Täiskuuuuuuuu! Olgem jaanide ja lõpupidude lähenedes tagasi- ja kokkuhoidlikud. Rahu, ainult rahu – igas mõttes 🙂
*
Alkohol ja narkootikumid kui süsteemne lõks ärkamise asemel
Alkohol on lubatud – isegi hindade ja kättesaadavuse kaudu soodustatud inimeste kontrollimise mürk, millesse mängeldes uputatud kergema vastupanu teed minejad on hõlpsasti manipuleeritavad.
Kui me räägime sõltuvustest ja ainetest, mis on ühiskonda kujundanud, ei saa mööda minna alkoholist. Alkohol ei ole pelgalt jook, see on lubatud uimasti. See on seaduslikult reguleeritud, sotsiaalselt aktsepteeritud ning majanduslikult ülioluline kontrollimehhanism.
Kui narkootikumide teema on seotud varjamise, häbitunde ja kriminaalkaristustega, siis alkohol on pealtnäha süütu, aga ainult pealtnäha. Tegelikult on ta üks kõige võimsamaid tööriistu, millega inimesi nüristada, vaigistada ja süsteemi külge aheldada.
Ajalooline taust vein, leib ja rahvaste kontroll
Juba antiikmaailmas oli vein osa igapäevaelust, mitte ainult rõõmuks, vaid ka masside ohjeldamiseks. Rooma keisrid teadsid, et rahva rahuoluks „leiba ja tsirkust“ ei piisanud, vein pidi ka juurde tulema. Alkohol oli rahustavaks instrumendiks, mis takistas rahvast küsimast liiga keerulisi küsimusi. See muster on kandunud edasi ka keskaja kloostritesse ja feodaalühiskonda, kus talupoegadele jagati peale maksuõiguse ka odavat viina. Mida purjum rahvas, seda kuulekam kari.
Eesti ja vene viinakultuur orjastamise tööriist
Meie enda ajalugu ei jää sellest mustrist kõrvale. Vene impeeriumi ajal soodustati viina tarbimist, maksutulude tõttu müüdi riiklikult, tööstuslikult, massiliselt. Samal ajal suruti rahvuslikku ärkamist maha ja tugevdati venestamispoliitikat. See ei olnud juhus, vaid teadlik strateegia.
Ka iseseisvuse taastamise järel on Eestis alkoholijõud jätkanud oma rännakut: poed on napsi täis, kampaaniad edendavad mõõdukust, ent kogu selle mõõdukuse retoorika taga peitub süsteem, mis hoiab inimesed hallis udus. Väsinud, pohmellis, enesekindlusetud, motivatsioonitud. Ideaalsed kodanikud tarbimisühiskonnale.
Sotsiaalne surve ja normaliseeritud sõltuvus
„Tule jooma! Mis sul viga on?“ see on igapäevane surve, mis saadab ka neid, kes ei soovi mürgitamisest osa võtta. Kui inimene otsustab olla kaine, tembeldatakse ta kas haigeks, igavaks või imelikuks. Kogukond ise paneb survet, et kõik püsiksid selle ühise deliiriumi sees. See on kui vaikiv leping, mida ei rikuta. Kes ärkab, saab sildi külge.
Alkohol ei ole ainult „õlu pärast tööd“. See on peitupugemine, identiteedi tuimestamine, häälest loobumine. Meil ei lubata päriselt tunda, analüüsida, sekkuda ,sest kui oled vine all, on kõik „normaalne“.
Kellele see kasulik on?
Raha teenivad tootjad, maksukogujad ja võimustruktuurid. Kannatajad on perevägivalla ohvrid, liiklusõnnetustes surnud, tööturult väljalangenud ja murtud hinged. Narkomaania saab avalikku hukkamõistu, aga alkoholism saab vaikiva noogutuse. Alkoholireklaamid jooksevad peavoolumeedias samal ajal, kui räägitakse „rahvatervise“ olulisusest.
Põgenemise pühadus – miks sellest ei räägita?
Alkoholi ei puudutata, sest see on liiga püha. Iga poliitik, kes püüab alkoholiaktsiisi tõsta, saab löögi. Iga sotsiaalne aktivist, kes räägib kainusest, marginaliseeritakse. See on nagu kultus – nagu vaikiv leping võimu ja rahva vahel: „Me anname teile lubatud põgenemise, aga te ärge palun hakake süsteemi kahtluse alla seadma.“
Kui tahame rääkida sõltuvustest ausalt, tuleb ka alkohol lauale tuua. Mitte kui õhtu osa, vaid kui tsiviliseeritud kontrolli tööriist. See, et ta on seaduslik, ei tee temast vähem ohtlikku ahvatlust. Alkohol hoiab inimesed paigal. Nõrgad. Mugavad. Vaiksed.
Me ei saa rääkida ärkamisest, kui me samal ajal uinutame end igal õhtul „tavalise“ klaasitäiega.
On aeg tõsta klaas ja visata see vastu seina. Vabaduse nimel.
Narkootikumid – vabaduse illusioon ja võimu pimedaim relv
Me elame ajastul, mil narkootikume käsitletakse justkui kahepalgeliselt: ühtedest tehakse pahelised sümbolid ja teistele antakse uus nimi – retsept. Aine, mis äratab sind öösel ja teeb sinust hommikul efektiivse töötaja, ei erine oma mõju poolest oluliselt ainest, mis on tänaval keelatud. Erinevus on vaid üks: kelle huvides seda kasutatakse.
Mitte kõik narkomaanid ei vedele pargipingil. Paljud neist on lipsustatud, karjääriredelil kõrgel ja omavad mõjuvõimu. Nad ei süsti, vaid neelavad, tõmbavad või segavad kohvisse – kõik selleks, et mitte tunda. Mitte mäletada. Mitte sekkuda. Sest süsteemile on kasulik inimene, kes on kogu aeg natuke ebanormaalne, natuke väsinud, natuke ärev, natuke endassetõmbunud.
Minu kogemus näitab, et sõltuvusse suunatakse teadlikult. Psühholoogid, kelle käest peaks saama tuge, kiidavad mõnikord kokaiini, sest see „teeb efektiivseks“. See pole eksitus, vaid strateegia. Tööriist, et hoida ühiskonda kontrolli all. Ja kui kõik muud vahendid ebaõnnestuvad, on alati olemas see üks keelatud või lubatud, mis vaigistab sinu vaimu.
Aga ma olen kogenud ka teist teed. Teed, kus ma ei tarbi mitte midagi. Kus mu keha ja vaim lähevad läbi valu ja kahtluste, aga lõpuks jõuavad kõrgemale tasemele kui ükski aine suudaks. See on raske tee. Aga see on vabaduse tee.
Narkootikumid ei tee sind vabaks. Nad lubavad vabadust, aga ainult selleks, et võtta see sinult hiljem kümnekordselt tagasi. Nad on illusioon, mis algab eufooriaga ja lõpeb kontrolliga. Süsteem ei karda narkomaane. Süsteem kardab kaineid, mõtlevaid ja teadlikke inimesi.
Ja seepärast ma ütlen: piisab. Ärme anna oma meelt ja keha enam vabatahtlikult ära. Ärme ülista enam neid, kes „suudavad tarbida ja kontrolli all hoida“. Sest tõelist kontrolli ei ole. On ainult harjumus ja sõltuvus.
Ärme kaota veel üht põlvkonda pettekujutelmale, et see on normaalne. Vabadus algab kainusest, mitte sellest, mida sulle müüakse, vaid sellest, mida sa julged mitte osta.
Narkootikumid sõja ja ideloogia teenistuse
Kui tahame mõista, kuidas narkootikume on kasutatud mitte ainult meelelahutuseks, vaid võimustruktuuride ja sõjamasinate teenistuses, peame vaatama otsa ajaloole. Üks silmapaistvamaid näiteid tuleb natsi-Saksamaalt.
Kolmanda Reichi ajal kasutati amfetamiini süsteemselt. Sõduritele jagati ainet nimega Pervitin, mis oli puhas metamfetamiin. Seda nimetati rahva seas „natside energiakommiks“ või „lendavaks šokolaadiks“. Sõdurid, tankistid, isegi piloodid tarvitasid seda, et olla ärkvel päevade kaupa, kaotada hirm ja väsimus ning täita ülesandeid, mis muidu oleks psüühiliselt või füüsiliselt võimatu.
Hitler ise oli tugevate psühhotroopsete ainete mõju all. Tema isiklik arst Theodor Morell manustas talle regulaarselt amfetamiini, opioide, barbituraate ja isegi kokaiini sisaldavaid ninatilku. See ei olnud juhus, vaid riiklikult soositud ja teadlikult tekitatud sõltuvus.
Sarnaseid praktikaid näeme ka teistes suurriikides. Ameerika Ühendriikide sõduritele anti Korea ja Vietnami sõjas amfetamiini, et nad püsiksid lahinguväljal „tõhusad ja motiveeritud“. Hiljem tuli see neile tagasi posttraumaatiliste häirete, sõltuvuste ja suitsiidilainega.
Ka nõukogude liidus katsetati sõdurite ergutamiseks mitmeid aineid, kuigi see info on olnud suures osas salastatud. Teise maailmasõja ajal kasutati viina kui „valuravimit“, motivatsiooni allikat ja hirmutunnet vähendavat ainet.
Tänapäeval tehakse seda rafineeritumalt: antidepressandid, ATH ravimid, valuvaigistid ja energiajoogid. Kõik selleks, et funktsioneerida süsteemis, mis eeldab inimese ületöötamist ja vaimse erksuse kunstlikku säilitamist.
See kõik viib meid järelduseni: narkootikumid ei ole juhuslik nähtus. Need on ajaloos olnud alati olemas kui tööriistad – mitte ainult indiviidi, vaid terve ühiskonna juhtimiseks. Ja seni, kuni me seda ei teadvusta, jääme ise nende tööriistade ohvriks.

Nüüd vaatame hoopis kosmosesse!

Kui sa näed kosmosesüstikut stardiplatvormil, siis märkad suurt kütusepaaki, mille küljes on kaks suurt raketti – tahkekütuse stardivõimendid (SRB-d). Neid valmistab ettevõte Thiokol Utah’ osariigis.

Insenerid oleks tahtnud neid võimendeid teha veidi laiemaks, aga ei saanud. Miks?

Sest need pidid jõudma tehasest rongiga läbi mägedes oleva tunneli lennuplatformile, kus nad kosmosesütiku külge installeeritakse. Tunneli laius on pisut suurem kui rööbaste vahe, AGA rööpad on täpselt nii laiad kui kahe hobuse tagumik!

⸻

Järelikult…

Mõned kõige ulmelisema transpordisüsteemi – kosmosesüstiku – disainielemendid sõltuvad endiselt praegu kahe hobuse perse suurusest, mille mõõtmed pandi paika üle 2000 aasta tagasi.

Kas sa nüüd saad aru, miks hobuse perse on üks kõige olulisemaid asju maailmas?

18.

Kui sa armud, siis sa ei armu tegelikult teise inimesse.
Sa armud sellesse versiooni iseendast,
kelleks sa selle teise inimesega koos muutud.

Ilmselt oled õnnelik ja tunned meeldivaid tundeid.
Sa oled lahke, heatahtlik, abivalmis, tugev ja enesekindel. Kõik need omadused on sinu sees olemas, kuid mingil põhjusel toob koosolemine selle inimesega need sinus ajutiselt esile, eriti armumise perioodil.

Aga need pole selle teise inimese kvaliteedid – need on sinu kvaliteedid, mis on alati sinus olnud. See on kõik see ägedus ja vägevus ja heasoovlikus, mis justkui peegeldub temast sinule tagasi ja nüüd sa ise ka näed, kui ilus ja kõikvõimas inimene sa oled!

Seega pole sa tegelikult armunud temasse,
vaid sellese versiooni iseendast,
kelleks sa temaga koos viibides muutud ja kellena tema sind ehk ka näeb.

Küsimus on selles, kuidas lasta endal särada ja olla parim versioon iseendast ilma, et see seisund sõltuks kellesti teisest, kellesse sa ajutiselt armunud oled?

Kuidas saaksid olla iseenda suurim fänn, toetaja ja armastaja, nii et ükski suhe ei paneks sind unustama, kui väärtuslik sa tegelikult oled?

Mis siis kui sa tõesti suudad armastada iseennast sellise kire ja säraga nagu keegi on sind armastanud ja sind peegeldanud armumise perioodil?

Kas sa julged anda endale loa olla täiuslik just sellisena, nagu sa oled, ilma et ootaksid teise inimese heakskiitu või armastust?

Kuidas saaksid hoida ja kasvatada oma sisemist sära, selle asemel et loota, et keegi teine selle sinus käivitab?

19 .

Mono ja püluagoonia

Kaks praeguse aja kõige populaarsemat suhtevormi
Monoagoonia ja Polüagoonia.

Kuna enamik inimesi vajab õppetundide omandamiseks ise ämbrisse astumise kogemust, siis on neil võimalus läbi teha järgmised suhteeksperimendid.

Monoagoonia.

Kui sa proovid kangesti kümne küünega kinni hoida ja teha monogaamset
suhet, sest ühiskond nõuab või sa arvad, et muud moodi ei tohi, või sest sa oled
andnud eluaegse abieluvande. Sa oled monogaamses
suhtes, sest su partner ähvardab sind maha jätta, kui sa teistega flirdid, kuigi
sa tegelikult sooviksid katsetada mingit muud avatumat suhtevormi ja oled
praegu hoopis teises eluetapis, kus sa sooviksid end tundma õppida, oma
seksuaalsust avastada ja erinevate inimeste lähedust kogeda.

Näpunäiteid kuidas luua tõeline monoagoonia.
– Proovid olla vägisi monogaamne, sest kultuur ja ühiskond nõuavad ja üldse “nii peabki ja see on ainus normaalne suhteliik”.
– Kõigest olenemata oled ikkagi monogaamne. Kuna sul on hirm oma partnerit kaotada lubad partnerile asju, mida sa südames tegelikult ei saa lubada ja põhjustad endale ja teistele kannatusi.
– Varem või hiljem paned vasakule, sest nii suur soov on monogaamsuse vanglast põgeneda ja ei räägi sellest partnerile mitte kunagi. Hoiad seda saladust elu lõpuni nagu hapukurki tagumikus. Niipea kui lõdvestud võid kogemata välja rääkida, seega hoiad end suhtes koguaeg natuke krampis.
– Kuna sa ise oled vasakule pannud, siis oled veel eriti kontolliv, sest mõistad tõenäosust, et ka sinu kaaslane on saanud hakkama samaga ja nüüd valetab sulle. Mängid oma vale varjamiseks topeltmängu: proovid teda pidevalt vahele võtta ja kahlutstada.
– Mängid monogaamsuse mängu iga hinnaga kuigi tegelikult on sul juba ammu siiber ja ihkad palju rohkem vabadust ja tahaks katsetada teiste suhteliikidega, mis võivad sulle palju rohkem sobida.
– Mitte mingil juhul sa ei räägi partnerile, et sa oled muutunud ja sul on praegu muud vajadused ja sa sooviks suhte kokkulepped uusti läbi rääkida, et leida paremaid lahendusi.
– Võidab see, kes on võimalikult pikalt monogaamses suhtes, mis talle ei sobi ja ei näita välja kui palju ta tegelikult enda sees sureb.
– Eduka monoagoonia tunnuseks on pidev igapäevane läbmumise ja ahistatuse tunne, mille eest on võimatu põgeneda ja mis viib pikaajalise sügava depressioonini.

Polügoonia.

Kui sa proovid olla intiimsuhetes mitme inimesega, aga sul puuduvad
kommunikatsioonioskused ja küpsus, et sellega toime tulla. Susserdad ja
vusserdad, oled ise armukade ja see trigerdab sind segaseks, emotsioonid
möllavad, piirid ja kokkulepped pole selged ja kogu aeg on üks draama.

Näpunäiteid kuidas luua tõeline polüagoonia.
– Sa proovid kogu hingest sebida mitme partneriga korraga, sest see tundub vaba, seiklusrikas ja lahe. Tegelikkuses kasutad avatumaid suhteid lihtsalt kohustustest ja vastutusest kõrvale hiilimiseks, lootes, et kui kellelegi midagi ei lubata, siis ei pea ka lubadusi täitma.
– Sa süütad erinevaid suhteid suvaliselt nagu tasuta saadud ilutulestikku, aga ei suuda neid ohutult hoida.
– Sa ei loo oma partneritega selgeid kokkuleppeid, ei suuda piire kehtestada ega mõista, et polüamooria ilma usalduse ja hoolimiseta on lihtsalt vastastikune üksteisele haiget tegemine.
– Proovid elada nii, et elu ooleks üks suur draama ja kaos aga sa ei peatu, tuues enda õigustuseks, et vabadus on ju kõige tähtsam ja igasugused lubadused tunduvad ahistavad.
– Oled sa mees või naine, siis sügaval sisimas loodad, et suudad luua sellise elu nagu Saudia Araabia sheikidel, sina ise võid magada paljude partneritega ja omada mitmeid intiimsuhteid korraga aga sinu partnerid on truud ainult sulle. Nii oled sa täielikult vaba aga ise ei pea kogema üldse armukadedust.
– Ise nõuad, et partnerilt tahad olla täiesti vaba ja oled lõputu seiklushimuga, aga nii kui su partner kellegi teisega kasvõi musitab või käest kinni jalutab, tõmbud armukadedusest siniseks, lased vihast püksi ja muutud korraga kõige kontrollivamaks inimeseks maailmas.
– Kuigi sa oled nii armukade, siis mitte iialgi ei tunnista sa endale, et tõenäoliselt sobiks sulle üks ja stabiilne suhe palju paremini.
Mängid avatud suhete ja poluamoorsuse mängu suure hurraaga edasi iga hinnaga, lootes, et asjad lähevad kuidagi ise ajapikku paremaks ja põjustad endale ja oma kallimatele segadust, valu ja kannatusi.

Vabadussõja võidusamba ja Rail Balticu usupõhisus, Ivo Känd
1) korrastame õigekirja 2) kirjuta raiskamisest riigis ja kodudes – lahendused?
Võidupüha künnisel Harjumäel istudes ja Vabadussõja võidusamba poole vaadates lähevad mõtted tahtmatult paralleelreaalsusena rajatavale Rail Balticule ja tuleb tõde tunnisada, et oleme töökad, uhked ja ka jonnakad. Meie esindussambal, Vabadussõja võidusambal täitub peagi 16 aastat. Ei soovi kutsuda kedagi sambasõja järjekordsesse lahingusse. Pätsu pead Estonia teatri juures märkame, Jaak Joala mulgimaiseid tulesid-vilesid mäletame. Oma esindussambast, Vabadussõja võiduristist aga vaatame hajameelselt läbi. Eestlastena oleme legendaarsed oma laulupidudega, monumentidega paraku on meil muresid. Vabaduse väljakul tema klaasilikus kõrguses seisev Vabadussõja võidusammas pidi autorite idee kohaselt seostuma jääga, tuletades meelde, et Eesti on põhjamaa. Jääskulptuuri illusiooni pidi rõhutama ka monumendi seest kumav valgus. Paraku sai see imeilu meie klaasilikule kõrgusele saatuslikuks, sest kohtusid arusaamatu rahakasutus, ebaõnnestunud konstruktsioonid ja poliitiline arrogants.
Halenaljakas perfomance
Aegajalt võib imestada, kui nina nutifonide uudiste voost üles tõstame, mida need murumütsid seal Pekkaniska peal jälle kõõluvad – järjekordne perfomance? Ei, jätkub üha kestev ulmeliselt kallis „sambatants!“ Rahvas on selle laristamise asjus juba immuunne. Mängu läheb meie hajameelsust ja kurnatust kuritarvitades kõik: valgustus, parandus, soojendus, jahutus, asendus, – ristirahvas rõõmusta, maksuraha larista! Kõik, mis sambaga viltu minna sai, läkski: kiirustamine, tehnilised mured, tšehhi klaasitootjate saamatus, hoomamatu eelarve, ideoloogilised konfliktid.
Kuidas kõik algas? Aastal 2001 otsustas Tallinna Linnavolikogu rajada Vabadussõja võidusamba ja käivitada selleks monumendikonkursi. Oletati, et kiiresti kauni hiigeltoote saab kogenud soome lauanõude tootjalt Iittala abiga. Soomest aga vastati, enne poolt aastat on mõeldamatu. Aga tulistel eesti meestel oli kiire ning toonane kaitseminister Aaviksoo läks siva tšehhide juurde. Kahjuks füüsikust kaitseministrile ei jõudnud Iitala sõnum kohale: kui me teeme klaasist samba, siis ainuüksi klaas taheneb oma kuumana valatuse järel pool aastat, et pragusid sisse ei tuleks! Ja nii oleme ennast unustanud seda tölplust maksma nagu püsikorraldusega trahvi: vahetame järjest värvi muutvaid klaaspaneele, silikoonitame ja kuulame pikki monolooge LED-tehnika valgus-imedest ning otsime oma ausamba seest vahelduvvoolu – ja juba 16 aastat!
Lahenduseks oleks meie eestimaise, ehitusinsenere koolitava Tallinna Tehnikaülikooli eksperthinnang, kuidas erinevad ehitusmaterjalid käituvad meie kliimavöötmes, miks klaas muudab värvi – ja seda juba nii lühikese ajavahemiku järel: kas see on ehk seotud kondenseerumisega? Kui samba sees tekib niiskus, siis see mõjutab klaasi eluiga – eriti talvel temperatuuride kõikumisel. Kas samba sees õhu tsirkuleerimiseks loomulik ja sundventilatsioon on piisav? Hermeetilise katte puhul oleks olukord teine. Paneelide vahed on tihendatud, kuid tihendid ju „väsivad“ ning see eeldab plaanilist tihendite vahetust. Selleks tuleb ju kogu sammas aeg-ajalt lahti võtta! Aastatega klaas vananeb (pleegib, muutub tuhmiks) – kui on vaja vahetada mõni plaat uue vastu, siis need erinevad teistest. Kas sel juhul on mõeldud kõik plokid vahetada, kas on olemas täiskomplekt varuplokke? Sooviks selgitusi, milline oli/on esindusmonumendi elektritöid teinud firma tase. Avalikult teatatakse, et lambid põlesid läbi ülekoormuse tõttu. Sellisel juhul oli valesti arvutatud tarbimisvõimsus. Probleemid algasid projekteerimisest ja jätkusid ehitise kvaliteedi kontrolliga.
Alati on võimalik klaaspaneelid välja vahetada marmorplaatide vastu, siis jääb ära ka puhastus-hooldus. Rainer Sternfeld, üks neljast samba autorist on ausalt öelnud: „Olime siis kõigest 24aastased, tegime vigu ning tšehhid petsid meid. Hädad tulenesid projekteerimise ja projektijuhtimise kogenematusest. Probleemid on tingitud ühest asjast – klaasist.“ (Postimees 30.11.2018)
Ja nii seisabki meil püsti kõikvõimalikke loodusseadusi eirates praegune „illuminaator.“ Mõistan riigiisade soovi korvata moraalset võlga vabadussõdalaste ees. Tänaseks olen „sambatantsu“ koos sinuga õde-vend maksumaksja alates 2007. aasta ideekonkursist kuni käesoleva aasta kuludeni investeerinud juba üle kümme miljonit euro. Lühiülevaade võidusamba remondist näitab, et tuleb vist põhiseadusesse sisse viia parandus „Vabadussamba remondi peatükk“. Rahandusministeeriumi ülevaatest sambaga seotud halduskulude kohta selgub, et viimastel aastatel on rajatise hooldamiseks kulunud keskmiselt 180 000 eurot aastas
Oleme visad, me ei jäta – eeloleval suvisel laulupeol isamaalisi laule lauldes ja tunnete tuules ühes hingates võiksime igaüks ühe euro annetada, et äpardunud sambakarneval lõpetada. Paepealne maa pakub dolomiiti, raud ja pronks on meile omased!
Rail Baltic (RB) – omadele võõras, võõrastele arusaamatu
Kas järjekordne „performanss“ on tulekul? Nüüd ei kõõlu murumütsid enam Vabadussõja võidusambal, et kadumaläinud elektrit leida, vaid istuvad 2030. aastal raudteetammil, rukkililled rinnas ja ootavad oma unistustes Riia poolt rongi, mis ei saabu…“ Paraku jätkub kangelaslikult propagandistlik ülistuslaul, mis oleks justkui soomeugrilik dramaatiline naer läbi pisarate. RB kunagised eesmärgid on ajale jalgu jäänud, muutub poliitiline vaade, muutuvad ka RB suurideed, enam ei räägita: Venemaa ega Hiina transiidist Põhjamerelt läbi Soome Tallinna sadamasse ja sealt RB kaudu Euroopasse, kiirest reisirongiühendusest Berliini, kaubavedude kolimisest raudteele, et aktiivne kaubavedu ongi RB tasuvuse eelduseks, rongide väljumisest iga kahe tunni järel …
ehitustähtajad lootusetult lõhki läinud, aga meile näidatakse, kuidas pidulikult lepinguid sõlmitakse, et jätkata kolossaalseid mägede liigutamisi, metsade langetamisi, trassi rajamist otse läbi Rääma raba. Ikka selleks, et rajada ühe rööpapaariga paralleelne ja varasemaga ühildamatu raudtee Pärnu ja sealt edasi Läti piirini. Juba varasemalt on olnud riigikontrolör Janar Holm olukorda kommenteerides ülikriitiline: „Teadlike valelootuste andmine valmimistähtaegade kohta, ilupildid kosmosejaamadega sarnanevatest terminalidest ja videoanimatsioonid, kus rongid mitusada kilomeetrit tunnis tuhisevad ning muud sarnast oleme Rail Balticu (RB) puhul juba piisavalt näinud. Raudteed veel mitte! Projekt on vähemalt viis aastat ajakavast maas. Eeldatav maksumus on enam kui neljakordistunud. Eestist Varssavisse ja Berliini sõitmiseks on vaja, et Läti, Leedu ja Poola oma eesmärgid täidaksid.“
Ei ole selge, kas Euroopa Liidu rahastus järgmistel eelarveperioodidel säilib, sest juba 2027 aastal algaval eelarveperioodil pole 85% osalus kindel. Eestil aga oleks hoopis mõistlik oma osaluse 15% kulutada hoopis riigikaitsesse. Nagu on öelnud tuntud poliitik: „lahendus on see, et tuleb leida lahendus“ kasvõi „rehepapilikult“, et RB-sse sisse paneme 15% ja maksudena saame tagasi 24%, seega riigieelarve oluline lisa, kulutame raha ära, saame käibemaksu riigikassasse.
RB ülalpidamiskuludest valitsuse tasemel aastas on räägitud 90 miljonist, Läti Seimi RB uurimiskomisjoni esimehe Andris Kulbergsi hinnangul on see number allahinnatud – seega puudub adekvaatne teadmine. Eelmise taristuministri Vladimir Sveti puhul oli täiesti vale väita „ pole meie asi, mida lätlased teevad, meie ehitame oma osa lõpuni.“ Ei ole nii! See on Balti riikide ühisprojekt ja toimib vaid tervikuna. Praegune taristuminister Kuldar Leis 3.juuni Riigikogu täiskogu aastakõnes jätkab loosunglikult: „Baltikumi raudteeühenduse väljaehitamine on riiklik prioriteet, ehitustegevus juba 100 kilomeetri ulatuses, 2026. aasta lõpuks kogu trassil. Rahastamine etapiviisiliselt, kogumaksumus 3,07 miljardit eurot, Eesti panus umbes 600 miljonit, töötame selle nimel, et Euroopa rahastus oleks tagatud“
Pool aastat tagasi juhtis Riigikontroll oma aruandes tähelepanu: „Puudub muutuste juhtimine RB projektis, on tehtud üle 160 muudatuse, mis on kaasa toonud venimise ja kallinemise.“
Raha on puudu. Esimese etapi valmimiseks kolme Balti riigi peale kokku on puudu koos Euroopa kaasrahastusega 10,1 miljardit, Eesti osa selles 1,8 miljardit, Eesti omaosalus suhtega Euroopa rahast 15/85 on 338 miljonit eurot.
Tundub, et poliitikute poolt tõde ei ole see, mida räägitakse, vaid hoopis see, miks midagi öeldakse ja kas valetades ise ka usutakse, mida räägitakse. Ehk et kes kellele kui palju valetamise, ilustamise ja kiidumulli eest maksnud on – ja kelle taskust. Tundub, et meie kõigi. RB uue perspektiivi rahastus avaneb aastal 2029, märgilise tähtajani 2030 jääb aasta, varasemat Euroopa rahastuse katet ei ole, seega kas tasuda riigieelarvest prioriteedina – veel mõne teatri ja kooli sulgemise hinnaga, võtta laenu, avaliku ja erasektori koostööna (Public Private Partnership – PPP) või midagi muud.
Eesti projektil eraldi võetuna ei ole mingit mõtet, kui puudub Läti osa, me ei vaja ju raudteed vaid 250 km/h Iklasse sõiduks, et seal lätlasi tervitada. Eesti vaatenurgast olnuks ideaalne, kui Lätis saanuks 2030. aastaks valmis nii sealne RB põhitrass kui ka nn Riia silmus, mis ühendaks põhitrassi paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Riiaga.
RB ei saa olla ajutine logistikakoridor, vaja on ausat ja veenvat juhtimist, sest Euroopa rahastus realiseerub vaid juhul, kui RB kvalifitseerub Balti riikide ühisprojektina, selleks suhelda aktiivselt Balti riikidel Euroopa Komisjoni ja oma rahvaga, muidu juhtub nagu Vabadussõja võidusambaga „tahtsime parimat, välja tuli nagu alati“