Evald Kotkasulg: Õige valiku tegemine elus ja suhetes
Täna, mu kallid, tahaks rääkida valikust. Kuidas teada, kas teeme õiget otsust? See puudutab kõiki eluvaldkondi, olgu see töö, elukoht, suhete loomine või uued algused. Vahel tunneme end segaduses ja ei tea, kuidas edasi liikuda. Me kahtleme, kaalume plusse ja miinuseid ning püüame otsustada, mis on parim tee. Minu juurde on tulnud palju inimesi just selle küsimusega ja olen ka ise pidanud tegema oma elus valikuid. Kuidas aga teada, kas valik, mille oleme teinud või mida teeme, on õige?
Elus on hetki, kus meie otsused mõjutavad mitte ainult meid endid, vaid ka teisi. Seetõttu on oluline mõista, kas liigume õiges suunas. Kui valik on meie hingega kooskõlas, tunneme end hästi siis me ei pea end sundima ega veenma. Meie sees on rahu ja kindlustunne, isegi kui teekond tundub esialgu keeruline.
Aga mis juhtub siis, kui liigume vales suunas? Kuidas sellest aru saada? See on lihtne. Peamine märk on see, et peame end pidevalt veenma. Kui märkame, et sisemuses tekib vastupanu, ärevus, kahtlused ja sisemine rahutus, on see signaal, et oleme ehk valinud tee, mis ei ole meie jaoks õige.
See kehtib eriti suhete puhul. Inimsuhted on meie elu üks keerulisemaid, kuid ka kõige olulisemaid aspekte. Kas see inimene, kellega oleme koos, toetab meid? Kas ta paneb meid tundma end armastatuna ja hoituna? Või tunneme pidevat kahtlust, ebakindlust ja vajadust õigustada suhet nii endale kui teistele?
Õige suhe toob rahu ja rõõmu. Kui olete kellegagi, kellega tunnete end turvaliselt, armastatuna ja mõistetuna, siis te ei kahtle ega otsi põhjendusi, miks peaksite koos olema. See tundub loomulik. Teie süda on rahulik, isegi kui elu toob kaasa väljakutseid.
Kuid kui suhe nõuab pidevat enese veenmist, kui tunnete, et see inimene ei väärtusta ega toeta teid, kui tajute pidevat pinget või ärevust, siis võib see olla märk sellest, et see pole teie jaoks õige suhe.
Kuidas aga teha õige valik?
Kuulake ennast. Olge üksi, eemal teiste arvamustest ja nõuannetest, ning kuulake oma sisemist häält. Mõelge: kas see tee, mida valite, toob teile rahu või põhjustab see rohkem muret ja segadust?
Kui aga tunnete, et olete juba eksinud ja ei leia väljapääsu, siis teadke. Te ei ole üksi. Ja leiad oma tõe ise endas.
Soovin teile tervist, selgust ja valikuid, mis toovad õnne ja harmooniat!

Häkkimise unenägu
Artur Reidla IT23
Oli kord Ubuntu server ja Windowsi arvuti ning ma pidin neisse häkkima, et saada super kasulikku infot. Mu mission oli leida ühe saadetud emaili sisu.
Esiteks leidsin ma mõlema masina IP aadressid, kasutades oma Kali linux masinat. Kasutasin käsku “nmap -sP” ning see leidis mulle kõik IP-d, mis olid
selles võrgus. Windows arvuti võrku sellega aga ei leidnud. Selle leidmiseks pidin ma kasutama Responderit. Selle abil leidsin ka Windowsi IP.
Ma kasutasin ka käsku “nmap -A” et leida kõik vabad pordid. Selle infoga ma aga mäletamist mööda midagi peale ei hakanud.
Kuna ma teadsin Ubuntu serveri IP-d, sain ma minna veebilehele, mis selle serveri peal jookseb. Panin interneti otsingusse selle IP ning saingi ligi
nimetatud lehele. Seal oli kirjas “Lol, Saite TROLLI!”. Mind on uskumatult petetud. Järgmiseks pidin saama sisse Ubuntu serverisse ning sealt leidma
paroolide räsid, millega saan teada Windowsi arvutisse sisselogimiseks vajalikud paroolid. Ubuntu kasutajanimed ja paroolid olid mulle antud, nii et
pidin vaid need läbi proovima. Ma teadsin juba, et kasutajatunnus on “grex”, kuna see oli ka masina nimi ning üle jäi vaid õige parool ära proovida.
Õigeks parooliks osutus “admin123”. Kui olin sisse saanud, oli mul vaid vaja leida Windowsi parooliräside asukoht. Kasutades käsku “ls -la /etc”
leidsin ma, et seal on fail nimega “Windows11Password”. Mul jäi vaid üle see fail avada, käsuga “sudo nano /etc/Windows11Password” ning seal nad kõik olid.
Kui ma olin räsid leidnud, tuli mul need vaid vaja dekrüpteerida. Teadsin, et on kasutatud MD5 krüpteerimist ning otsisin siis internetist lehe,
kus saab dekrüpteerida MD5 räsisid. Põhjus miks ma seda teadsin oli see, et me pidime seda varem selle ülesande valmistamiseks ka kasutama.
Vastuseks sain, et paroolid olid: “0”, “00” ja “000”. Kolm parooli, kuna Windows arvutis oli ka kolm kasutajat.
Päriselt vaja oli mul ainult “grex” kasutaja parooli ning selleks oli “0”. Sain nüüd arvutisse sisse ning mul oli täielik juurdepääs kõigele mis
siin ennast peidab. Teadsin, et Ubuntu serverist on välja jagatud kaust, kus on kaks räsi pildifailide jaoks. Kaust oli jagatud välja sambashare-ga, nii
et vaatasin “/srv/samba/share” kausta “ls -la” käsuga. Seal oligi kaks faili, “image.jpg” ja “image2.jpg” ning ka üks readme.txt fail, milles oli kirjas
“Wntnghq xnhfgn fvfh”. Selle readme.txt räsi tõlgendus oli “Jagatud kausta sisu”, kasutatud oli muide caesar cipherit.
Pildid saatsin ma Windowsi arvutisse “sshfs” abil ning seal sain ma need avada. Nendel kahel pildil siis, ühel oli lill ja teisel mesilane.
Oli vaid teha viimane osa, milleks oli Wireshark faili uurimine Windows arvutis. Seal oligi põhjus miks ma kõike siiani teinud olen. Avasin “Downloads”
kaustas õige faili ning vaatasin lähemalt. Leidsin rea, mis oli kasutatud protocol oli HTTP. Selle info osas oli kirjas, et on kasutatud squirrelmail
postkasti, mis vastas ühele küsimusele. Kui ma kirjutasin filtrite alla “http” ning sealt valisin “http.request.method==”POST”. Valisin siis teise
asja mis seal oli, kuna see oli pikem ning läksin selle alt “follow->TCP Stream”. Sealt leidsin et meili saatja oli “nogger@mailinator.com” ning ta
sõnum oli… “test”. Polnud vastus mida ma lootsin, kuid oli vastus mida ma vajasin. VMware on selles võrgulindistuses mainitud, kuna kõik need arvutid
siin ülesandes on VMware virtuaalmasinad.

This Is Not Just Climate Change
It’s time to remember what we already know.
Years ago, HAARP was handed over to a university and quietly retired from military use. On the surface, it looked like the end of an era. But beneath that story, something far more profound was unfolding.
HAARP was never just a research station.
It was a tool—a subtle one. It worked through the butterfly effect, influencing weather patterns indirectly, nudging winds and bending storms already in motion.
But they’ve moved beyond that now.
Today, they don’t wait for weather to appear.
They start the storms.
With laser-based systems, they fire directed energy into the atmosphere—triggering lightning from clear skies, seeding chaos where there was calm. The technology no longer asks permission from the Earth. It commands her.
And more than that—it aims.
Because this is not random.
The storms, the fires, the floods—they are being aimed at the Sacred.
At the ley lines.
At the vortices.
At the energy highways of Gaea’s body.
These natural communication grids are not folklore—they are real.
They are the Earth’s nervous system.
They are our original internet, connecting pyramids, stone circles, mountaintops, oceans, and hearts.
And now, that system is under attack.
Fires burn on the lines.
Quakes crack the grid.
Lasers pierce the sky where energy converges.
They are trying to sever the signal.
To distort the frequency of Love.
To shut down the Earth’s memory… and ours.
But Gaea is not passive.
She is alive.
And so are we.
Because here is the deeper truth:
You are a living ley line.
Your heart is a node.
Your breath is an anchor.
Your consciousness is a circuit in the original divine grid.
This is not the end.
This is the reawakening.
We are not victims of a collapsing climate.
We are guardians of a hijacked frequency.
And the moment we remember who we are, the interference has no power.
So feel the storm—but don’t fear it.
Stand in the fire—but don’t burn.
Speak the truth—but do it in Love.
Because the Earth is calling her children home.
And we are remembering how to listen.