Jaan Kähar: “Eestlased peavad kõige hoolsamalt järgima seitsmendat Käsku.”

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Eesti Naine

Vaimulik Jaan Kähar (54) on oma erakordselt tiheda ja väge täis elu jooksul oma kogemustest teada saanud nii mõnegi elutarkuse, mida ka teistega jagada. Esiteks saavad inimese elu etapid iga viie kuni seitsme aasta tagant läbitud. Tuleb vahetada suunda, ametit, kodu – ja lapsi juurde saada. Teiseks pole vaja mitte kedagi usu juurde keelitada ega värvata – Jumala ära tundmine on ime, mis on ainult Jumala enda teha. Kolmandaks peaksid inimesed tänases maailmas kümnest käsust eriti seitsmendat järgima ja sellesse pidevalt süvenema. Jaan ütleb: “Algses versioonis oli: sina ei pea mitte varastama teist inimest iseendale orjaks. Näen igal sammul selle reegli rikkumist – inimesed püüavad omada kõike, mis pole omatav. Teisi inimesi, lapsi, loomi. Ligimeste tunnete ja mõtete omamisest rääkimata. Kui me oma igapäevaelus just seda seitsmendat käsku eriti hoolsalt järgiksime, muutuks meie enese tunde- ja mõtteilm imeliselt kiiresti vabamaks, kõrgemaks ja väärikamaks. Kes teist varastab ja vangistab, on iseenese vang.”

101

Ilustamata väljendudes alustas Jaan ise oma elu vangina. Ta sündis 17. juulil 1956. aastal vanematele, kelle mõlema passis oli tempel 101. Välismaalane. Ema oli soomlanna, isa prantslane ning nõukogude režiimi eeskirjade järgi olid mujalt tulnute ning templi otsaette saanute jaoks teatud kindlad kohad, kus nad elada võisid – neist paikadest ära liikuda ja vabalt rännata välismaalased ega nende lapsed ei võinud.

Viisakas on öelda lihtsalt, et Jaan on Käru kandi poiss. Tegelikult sündis ta Raplamaal Lungu mõisas. See oli aga tol ajal koht, kuhu saadeti ja suleti kõik need, kes linnadesse ei kõlvanud. Välismaalased. Prostituudid.

Käru mõisa juurde traditsiooniliselt kuulunud Lungu karjamõisas, millest säärane karm reservaat oli saanud, sündis soomlanna ja prantslase abielust seitse last. Jaan meenutab: “Tänu sellele, et meid oli seitse, pidime õppima aegsasti ise hakkama saama – läksime varakult iseseisvasse ellu ja valisime sellised ametikoolid, mis võimaldasid ja tõotasid hakkamasaamist.

Mina läksin pärast Kehtna kaheksaklassilist kooli Tallinna riiklikku merekooli. See oli Merepuiesteel asunud eliitkool. Minu eriala oli tehnik-laevajuht. Selge, et niisugune valik oli üsnagi paradoksaalne – 101-pitsatiga vanemate laps, kes sisemaale oli vangistatud, õppis meremeheks…

Ega minust meremeest ei saanud ka. Kogu romantikajanu juures. Kaks praktikat olin merel – ja minust sai hoopis Norma tehase tsehhijuhataja.”

Turvavööd ja karate

Normas oli tänane vaimulik ja mesinik Kähar stantsimise jaoskonna tsehhijuhataja ning valmistas autode turvavööde metallosi. Selle töökoha tõttu astus mees ka Tallinna Polütehnilisse instituuti.

“Põhiline, mis mulle Tallinna perioodist on tänini külge jäänud, on karate. Tegelesin esmalt klassikalise maadlusega – olin sel alal Eesti meistergi – ent pärast vigastust pöördusin idamaiste võitluskunstide poole. Judo mulle väga ei istunud – karate aga küll. Tänu sellele treeningule olen tänini päris kenas füüsilises vormis – karated õigesti tehes piisab päevas kümnest minutist ning sulle ei teki keskealistele meestele tüüpiliselt omast “ujumisrõngast” ja kogu su väliskuju püsib toonuses.”

Jaan ise tajus Tallinnas, et ta ei püsi suurlinnas isiksusena koos ega toonuses ning läks maale tagasi. Ta on kogenud, et sisetundele pole vaja vastu sõdida – kui mõni etapp on valmis ja kogemustepakett käes, tuleb edasi minna. Mitte pidada end heitlikuks või truudusetuks.

Mis parata, et sel kombel toimides saab ka abielusid üksjagu – Jaan on praegu viiendat korda abielus ja kasvatab väikest ingellikku tütart Eleonorat Keavas asuvas väikeses õdusas traditsioonilises stiilis majakeses.

Poegimistsehhist vaimulikuks

Tagasi Raplamaale kolides läks Jaan tööle Rey lihatööstusesse. Ta asus poegimise osakonnas zootehnika alal tööle ning sai ametinimetuseks veterinaartöötaja. Selleks, et töö käigus omandatule ka õpitud oskusi juurde saada, astus mees Leningradi veterinaaria instituudi kaugõppesse. Ent päris loomaarsti temast ei saanud – enne pääses tema elulugu edasi kujundavatest mõjujõududest kõige otsustavamalt mõjule professor Tärgi kodukool. Sealt algas Jaani tee vaimulikuks.

“Läksin Helsingisse korraga kahte kõrgkooli. Nii Helsingi Ülikooli kui Helsingi Instituudi teoloogia teaduskonda. Uneaega üle nelja tunni ööpäevas naljalt ei jäänud – aga selle eest jõudsin sügavale veendumusele, et vaimulike haridus, meelelaad ja suundumus peab olema akadeemiline. Akadeemilisus hoiab mõtte ja meele liikumises. Akadeemilisus kaitseb dogmadesse takerdumise eest ja arengu seiskumise eest – mis võib igal erialal paratamatult juhtuda,” teab Jaan, kes on ka Eesti kirikumaastikul olnud liikuv ja edasikulgev.

Luteri pastorina teenis vaimulik Kähar Nõva, Raplamaa ja Järvakandi kogudusi. Oli diakon ning sai peapiiskopilt täisõpetaja õigused. 1997. aastal aga läks ta üle metodisti kiriku vaimulikuks ning praegu kuulub anglikaani kirikusse.

Andragoogika magistriks

Jaani tänane ametinimetus on tõlk õppejõud – ta tõlgib vabalt, professionaalselt ja kiiresti eesti-vene-soome keelt ükskõik, millises kombinatsioonis. Ta on taas koolis – seekord teoloogilise seminari üliõpilane. Temast on saamas andragoogika – täiskasvanute õppe – magister. Selles suunas tõukas Kähari liikuma Taani rahvakõrgkoolis nähtu-kogetu-õpitu.

Elu suurim väljakutse ja legendaarseim tegu ja tegevus aga on Jaan Käharil olnud Johannese seminar. See sündis koos Eesti riigiga 1991. aastal Kehtna kanti ning see missioon tegi Jaani tuntuks hullu papina.

“Meie koolis käis 106 last. Tõime noori harima nii Helsingi ülikooli õppejõude kui Jaapani vaimulikke. Ühe kahekordse kõrgharidusega daami leidsime endale õppejõuks Hagudist – ta hääletas meie auto peale. Tõime massiliselt humanitaarabi maale ning pidasime oma seminari üleval puiduäriga,” meenutab Jaan. “Meie seminari peeti Põhjamaade evangeelseks keskuseks. Paraku lõpetas vald meie toetamise isegi 3000.- krooniga – aga meie kulud olid kuus üle 20 tuhande. Otsustasime võtta seda otsust märgina.

Ühtki asja – kuitahes õiget ja ilusat – ei tohi suruda üle aja. Sulgesime selle elupeatüki – ja läksime toonase abikaasaga üle pikkade aastate esmakordselt Stockmanni ning ostsime endale uhiuued riided.

Seni olime pidevalt secondhand-rõivastes käinud ja mul puudus kogemus, kuidas lõhnab täiesti uus ülikond. See kogemus on käes – nüüd võin jälle vabalt ka kasutatud rõivastes käia.”

Kirglik mesinik

Jaani lõunamaine veri lööb tema tumedad silmad eriti tuliselt põlema siis, kui juttu tuleb mesilastest. Ta alustas mesilastega tegelemist 17 aastat tagasi sel lihtsal põhjusel, et ei leidnud oma perele sobivat mett. Otsustas ise mesilasi pidama hakata ning neeldus nende müstiliste putukate maailma jäägitult.

“Arvasin paar aastat pärast mesilaste pidamise alustamist, et võin oma 40 taru hooldamise pealt vabalt õpiku kirjutada. Praeguseks ma enam nii ei arva. Ma veel ei oska,” tunnistab Jaan. “Käin lisaks oma kodustele tarudele hooldamas mitmete sõprade ja teekaaslaste mesilaid. See ühendab meid läbi tegude ja mõttekaasluse. Mesilaste-inimesed on läbi nende erakordsete olendite ka omavahel mesilaspereks liidetud. Mesilastelt on tohutult palju õppida – nende jumalik arukus, elukorraldus ja ühtehoidmine on nii otseselt kui kujundlikult inimestele ammendamatu jälgimise ja järgimise teema.

Praegu, talvel on mesilased oma tarudes koondunud umbes jalgpalli suuruseks sülemiks. Välimised poevad järk-järgult sülemi sisse sooja ning sisemised liiguvad kera välimistesse kihtidesse, et soojendada neid, kes on sees. Tänu sellele kasvab kevadeks üles uus põlvkond mesilasi. Vanad lahkuvad siit ilmast märtsis.”

Jaan nendib, et professionaalse mesiniku tunnus on, et ta ei jää juhusele lootma. Algaja mesinik laseb saatusel sülemi tarusse tuua – professionaal asju enam üksnes inglite hooleks ei jäta. Kui pääsuke või mõni muu juhus on emamesilase ära napsanud, siis mesilaste kogukond ju tegutseda ei saa – professionaalne mesinik peab selle vea aegsasti parandama.

Seitsmes käsk

Tihe kooselu mesilastega ongi Jaani juhatanud äratundmisele, et inimesedki peaksid eriti sügavalt süüvima seitsmenda, varastamist keelava käsu olemusse. Iseäranis teise inimese omamisest ja orjastamisest tuleks hoiduda – sest seda tehakse igal sammul nii mõtte, sõna kui teoga.

Jaan ei tee ise ilmaski mingit usupropagandat. Poliitilist ka mitte. Teeb tegusid, mis ühendab teda teiste inimestega ja seob ühtlasi inimesi ka omavahel. Üks eluala, mis on üha jõulisemalt Jaani ellu tagasi tulnud, on muusika. Jaan naerab, et on järjest sagedamini avastanud end kodus kitarri saatel häält tegemas. Eluaegsete sõpradega on üle aastate taas asutud isegi ansamblit tegema.

Härra Kähar pole küll väga veendunud, et selle bändiga tingimata lavasid vallutama ja tüdrukuid hullutama hakatakse – seda on elu jooksul juba tehtud ka. Praegu on aeg luua ja laulda vabast tahtest, aplausi ja austajahordideta – lihtsalt inimsuse, inimlikkuse ja selles peituva jumalikkuse kinnitamiseks ja ülistamiseks.

“Mina kui läbi elu vabalt  kulgeja ja edasiliikuja olen jõudnud samas ka veendumusele, et kedagi pole vaja ka mitte usu juurde meelitada ega sundida. Ainult Jumal ise saab selle ime teha, et inimesed ärkavad usule. Inimesed üksteist veenda ei saa. Vist isegi ei tohi – need ajad, mil vaimuvaest ja pimedad lihtrahvast usule ja kuulekusele sunniti, on möödas,” on Jaan kindel. “Selleks, et need, kes on usule ärganud, leiaksid enda ümbert pidepunkte Loojaga suhtlemiseks, tuleb aga Eestisse veel ja veel kirikuid ehitada. Pühakoda pole museoloogiline nähtus ega arhitektuurimälestis. Kirik on iga päev uuenev ja hingav, ajatu ja igavene nähtus. Pühakodasid ei saa ei meie ega ühegi teise rahva maa peale kunagi liiga palju.”