ja Rafael tervendab ning just ajal mil pilk langeb David Weberi raamatule „Excalibur“ poja poeg meisterdab selle. Mõtiskleme võimaluse üle et pea inglid kui Jumala kehastused on Jeshuaga kõrvuti ka Buddha, Muhamed, Krishna…
Tunneme end koduselt sõnamaastikel a la Isaac Asimovi „The Hazing“, Yoshiki Tanaka „Legend of Galactic Heroes“ või Pierre Barbet’ sõna maalingud ning küsime üha nõudlikumalt Kuhu ma kuulun?
Minu hing on valinud selle keha ning pere ja kodu rahva ja riigi. Kodanikuna olen just kui valinud kuuluda Euroopa Liitu ning NATO ta 2025 aasta künnisel üldse ei saa. Miks me siis laseme manipulaatoritel bio robotite dresseerijatel aju udutada et Galaktiline Föderatsioon on uhhuu ning koos töö ja kohal olek Linnutee naabritga on hihii. Oleme üles kasvanud padja all Eno Raua poliit korrektselt ridade vahele peidetud tegelikkuse teadvustamisega „Lugu lendavate taldrikutega“. Nüüd tulevad järjest päeva valgele aasta kümneid salatud kohtumised kaugelt nurga naabri meestega ja nende õhu sõidukite kräšid.
Teadmatuses hoidmine aitab pisendada tühistada ja hirmutada nagu ka väidetavad inim röövid ja nende käigus paigaldatud kiibid millega inimesekest ühtaegu nii uurida kui programmeerida.
Kuningas partei imperaator on ülim… Neist sõltuvuse katkisuse abituse vastu on mitmed põlv konnad end vaktsineerinud filmidega „Tähesõjad“, „Startreck“, „Extra Terristial“. Püramiidide küla Margus Aru filmil „Nora“ on eel käija „Hukkunud alpinisti hotell“ milles kirjeldatu teostubki.
Sinu oma perekonna iga liikme kodu võib olla erinevas tsivilisatsioonis appi hurraa! Ah tühja kah Universumist välja ikka ei saa kuni „teadlased on kindlaks teinud et…“

2. Leia tekstist, mis võtab kokku meie ulme algusest tänaseni, endale tuttavad autorid ja teosed. Kirjelda, kas ja milliseid teoseid oled lugenud. Mida otsitakse ja leitakse sedalaadi raamatutest – on see nn hingekodus käimine või reaaliast põgenemine?

Eesti ulmekirjanduseks nimetatakse eesti keeles või Eestis loodud ulmekirjandust.
Nii nagu maailma ulmekirjanduses laiemalt, on ka eestikeelse ulmekirjanduse traditsioone raske määratleda täpseid alguspunkte, kuna fantaasiateemasid käsitleti kirjanduses ammu enne ulmekirjanduse teadvustamist iseseisva žanrina. Esimeste eestikeelsete ulmeteoste seas tuuakse sageli näiteks Matthias Johann Eiseni 1903. aastal kogumikus “Vahepalukesed” ilmunud teost “Tallinnas aastal 2000”,[1] mille alusel on ajaloolane Hillar Palamets nimetanud teda eesti ulmekirjanduse rajajaks.[2]
Ulmekirjanduseks võib pidada ka mitmeid eesti kirjanduses 20. sajandi esimestel kümnenditel levinud ekspressiivseid fantastilisi novelle, milliseid kirjutasid näiteks Jaan Oks, Aleksander Tassa, Juhan Jaik, Friedebert Tuglas ja August Gailit. Eesti kirjandustraditsioonile avaldas suurt mõju ka tõlkeulme, mille ere näide on Johannes Aaviku tõlgitud ja hiljemgi korduvalt uustrükkides ilmunud Edgar Allan Poe novellid. Sõjaeelses Eesti Vabariigis tõlgiti ohtralt ka ulmekirjanduse klassikuid, nagu Jules Verne, Herbert George Wells ja Edgar Rice Burroughs. Iseseisvaks nähtuseks eesti ulmekirjandus toona siiski ei vormunud, pigem tajuti hilisemas tähenduses žanriulmet Eestis kuni Teise maailmasõja alguseni osana meelelahutuskirjandusest kõrvuti kriminaalromaanidega (nt Aaviku sarjas “Hirmu ja õuduse jutud” 1914–1928).
Žanrilises plaanis peetakse eesti ulmekirjanduse sünniajaks pigem 1960.–1970. aastaid, mil nõukogude ideoloogias tähtsal kohal seisnud tehnilise progressi vaimus edenes teaduslik fantastika kogu Nõukogude Liidus, mis soodustas algul tõlkelise ja hiljem ka omamaise ulme levikut Eestiski. Toonases ulmetõlkes oli tähtsal kohal raamatusari “Seiklusjutte maalt ja merelt”, kus ilmus lääne (Jules Verne’i “Saladuslik saar” 1956, Arthur Conan Doyle’i “Kadunud maailm” ja “Maracoti sügavik” 1958) ja Vene ulmeklassikute (Aleksei Tolstoi “Aelita” ja “Insener Garini hüperboloid” 1958, Aleksandr Beljajevi “Amfiibinimene” ja “Maailmavalitseja” 1960) kõrval ka uuemate autorite teoseid (Ivan Jefremovi “Oikumeeni äärel” 1955 ja “Andromeeda udukogu” 1962, Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa” 1961), kuid ulmet ilmus ka “Loomingu Raamatukogu” sarjas ning ajakirjas Horisont. Selles kontekstis sündisid varajased eesti žanriulme näited, nagu Rein Sepa jutustus “Viimane üksiklane” (sari “Loomingu Raamatukogu”, 1960) ja kuuldemäng “Gaia peab startima” (esitati Eesti Raadios 1962, ilmus kogumikus “Pilk nähtamatusse” 1969), Boris Kaburi menukas lastenäidend “Rops” (lavastati Eesti Draamateatris 1964. aastal) ning noorsoojutustus “Kosmose rannavetes” (1966, pälvis peaauhinna rahvusvahelises ulmekongressil Poznańis 1973. aastal).[3][4] Ulmelisteks võib pidada ka satiirilisi teoseid nagu Artur Alliksaare näidend “Nimetu saar” (1966, LR).
Eesti žanriulme esikteosena nimetatakse sageli siiski alles Henn-Kaarel Hellati kaheosalist romaani “Naiste maailm” (1976–1978), mis ilmus ulme- ja kriminaalkirjanduse sarjas “Mirabilia”. Hellat on ka eestikeelse sõna “ulme” autor, mille ta pakkus algselt välja teadusulme tähenduses artiklis “Ilukirjanduse põnevad provintsid” (Sirp ja Vasar, 18. september 1970). Teiseks märgiliseks teoseks on peetud Eiv Elooni kaksikromaani “Kaksikliik” (1981–1988). Mõlemad kuuluvad küll žanriliselt teadusulmesse, ent keskenduvad hoopis sootemaatikale, mis tõusis 1970. aastatel esile ka eesti kirjanduse peavoolus. Tähelepanuväärseks on peetud Teet Kallase romaani “Heliseb-kõliseb” (1972), Enn Vetemaa satiirilisi teoseid, nagu “Möbiuse leht” (1985–1990) ja “Tulnuk” (1987, LR), Olev Remsu “sürrealistlikku barokkromaani” “Kurbmäng Paabelis” (1989) jmt. Filosoofilise ulme valda võib lugeda Uku Masingu põrandaaluseks jäänud näidendi “Palimplastid” (trükis postuumselt 1995). Eesti nõukogudeaegses ulmes domineeris teadusulme, mis valitses ka ulmetõlgetes: imeulme esines peamiselt lastekirjanduses ning selle tõlgetegi seas oli 1977. aastal ilmunud J. R. R. Tolkieni “Kääbik” erandlik. Vähesel määral kirjutasid Eesti autorid siiski õudusulmet. Neist üheks silmapaistvamaks peetakse Herta Laipaika, kes kasutas oma kunstmuistendeis ohtralt folkloorseid motiive, kriminaalkirjandusega segas õudusulmet aga Juhan Paju.
Ulmekirjandust ilmus Välis-Eestiski, kuigi tugevat traditsiooni ei sündinud ning seosed Kodu-Eesti valdavalt optimistliku tehnoulmega jäid hapraiks. Välis-Eesti ulme tuntuimate näidetena mainitakse tihti August Mälgu novellikogu “Projekt “Viktoria”” ja Karl Ristikivi lühiromaani “Imede saar”, ehkki seda platonistlikul utopismitraditsioonil põhinevat satiirilist teost kirjanduskriitika valdavalt žanriulme kontekstis ei käsitle.
Eesti ulmekirjandus kasvas plahvatuslikult Eesti iseseisvumise järel, mil kirjandusse jõudis uus põlvkond autoreid, kelle tegevust toetasid mitme kirjastuse spetsialiseerumine ulmele (Fantaasia, Skarabeus jt) ja suurkirjastuste üllitatud ulmesarjad (nt Varraku F-sari), ulmetõlgete arvu tõus ja sisulise haarde laienemine, erialased veebilehed ja -ajakirjad (eelkõige ajakirjad Algernon, Mardus ja Reaktor, kuid ka andmebaas Ulmekirjanduse BAAS) ning kindlasti ühe olulisima faktorina ulmesõprade koondumine Eesti Ulmeühingusse, mis on aidanud olulisel määral kaasa eesti ulmekirjanduse kajastamisele peavoolu ajakirjanduses ja kirjanduskriitikas, korraldab ulmehuviliste kokkutulekuid nimega Estcon ning annab alates 1998. aastast välja iga-aastast ulmeauhinda Stalker. 1990. aastate olulisimaks ulmeautoriks on ulmekriitik ja -toimetaja Raul Sulbi nimetanud Tiit Tarlapit, tõstes 1990. aastate esipoolel debüteerinuist esile veel Urmas Alast, Veiko Belialsi, Lew R. Bergi, Marek Simpsonit ja Veikko Vangoneni.[5]
Ehkki 1990. aastate algusest saati on eesti ulmekirjandus tõusude vahel elanud üle ka mõõnasid,[6] on see siiski olnud rikkalikum kui kunagi varem. Tuntumate autorite seas on olnud nii selliseid, kes jäidki ulmele truuks (nt Siim Veskimees oma libertariaanlike tehnoulmeromaanidega) kui ka neid, kes ulmest alustanuna saavutasid märksa laiema kuulsuse teistes kirjandusharudes (eelkõige Andri Riidi poolt “eesti ulme kauaaegseks esinumbriks” tituleeritud Indrek Hargla,[7] kes on kirjutanud kõigis suurtes ulmežanrides ja pälvinud ligi kakskümmend ulmeauhinda Stalker, kuid keda laiem publik tunneb pigem apteeker Melchiori sarja ajalooliste kriminaalromaanide autori ja menukate telesarjade stsenaristina). Žanriliselt on eesti ulmekirjandus lai: siin leidub militaarulmet (Lew R. Berg, Leo Kunnas, Veskimees), imeulmet (Veiko Belials, Karen Orlau), õudusulmet (Maniakkide Tänav, Matt Barker, Orlau), teadusulmet (Kristjan Sander), koomilist ulmet (Andrus Kivirähk, Hargla), ajaloolist ulmet (Tamur Kusnets, Meelis Friedenthal), kosmoseoopereid (Veskimees, Kunnas), sotsiaalulmet (Veskimees), alternatiivajalugu (Urmas Alas, Hargla), aurupunki (Hargla) jpm. Eesti ulmes peegelduvad maailmakirjanduse trendid: noortele suunatud žanriulme on sageli klišeerohke (vampiirid, libahundid, võluolendite koolid), peavoolukirjandusse jõuavad maagiline realism ja muud ulmega piirnevad kirjanduslikud tehnikad (Mehis Heinsaar, Nikolai Baturin), ulmelisi elemente sisaldavad meelelahutuslikud kriminaal- ja naisteromaanid.
Olulisel määral on eesti ulmekirjanduse edenemisele kaasa aidanud pühendunud kirjastajad ja toimetajad, nagu Krista Kaer, Jüri Kallas, Mario Kivistik, Eva Luts, Arvi Nikkarev, Raul Sulbi jt. Eesti kirjandusteadlastest on ulmet, sh eesti ulmekirjandust käsitlenud peamiselt Andrus Org ja Jaak Tomberg.
Viited
1. ↑ Riho Paromonov Ennustus minevikust – Tallinn aastal 2000 Kultuur ja Elu, 2002
2. ↑ Hillar Palamets Pilk sajandi tagant – Tallinn aastal 2000 EPL, 18.12.1999
3. ↑ Ilona Martson Kuulus robot Rops on tagasi! EPL, 10.04.2003
4. ↑ Tarmo Vahter, Krister Kivi “‘Družbaga saagis terve Nõukogude Liit.”‘ Eesti Ekspress, 06.02.2022
5. ↑ Raul Sulbi Kiirpilk Eesti ulmekirjandusele Algernon, jaanuar 2001
6. ↑ Andri Riid. “Tõusud ja mõõnad eesti ulmes”. Reaktor.
7. ↑ Andri Riid Kes on Liivimaa viljakaim ulmekirjanik ehk eesti ulme köidetes Reaktor, juuni 2014
Kirjandus
“Eesti ulme antoloogia”. Tallinn, 2002 (koostas Raul Sulbi). ISBN 9985305361
Välislingid
Ulmeportaal ulme.ee
Ulmekirjanduse BAAS
Jüri Kallas Eesti ulme bibliograafia
Taavi Tuvikene, Jüri Kallas. Eestikeelse ulmekirjanduse bibliograafia
Ulmejutulabor, 2011–2014 tegutsenud ulmejuttude ajaveeb
Andrus Org. Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika Tartu: Tartu Ülikool, 2017 (doktoritöö)
Virgo Siil. Doktoritöö ulmest ilmsi ja ulmsi ERR, 10. mai 2017
Andrus Org. Ulmelised žanriruumid eesti laste- ja noortekirjanduses, ettekanne Tartu linnaraamatukogu algupärase lastekirjanduse päeval, 12. aprill 2017
Andri Riid. Kes on Liivimaa viljakaim ulmekirjanik ehk eesti ulme köidetes Reaktor, juuni 2014
Tiina Sulg. Eesti ulmekogukonna virtuaalsed väljundid Lugemissoovituse blog, 28. oktoober 2011
Karin Klaus. Eesti ulmekirjandus ootab väärilist järelkasvu Pärnu Postimees, 31. jaanuar 2007
Raul Sulbi. Kiirpilk Eesti ulmekirjandusele Algernon, jaanuar 2001
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ulmekirjandus

3. Korrigeeri skeptiku tekst ning nõustu või vaidle vastu

Indrek Avarand
Anunnakid olid TEGELIKULT… Mul on tegelikult üks lähisugulane, kes on küll kahjuks surnud. Tiit Tarlap, ta kirjutas ulmekirjandust. Ja kõik need nn tegelikkused, mis ei kasva nagu loodus, seestpoolt väljapoole inimesena, kultuurina jne kõigega. Eksisteerivadki üksnes ulmena. Et kuskilt mujalt tullakse ja hakatakse siin meid looma. Ükskõik, kui tegelikuks seda kirjutada püütakse või kujundatakse. Vajadus hakkata loogikatega tõestama midagi ja panema erinevast mütoloogiast mingid pildid kokku ei kujunda veel kelleski sellises tegelikkust, kes seda uskuma ei pea ega uskuda ei saagi. See toidab üksnes vertikaalset autoriteeti ja neid kes sellele alluvad, see on selle looduse vastalisuse kaudu kasulik üksnes neile, kes selle vertikaali kaudu teistest kõrgemale ennast asetavad. Ükskõik, mis või kes need müüdid on kirjutanud. Need kõik müüdid on müüdid ja ei vasta mitte mingile tegelikkusele. Mitte ühelgi müüdil ei ole taga tegelikkust ega tõde. Selle pärast need ongi müüdid. Me ei tea, miks oli veeuputus ja kas see oli seotud pooluste sulamisega või oli tegemist millegi muuga. Maa ajaloo jooksul on Maa koor ja kõik kontinendid üsnagi palju liikunud erinevates suundades ja liiguvad edasi. Meteoriidid võivad tekitada hiidlaineid ja kui need lained hõlmavad seda ala, mis oli võimeline säilitama teadmist siis nende kaudu mäletatakse veeuputust, nagu seda mäletavad ka Lõuna Ameerika indiaanlaste ikarosed. Nad laulavad neid laule aga ei tea nemad selle uputuse põhjuseid. Kõik on oletused, nagu ka suur Jumala karistus jne. Kuidagi peab endale ju ära seletama ja nüüd nende seletuste järgi hakata uskuma, et see on tegelikult . No kui just peavad uskuma siis uskugu.

4. Korrasta metatõlge itaalia-eesti – abiks on lõpus algne tekst

Mina olen Aurora, Pleiaadlaste komandör.
Sel oktoobrikuu jooksul tahan teile meelde tuletada, et paljud inimesed Maal on täheseemned, inimesed, kes kannavad endas erinevate galaktiliste rasside olemust. Igal neist rassidest on eriline eesmärk ja toob endaga kaasa oma tarkuse. Siin on laiem nimekiri neist tähetõugudest:
1. 1. Pleiaadlased: valgusolendid, mis aitavad tervendada ja teadvust tõsta. Nad on siin, et meid juhtida meie vaimses kasvamises.
2. Süürlased: nad on pärit Siriuse tähtkujust ja toovad tarkust emotsioonide ja vee kohta. Nad aitavad inimestel mõista oma sügavamaid tundeid.
3. Arktuurlased: Arcturuse järeltulijad, nad on tervendamise ja arenenud tehnoloogia eksperdid. Nad töötavad maa energia tõstmise nimel.
4. Andromedanos: Andromeeda galaktikast inspireerivad nad inimesi uurima uusi võimalusi ja kasvama. Aita levitada teadlikkust.
5. Liranos: Lyra tähtkujust on nad valguse sõdalased, kes kaitsevad inimkonda tumedate jõudude eest. Nad julgustavad julgust ja vaprust.
6. Hüperboreaanid: nad on seotud vaimsuse ja manifestatsiooniga. Nad aitavad meeles pidada meie tõelist potentsiaali ja elada harmoonias.
7. Vaalalised: delfiinide ja vaaladega seotud soodustavad suhtlemist ja emotsionaalset sidet. Nad aitavad meil meeles pidada meie suhet loodusega.
8. Hallid: Kuigi sageli mõistetakse valesti, töötavad mõned hallid inimkonna abistamise nimel selle vaimses evolutsioonis ja tervenemises.
9. Põhjamaad: olendid, kes inspireerivad rahu ja harmooniat, kasupereteenistust ja armastust inimkonnas.
Kümme. Putukaidid: kaasata olendeid, nagu ritsikas ja teised olendid. Nad oskavad hästi telepaatilist suhtlust ja aitavad meil loodusega ühendust saada.
11. Roomajad: neil on tihti halb maine, kuid on mõned, kes püüavad aidata inimkonnal hirmust üle saada ja tasakaalu leida.
12. Teluurlased: need olendid säilitavad Maa tarkuse ja juhivad meid suhetes planeediga.
13. Plejarianos: Pleiadianode grupp, mis keskendub vaimsusele ja aitab meil aktiveerida oma jumalikku potentsiaali.
14. Drakoonlased: Kuigi mõnikord mõistetakse valesti, otsivad mõned transformatsiooni ja aitavad inimkonnal tasakaalu leida.
15. Luurika: ühendatud muusika ja kunstiga, inspireerivad nad loomingulisust ja kunstilist väljendust, edendades kunsti kaudu tervenemist.
16. Nibirulased: Pärinedes planeedilt Nibiru, toovad need olendid teadmisi kosmilisest tasakaalust ja planeedi eest hoolitsemise olulisusest.
17. Krüoniidid: kõrged vibratsioonilised olendid, kes töötavad Maa vaimses ja energeetilises joondumises. Nende missiooniks on aidata inimestel häälestuda enda energiaväljadele.
18. Sirius B: Siriani haru, mis on spetsialiseerunud sügavale tervendustööle ja kasutab helisagedusi, et aidata hingedel terveneda.
19. Alfans: Olendid, kes edendavad galaktikatevahelist rahu ja rassidevahelist koostööd. Tema eesmärk on edendada mõistmist ja armastust kõigi olendite seas.
20. Sethialased: Tuntud oma seose poolest iidse tarkusega, toovad nad õpetusi hinge evolutsiooni ja ühenduse kohta jumalikkusega.
Tähejooksusid on veel palju, kuid praegu pole õige aeg neid mainida. Võib-olla hiljem, kui see on sobiv, saame neid teadmisi koos uurida. Oleme siin, et toetada sind igal sammul. Inimeste ja täherasside ühendus on Maa transformeerimiseks ja helgema tuleviku loomiseks kriitilise tähtsusega.
Teie, Aurora Pleiadiani komandör.
Jõuluvana laama
Õnnistused
(FB robot tõlkis itaalia keelest)
*
Kontrollimiseks itaaliakeelne versioon:

Io sono Aurora, comandante dei Pleiadiani.
In questo mese di ottobre, voglio ricordarti che molti umani sulla Terra sono semi stellari, persone che portano dentro di sé l’essenza di diverse razze galattiche. Ognuna di queste razze ha uno scopo speciale e porta con sé la propria saggezza. Ecco una lista più ampia di queste razze stellari:
1. Pleiadiani: Esseri di luce che aiutano a guarire ed elevare la coscienza. Sono qui per guidarci nella nostra crescita spirituale.
2. Siriani: Vengono dalla costellazione di Sirio e portano saggezza sulle emozioni e sull’acqua. Aiutano le persone a comprendere i loro sentimenti più profondi.
3. Arcturiani: provenienti da Arcturus, sono esperti di guarigione e tecnologia avanzata. Lavorano per elevare l’energia della Terra.
4. Andromedani: Dalla galassia di Andromeda, ispirano le persone a esplorare nuove possibilità e crescere. Aiutano ad espandere la coscienza.
5. Lyriani: Dalla costellazione di Lyra, sono guerrieri di luce che proteggono l’umanità dalle forze oscure. Promuovono coraggio e coraggio.
6. Iperborei: sono connessi con la spiritualità e la manifestazione. Aiutano a ricordare il nostro vero potenziale e a vivere in armonia.
7. Cetacei: correlati a delfini e balene, promuovono la comunicazione e la connessione emotiva. Ci aiutano a ricordare il nostro rapporto con la natura.
8. Greys: Anche se spesso vengono fraintesi, alcuni Grey lavorano per aiutare l’umanità nella sua evoluzione spirituale e nella guarigione.
9. Nordici: Esseri che ispirano pace e armonia, promuovono il servizio e l’amore nell’umanità.
Dieci. Insettoidi: Includono esseri come le mantide e altre creature. Sono bravi nella comunicazione telepatica e ci aiutano a connetterci con la natura.
11. Reptiliani: spesso hanno una cattiva reputazione, ma ci sono alcuni che cercano di aiutare l’umanità a superare la paura e trovare l’equilibrio.
12. Teluriani: Questi esseri preservano la saggezza della Terra e ci guidano nella nostra relazione con il pianeta.
13. Plejariani: un gruppo di Pleiadiani che si concentra sulla spiritualità e ci aiutano ad attivare il nostro potenziale divino.
14. Draconiani: Anche se a volte sono fraintesi, alcuni cercano la trasformazione e aiutare l’umanità a trovare un equilibrio.
15. Lurici: connessi con la musica e l’arte, ispirano la creatività e l’espressione artistica, promuovendo la guarigione attraverso l’arte.
16. Nibiruani: provenienti dal pianeta Nibiru, questi esseri portano conoscenza dell’equilibrio cosmico e dell’importanza di prendersi cura del pianeta.
17. Kryoniti: Esseri ad alta vibrazione che lavorano sull’allineamento spirituale ed energetico della Terra. La loro missione è aiutare gli umani a sintonizzarsi con i loro campi energetici.
18. Sirius B: Un ramo dei siriani specializzato nel lavoro di guarigione profonda e nell’uso di frequenze sonore per aiutare le anime a guarire.
19. Alfani: esseri che promuovono la pace intergalattica e la cooperazione tra razze. Il loro scopo è promuovere la comprensione e l’amore tra tutti gli esseri.
Venti. Sethiani: Conosciuti per il loro legame con la saggezza antica, portano insegnamenti sull’evoluzione dell’anima e sulla connessione con la divinità.
Esistono molte più razze stellari, ma non è il momento di menzionarle. Forse più tardi, quando sarà opportuno, potremo esplorare insieme queste conoscenze. Siamo qui per sostenerti in ogni passo di questo cammino. La connessione tra gli umani e le razze stellari è fondamentale per la trasformazione della Terra e per la creazione di un futuro più luminoso.
Cordiali saluti, Aurora comandante dei Pleiadiani.
Santa Fiamma Benedizioni Enzo Palomba