EESTI KULTUURI JÄRGMISED 100 AASTAT
Kati Murutar
1) Leia ja loetle autori väited – nõustu või vaidle vastu!
Eesti on 100 aasta pärast planeet…
… ja eestlane on 100 aasta pärast kas eriline ellujääja sel planeedil – või ei ole teda enam olemas. Kuivõrd Donaldi tõusmisega USA presidendiks tuleb ametlikult võimule poole Maa omanik Elon, saab ta tõenäoliselt väga kiirete paaristõugetega enamuse planeedist ära ostetud. Ainult Hiinal pole põhjust end globaalsele Tesla-Spacex-Neuralinkile müüa, nii et meile jääb kaks võimalust – kuulume kas Musklandi või Hiina mõjusfääri. Tore igal juhul – kui pole riike, pole piire, ei ole sõdu: mida sa ikka iseenast mineerid, eksole.
Meie kooli teravad pliiatsid visioneerivad, et religioon kui põline relv minu-usk-on-usum-kui-sinu-usuiinlemine jääb ikka tapmise ja tagaajamise põhjuseks. Siiski kujutlen oma kodu Südamesalu maanteepoolse künka otsas pigem uue kooli tuulegenekat kui mošeed.
Kuidas rahvast võõrandunud valitsusega riigilaadsest tootest planeedile pääseda, seda õpetab koolist koju Südamesallu jõudmise igapäevane kogemus. Üle feil baltika viadukti ehituse, palgiautodest ja transarekkadest veel kohutavamateks väsinud-tüdinud killer-kallurite – nad kihutavad kahesajaga järgmiste pinnasekoormate järele ja vanguvad vaevatutena ehituselt maanteele, kus neile regulaarselt kõhu alla, kraavi ja kasti sõidetakse – vahelt ära koduteele keerates pääsengi kaheldava omariiklusega Eestist välja rahulikule loovale-loomulikule-looduslikule planeedile, mida teadvel hinged nimetavad Gaia Novaks.
Õnneks on raha puudusel loodetavasti rabadesse rammimata jääva feili viaduktid Ida-Virumaalt Sõrve sääreni kulgeva fosforiidiladestu peal ja siinkandis fosforiit ebamugavalt sügaval. Õnneks on uraanisisaldus fosforiidialuses maagis tülikalt väike, nii et pole vast rentaabel seda mahavõetud metsade alt külasid-talusid lõplikult tagurpidi keerates välja urgitseda.
*
2) Leia siin ja edaspidi kursiivis lõikudes, kes mida väidab – analüüsi sellist teksti liigendamist kui stiilivõtet!

„Õpetaja, kas teie ka arvate, et jõuluvana toob meile uueks aastaks sõja?“ küsib pereema, kes tuli end pärast saatuselööke 9. klassi tagasi järjele tõstma. „President ütles, et meist saab kohe-kohe NATO-kremli sõja platsdarm ja linnad lastakse õhku , ma elan küll alevis, aga ikka kardan, et pean oma pere kuhugi ära viima, sest minu lapsed ei tohi haiget saada ja ma ei jõua võibolla sellepärast homme kooli, et ma…“
„Mida tugevamana me hoiame Ukrainas toimuva sõja ajal ringkaitsena ukrainlasi, seda kindlam on meie enese kaitsekilp,“ ütles Eesti Vabariigi President meie ametikoolis ja täiskasvanute gümnaasiumis aulatundi andes. „Uus kiirraudtee on side, igasugune side on oluline – ei tähenda selle ehitamine, et hakkame sedapidi kohe fosforiiti minema vedama. Me alles uurime ju, mis meil maapõues on…“
„Mis oleks, kui laseksin oma maatükist kruusad-värgid viaduktide-tammide ehituseks vedada,“ mõtiskleb naaberküla taluperemees. „Saadud raha eest ostan mõnda soome-norra korteri, loomad lasen metsa lahti – küll tiblad nad nahka pistavad…“
*
Me oskame karta, sest DNA mäletab Põhjasõda, mil 1700ndatel Eesti rannajoont jagades kordi ja kordi edasi-tagasi üle siinse maalapi trambiti. Meid oli toona ligi pool miljonit, kuna sõdalased tõid Euroopast katku ning ühtlasi oli neli aastat ikaldust, jäi järele 30 tuhat kopikatega. Aga meie esiemad sünnitasid meie rahva tagasi ja kasvatasid kõigist naabritest, läbi- ja ülekäijatest segatud võsud igal ajastul, iga ilmaga, kõigi sõdade järel ikka eestlasteks.
Õnneks sain mina, põhimõtteliselt uue hea ilma külakooli õpetaja, äsja ustava maasturi asemel, mis lõplikult auklikuks roostetanud raami tõttu ülevaatusest läbi ei läinud, ürg-passati, mille raadio kood on kadunud – seega kulgen kodu-kool-kirik liinil nüüdsest ilma autoraadiota – see on märgiline: pole vaja uudiste tekitatud hirmukoses kümmelda.
Rehkendades ülireaalse võimalusega, et riikideta ilmakord on raharahva vahel planeedi ära jagamise järel tulekul, tundub meie tänane jäik rahvuslemine nagu suveniiri poleerimine hiiglaslikul võõra mängu laual. Eesti keele ja meele õpetajana võin kinnitada, et noored kõnelevad pöördumatult üksteisega pooleldi või täiesti inglise keeles ning vannuvad vene keeles – tegelikult teadmata, mida kärgatavad – ühtlasi kinnistuvad nuriväljendid ja libasõnad poliitikutelt ja arvamusliidritelt ning komad-kokkulahkud-pöördelõpud-suurtähed ja erimite eristamise eriline kunst on kadumas. Et mitte öelda kadunud – meeled elavad messendžeri minimalismis, mida tagasi pöörata oleks sama sõge sooritus nagu Siberi jõgede sundimine vastuvoolu äraspidi voolama.
2024. aastal oli Päike mitukümmend korda aktiivsem kui eales ning tema toimekus koos sageduse tõusuga läheb aastal 2025 veel vingemaks – virmalised ja netivigurid on saanud normiks. Neile sekundeerivad häkkerid ja kelmid väiksemas ning peipsitaguse pahalase hübriidsõda suuremas mõõtkavas. Seega ei ole sugugi kindel, milliseks ka lubatud poolustevahetus meie mullapalli pööritab.
Liustike sulamine inspireerib teadlasi joonistama peatsel maakaardil kujuneva merepiiri Märjamaani. On see Universumis inimviirusest olenematult toimuv pidev muutumine või HAARPstrapstulli mängimise ja chem-traili saba tagaajamise tagajärg – prognoosid lubavad Baltoskandinaavia ja ekvatoriaal-Aafrika vähesteks elamisvõimalikeks aladeks jätta. Inimloom kui migreeriv nomaad tuleb taas massiivsemalt liikvele. Siia. Järelikult on meie peredel ja kodudel vaja lähikümnenditel värvilisem-arvukam rahvaste paabel kui eales varem eestlasteks õpetada. Sajandeid, õieti tuhandeid aastaid harjutanuna saame hakkama.
Kui selleks ajaks meie kohal tükkis Kiieviga must auk ei haiguta. Kuitahes teadlikult uudiste jälgimistest hoidume – laste TikToki ja kolleegide kaudu jõuab õõvastav poliitika ikka meid hirmutama – näe, vene lubab Ukrainale USAs valmistatud kaugmaa-rakettide kasutamise eest tuumalaengu läkitada. See on meist 1000 kilomeetri kaugusel ehk siis siinsamas.
Meil on Tšernobõli krunt all: kui eelmise sajandi 80ndatel koirohuväljade tuumaelektrijaama pabahh radioaktiivse pilve taevasse lennutas, tõi tuul ta Emajõe kallaste kohale – meie, tudengid õppisime seal päevitades eksamiteks ega teadnud, milles kümbleme. Kuna meid on stoovitud taimekaitsevahendites, säilitusainetes, vaktsiinides, olmekeemias, küünegeelis ja sünteetilistes riietes, oleme resistentsed. Keemiatriipudest läbi sadav vihm teeb okaspuud kollaseks ja taimelehed auklikuks – enamus meist peab vastu ega too ka eriti nähtavate sabade-sarvedega lapsi ilmale.
WWIII ametlikku algust kuulutavat tuumaseent oodates mängime infotulvast keevas kõrvadevahes vana head vaagimise mängu põgene-võitle. Põgenemine tõstab inimesi alalisteks rändajateks muserdades taas ja taas tiibu – kohe kääbustüranni ähvarduse järel põgenesid suursaadikud Kiievist.
Meie, kes me oleme rändrahvaste ristanditena siia saabunud, läheme sõjahirmus siit – kuhu? Pean pattu tunnistama, et olen sel aastal kudumise ja ristsõnade lahendamise asemel kataloogimängu harrastanud – kõigepealt kogusin endale nimekirja sobiva kinnisvara Kanaaridel, misjärel mõtisklesin, et Päikese piruettide tõttu sinna Atlandi riffidele nagunii ei saa ning seadsin idealistade filtrid mandrile – Itaalias Como järve piirkonna Alpidesse ning Hispaanias Alicantest-Denyast äsjauppunud Valenciani…
*
„Nii nunnud!“ imetlevad ajakirjanikud euroalustest-plekijääkidest-osblõigetest loodud, Vigala kaldale lepistikku peidetud majakesi. „Nojaa, teil on ju nii palju lapsi, kui nad külla tulevad, on vaja kõiki majutada – ega merekonteinerist tehtud majja tõesti kõiki viit last ja üheksat lapselast paiguta…“
„Ega jah. Õigupoolest on mu lapsed kõik siiasinna oma enese kodud rajanud – me oleme ehitajate-artistlike loojate hõim, armastame kirjutamise ja lavadel lendlemise sekka midagi käegakatsutavat rajada. Majakesed suisa soovivad iseeneslikult sündida – kaldaveere puistutaskud inspireerivad üha järgmisi off-grid vallatusi vormima.“
Aa.
Ahhaa.
„Olenemata sellest, kas inimesed valguvad linnadest maale loodusliku või sõjalise apokalüpsiku tõttu – et nad minu voodit hädaga ära ei võtaks, olen väikesed majakesed loonud. Neid saab jõe ja paisjärve veerele veel ja veel vigurdada. Mina kui mitmendat põlve linnainimene sain oma balletilihased tarkadeks töömuskliteks vormitud ja kunstikoolihariduse tegelikult tarvitatavateks oskusteks teisendatud – õpetan teistele juurte juurde saabuvatele ellujääjatele ka.“
„Te siis ei arva, et…“
„Ei. Ma ehitan uuel kevadel püramiidpalvemaja, konteinertallile päikesekatuse ja…“
Oo.
Ohhoo!
*
Mille peale ütlevad ahhaa ja ohhoo meie tänased rahvajuhid? Meile ei edastada Päikese aktiivsuse teateid, et teaksime magnettormidest ja nendega kaasnevatest ihulishingelistest aihhidest ja elektroonika oihhidest. Parteide reitinguid saame – kusjuures aina paradoksaalsemaid. Justkui-juhtival parteil on selline peaminister, keda mitte keegi ei tea ega fänna – üksnes meie President ütleb rahvamehena koolilastega kohtudes isalikult: „Nojaa, aga ta oli ju ometi omal ajal Mister Estonia.“
Et tuua inimesed telefonidest välja tegelikkusse, pistan nad oma klassitoas aegajalt ninapidi päevapoliitikasse – olge lahked, see on meie kaeblikuilmeline rahandusminister, too on peksupreili hariduse ja kolmas sotsiaalia valdkonnast… Ühine ennustus on selgeltnägijate tuleproovile pretendeerimata, et palju rutem kui 100 aasta pärast – pigem lähikümnenditel lõpeb Maarjamaal parteide aeg lõplikult.
Ühest küljest on koalitsioonis olijatel alati vaja teha ebapopulaarseid otsuseid ning saada maksumaksjalt igapäevase poksikotirolli eest kõrgesti tasutud. Teisalt kaasneb parteipõhise riiklusega mitmekordselt ülemäärane ametnike-genossede-nomenklatuuri armee, keda kõiki me rööbiti võidurelvastumisega nuumame.
Üsna ülehomme algab aeg, mil rahva ette astuvad tõelised teadjad ja tegijad, kelle inimesed valivad isiksustena. Nood teised ja kolmandad tundmatud-põlatud peavad tööle hakkama. Ametites, mis täna veel olemas on. Oletatavasti võtavad robotid sammhaaval elualakaupa inimestelt töö ära – visioneeritakse koolide kadumist internetti ning koguni kiipide abil meie järglastesse vajalike teadmiste installimist.
Ehkki inimene on olemuselt kariloom, kujustatakse inimlooma isoleerimist eraklusse – ei teatri ega kontsertide nautimiseks ole ehmatavalt varsti enam üldse kodust väljuda vaja. Seejuures ei ole justkui eraklikuks aretatud homo sapiens enam hetkegi üksi iseendaga: ka kiibi ja kuuärrita on ta pidevas infovooluvõrgus, arvuti ühes ja telefon teises käes ning telekas nina ees – et jummala eest ühtki oma enese genereeritud mõtet selle pasaneeva sekka ei mahuks, äkki oleks valus.
Ometi kõneleb pärdik peas ka sajandi pärast sinu enese häälega ning kasutab sõnu ja väljendeid, mille algset tähendust juba tänased nutipluti isendid ja bürooproilerid ei tea isegi siis, kui töötavad selles samas valdkonnas ja fabritseerivad käske-keelde, mille täitmist kontrollida ja täitmatajätmist sanktsioneerida.
Pärandväljendid ja oskussõnad jutustavad tegelike tööoskusteta inimestele ajastul, mil isegi banaalne burger on moodne käsitöö, millestki adumatust: kana takus, kana kitkumine, kanapime, kirvetöö, häda ajab härja kaevu… Mis äpid need on, eks ole?!?
Meie pärimus kandub ka praeguse multikultuursuse juures – sõge segakeel veimevakas – edasi järglastele ka siis, kui keegi enam ei mäleta, wtf on see müstiline veimevakk. Endisaegsed emad jutustasid lastele muinasjutte kui tegelikkuse teisendeid. Tänased psühholoogid-kõutšid teenivad stooritellinguga raha – aastatuhandeid harrastatud hästi töötav moekas meetod on nii elatiseteenimisel kui ka meelelahutuse pakkumisel ikkagi kordades kõrgem lennukaar kui kõige krattimine netiavarustest, autasuks nutilott ja primaatide omast tutskem pöidlalihas.
*
„Kati, ma ei tea, millisel kontinendil ja missuguses äris või loomingulises eneseteostuses ma päriselt olla tahaksin – mida peab, teen, ehkki ei taha, kuni…“ nendib 36aastane poeg, kellele meeldib võrdsuse rõhutamiseks vanemaid nimepidi kõnetada. „Mis meist saab?“
„Mamps, ma ei tea, miks ma kõiki neid erinevaid ameteid õppinud olen – ükski pole justkui SEE,“ tunnistab 33aastane tütar.
„Emps, ma ei tea, millal eluks valmistumine lõpeb ja Elu algab – lükkan kõike, mis mind õnnelikuks teeb, edasi – aga mis on seal… edasi…“ arutleb eduloo pausile pannud 27aastane tütar.
„Emme, ma ei tea, kuidas ma kõigega, mida pere ja töö minult nõuab, hakkama saan – mind on üks – aga ma ei saa seda ebapiisamist naisele ega üldse mitte kellelegi tunnistada,“ sosistab äsja lisaks väikesele pojale kaksikute isaks saanud 22aastane poeg.
„Ema, ma ei tea, kelleks ma tahan saada – olen tahtnud saada näitlejaks ja sõdalaseks, muusikuks ja… üldse igas mõttes Vaprakeseks – aga neid kõiki on minutagi ülearu,“ valib 18aastane tütar järgmise filmi või seriaali ega välju voodist – bed-rotib, kuni kevad tuleb ja päike rändlinnud koju toob või…
*
3) Mida kõneleb autori tütar – nõustud või vaidled?

Noorim tütar Indi – Maria Indira Linda kirjutas 11. klassi õppijatarina:
„Milline on Eesti 100 aasta pärast?
Eesti omariiklus ja rahvuste paljusus sajandi järel… Südamest ja sügavalt loodan, et meil on siis endiselt oma riik ja oma vabaus. Arvan, et Eestis on siis rohkem erinevaid rahvuseid ja rasse ka ning see õudne rassism on kadunud.
Keel, kultuur ja haridus… Keel on juba praegu inglise ja vene keelega väga palju segatud, kuid ikkagi usun, et ametlikes kirjades ja pöördumistel on korrektne eesti keel meil näidiseks ees.
Rahva heaolu… Praegu ei ole rahvas millegagi rahul ja minu arust täiesti arusaadavatel põhjustel. Raha ei ole, tööd on liiga palju (koormus) või üldse mitte (töökohti). Äkki on Eesti 100 aasta pärast lahendanud probleemid ja ei hävita enam rahva ühtsust ning hingi.
Loodan, et 100 aasta pärast käivad kõik psühholoogide juures, mitte ei tee oma perest ja sõpradest oma psühholooge.
Kokkuvõttes: loodan südamest, et Eesti siis veel eksisteerib ja on ühtne terve rahvas.“
*
Kui Eesti Kultuurkapital 100aastaseks saamise puhul esseekonkursi välja kuulutas, lasin eesti keele ja meele õpetajana kõigil oma õpilastel sel teemal kirjutada: üldhariduse 9.-12. klass, IT, mehhaanika, kokanduse ja ehituse inimesed visioneerisid kokku 777 grammi tekste – märgiline arv, eks ole.
Äratus-raputus meie koolist läks kulleriga viima sõnumit: kui osaleda võivad kõik, tähendab see – KÕIK – mitte pelgalt kitsas proffidering, kes omavahel üksteist tunnustab. Professionaalseks kirjanikuks-mõtlejaks-mõteteväljendajaks saab praktika käigus ning üksnes katsetamine avab anded. Pipi vastas Lindgreni-raamatus küsimusele, kas ta klaverit oskab mängida: „Ei tea, ei ole proovinud. Aga kui proovin, siis saan sellega kindlasti hakkama.“
Puhusime käsitsi kirjutatud esseedega ühisrahastusse nooruse hingust – kogenematut ja kohmakat, aga selle eest samuti käsitsi kirjutatavaks riigieksamiks ette valmistavat. See on ajakajaline dokument – 2025. aasta lävel arvasid ja väljendusid Kesk-Eesti keskmised inimesed igaüks oma erilisuses nii.
Ja koolipreili ise? Avastas nagu teejuht Rumi-moodi tarkusesõnades: see, kes aitab teised mäkke leiab ka iseenese mäe otsast.
Mul enesel on väike räpane saladus – igal võimalusel ülemaailmsest rahuriigist kõneldes ning Eestist kui väikesest ilusast lihtsast loomulikust looduslikust mudelist unistades olen endamisi visioneerinud ka kõike muud kui positiivse programmi. Nii, nagu Eesti Vabariigi President Alar Karis kõneles Kehtna 100aastase ametikooli aulatunnis, et praegune panustamine Kiievi vürstiriigi toetamisse on Eesti kaitsekilp – aga samal õhtul välisministeeriumi pidustustel ning järgmisel päeval militaaride miitingul lubas eestlased evakueerida, kui… Nii see käib. Nagu ülal, nii ka all.
4) Kas autori visioneering on positiivne või negatiivne programm – on see realistlik?

Omariiklus, mille kestmist visioonide korjanduse korraldajad sajandijärgses Eestis õitsemas loodavad lugeda, on otsas. Mitte üdini dramaatiliselt – Trump ja Musk ostavad lähiaastatel kogu planeedi kokku, enne otsa müüb Putin arvatavalt ka moskoviitide kantsi. „Ainult“ Hiina jääb ostmata – tema toob oma arvutu rahva üle Siberi vähemalt Uuraliteni. Tehtud.
Pole riike, ei ole justkui ka sõdadeks põhjust. Aga inimviirus oskab religiooni nimel ikka sõdida – ise umbropsu kisades, et Jumal on üks.
Liustike sulamise ja looduskatastroofide tõttu tundmatuseni teisenev gloobus toob ellujäävad hõimud meiemaile. Rahvustepaljusus ei pruugi sajandiga veel eesti asja lausa lõpetada – seni oleme tsaari ja saksa, rootsi ja nõuka ajal kõik eestlasteks õpetanud, küllap meie lapsed hellitavad ja hällitavad eestluse dye-hard olemust veel kaunilt kaua.
Keel, kultuur, haridus, teadus, teater-kino ja kunst kui elus ja seega kohastuv rahvuskehandi tunnus-sikspäkk kipub juba praegu tühjaks saama ja taarapunkti kulgema – Taara, avita! Praeguse valitsuse taskutankistide kurss – taome klaverid kahuriteks ja teeme näitlejad-teadlased-kunstnikud kahurilihaks – suunab ilmselgetes ärihuvides rahva viimse raha sõjatööstusse.
Lisaväärtuse tootmiseks hädavajalikke investoreid on võimatu veenda, et Peipsi ja Läänemere vahelisele lapikesele on mõistlik uue ajastu tehaseid ehitada – reff-kurss on pianist-pilootide ja kitarrist-kuulipildurite kultiveerimine – keel ja kultuur kui elusolendid pannakse tülikate hüperaktiivsete erivajadustega lastena nurka või suisa seina äärde.
Põllumajanduse lammutas koos nõuka-rajatistega juba noortest linnameestest koosnev, taasiseseisvumise esimene, Laari valitsus – omamaise toidu kasvatamise asemel on meil solarpaneelpõllud ja raps. Aafrika naisteadlased leiutasid õnneks juba mõne aja eest moodused äraelanud tahvlite graanuliteks ning sealt edasi teedeks-tellisteks tegemiseks. Paneelide all on arukas loomi karjatada ning rapsiõli sobib üksnes kütuseks – temas varjuvad mürgid kumuleeruvad organismis analoogselt tavavaheliku-nimelise seene salakavalusega ega ole tegelikult pehmelt öeldes söödavad.
Nikola Tesla jälgib triibulisest taevast, kuidas „uusi“ elektritootmise meetodeid meie kui orjastatud biomassi eest endiselt varjatakse. Energeetiline julgeolek ja iseseisvus eeldab taastuvenergia tegelikku, mitte rohepöörast kasutamist. Infrat tuulutavaid tuugeneid ei taha, tuumajaama kardame. Kusagil kellelgi on töölaual elektriloomise allikatena elavhõbe, vesinik ja merevesi… nn uued energialiigid on aga endiselt vaka all – teate, mis vakk on? „Sada vakka tangusoola“ – Koidula komöödia 1872…
Kogu planeedi rüvetamine ületarbimisega on meil siin võtnud mõõtmed, mis panevad oletama, et keskkonna lõpuni laristamine on eriti leidlik strateegiline plaan: võtame erinevatel ettekäänetel kogu metsa korraga maha, tassime Munamäe mahus pinnast rabadesse sajandi laristuks, küüni(s)tame maapõue… Nii et kremlil pole siit enam midagi võtta – siga ka ei söö. Jajah mets kasvab tagasi ning viaduktide alla saab rajada suletute asemele uued külakeskused.
Iiseasi, kes neid vastseid vallamaju koolide-kultuurimajade-teenindajatega üldse vajab. Tore on olla tubli „iiveldaja“ oma 5+9 (lapse)lapsega, aga suurel pildil ei ole erandlik olemine noobel, sest meid on alla miljoni.
Rahva heaolu on see mõõdik ja raamistik, mis julgustab lapsi saama, ent selle kohta käib praegu kena kalambuur: kukk jättis kanad maha, meie peame munadele alimente maksma. Kogu palk laotub juba palgapäeval laiali: laenud-liisingud, arved, toit, elekter, kütus, nett, telefonid, küte, sööt… ahjaa, kultuur ja harrastused ka… Ettearvamatud kulutused võtavad lõplikult võhmale – olgu teemaks haigused-traumad, autodega juhtuv nii maksude kui remondi mõttes.
700 aastat orjaaega on meid tänase inflatsiooni ja hinnatõusu vastu justkui vaktsineerinud: seilasime, teame! Rahva sihilik vaesestamine biomassiks ei räägi siiski kestmisest: poes lubame oma kallitele ainult parim-enne-möödas-riiulite kraami – meie piiratuse, pimeduse, plindri sümbol on kasvõi pesumasina kasutamine elektrihindade kõvera, mitte vajaduse järgi ning teistest kaupadest äkilisemalt hinnahüppe sooritanud šokolaadi šokk.
Kui mu noor raskeveohobune jäi tagajalgapidi puutüvede vahele, tegin pika piin(lik)lemise järel sotsiaalmeedias kerjanduse ning tänu sellele sündis mu arvamus eestlaste olemusest nädalaga ümber – täiesti tundmatud inimesed panustasid 5-50 kaupa, nii et sain loomaarstide arved makstud. Meid, õpetajaid-veterinaare-arste-hingehoidjaid, kõiki on sadadekaupa liiga vähe ning meid tuleb kasvõi seepärast pisut potitada, et me hoiame elu maal alal. Sain oma kitsikusest kõneldes ka teada, kellel on traktori liising kuid maksmata, kelle katus kipub kaela kukkuma ning tahan teha alalise ringkaitse-fondi meiesuguste sõgedate idealistide ühisrinde moodustamiseks.
Sellest, et külades-taludes vaatamata metoodilisele linnastamisele püsivad nii põlised kui teadlikult pioneeridena juurte juurde tagasi tulnud, võib oleneda tuhandete järgnejate ellujäämine. Kui tuleb mis-iganes-põhjustel pabahh ning igasuguste Antslate-Raplate-Kuressaarte korterid osutuvad kogu oma tsiviliseerituses absoluutselt abituks lõksuks, tullakse siia, kus juba oleme meie ees – õpetame ja juhendame – kes konteineris nagu siinkõnelev kirjaneitsi, majutab põgenikud südamehäält kuulates juurde ehitatud väikemajakestesse.
Küllap moodustuvad ökokogukonnad, mille senised katsetused on olnud fiftisiksti edukad: tegelikult toimiv tööjaotus tekib siis, kui kuidagi teisiti enam ei saa – küllap kujuneb loomulik looduslik loovus versus üleinimlik rügamine kõige kinnimaksmiseks. Jõuab kohale, et kool peab olema seal, kus on lapsed ning emakeel võrdub inimesed võrdub kultuur – vägisi kuitahes arukaid lahendusi toimima ei saa, alles siis, kui kuidagi ei saa, hakkab kuidagi saama.
Ehk on automaks kui sümbol rahvale kainestav sõnum valitsejate võõrandumisest – see on libajuhtide visiitkaart, kriisiaegne valijatele vastandumine ja viimseni vaeseks kurnamine. Ja kui meilt ei ole enam midagi võtta, lendab „ladvik“ brüsselitesse – nii või? Aga juured jäävad.
*
„Aga sina ise Riigikokku?“ küsivad õpilased, kui neile üle nuhvlite hõigeldes kirjeldan, kuidas riik funkab: rahvas valib saadikud, kes moodustavad koalitsiooni ja opositsiooni, võimule pääsenud jagavad ministriportfellid, moodustavad kabinetid ja komisjonid ja…
Koidula hoiatava näite ja oma võimalikult harvade sünnilinnaskäikude põhjal tean: ära sureksin. Mu isamaa on minu arm, mis hoiab analoogselt Koidulaulikuga ülimas töökorras ja naljasoonel – kool, meedia, raamatud-näidendid. Maasool viib seejuures edasi fenomenaalse õekese Lydia loodud, suisa taevast toodud eesti keelt, mida kogu maksumaksjapalgaline keeleametnike trobikond oma säilenõtkete taristutega õnneks oluliselt kahjustada ei ole suutnud.
Kui üldse, siis üksnes ülikooli doktoritööd tegema võiksin vast tulevikus tuuritada, kui Jumal lubab. Olen kirglikult kütkestatud meie keeles leiduvatest mitmetähenduslikest sõnadest – neid on kogunenud 15 lehekülge ning nende antropo-etno-hingestatus on üliväga elus ja ilus nähtus. Sõnal „sool“ on muide samuti kolm tähendust: sool – soola on see va tangusoola värk, soo – sool ehk soo peal on rabade teema ja sugu – soo – sool juhib jutu tõsiasjale, et naissool on alalhoidlikkus DNAs.
Ei raatsi pahaks minna – olen maasool. Las ka mu kurbjutt jääb – sihilikult kehutatud hirmu ja draamamaamatamist, mis meie tiibu mudas hoiab, on niigi liiga palju – prindin harrington-šriftis sünge kujustamise lehekülje välja ja põletan ära. Tagane, saatan! Valged võidavad. Ka siis, kui nad on valget verd ja vähe lollid. See on Tõde.

5) Autor väidab, et muremõtete ja katastroofistsenaariumi enesest välja kirjutamise järel on täielikuks puhastuseks mõistlik see tekst ära põletada. Kuidas sina soovimatud sõnastamised „ära koristad“ – või talletad need hoopis endale mäletamiseks ja hoiatamiseks?