21. detsembri kui igaaastase toomapäeva puhuks koos õpilastega meie Toomastest teemateksti punuma asudes tundus esimesel hetkel: vanamoodne nimi, õieti polegi teisi. No andke andeks, tegelikult on nii- ja naapidi Toomaid-Tomme-Thomaseid-Tommysid pehmelt öeldes päris mitu.
Kirjanduse õpitoas meenus esimesena comme-il-faut August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, kelle tõttu nimetatakse sooneutraalselt nipernaadideks kõiki, kes kevadel linnast lahkuvad ja sügisel enamvähem vabatahtlikult sunniviisil tagasi tsivilisatsiooni naasevad. Sangaste krahv von Bergi ristipoeg Gailit oli ilmselgelt iseenese prototüüp ning samas nukralt õpetlik hoiatus: ainuüksi vabatahtlik nipernaadindus on õnnestav – olude sunnil võõrsile emigreerumine teeb õnnetuks ning see väljendub kirjaniku puhul depressiivseks muutumises a la Koidula.
Toomas Hendrik Ilves kui ulgueestlaste poeg on läinud rahvuskehandi elulukku väliseestlusest justkui isamaale meie teenistusse tulnuna, ent tema legendaarne kikilips ei ole suutnud varjata pahatihti suus ringlevat nätsu ning vastupidiselt Eesti Vabariigi tänasele Presidendile Alar Karisele oli ta enamasti arrogantselt seljaga nii rahva kui poliitikute ja usujuhtide poole. Usk(u)matu Toomas…
„Samavõrd kui hr Karis on alati kohal, tavatses Ilves pirtsutada,“ nentis EELK Peapiiskop Urmas Viilma andes Kehtna KHK inimestele tänavusel advendiajal aulatunni, mille käigus tutvustas iseennast sooja ja siira suurmehena.
Toomas Uibo on kunagisest lapsfenomenist ammuilma suureks meheks kasvanud ning tutvustas end telesaates „Maskis laulja“ ka praeguse tämbri veetleva valdajana. Toomas ja Tarmo Urb, kes ühinesid aastate eest põlisameeriklastega, käivad Maarjamaal korraldamas indiaanilaagreid ja nende kontsertide kogejaid Algallikaga ühendamas – kes siis „Imelist aasa“, mis sõnade autor Jaan Krossil oli küll „laas“, ei teaks või rahvalauluks ei peaks.
Toomas Lunge aastakümneid lauldud ja meid suureks saatnud lugusid maa täitmisest lastega, kurbade naerule vastu hakkamisest ning sellest, mis meie sees on kaunist veel, teame une pealt peast.
Ennast ennatlikult Eurovision 2025 võitjaks krooninud Tommy Cash troonib oma kohvilaulukest lauldes aastavahetusel veel elutus-ilutus videolaadses tootes piimaga. Mingu tal sama hästi kui kordumatul Peeter Toomal, kelle talletatud „Viimse reliikvia“ filmilaulude valimik ja „Väiksed kastid linnaservas“ on väärisvaramu.
Toomas Lepp suubus ERR juhina rahvaluulesse kirgliku hispaaniaverd isiksusena, kes võis vastuhakkajatele rüperaaliga äsada. Kirjanik Toomas Vint omakorda on esimese elu- ja loomeperioodi alkoküllase saturnaali järel tõestanud, et pärast valikut ellu ärgata ja päriselt tunnetama ning vahendama asuda saab kaine alkohoolikuna paljudele saatusekaaslastele teene teha. Tema järgijatena on nii mõnigi kultuuritegelane asunud jälgima kaine kuu ja purjus päikese sisemist ilu ja valu.
Heljo Mänd oma teosega „Toomas linnupoeg“ on kujunenud ristiemaks kõigile õrnapoolsetele poisudele, keda aastakümneid linnupoegadeks tituleeritakse.
Kui Toomas Alatalu oli alles „linnupoeg“, õppis ta – nagu ka mainekaks moekunstnikuks tõusnud Toomas Volkmann – Pärnu 4. Keskkoolis, millest sai hiljem Pärnu Ülejõe Gümnaasium ning tollest jäi tänaseks järele ülejõe põhikool.
Toomas Lõhmuste andis linnupojana etenduse „Olen kolmeteistkümneaastane“ koos Andrus Vaariku ja Guido Kanguriga – neist kedagi ei ole vaja väga pikalt tutvustada, näitlejad ju.
Küll aga tasub teada ja meenutada, kes on Toomas Tool ja Toomas Annus: Eesti riigi rikaste edetabelis pikalt ja pidevalt esikohal troonivad suurettevõtjad – teadkem, keda kadestada, et õiged eestlased olla.
Toomas Vilosius ja Toomas Savi on mõlemad olnud arvestatavad arstid, kes on lisanud oma põhiportfellile ettevõtluse – Vilosius koos Suklesega, Savi Siim Kallase ja Neinar Seliga (raskejõustiklasest spordiideoloog ja eestimaise ettevõtluse raskekahurväelane).
Toomas ja Tõnu Tõniste on purjesportlastest kaksiklegendid ning Vilja (Laanaru, Savisaar) ja Taimo Toomast on samuti õnneliku paarina toomapäevanimelised, kes teavad, et veel ühe talvise pööripäeva kogemine ei ole iseenesestmõistetav.
Kui toomapäeva olulisim tava on olnud õlenuku meisterdamine ja salakesi naabri ukse taha viimine nii, et naaber jääb kogu aastaks Tuhka-Toomase aunimetust kandma, siis seoses Vana Toomasega – see on teatavasti tuulelipp Tallinna Raekoja torni tipus – on vastupidi. Teda pole keegi kellelegi ukse taha toomas – filmis „Varastati Vana Toomas“ pandi tema hoopis tuuri. Hiljem selgus, et ise ronis tornist alla armunuid kaitsma.
Ehkki baltisakslane Thomas von Wahl-Sievers on salaluurajana juba mõnda aega erus ning eestimaise Bondi kuulihaavad on ammu paranenud ja ta on ka siinse poliitika köögipoolega liigagi tuttavana valinud koos krüptokuningannast kaasaga Monacos resideerida – ikkagi ei taha tants ja tagaajamine tema ümber vaibuda.
Vooglaidude perenimega sama – mõni selle dünastia tegija on ikka seniidis – kes siis Varrot ei tea… Pedagoog ja purjetaja Toomas Vooglaid on SA Perekonna ja Traditsiooni eest juhina akadeemik Ülo 43 järglasest vanimaid ning on pühendunud peagi 90aastase maestro kaasa Kersti rajatud Vanalinna Hariduskolleegiumile.
Trubaduurid vagabondid nipernaadid Tom Valsberg ja Tommy Cash on mõlemad eksimatult oma stiiliga. Valsbergi bändid Indigolastest Manki Maindini ja Tane Mahutast Hanuman projectini on sama isikupärased kui tema raamatud „Kuidas rännata ilma hirmuta“, „Eluterve pohhuist“ ja „Intiimsuse atlas“.
Ennast juba Eurovisioni võitjaks kuulutanud Tommy Cashist me alles kuulda saame. Mine tea, ehk isegi nii kõrge lennukaarega kui Thomas Elliotti kirjutatud poeemi põhjal loodud muusikali „Kassid“ autor Andrew Lloyd Webberil: „Up, up, up past the Russell Hotel… to the Heaviside Layers…“
Ajastul, mil kaasaelamise ja äratundmise pisar pillati raamatuid lugedes – sealt edasi teatri- ja kinosaalis ning nüüd nuhvlis… – tundsime kaasa afrokaunishinge kurvale saatusele romaanis „Onu Tommi onnike“ (Harriet Beecher Stowe). Rõõmustasime selle üle, et Astrid Lindgren lasi Tommil ja Annikal sõbruneda Pipi Pikksukaga, sest tema Segasumma Suvilas oli alates pärdik Härra Nilssonist täpilise hobuseni see miski elav ja vaba, millest unistame nagu Kurrunurruvuti saarest, kus punaste patsidega tüdruku isa on afrotraibi kuningas – või kuidas seda korrektselt öeldagi.
Elu läheb alati edasi – pärast Aquino Thomase kehastamist Vanemuise möödunud sajandi lavastuses „Mõrv katedraalis“ jätkab hr Dvinjaninov koos Lunge Tommiga veel kümnendeid Kaunimate Aastate Vennaskonnaga publiku saba rõngas hoidmist.