22. august 2012
19.-22.august
Ma tean, et ei tohiks järgnevat paljundada. Sest halb paljuneb niigi umbrohuna. Ent selleta poleks siinne kulgemine aus ja mõtestatud. Järgnevad arenguhüpped poleks mõistetavad. Seega – olge lahked, minu tänase päeva algus: Hei ex-abikaasa. Oled mulle niigi paska panija
ela oma ette jäta mind rahule mul läheb hästi sain oma toidu koha mida olen koguaeg tahtnud kogusin raha ,et teha sisse makse 5 tonnni
tegin seda ma ei ole kuskile laristand aga Sulle ………. muutud…………………………….
Muuu jah! 😀
Selle imeilu peale tõmbas lehm end ketist lahti ja saatanliku energeetika lööklaine lennutas ta üle aia. Püüdsin kinni, musitasin üle, panin kanakuudi külge ketti ja peni-Bella sauna kinni. Pean talle keti tooma kui poistele Fesmasse järele sõidan – veab ka väikest Elsat metsa murdmiskooli, õpetab end kanaaedikusse kaevama. Ja ehkki Bella seda ei tee, ajab praegu-veel-mitte-kellegi-koer ka lambaid taga. Kui lisada juurde energeetilise toiduta jäämise hirmus vintsklev koletis, kes on teinud minu jaoks kauni Põhjala põhjarindeks, on suhteliselt täisvärk.
Ma tean, et see tüütab nii päevaraamatu jälgijat kui mu sõpru – aina ühed ja samad probleemid ja mustrid. Eilse päeva lõpetas näiteks hoovimaja viimseks asukaks jäänud kokk – issand, mida mind ümbritsevad kokad küll ometi selle ameti renomeega teinud on… – teatas, et see, mis temast veel aita jäi on sõna otseses mõttes sitt, mis tuleb prügimäele vedada – ja kes korvab talle selle kahju, et arvuti ja tolmuimeja enam ei käivitu. Üürita siin elanud. Oma lapsed mulle kaela jätnud. Hoovimajast viimasele letaalseks osutunud peldiku keeranud. Ja kes korvab? Ütlesin ju, et aina sama muster.
Nagu on üha kopeerivad ka minu käes ühesugusteks muutuvate inimeste vastastikused ühesugused süüdistused. Ei oska, ei viitsi, ei tee, ainult tarbib ja laristab, kasutab ära ja imeb tühjaks, ütleb teise sellise kohta igaüks, kes ei-ei-ei. Ju minus eneses pole veel need samad ei-ei-ei alged lõpuni välja põletatud, et neid märkan, kardan, ligi tõmban. Püüan võimalikult palju neid, kellest hoolin, teisele kaldale järele tirida – ja kipun ise nende eos äpardunud päästeoperatsioonide käigus mutta-sitta-mürkidesse uppuma. Lootusetud järeleaitamised olid meil siin jutuks esmaspäeval, kui Eesti uussünnipäeval valgusepesitsejad Raigo ja Eve meil külas käisid: selgitasid, et madala olluse tähelepanu juhtimine isekusele-valelikkusele-pahelisusele-jne tekitab ego laksu – trots, hirm, mõistmatus ja mürgine rumalus põhjustavad pärast ülendamispüüdeid veel sügavamale kukkumise.
Mis on nüüdseks pöördumatu. 8.augustil oli Kaljuste sõnul Uue Hea Ilma stardiasendi kinnistumine – nüüd ei saa enam midagi kardinaalselt muuta, ankurdumine uude energiasse on toimunud. See pidi juhtuma 10. juulil, ent Maal oli siis liiga vähe inimesi selleks valmis ja vibrat poleks saanud ei saavutada ega säilitada. Nüüd saab. Vaatasin kalendermärkmikust. Mul oli Pärnus Ammende villas käimise ja Valtu-Nurmes Naksitrallide vaatamise järgne kodune kirjutamise ja kõlistamise päev – kooskõlastasin ülejärgmiseks Tartu-päevaks kokkusaamisi, olin paikne, rauge, tasakaalus ja üldse väga Soone Saara.
Üleeile levis koos Raigo ja Evega peetud tseremoonia tekitatud energia kogu Soonele. Taevase sünkrooni tahtel käisime nendega koos Kaerepere purskkaevuplatsil Marek Sadama kontserdil, mis oli sügavaid energiaid ja lapsemeeli liigutav riitus. Minu üllatuseks selgus, et mõnele soliidsele inimesele käis närvidele, et Marek õpetas laulude vahel rahvale sõnu, kehakeelt, naermist ja kuuekordset mi-d. Mis teha. Nii, nagu väärikas indiviid on mõnikord arenguteel üsna alguses, võib paadunud koll olla kummastaval kombel tundlik, võtuline ja kõrge, mis siis, et haiseb.
Oodates Marekilt tema luulekogusse ilusat elu ja armastust, nägin üllatuslikku Jürgen Fogelit edeval motikal hea, et Aare tegi kodus tööd ja seda ei näinud :D, tutvusin Kaerepere uue seltsimajajuhatajannaga – Kait Kaeval kutsus koostööle, mida kolmel erineval moel kohe ka tegema asun.
Õhtueine – aitäh küllusliku toidukorvi eest, Uustalid! – peibutas vegetaarlased kana ja kala sööma – ja sauna läksime pärast oma perega nii kerges ja helges meeleolus, et kasvõi muretse. Põhjus on lihtne – mu ümber on kujunenud tuule-kaitset-külma-kaitset pakkuv sõpradesein – valgustöötajate tihe ja tõhus võrgustik, mis tõlgendab ja peegeldab, maandab ja tasakaalustab. Loodan, et ma neid ka.
Hommikul Reeda juures sain sõnastuse päev varem juhtunud jahmatava pöörde jaoks – mida mõistagi ka ise teadsin ja mis oli juba ei-tea-mitmes-kord – nii hea on, kui keegi teine sõnastab. Kui võtsin kodukorra korrigeerimise huvides sõna toiduhindade ja tööjaotuse asjus, järgnes mõnetunniline arapp ning just ajal, mil Uustaludega hobusekoplis heldisime… väljendugem positivistlikult – sai Aleksander oma toa tagasi. Seadsime selle tunnikese tuuseldamise tulemusel sisse, musitasime maja ära ja kena keik. Ent sõnastus, mille Kumma küla teisest otsast Reeda mant tõin, oli: kui keegi kogu aeg ära kolib, peaks põhjust endas otsima – kolm korda siit, Vehendist viis, Ohekatkust… Reeda enese elus on õpetlik koorukestelugemise periood, mis õpetas kõige hindu ja arvutamist, oskusi ja adekvaatset minapilti. Alaväärsus ja oskamatus= üleväärsus ja ülbus. Õigus, Reet.
Mu allergia naasis seoses ootamatu deja vuga hetkeliselt – kratskratskrats, kurask! Nüüd on vaja läbi tunnetada, mida ärritavat võis leiduda tähelduses, et poiste omavaheline äri ei puutu perekonna toitmisse, kes elab siin talus, see osaleb tööjaotuses, mis pole miski ikestamine, kuivõrd mõni meist…
Mnjaa, see, et mitme kuu jooksul mõni päev loomade toitmist osutus liiaks meenutas Reeda venna piiritut eneseimelust kolme talituse peale ajal, mil ta Soone Soodomaks keeras, filmimehe lühietendust „Farmi-Pets“, termineerunud superhobukoeraigatöömehe paigalmarssi laulukese saatel „kõik mis puutub sitaks muutub“. Ja nad irvitavad üksteise üle samade sõnadega ja süüdistavad mind samades asjades ja kokkuvõttes rühime ikka siin Aarega nagu emand ja sõdur ühte jalga – ohkame, ropendame ja astume edasi.
Kaljused – ilmselgelt ülisobivad energiad, on Tuulemaal näinud, mis juhtub võimsate energiate sobimatuse korral – gurudki põgenevad… Seda suurem on sobivate energiate sünkrooni sattumise vedamine.
FBs kirjutas mulle üks T.V:
- KATI on kurat üx kõva mutt – oleks mul ka üx selline – küll me siis teeksime ühe ARMASTUSE ATMOSFÄÄRI – nii et eestimaa väriseks
Kati Saara Vatmann Hr TV, suur tükk ajab suu lõhki – esiteks pole keegi omatav, teiseks kõva mutt ammugi mitte, kolmandaks on Soone talu armastuse atmosfäär ammu loodud ning kogemused näitavad, et väga vähesed kannatavad seda välja.
Kerli, kes nuttis end suisa emahundina ulgudes Garfieldi lõua all tühjaks – sellest tuleb mu Lemmiku jõululugu – arutles pärast noorte amokijooksust tekkinud mustast august toibumist: igal oma muinasjutt – minul Eeden – Indira ja Aleksandriga oleme ühest kohast, ilmselt Plejaadidest, pärit – teistega sobitudes pole meist keegi ühitamatuses süüdi… Sellest kõnest omakorda tuleb lõik Uustalude lukku.
Meil end mõnuga tühjaks ulgunud – jumal küll, ma tahaksin ka niimoodi osata… – Kerli läks Raplast Jaanika juurest läbi ning nõiata tuvastas, et tegu on meie kaliibriga teadjanaisega. Teadjatar ise sõnas: üliinimeste õnn ja õnnetus – nende loodud maailm näib iseenesest funkavat, murdosagi nende töökoormusest lihtsakestega jagamine murrab nood maha, tagajärjeks kadedus ja vihkamine – toitva käe hammustamine. Seilasime, teame, võis seitsme lapse ema otse loomulikult resümeerida.
Kodu tasakaalu tagasi musitades avastasin poja riidekapist oma rasedariided ja talli pealt raamatukogust teatud õrnad kompsukesed… jälle põlati mu pakutu ära – nagu siis, kui vanimale tütrele jaki õmblesin, tulemuseks Atlandil loksunud isa joaks tehtud nutune foto õitsva kirsipuu all. Jällejällejälle. Seekord lisandus väikese Elsa anarhia – öised kanaaedikusse kaevumised ja päevased lammaste koinimised.
Valgusepesa šamaanipaariga peetud meie talu esimese päris tõsise tseremoonia ajal liuglesin Eedeni aias, mille keskel oli kivihunnik – pidin sealt läbi ronides kinni jääma, aga siiski mahtusin – aga kivikuhi ei kadunud. Evel oli seal suurte mahlaste marjadega kirsipuu, mille all hingasin ja muretsesin – sellest kivivarest on vaja lahti saada, enne kui Väravani jõuame.
Meie Mehe kontsert päev varem möödus minu jaoks samuti Nõmme kõrtsi aia kaitsvate puude all – kohe sealt väljudes – kuramise kõllide pärast jälle, tehnikahullud soonelised tahtsid näha, millised ühed tõeliselt tegijad kõlarid lähedalt on – sattusin jälle ja kohe televiisorisse – TV3 salvestas nelja kaameraga ja lavaesine publikupüüdja kiusas mind kümneid kordi – mis seal ikka, meeleldi, muhe õhtu oli, võin lahkesti Riisalu vapiloom olla, kuivõrd ta naeratas mulle püüne pealt na kaunisti 😀
Valgusepesitsejate ja Artlanderitega rääkisime kahel erineval päeval – vaimsus on saanud elu normiks – seisundisse sattumine pole enam hobi, veidrus ega a la tööl käimine – ja kääritamise kiirenemine võtab veelgi tuure juurde. Kahes mõttes. Käärib. Ja küpsetab. Läheb kääri – saatanlik ja jumalik lahknevad lõplikult. Aga hargi vahel on kärisemiskoht. Ja kui gurusid uskuda, siis seitse aastat pärast viimset ühtimist on energeetiline side alles, ohjopvõiseejoru…
Eilehommikused viisteist smsi lätsatasid keset Velly kõnet – kohtume 8.septembril Pärnus enne minu kirjandusõhtut Maarja Magdaleena Gildis -, töötlesin-kanaliseerisin fotod, viimistlesin-saatsin Kudu-Salmistu teksti, kirjutasi ja põimisin Valgusepesa teksti lisa. Ja põhjarindelt aina parises maeitahasindenam, sõidansinugapuhkama, teginteileülekande, maeipanesupealeenamisegipihku, mikssamindvihkad, lubatudlõpparveteimakstudvedasinteidjällealt, sinajapühaknaermaajab, armastansindleulõpuni, ülekandeasemelteginomakõrtsisissemakse, maeisaasindmõtteistegapeast, tahadsõdasaadka, oledmullevägakallismaei tahakedagipealesinu, olidmulüksparimaidaganüüdonarmatusotsas, palunannamulleandeks, annanintervjuusinustja..4geaqutqbs
Oma toidukoha sissemaks?Kus see asub? Ajulageda ja Infantiilia nurgal? Skisoristis? Ka g-mailis ja fbs mürtsuv kräpkanonaad mürgeldas nagu Muhvi postkontor – andku armas naksitrall mulle see sündmatu võrdlus andeks – peegli ette astumise asemel piiksutame ja plagistame.
Kuidas sulasega läheb ,elate koos nagu vanasti ,Peetri ajal ,sama tsenaarium tore ära helista ,ära kirjuta ,mul on tööd vaja teha ,oled minevik halva auraga pidanuks ka paar autot ulekaela ajama ,et sinna jääda jumalaga olid kallis toesti Lootsin ,et meist tuleb pere ,aga Sa pead koikke tevitama ,kuidas Sa elad ,mulle see ei sobi ,voi neile kull ,kes Sul kosjas käib ja kellele keppi annad ,et tööd teeks ,ela hästi ,mul läheb hästi
Ööööööööööööööööööööööööööööööööööööök! Koleda migreeniga maadeldes sõitsin Kehtnasse peavalurohu järele. Apteegis tegin proviisor Madele hea tuju oma ruuduliste tutiga toatuhvlitega, mis olid jalga ununenud. Käisime esimest korda kaupluse teisel korrusel – seal oli üliarmas pudupood, kus lubasime endale äratuskella ja rahakoti, lauvärvi ja pearäti. Jah, mitmekihilise naiseliku ja kuidagi sügavalt liigutava roosa pearätiku, palun väga jah 😀
Aga kodus sain headelt sõpradelt Kroonikast – on jah Riina ja Krista ühed ütlemata armsad hinged! – hoiatuse – põhjarinne pakub tungivalt intervjuud. Pöörane migreen viis mu seepeale proua peltapotti kallistama ja pikale lõunauinakule, Ellioti raamat näo peal.
Õhtul vaatasime noortega uut saatesarja Omakohus – migreeninägemus või? – Kivikas ja Timmer olid saanud sellise uskumatu materjali Edik Esimese kohta, et see tundus olevat lavastus – nii ei saa olla! Kant. Limukas. Kehastunud pahe. Kõik korraga ja vaheldumisi. Öööööööööööööööööööööööööööök!
Stellake-kullake sai minult oma portaalile kommentaari, Reti võttis ühendust ja see oli armas – ning soovitas millelegi ilusale mõelda. Aga mul oli vaja anda vastused Kroonikale. Põrnitsesin küsimusi – jah, vastamata jätta oleks tõeline tölplus – aga esmalt saatsin nad ühele siitmaa väekaimale Teadjale. Too vastas pea momentaalselt. Ja mina tundsin tulemuse asjaosalisele saata:
„Kroonika andis teada, et pressid neile peale paljastavat intervjuud ning saatis mulle rea küsimusi. Ma ei suuda neile vastata. Saatsin need ühele vägede valitsejast gurule, kes käis kohtumas Sinu vaimuga ning kirjutas, mida nägi.
Ole lahke.
Kuupäev: 21. august 2012 23:48
Teema: Re: mis päeval see laager meil oligi
Saaja: Kati Saara Vatmann <hobulausujad@gmail.com>
„Mina soovitan vahelduse mõttes järgida V-rütmi kaose osa lõpufaasi:
KAOSEST EI SAA VÄLJA ENNE,
KUI OLED SELLELE TÄIELIKULT ALISTUNUD.
Kord ütles mulle mu poolhullust poolkodustatud taksojuht ühe väidetavalt Markus Aureliuselt pärit tarkuse:
Parim viis vainlasele kätte maksta on…mitte laskuda tema tasandile/tasemele.
Mida sõltumatumalt, neutraalsemalt ja helgemalt sa intervjuule vastad ja rahulikumaks jääd, seda kiiremini sa selle kiskja ehk siis Halva Hundi toitmise lõpetad ja välja suretad…
***
Kroonika küsimused:
-Mis Sinu ja Tarmo elus hetkel toimub?
Seda, mis tüübi elus toimub, on sul ju raske väita, sina lähed rõõmsalt oma eluga edasi aga ühisosa tänaseks ju puudub, sest see on sisult lõppenud…
Sul oma elu, tal oma elu.
– Mida Tarmo Soomes teeb?
Ju sedasama, mida eelnevad 4-5 kuud aga täpsustamiseks tuleb küsijal ilmselt ise kohale minna ja järgi uurida ja seda kohaleminekut on ennekõike vaja objektiivsuse huvides, kuna tuutu-luututada võib tüüp mida iganes…
– Kuuldukse ei anna ta Sulle ka abielulahutust, mida soovid. Miks?
No eks sedagi tule tüübilt järgi uurida aga ju lõpuks ikke saab…kuna sa uut abielu ei kavanda, siis kuhu nii väga kiiret ikka, kuigi asi, mis sisult lõppenud, oleks korrektsuse huvides ka mõistlik vormilt lõpetada. Valeliku vargaga seotus on väga vale värk.
Aga samas ilmselgelt selge, miks tüüp lahutust ei taha anda…kes siis veel selle vettinud vennikese vasta huvi tunneks ja eks temalgi ju mõnnamõnna su sära valguses endki veidi soojendada, mis siis, et sellest lötapüksist igal sammul sitamaitse üle käib…
– Ta on Sulle võlgu suuri summasid… Mille jaoks ta raha vajas? Millega ta end vabandab, et tagasi ei maksa?
No kuda kurat sina sellele vastata saad, et miks aga ilmselt tal lihtsalt pole seda raha mida maksta ega pole tahtmist seda ka teenida, kuna tegemist ei ole tavamõistes normaalse mehega, kes suudab oma tegude ja ka tegemata jätmiste eest vastutust kanda ja traditsiooniliselt väljakujunenud MEHErolli täita.
– Tarmo on pakkunud intervjuusid ja “ähvardanud” paljastada Sinu tõelise pale… Kole käitumine mehe poolt, kes alles hiljuti Sind oma Elu Armastuseks nimetas.`
No ja kui Kroonikal on tõesti huvi nii madalale laskuda, et võtavad vastu ja avaldavad intervjuu ühe ärajoonud kibestunud luuseri ja lakekrantsi käest, kelle kogu väärtus seisnebki vaid selles, et tal oli au olla mõnd aega sinu abikaasa, siis…las annab ja las see ilmub – sina oled ikka sina ja elad oma elu ja kasvad oma kasvamisi ja tõused oma tõusmisi ja mida aeg edasi, seda kõrgemale tõused ja vähem mudas müttad nii otseselt kui kaudselt.
-Mis elu Sa täna Soonel elad ja kuidas hakkama saad?
No ja sellele küssale võidki ju rahulikult vastata, sest ei ju miskit väga ullu ole..Vastupidi – iga päevaga aina kirkamalt!
– Mida Sa abielust Tarmoga kõige rohkem õppisid?
Ma südamest loodan, et see abielu aitas sul mõista, kui mõtetu on end luuseriga siduda, kui oled väärt oma kuningat ja just seda sa vääridki!:)))“
…vaja vaid rohkem eneses selgusele jõuda, oma olemust, väärtust ja väärikust tundma õppida ja kasvatada ning vaikselt end kuninga saabumiseks ehtida…!:))
Praegu ON rõve ja on vastik, on raske ja on jälk aga sa märatse ja oksenda kodus – väliselt säilita kuningannalik rahu ja ära üritagi tüübi manipulatsioonidele vastu hakata ega vastu sõdida: see just ongi tema eesmärk, et sind veel sedasi oma saatanliku lõa otsas hoida ja sinu elujõudu imeda. Parim viis need kraanid kinni keerata on täielik ükskõiksus ja eiramine. Nii väsitad sa ta kõige kiiremini ära, tema ei saa enam sinu taevalikku kristallinimese jõudu ja ta otsib uued lontimise võimalused, sest ilmarahva fookuses ongi ta ju vaid seepärast, et on sinuga seotud. Oma isiklik karisma, magnetism jne. on tal ju olematu ja las raibe hallitab ja haiseb omaette, ei ole vaja sul teda saatana sigidikku toita ega oma puhtust vaja tõestada. Sa oled, kes sa oled Omas valguses ja omades varjudes. Sa oled tervik. Sa oled OPAAL!.)))
Vbl oleks kaduneljapäeval hea mingi väike rituaal/riitus läbi teha aga selleks on hea, kui enda jaoks hoolikalt läbi mõtled ja tunnetad iseenda vastu kondiüdini aus olles: kas oled valmis täiega ja täielikult temast lahti laskma ja loobuma, ta oma elust ja hingeaiast, südamekojast välja tõstma.
Ple hullu, kui enese vastu aus olles mõistad, et veel päris valmis pole – kui aeg küps, küll siis jõuab mädapaise avada ja haava puhastada ning ise terveks saada. Tähtis on see protsess algusest lõpuni korralikult läbi teha, et samased, sarnased mustrid ei korduks ja sa tõepoolest julged tunda ja uskuda oma ülimasse naiselikusesse, oma tõelisesse värtusesse ja nii valmistuda kohtumiseks…!:))))
Armastusega …“
Nii nägi guru.
Ja mida Sinul on öelda?
Mida ma Sinu arvates Su koletise balli kutsega tegema pean???“
Ja ongi täna… Toatäis pesu kokku lapatud, kappi pandud, maja koristatud ja viirukiga puhastatud. Kümmekond asjaajamiskirja igas ilmakaares saadetud. Nüüd sõidame Kehtnasse vallavalitsusse, Margoti juurde raamatut pidama. Üks tekst on kirjutatud, üks täna veel kirjutada. Poistele Alusse järele minnes toon juurde talitusämbreid, koerte jaoks paar kotti odratangu, homsega saavad senikogutud materjalid läbi – aeg raamatu käes. Nüüd olen selleks valmis ka – peategelaseks on telefonid ja päevikud. Tean, miks mul mais selle vastu tõrge tekkis – ent nüüd olen valmis, sõnum on käes. Ja novembri Eesti Naises ilmub ka lugu Eduard Salmistust, kes Ohtlik lend 9. osas võtmefiguuri mängib.
Ja koreograaf Reet Kudu kirjutas mulle: Kati, su lapsemeelsus on hingeülendav, ausalt! Koos Sinuga on “rahvuskehandis” päris kena olla.
Oh, aitähaitähaitäh, kallid – elu on ilus ja ma olen teiega, tänu teile ja teie nimel õnnelik!