Lugeda või aiaiai
Kati Murutar
Eestikeelsete raamatute autor, kelle õpitoas on tšipitšipi ja dipsik lubatud
Nii mängida, reegleid rikkuda kui uusi reegleid luua saavad need, kes neid tunnevad. Märgina kokkuleppest, et eestikeelne raamat jääb, on 2025. aasta esimese eestikeelse trükise 500aastaseks saamise puhul kuulutatud maakeelse raamatu aastaks. President kutsub lugeda-või-mittelugeda-mõttetalgutele ning ka Peapiiskop on sel teemal 21. sajandi preestrile kohaselt kirjutanud. Samas loevad noored heal juhul ingliskeelseid raamatuid, trükisõna on kolinud internetti ning tehistaibu abiga saab päevaga soovitud raamatu kirjutada ja teisega kirjastada ka – kas loeb samuti dr aiaiai?

Kirjanik maatriksis
Tänan südamest Eesti Kirjanike Liitu võimaluse eest viie aasta eest sealt välja astuda – kusagilt ju peab, et illusoorsetki vabanemist tajuda. Tänu kunstkroonviirusele olen praegu õpetaja ning ühtlasi andis plandeemia võimaluse väljuda süvenevalt toksilisest libaabielust ning (lapse)lastele-hobustele-kassidele-koerale oma muinasmaa rajada – helge, puhas ja prii.
Nii oma teoste teemasid, teiste autorite loomingut kui õppematerjale valides ja luues on iga küpsetud – tükati suisa grillitud – aasta õpetanud eelistama mistahes elustenesest eriala tekstide südameüdini tungimisi. Aitäh, kirjastus Vastus juhatajanna Jelena Rootamm-Valter suunamast akad Tõnis Kaasiku juurde Sillamäele ohtlike jäätmete sarkofaagi ning utiliseerimiskeskuse ulmesse, kui koosloomisel oli romaan elust Eestis pärast liustike sulamist, mil maailmamerest on väljas vaid kõrgendikud ning Maarjamaast pinnale jäänud arhipelaagis on ruumi pehmeltöeldes vähe.
Toona olid koosloomises inimesed – me ei guugutanud ega messanud – sõitsime kohale ning jagasime aega ja ruumi ilmsi-silmsi-üheshingamisi. See tatš – kodustatud toutch, juunõu, inglipuudutus jäi tekstidesse ning segunes trükisooja raamatu lõhnaga.
Samuti oli Murutaride kirjastus meie laps, mistõttu on isa Alo kammbäkk kirjastajana pärast mitmekuulist ärakäimist läbi kooma endisaegselt lõhnavaid trükiseid looma eriti puudutav. No ikka on meie kõigiga juhtunud, nagu nähtub ka trükisooja „12 inglit konveierilt“ kopsaka köite kaante vahel. Kirjastuse Elmatar hukkas laohoone tulekahju kustutamine, mille käigus hinnalised Tõnis Mägi, Edgar Valteri jt köited said märjaks – kindlustus korvas, võttis märja kirjanduse endale, kuivatas ja küsis kompensa tagasi. Oskar Lutsu „Nukitsamees“, Tölpa ja Mõhk – näritud kont…
Raamatute õitseajal teadis iga lapski, et kuivatatud ega ka kriimustatud kaanega raamat ei sobi müügiks, vaid üksnes vanglaraamatukogudele annetamiseks… Hr Murutar teostas end kindlustuspõhise pankroti järel kaitsejõududes, laevaehitaja, purjetamise ja merepääste õpetajana ning tema tagasipöördumine kirjastamise juurde kinnitab: lõpuks oleme kõik õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid tegusid.

Gotlandilt puubeebisid kottima
Varasematel kümnenditel 2-3 raamatut aastas kirjutanud-tõlkinud ning kümneid toimetanud minust sai tänane õpetajapreili pärast noortestuudio ja kultuurikeskuse sulgumist lokkdauni kiiluvees ning rütm on teisenenud üheks raamatuks 2-3 a tagant.
Kirjanike liidule olen tänaseks tänulik, et ma ei ole saanud kirjanikupalka – kel on hobused, on ju rikas muidugi – ning õppisin projekte kirjutama ja kõiki elu jooksul õpitud oskusi balletist-kunstikoolist teleturniirideni pühendama noortele looduse-loomade-loovuse ühenduses.
Ei saanud ma-rikas ka epideemia ajal jagatud ametiliidu abi – võtsin end siis töötuna arvele ning pärast tööampsu olin RMK Purila taimlas ja metsas igakevadine hooajatöötaja. Suletud planeedil ju eraettevõtjast ajakirjanikuna mitte kuhugi inimeste sõnumit vahendama ei sõitnud – maailma veerekesel, kontorist väljas kaasteelistele silma vaatamine oli seni mu „sisuloomise“ trumpäss. Ilmselt oleksin ilma nanoviiruse multiteeneta ka HEV-toksilist kooselu edasi vedanud ning NPD-klasterfakk sihikindlale lammutamisele vastu pidanud või tänaseks maha surnud.
Tänan liitu võimaluse eest kahel korral Gotlandi kirjanike pansionaadis kirjutamas käia enne, kui oma talude jadarajamisse sukeldusin. Tänaseks tagasi varemetesse langenud mõisamõõtu vesiveskis kirjutasin mina ise nii Piia Padari 12 ingli raamatusse kui oma enese elulukku tõsiasja – mitte keegi ei pea elama klaasikildude miiniväljal. Kolleeg Sass Henno on vägivalla ohvrite reanimeerimisest teinud elutöö, taipoksi treener Liisi Redlich ütleb: „Ühest piisab!“ Ühele atakile järgnevad kindlalt loendamatud – pr Padar tegi pärast elutöisest puhketalust pagemist oma kogemusest nõustajaameti. Mina olen alles protsessis – mürgiämbliku 24/7 kinnisidee ohvrina „pärnu prostituut“ ja kõigi sugulaste-tuttavate armuke, kes parandab pidevalt mahasõidetud aedu, närvid helendamas.
Raju tegelikkuse üks-ühele raamatusse raiumine on tutske teose idee mõnele alustavale kolleegile, kel on tarvis turuletulekuks nime teha. Minu kui kaubamärgi kinnistas innovaatiline „Naisena sündinud“ lahtiste kaartidega meetod – oma 60. sünnipäevaks soovin luua filmi „Valge varjupaik“, mis on 1:1 sarnane Kiyosaki prognoosiga, et hollywoodi koorekiht saab varjupaikades huugama ära.

Palun mulle üks A4 Donaldit
Presidendi kutsungile osaleda kirjatalgutel lähenesime süsteemselt: nii gümnaasiumi, ameti- kui keeltekooli rahvaga läbisime loogilise mõttejada. Lugeda või mitte lugeda – olla või mitte olla – selles on küsimus Shakespeare’i Hamletilt. Oli see William nüüd üksikisik või näitetrupi ühisnimi, igal juhul on mõttetalgutel teemaks nostalgiline elukorraldus ja vaimne osadus.
Ekraanideeelsel ajal ostsime tuhandeid ja lugesime kümneid tuhandeid raamatuid, millesse varjumine käivitas kujutelmad, ent laskis meie peale ka salakesi ajupesu lahti. Pool millenniumi tagasi eestindatud pühakiri tõi rahvakalendriga süngituna maarahva kirikusse, kus oli lihtne religioon relvaks pöörata ja ähvardada, mis kõik juhtub, kui mõisniku sõna ei kuula. Valgustus ja vägivald kaunisti käsikäes.
Perekondade lugemislugu on siuelnud raamatupoodide ukseesistest järjekordadest nuhvlini mudilase käes, kellele robot unejuttu loeb, kuni emmed-issid oma ekraanide ees kogu ärkvelaja raha teenivad. Haridus ja uputamine, ideoloogia ja ajupesu ikka salakavalalt käsikäes. Teadasaamine, et meile on nii ajaloo kui maateaduse tundides valetatud, jääb üleinimlike infovoogude alla – keegi peale konkureerivate tšipitšipide ja dipsikute ei suuda enam seda tulva süstematiseerida.
Maslow püramiid – turvatundeks ja eluspüsimiseks tarviline õhk-vesi-toit-teave – on täiega tagurpidi, sest inimmõtet sünteesiv tehisteadvus õhku-toitu-intiimsust teadupoolest ei vaja.
Lasksime Presidendi üleskutse retoorilisele küsimusele AI-ga stiilimänge mängides vastata temal enesel ja meie Lennartil, Donaldil ja Elonil, Churchillil ja Adolfil, erinevatel räpparitel ja seriaalitegelastel, Tättel ja Nuudel, orientaaldiktaatoritel ja muinasjututegelastel, Harry Potteril ja Michael Jacksonil. Vaimustav täpsus ja usutavus! Hirmuäratav ka.

Elus sõna
Veel eelmisel aastal oli tehistaibu tekst eksimatult tuvastatav – enam mitte. Saame päevaga Ai-raamatu, mis järgmisel päeval Ai-kirjastatakse ning seda vajab… kes? Elus-hingav-loov-rajav inimene saab kirjutades puhastava ja korrastava enesetervenduse. Kui õnnekombel selgub, et oskab üle keskmise, võib kirjutamisest kujuneda eneseteostus – mis meie kahaneva rahvaarvu puhul tahab tiivad ka üle teiste keel- ja lugejaskondade üle laotada.
Et mitte suurushullustusse eksides elutervet kriitikameelt kaotada ega arvata, et iga verbaalne kõhulahtisus on raamat, peaks appi tulema enesetsensuur – tõsi, ka (ühis)meedia tsensuur ona alles.
Inimtekkeliste tekstide anatoomia ja sünd sarnaneb inimese enese ilmaletulekuga: ebaküpse japajapa väljutamine on otsekui abort või tõbi dr Huiboliti töövaldkonnast, toimetaja-korrektori inglipuudutuseta tuleb ilmale enneaegne üllitis, pidamise pärast punnitatud „professionaalne“ teenistustekst sarnaneb keisrilõikega, loomuliku sünnitusena ilmunud teosed pakuvad äratundmist, samastumist, puhastumist ja edasimõtlemist oma küpse eetilise missiooniga.
Nii, nagu Shakespeare’i ja antiigi tava, jõuab massiliselt publikuni tänagi see tekst, millest saab internetti suubuv lavastus või film. Netist ja raamatupoest ostab pragmaatiline nüüdiseestlane nõuanderaamatuid. Tähelendu lootvatel digi-, e- ja audioraamatutel on peakohal üks murevari: kui ainumas õhuliin Eesti ja mandri-Euroopa elektri vahel või planetaarne footonvöö meid voolu ja levita jätab, on meil ikkagi puuküte ja paberraamat. Sestap tundub ka paberist raamat 21. sajandil püsima jäävat – hinnalise eksklusiivse eestikeelse suveniirina butiigis – nagu vinüülplaat grammofonis. Tema kõrval viis viimast paberist tähtpäevapostkaarti.