Annaks taevas, et tunned hetkel, kui jagad aegruumi helge VALGUSEGA: olen õnnelik. Olenemata sellest, kas vaatad Valget Laeva kaldalt, oled pardal näo või seljaga sõidu suunas – oled roolis või närid rotina laevasse auku – oled osaduses ning tõstetud. Ka siis, kui 10. detsembril meie koolis kõnelnud Peapiiskopi kirkalt inimlikust ja soojalt elulisest sõnumist alles 50 aasta pärast aru saad. Täname kogu hingest!

ÖÖPÖÖRE EHK EKSAM ELAVALE
Me, see tähendab suurem osa meist, olime vaimult väsinud. Kōigest, mis nagu naabri muruniitja või aovalgel vaibakloppija, oma monotoonses taustamüras närve närib.
Me, see tähendab enamus meist, ei olnud seda märganud, et me ei tundnud lõhna. Taju oli, aga tajuda polnud midagi. Ümberringi näis toimuvat mingi ilmastikunähtus. Selles oli nii juba tuttavat keemiavirmaliste kaskaadi, mis soojadel suveöödel valgusreostusega käsikäes inimesi oli uinutanud. Oli ka lihtsalt tossu. Sellist jaaniöö loojangujahedust vooludena uttu valav hapnikuta põlemine.
Näete!? Kas te näete?! Rõkkas kogu sisemus rõõmutus hämmingus. Need lendasid kopteri altituudil ja kiirusega. Tumehallid ja ümarad metallkonservi kujulised terase karva masinad. Kõhu all keskel paraja läbimõõduga düüs, millest helelillakashalli paksu auru survejõuga maapinna suunas paisati. Ruttu sisse! Kuulete?! Kiiresti sisse kõik! Karjusin ma soovist päästa ümberringi redutavaid aktiivlogelejaid. Tead küll neid nutimatkajaid, kes rabaraja parklas, looduse foonil lillelapsi mängivad. Enamus naeris või hingas pea kuklas ammulisui seda lendavat ilmaimet.
Seda tossu oli palju ja seda tuli aina juurde. Helehallis suitsupves infantset inimmassi ei häirinud ükski mõte, mida eeldanuks tekkivat. Pange kurat uksed ja aknad kinni! Nägin metsikut hirmu. Inimestest suuremat.
Siis ilmusid ei tea kust tohutusuured aparaate meenutavad seadeldised. Robot selle kohta öelda, oleks tagasihoidlik ja vististi valegi. See oli mitmete funktsioonidega varustatud täiusliku tehnilise saavutuse lipulaevana toimetav masin. Kõikenägev ja läbi nägev. Halastamatult täpne ja kompromissitu. Kõik kes ei uskunud ettekuulutust, olid ikka veel tossupilves ega saanud mitte midagi aru. Näis, et kogu emmerrennaa mida doosideviisi oli vabatahtlikult alludes manustatud, võtsid kogu kontrolli kehade üle, mida mõistus enam ei juhtinud. Need valgete haaratskämmalde ja igas suunas pööratavate peadega riistapuud ei säästnud kedagi ega midagi.
Oli hõre tunne. Näha sinakat kiirt mööda ümbrust kompamas. Millegi otsa puutudes, olgu see inimene või midagi inimese loodut, põrnustas lõukav kiirejuga selle hetkega põlevaks käkraks. Hävitanine oma apokalüptilises pöördumatuses.
Väike hirmust kaame kamp inimesi, kes jõudsid pisikese kollase puumaja uksest sisse lipsata, piilusid hirmukalkvel silmadega seda sabatit, mus väljas toimus.
Taevas lendasid autobussi mõõtu tsisternid millest kohimal maapinnale mingisugust gaasi puhuti. See hõljus suitsuna maapinnal nagu uduloomes rannamaastik.
Me, viimased seal majakeses, enne kui tuli uus pilt, ei võinud mida teha. Liikumine reetnuks me peidiku sellele tohutusuurele tapamasinale. Näis, et nad mitte ainult ei “näe” kõike, mis pole sinine, vaid ka kuulevad, sest viis, kuidas nad otsisid oma ohvreid, oli pedantselt püüdlik. Kõik kärssas ja tõmbus känkraks. Mäletan, mind pani silmapilguks imestana, et aparaadi valged kehaosad ei tahmunud ega määrfunud nagu ülejäänud ümbrus. Puhtus, mis pani hämmelduma, et kuidas ta ise puhtaks jääb…
Ronisin läbi vaheruumi laeukse pööningule, et parem ülevaade saada.
Taevas lendas neid tossavaid kapsleid oma kümmekond, rohkem ei olnud aega lugeda. Maapinnal kerkisid taeva poole rammusad süsimustad sambad, nagu põlevatest puurtornidest. Maa põles ja taevast, lendavatest konservidest, laskus mühinal mürgist gaasi.
Ellu jäid need, kes hoiatusest hoolisid. Kes uskusid ja kuulasid.
Hakka harjutama vabadust. Vabane esmalt mõttest, et seni usutud tõed olid tegelikkus. Harjuta end vabaks oma kaela, käe- ja jalaraudadest ehk rahaillusioonist, mugavusmasinatest ning raiskamisest. Päeval, mis tuleb peale ööpööret, ei ela enam ühtegi inimest. Naljatatakse, et viimane kustutab tule… see ongi asja iva. Masinad, ei lülita ennast ise välja, vaid jätkavad eneseprogrammeerimist igas olukorras. Täna võib iga sitakott vajutada tuumanupule, sest ilmaruumis kohtuvate rakettide dialoogis otsustab tehnika ise, mis juhtub.
Seega – suhelgu kõik AI-ga ning loogu masinale arusaam, et häving, sellega hirmutamine ja muu, on haigus. Bakter, mille osas ootame abi tehismõistuselt. Pankuril on su probleemidest pohhui. Valitsus vilistab su virelemisele ja nii edasi, sest nad on dresseeritud seda tegema. Võimu ei vōeta valides uut poliitikat või uues kuues eluaegseid politrukke. See kõik on jätkupettuse primitiivne olemus. Tänaseni uhkelt toimiv ja massidele usutav ainualternatiiv.
Pole prohveteid ega prohvetlust ning prohveteerimist. On ainult hingedele avatud kanalid, et vaadelda vaadeldavat vastu punnimata. Näen ja jagan seda, mida ei saa välja mõelda. Teadmine on nagu muusika, mitte kellegi oma.
Alandlikult ja aukartusega tänades
Tevhorp Sennah