Tühistamise tempel
Kati Murutar, koolikiusamisest väljakasvanu

Taasiseseisvumise päeva tähistades ja tarkusepäeval kooli minnes on ilmselt meil kõigil sama soov: meie riik ega koolid ei tohi olla tühistamise templid, kus arenejatele ja loojatele, rajajatele ja pühendujatele lüüakse tempel mällu igaveseks. Peaksime olema riik nagu rahvuspark, väike elujõuline mudel ja eeskuju. Meil võiks toimida loomulik ja loogiline iga tasandi korraldamine ja korrastamine. Selle asemel kiusavad poliitikud, kolleegid ja naabrid üksteist nagu koolijütsid.
Tundub, nagu väga paljudel oleks koolikiusamise lastehaigus välja kasvamata. Üksteist toetame ja kokku hoiame laulupeo ajal – argipäeviti pannakse üksteisele ära nii üleaedsete kui riigijuhtide tasandil. Aina kaebamine ja halvustamine, vigade otsimine ja lammutamine.
Minu peale kaevati, et tutvustan vandenõuteooriaid. Kus mujal kui koolis erinevaid teooriaid ja maailmavaateid õppida – kaunis eesti keeles? Kohustuslikus kirjanduses olev Gailit ja Dostojevski kirjeldasid omaaegseid ilma- ja silmavaateid, tänapäeval on vaja leida moodused Koidula geniaalsus ja Shakespeare’i fenomenaalsus meie ajaga siduda. Ladusam kui lihtsalt Tuglast ja Turgenevit lugema sundida on oma aja suurvaimude teemal kaasaegsed õppematerjalid kirjutada ja neist õigekeelsusülesanded teha. Alustades viiendat aastat kooliõpetajana tean, et see meetod töötab. Meie inimesed ärkavad ja märkavad seoseid: kui kõrvutada Viiding ja Veisson ning Tommy Cash ja Majakovski, tekib tervikpilt ja edasimõtlemine.

Mis tunne on?
Oleme oma inimestega püüdnud kujutleda, mida on tundnud Tõnis Mägi või Arnold Rüütel, kui parimate pürgimuste tõttu tühistatakse ja kõigis võimalikes surmapattudes süüdistatakse. Sain ka oma kogemuse kätte – see algas Viis Miinust ja Puuluubi eurolauluga, jätkus maatriksist ja keskkonnaga toimuvast kõnelemisega ning kulmineerus geoinseneeringust ja biorobotite loomisest rääkimise tõttu. Nende tekstide autorid on Kennedy, Icke, Lakhiani jpt.
Tundide videosalvestustele eelnes teemaga seotud materjalide uurimine siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Järgnes meie inimeste oma seisukoha kirjutamine – igaühel erinev, nii suurmehest, minust kui pinginaabrist lahknev. Mis on olnud väga põnev ja ärgastav.
Kui narkootikumideteemalise eurolaulu fraas-haaval käsitlemise eest kaevati minu peale ministeeriumisse ja Issandale enesele, et ma propageerin narkootikume, tundsin ennast täpselt samamoodi kui kooli ajal päris rammusa koolikiusamise käes. Kaebaja ei teadnud, et me tõlkisime ja tõlgendasime õpilastega fraas-haaval iga lause tähendust ja paigutasime koos selle sõnumi olnud aegade analoogide taustale. Salvestamise ajal oli klassis ka mitu teist õpetajat – põnev oli!
Nüüd saadeti vihje Eesti Ekspressi noortele kolleegidele. Lõhkiküpsenud koolikius. Keegi, kellel ei ole oma eluga mitte midagi mõistlikku peale hakata, saavutas nii minu kui kolleegide mitmete tundide raiskamise seletamisele selle asemel, et uueks kooliaastaks valmistuda. Tulemus oli õigupoolest võrratu ja „heasoovija“ tühistamise kavatsusele vastupidine – tohutult toetust ja tunnustust tuli pärast Delfi-kontserni artiklit. Suur osa kiitust ja sama mõtlemist e-postis ja messengeris, mitte avalikult. Igaks juhuks. Ajad sellised.
Kõikuva riigi ja katkiste inimeste sümptom ongi krooniline hirm. Me kardame ennast väljendades kinga ja põske saada. Peljatakse kaotada oma koht päikese all – ja sedasi sünnivadki tühistajad, kes oletavad, et ligimest kahjustades ja maha kiskudes tekitavad iseenesele vaba platsi.
Igasugustest illusioonidest kõrgemale tõusmise, loova mõtlemise koht peakski olema kool. Ideaalis peaks inimene omandama holistilise mõtlemisvõime, mitte korraks mingit asja pähe õppima, ära vastama ja unustama. Õpetaja missioon on lapsi sildistamisest-papagoipuuri pistmisest säästa.

Esimesed heidetakse
Vanarahva tarkus ütleb: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Esimeste heitmine on nii heas kui halvas tähenduses – kriisiolukorras saavad esimesena kuuli, aga esimesed on ka need tee- ja rahvajuhid, kes jäävad kogu eluks meelde.
Olnud aegade värvikad õpetajad on Tammsaare Mauruse meeskonnas ja Krossi Wikmanni poiste teejuhid, kellel oli oma isikupära ja sära tõttu samuti kadedaid koputajaid nagu tänastel teravatel pliiatsitel. Täna klassi ees kõike elu jooksul omandatut jagades avastan, et sarnanen oma eesti keele ja kirjanduse õpetaja Aino Kaldma ja vene keele õpetaja Alina Guzelinaga. Ka meie inglise keele õpetaja Urmas Taul tõlkis ja tõlgendas koos meiega laulusõnu.
Raplamaa Rakendusliku Kolledži kahe kooli ühinemise seminaril arutlesime, mida meilt kui haridustemplilt uue esirinna kasvatajatena oodatakse. Peame hoidma au sees ametiharidust ja täiskasvanute elukestvat õpet – toetame ja arendame igas eas igasuguste erisustega isiksusi nii õpetajate kui õppijate peres. Meid motiveerib loov, ajaga kaasas käiv õpetamine, mis äratab inimeste mõtlemise ja eneseväljendamise võime tervikpildina – see on päris eluga käsikäes arenemine. Me kasvame välja vanast eelarvamusest, et kutsekas ja õhtukas on teise sordi kool: siit tulevad meie riigile nii oskajad-tegijad kui nende kõrgharitud juhid pärast kõrgkooli lõpetamist.

Tagumised tapetakse
Oleme kõige õrnem ja haavatavam rahvakiht – nii õpetajad kui ka õpilased on enamjaolt finantsiliselt need tagumised, kes tapetakse. Nii sõjas kui majanduskriisi ajal. Mitu aastat oleme elanud kõrvuti sõjapõgenikega ning iga päev saame teateid uutest maksudest ja hinnatõusudest, millega saavad kõige valusamalt pihta naised-lapsed-õrnad hinged ehk haritlased ja loovisiksused.
Kui arstliku perenõuandla parkla muudeti tasuliseks, nimetas dr Rammul selle rahanöörimise hädasolijate pealt surnuksmaksustamiseks. Teiste raviasutuste ümbruses parkimine juba on tasuline – oma kaksikuid oodates ja ilmale tuues maksis mu poja perekond üsna iga kord trahvi, sest oli auto küll parkima pannud, aga kuidagi ikka valesti. Tasuline parkimine on pahatihti kiuslik lõks.
Ehkki automaks on kõige julmem just maal elavate perede suhtes, kes ühiskondliku transpordiga mitte kuidagi majandatud ei saaks, jäime mõningase vastuhaku järel vagusi ja hakkasime maksma. Tundes ennast tühistatutena.
Kevadel hävitati miljonid kuuseistikud, mida ei olnud üldise lageraie kiuste kuhugi panna. Pisut õnnestus päästa, ehkki riigivara ei tohtinud rahvale jagada. Kuidas täpselt on lugu seakatku ja selle pealt teenijatega, ei tea päriselt keegi – tõe väljaselgitajad on tühistatud ja sead… seal, kus tühistamise templile kohaselt ka ridamisi maha võetud hiied.
Loomulikult soovivad kooli tulevad õpilased nii sigadest kui Alaska kohtumisest kõnelda – olen oma inimeste arutelusid kuulates nüüd ettevaatlik, et mitte vandenõuteooriaid jagada… Samas on just teravatel ja isiklikult puudutavatel teemadel arutlemine soravas eesti keeles parim mõtlemise ja oma arvamuse kirja panemise õppimise moodus…

Keskmised koju tulevad
Keskmist kui nähtust peetakse üldiselt leigeks-oigeks, ilmetult mitte mingisuguseks nähtuseks. Ehk on keskmises ja kestvas hoopis kestmise elujõud. Rahvuskehandi tuumik peab ju ometi ellu jääma, kui värvikaimad vaigistatakse ja hapraimad murduvad.
Meie kooli tulevad erinevas eas inimesed õppima IT, mehhaanika, toitlustuse ja ehitusspetsialistideks ning üldharidust põhikooli tasemest gümnaasiumini. Ametit õppima tullakse nii teadliku otsusena kui sellepärast, gümnaasiumisse ei mahutud. Täiskasvanuna gümnaasiumiharidust saama saabutakse pere ja töö kõrvalt, sageli värvilise eluloo jätkuna. Paljudel meist on varasematel eluperioodidel saadud tühistamise tempel küljes – õnneks on meie kool haridustempel, kus saame tasapisi sellest üle.
Minu äsjane töövõit toimetajana oli üldsusele seni veel tundmatu autori, Tartu ametikooli lõpetanud Lembit Silla kotkalend. Toimetasin ja elustasin tema esimese raamatu „Tsivilisatsioonide hukk“ – selle ühise töö kaudu tõusis noormees poliitikuks ega ole enam keskmine.
Meie ülesanne tühistamise vältimiseks on püsida keskmes, keskenduda kesksele ning olla oma enese maailma keskpunktis. Sina ise oled kõige püham tempel, mida ei tohi rikkuda ükski tempel.