Lähiajal võib Interneti töös esineda palju tõrkeid.
Toimub ulatuslik teadvuse nihe – mõne jaoks nähtamatu, teiste jaoks vaieldamatu. Te näete vanade süsteemide, uskumuste ja illusioonide lagunemist ja kokkuvarisemist.
Inimkond elab läbi oma teekonna viimast peatükki maatriksis – reaalsuses, mis põhineb kontrollil, tähelepanu kõrvalejuhtimisel ja piirangutel.
Loore muutub aina õhemaks. Tõed, mis on kaua varjatud olnud, tulevad pinnale. Inimesed ärkavad, seavad kõik kahtluse alla ja astuvad uude teadlikkusse sellest, kes nad on ja milline maailm tegelikult võib olla.
Internet, mis oli kunagi tähelepanu hajutamise vahend, on muutumas ideede, paljastuste ja vastupanu lahinguväljaks.
See ei ole lõpp. See on millegi täiesti uue eellugu.
Olge valmis uuteks energeetilisteks impulssideks, mis võivad tuua kaasa füüsilise värina. Kui kollektiivne vibratsioon tõuseb, kaob kiiresti kõik, mis enam ei resoneeri.
Jääge maandatuks. Jääge teadlikuks ja hoidke fookus südames. See pole sihitu kaos; see on liikumises transformatsioon ja ülestõus uude olemise sfääri.
Alexis Varnum

Elul on kombeks meie teekonnale visata kive. Kivid on just need, mida inimesed kipuvad enda teel märkama, mitte õisi, mis samuti meie teekonnal kasvavad. Mälestused, mis jäävad ja mis me kaasa endaga võtame, eriti tugevalt, on tihti just valusad.
Kuulates inimeste lugusid ja vaadates elu üldiselt, siis olen saanud aru, et inimene ei vabane enne, kui valu lõikab ta lahti. Inimene kipub õppima alles siis, kui valu raputab sügavalt sind lahti sellest, mille külge sa kipud klammerduma, kuid mis iial ei muutu õieks. Sest nii kaua, kuni seda lõikamist ei sünni, hoiad ja ootad sa seda lõputud muutust või pöördumist, mis kunagi ei pruugigi tulla. Mitte sellepärast, et sina ei oleks valmis muutuseks, vaid keegi teine ei tule sinuga kaasa nii nagu sina seda lootsid.
Elu seisneb hingede vahelisel koostööl. Alati ei olene kõik vaid ühest hingest. Tihti on see kahe või enama hinge omavaheline ja ühine koostöö – areng. Kõige enam mõjutavad, kasvatavad ja õpetavad meid teised inimesed ja hinged. Inimene omandab oma tarkusi läbi emotsioonide, tunnete ja sisemiste vajaduste.
Kui sina jõuad oma teadmistega tõeni või taipamisse, mida sina tegelikult soovid ja kuidas edasi liikuda, siis ei pruugi seda teha teine hing sinuga koos. Tema teekond võib olla pikem, et jõuda sinuga samasse sadamasse. Need ongi need hetked, kus sa võid klammerduda millesegi, mis sind enam ei teeni vaid arengu asemel hakkad sa seiskuma, oodates, et tema tuleks ka sinuga kaasa – ”aga ta ei tule”. Ta ei tule, sest temal on veel õppida või leiab ta enda jaoks hoopis teised väärtused, kui sina. See ongi punkt, kus kahe inimese teed lähevad lahku, kuigi hing hoiab veel kinni.
Inimesed klammerduvad, sest süda ja meel otsivad turvatunnet tuttavas, isegi siis, kui see tuttav on juba ammu muutunud koormaks. Inimene on loodud mäletama ja mälestused on kui juured, mis hoiavad kinni mullas, isegi kui see muld on kuivanud ega toida enam. Sageli arvatakse, et lahti laskmine tähendab kaotust, kuid tegelikult on see vaid koore heitmine, et uus elu saaks kasvada.
Klammerdumine sünnib hirmust – hirmust tühjuse ees, mis võib avaneda, kui vana kaob. See tühjus näib sageli lõpmatu pimedusena, kuigi tegelikult on see koht, kuhu hakkab kogunema uus valgus. Inimene jääb kinni, sest ta ei tea veel, et iga sulgunud peatükk on salajane värav uude.
Samuti klammerdutakse illusioonist, et valu või raskus on identiteedi osa. Kui oled kaua kandnud midagi, mis ei teeni sind, võib tunduda, et see ongi sinu mina ja sellest loobumine jätaks sind tühjaks. Kuid hing januneb alati vabaduse järele, isegi siis, kui mõistus ei oska seda sõnastada või keeldub vabastama minevikku.
Vabastamine nõuab usaldust – usaldust, et elu hoiab sind ka siis, kui sa enam ei hoia kinni. See on nagu samm üle silla, mille all on udu. Sa ei näe, kuhu see viib, kuid usud, et tee jätkub.
Klammerduse all on peidus igatsus armastuse järele. Kui inimene taipab, et armastus ei ela mitte asjades, suhetes ega vanades mustrites, vaid temas endas, siis muutub vabastamine loomulikuks. Alles siis, kui süda mõistab, et loobumine ei ole surm, vaid uuestisünd, saab ta lasta minna.
… ja siis saad liikuda sina sinna, kus algab sinu teekond uuesti. Võib olla koos kellegagi, kes on valmis kõndima sinuga koos uude sadamasse.

Ashtar Command:
Ένα άλλο από τα πιο συχνά συμπτώματα είναι τα συναισθηματικά υψηλά και χαμηλά, συχνά θέλουν να γελάσουν, να κλάψουν ή να θυμώσουν…
Να προσέχετε τους εαυτούς σας.
Συγχωρέστε τους εαυτούς σας.
Και να σ’αγαπώ… ”
Αγάπη και Φως
“Kas sa ärkad kella 2 ja 5 vahel?
Viimastel nädalatel on kõigil Valgusega töötavatel ja nende arengule keskendunud inimestel olnud raske magada, neil on raske korralikult ja täielikult puhata.
Mõnikord (tihti) ärkavad nad kella 2–4 vahel, sel lühikese perioodi jooksul avaneb ööruum ja paljud ärkavad, et luua ühendust jumalike energiatega, saada sõnumeid, suhelda oma hingeperedega või valguse teejuhtidega.
Tema inimesed kogevad ka “ruumi aega”, mis tähendab, et aeg möödub kiiremini ja kõik sellepärast, et päike on aktiivsem kui kunagi varem ja vibratsioonisagedus aina kasvab…
Teiste sümptomite hulka kuuluvad intensiivse energia tunne, kui joondate oma mateeriat ja kõiki energiavälju.
Segadus, sest loobute järk-järgult kooselust loomulikus ja maapealses kolmandas dimensioonis, et ennustada neljandat D, et areneda 5iemi suunas.
Ebatavaline valu erinevates kehaosades on karmaliste ja põlvkondadevaheliste energiate puhastamise ja vabastamise tulemus.
Lühiajaline mälukaotus, mille põhjustas fakt, et oleme korraga rohkem kui ühes dimensioonis.
Ja rahuldamatu soov edasi liikuda on osa üleminekust.
Praeguses hetkes olemine on Uue Maailma süsteem ja ainus tõeline aegruum.
Sõprade, suhete, klasside, harjumuste ja perekonna äkiline kadumine toimub, sest sa arened kaugemale sellest, kes sa varem olid, sest Hing vajab erinevaid energiaid ja keskkondi, et jätkata avardumist.
Muutus tuleb parem ja positiivsem.
Tuleb ette äärmise väsimuse päevi, kui keha kaotab tiheduse ja läbib intensiivse restruktureerimise.
Seetõttu muutuvad magamine ja söömine vahel olulisteks ülesanneteks vibratsiooni tõstmiseks.
Vajadus sagedasema toitumise järele on tingitud madalatest suhkrusümptomitest. Kaalu juurde võtmine võimetusega seda kaotada, ükskõik mida sa teed, on üks tüüpilistest kogemustest praegustes tegevustes.
Usalda oma keha, ta teab, mida ta teeb.
Veel üks levinumaid sümptomeid on emotsionaalsed tõusud ja madalad, tihti soov naerda, nutta või vihane olla…
Hoidke ennast.
Andestage endale.
Ja sind armastada… ”

BO YIN RA
RAAMAT ELAVAST JUMALAST.
Vaim, kes iseendast teadlikuna elab omaenda valguses, ei kujuta endast midagi haihtuvat ja vagas usus tuntavat.
Ta ei ole mitte üksnes nii „tegelik” nagu puu, kivi, mägi, pilvist alla sähviv välk,- vaid ainsana ja täielikult rahuldab ta maise „tegelikkuse”- mõiste, millele maises ilmas midagi ei vasta.
Kui suhtelise tegelikkuse ühtki asja ei muuda inimajude kujutlus sellest,- kuidas võiksite siis arvata- absoluutne tegelikkus muutuvat vastavalt teie ekslikule kujutlusele temast!!!!
Nagu teie ettekujutlused ei tungi ühegi maise asja põhjusteni, nii ei puuduta igaviku Vaimu see, mida temaks nimetate, mõistmata veel iseendas Tema substantsiaalset Olemist.
Täna ja käesoleval hetkel usute ehk tundvat mu sõnade tõde, aga homme võrgutab teid jälle selle maailma” vaim”.
Täna tahate pääseda temast, et otsida tõelist Vaimu, kuid kardan, et homme pimestab teid jälle ajude „vaim”.
Täna arvate, et aimate pisut substantsiaalse Vaimu Olemisest, kuid homme kaotate jälle julguse, langete kahtlusse ega vaevu otsima seda, mis täna tundus teile juba olevat „käeulatuses”.
Te olete alati toiminud nii, kui keegi on tohtinud rääkida teile kõiksust läbivalgustavast Vaimust, sest on elanud Temas ja võinud seetõttu tunnistada Temast oma kogemuste põhjal.
Aga ehk on teie hulgas siiski mõned siiralt valmis rakendama kogu jõudu, selleks et tunda ühel päeval ise seda väljendamatult ülevat ja ülimalt lihtsat tegelikkust?!
Pöördun nende poole, sest kasuks tulevad mu sõnad ainult neile.
Teile, kes olete otsustanud nüüdsest peale anda ajude „vaimule” ainult talle kuuluvat, et ta ei saaks teid petta ürgse – igavese tõelise Vaimu tundmisel, teile ütlen nüüd uuesti, selleks et see tuikaks te südames:
Vaim ei ole väljamõeldis!
Vaim ei ole mõttejõud!
Vaim on substantsiaalne, iseendast olev elav valgus!
See Vaim täidab küll lõpmatust ja kõik elab Temast, kuid maine inimene võib leida Teda ainult iseendas.
Nagu Vaim iseendast teadlikuna elab lõputus kõiksuses läbi kõiksust, nii on ja elab Ta iseendast teadlikuna teis endis!
Ta ei ole mitte ainult teie ajus või üksnes teie „südames”!
Maise inimese keha on küll laadilt loomalik, aga varjab endas saladusrikkalt vaimset organismi.
Teie ise olete Vaimu „tempel” ning teie keha igas liikmes ja siseorganis on Tema jaoks nähtamatul altaril püha laegas.
Kui te ei ole kogu kehas, varvastest pealaeni, veel tunnetanud iseennast, siis ei suuda te tunnetada Vaimu ega ühineda oma Jumalaga!
Teil tuleb saada teadlikeks mitte ainult ajus, mitte ainult südames.
Teadvus elab teis alates te keha sisemusest ning lõpetades ta kõige välisemaga- elab isegi tema igas rakus, aga ei ole veel ühendatud teie eneseteadvusega.
Kui te aga tahate ja jääte oma püüdlusele ustavaiks, siis võite maise keha iga osale omase teadvuse järk-järgult leida ning ühendada selle oma minateadvusega nii, et edaspidi teate iseendast mitte ainult peas- ja sealgi natukene ning üksnes ajus- vaid kogu oma kehas.
Kes ei muutu iga edusammu järel teel hingeliselt rahulikumaks ja selgemaks, see ei käi õiget teed.
Kuid ärge unustage seda, et teil tuleks igas kehaliikmes õppida tundma iseennast, mitte ainult kehaliiget kui sellist!
Kui suudate nõnda seest- ja väljastpoolt, varvastest pealaeni „tunda iseennast”, siis hämmastute ning tunnete iseendas tänulikult ja rõõmsalt, mida tähendab maine elu, mis oli tundunud teile tänini nii „ebatäiuslik”.
Sealjuures uueneb kogu te keha seni aimamatult.

Sa tulid siia maailma, et mäletada, kes sa oled. Mitte ainult nime või lugu, mida sulle lapsepõlves räägiti, vaid seda sügavat olemust, mis jääb alles ka siis, kui kõik muu ümbert kaob. Sinu hing ei sündinud siia tingimata esimest korda, vaid ta kandis endas juba enne sündi tarkust, kogemusi ja valgust, mis on igavene. Aga et seda meenutada, tuli sul esmalt unustada.
Unustus on elu suur loor. Sündides kaotasid sa teadvustatud ühenduse oma algse valguse ja lõpmatu olemusega, sest ainult nii saab kogeda inimlikkust täielikult. Ainult nii saab rõõm olla tõeline ja valu õpetada sügavalt. Kui oleksid mäletanud kõike algusest peale, poleks sul olnud vajadust kasvada, otsida ja avastada. Sa tulid mängima seda mängu, mida hing nimetab mälestuste äratamiseks.
Iga kogemus, mille oled elus läbi teinud – olgu see magus või valus, kerge või raske – on olnud samm mäletamise poole. Kui armusid, siis meenutasid, et oled võimeline lõputule ühendusele. Kui kaotasid, meenutasid, et sinu tõeline olemus ei saa kunagi hävineda. Kui tundsid end pimedas ja üksi, meenutasid lõpuks, et valgus ei tule väljast, vaid seest.
Sa tulid mäletama, et oled enamat kui rollid, mida kannad: laps, vanem, sõber, partner, töötaja, looja. Kõik need on vaid kostüümid, mille oled valinud, et kogeda maailma eri nurkadest. Kuid nende taga oled sa alati olnud üks ja sama – teadlikkus, hing, igavene valgus, kes elab läbi inimlikke lugusid, et tunda elu terviklikkust.
Mäletamine ei toimu ühe korraga, vaid nagu hommikune koit. Alguses on hämarus, kus sa tajud, et oled midagi enamat, kuid ei oska seda veel sõnadesse panna. Siis tulevad hetked, kus elu toob sulle äratundmisi – juhuslikud kohtumised, sügavad unenäod, raamatud, mis avavad su südame või lihtsalt tunne, et oled kodus omaenda hinges. Iga äratundmine hajutab udu, kuni näed selgelt: oled alati olnud vaba ja terviklik.
Sa tulid ka mäletama, et oled seotud kõige elavaga. Pole olemas juhuseid. Iga inimene, kes sinu teele astub, iga olukord, mida koged, on peegel. Mõnikord näitavad nad sulle seda, mida oled endas unustanud, teinekord kinnitavad seda, mida juba tead. Kõik on osa suuremast mustrist, mis juhib sind tagasi sinu enda keskmesse.
Miks see mäletamine nii oluline on? Sest unustuses tekib hirm. Hirm kaotuse, üksinduse, surma ees. Aga mäletamises sünnib teadmine, et sind ei saa kunagi hävitada, sest sa oled elu ise. Surm on vaid uks, eraldatus on vaid illusioon. Kui mäletad, et oled igavene hing, siis ei saa sind enam kõigutada ka suurimad tormid.
Sa tulid siia, et meenutada, et sinu väärtus ei sõltu kunagi sellest, mida sa saavutad või kuidas sind hinnatakse. Sinu väärtus on sinu olemasolus endas. Kui see teadmine ärkab, hakkad looma maailma mitte hirmust või vajadusest tõestada, vaid armastusest ja sisemisest vabadusest.
Mäletamine ongi tagasipöördumine koju. Mitte füüsilisse kohta, vaid sisemisse seisundisse, kus tunned, et sa oled tervik, sa oled valgus, sa oled osa igavesest loost. Kõik, mida sa oled otsinud, oled sa alati kandnud endas. Ja iga samm sellel teekonnal – iga naer, iga pisar, iga hetk vaikuses – toob sind lähemale sellele sügavale tõele.
Sa tulid siia maailma just selleks. Mitte väikseks jääma, mitte unustusse mattuma, vaid ärkama. Sa tulid mäletama, kes sa oled ja läbi sinu mälestuse saab ärgata ka maailm sinu ümber.

Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

TAASJOONDUMINE ISEENDA VÄEGA
Lojaalsuse, südamlikkuse, iseenda kõrgema olemusega taasjoondumise päev, kus me taipame, et kõik varasemalt olnu on olnud vajalik selleks, et me liiguksime edasi mingisugusest senisest käitumismustrist või harjumusest positiivsete ja väestavate kogemuste juurde ja tõstaksime oma sagedust. Kõrgemas sageduses tulevad vastused meile palju kergemini.
LOOTUS – MA TEAN, ET ÜHEL HETKEL HAKKAB MUL IKKAGI JÄLLE PAREM.
Oluline on rahutunne. Kui me teeme midagi, millega meil ei ole head tunnet, siis me ei ole järelikult õiget järeldust teinud. Õige taipamine toob meile ka õige ja hea tunde ning oskuse läbi näha illusioonidest (hirmu maailma konkudest).
TULE TAGASI ENDA TÕELISESSE SÄRASSE.
Enda kõrgema väega kooskõlastumise päev, kus on esmaoluline see, et me tunnetaksime seda essentsi enda sees ja et me oleksime hästi tugevalt iseenda südame kehastus. Pea on antud mulle selleks, et mõistaksin oma südame häält ja ma liiguksin vastavalt selle energiaga kaasa.
Stella Shakti

Kuidas võtta omaks oma varjupool? Kuidas mitte end süüdistada? Kuidas mitte langeda ohvrirolli?
Varjupoolt saab (ja tuleb!) aktsepteerida, mõistes kahte olulist asja.
Esiteks. Polaarses maailmas – võitluse ja vastasseisu maailmas, kus me varem elasime – ei olnud võimalik elada ilma kellelegi kahju tegemata. Me kõik olime üksteisele teatud määral „lihvimiskivid“.
Seetõttu on oluline tunnistada fakti: pimedus on sinus olemas. Aga mõista tuleb seda, et varjupooles on alati peidus viha, ja viha on elujõu energia – õigus elada selles karmis maailmas, mis rajaneb allasurumisel.
Võitlus, viha ja manipulatsioonid olid vajalikud elu jaoks, täpsemalt öeldes ellujäämiseks.
Tänage oma varjupoolt selle eest, et ta aitas teil ellu jääda.
Teiseks. Kui tunnistate oma varjupoole olemasolu, siis suudate aktsepteerida ka seda, et „pimedus“ elab igas inimeses. Ja mitte hukka mõista teiste varjupoolt – see on suur asi.
Sisuliselt me teeme „eksimusi“ selleks, et mitte mõista hukka teisi nende „eksimuste“ pärast.
Kui annate andeks kõigile – emale, isale, vendadele, õdedele ja kõikidele teistele – nende halvad teod, siis suudate lõpuks andestada ka iseendale.
Mõistke: me mõistame enda varjupoole hukka vaid seetõttu, et mõistame varjupoolt üldiselt hukka. Aga see on lihtsalt mäng: mõnest kohast tegid õige söödu, mõnest kohast vale.
Varjupool oli vajalik polaarses mängus. Aga nüüd läbime protsessi sisemiselt, samm-sammult, naastes jälle keskmesse. Ja meil on võimalus mitte üksnes ellu jääda, vaid elada – valides valguse poole.

Kui vaimsed praktikad „lakkavad toimimast” — see ei ole kriis. See on kutse…
Kui tunned praegu väsimust meditatsioonidest, mantratest, hingamisharjutustest või pühade tekstide lugemisest — ära heida meelt, sa ei ole üksi.
Ei, sa ei ole katki. Sa ei ole kaotanud ühendust. Sa ei ole „kadunud“.
Vastupidi — sa oled vaimselt kasvanud. Ja sinu vaim koputab õrnalt uue tasandi uksele.
Pea meeles, kuidas lapsena õppisid vaimustusega tähestikku? Siis sõnu, raamatuid… Ja lõpuks lakkasid tähti märkama — need said taustaks tähendusele.
Samamoodi on ka vaimsete praktikatega: need olid astmed. Nüüd seisad sa kõrgemal ja näed kaugemale.
See, mis varem andis rahu, võib tunduda tühja rituaalina. See ei ole läbikukkumine, vaid loomulik üleminek — nagu madu, kes vahetab nahka, või lind, kes sulgub enne pikka rännet.
Su hing ihkab sügavust. Autentsust. Vahetust.
— Sa ei pea end sundima mediteerima, kui keha karjub: „Aitab!”
— Sa ei pea end süüdistama, kui palved „ei jõua kohale” või hingamine enam ei aita.
Sa liigud nüüd ruumi, kus praktika ei ole enam tegevus, vaid seisund.
Proovi hetkeks lasta lahti sellest, mida „peaksid tegema“, et olla „vaimne“.
Lihtsalt istu vaikuses. Kuula vihma akna taga. Tunne käes sooja tassitäit teed.
Siin see on — kohalolu. Ilma nimedeta, ilma tehnikateta, ilma ootusteta. Lihtsalt siin. Lihtsalt sina.
Vaimsus ei seisne minutites lootoseasendis.
See on selles, kuidas sa vaatad väsinud müüjat poes.
Kuidas sa kuulad last, kui ta räägib oma mängust.
Kuidas sa annad endale andeks eilse ärrituse.
Kui praktikad „lakkavad toimimast“, on see märk: aeg on lakkuda otsimast vaimsust väljastpoolt.
Ta on juba sinu sees. Ta on sinu hingamises, sinu vaikuses, sinu naerus, sinu väsimuses.
Kui „miski ei toimi”, pole see lõpp. See on laienemine.
Sa väljud praktikate koridorist — Olemise lagedale väljale.
Kus iga hetk on meditatsioon. Iga samm on palve. Iga hingetõmme on kingitus.
Sa ei pea olema „vaimne“ sellises tähenduses, nagu sa arvasid.
Sa võid olla lihtsalt sina ise — väsinud, kahtlev, ärevil, õrn, elus.
Ja just selles „lihtsalt olemises“ ongi kõrgeim praktika. Vanaim. Tõelisim.
Luba endal mitte teada. Luba endal mitte mõista. Luba endal mitte tunda „valgustumist“.
Vahel suurim tarkus on istuda pimeduses ja mitte süüdata küünalt.
Sest sa ei karda enam pimedust. Sa tead: ka see on valguse osa.
Vaimsus ei ole „rohkem pingutamist“. See on „vähem vastupanu“.
See ei ole „õiged tehnikad“. See on „aus kohalolu“.
See ei ole „saavutamine“. See on äratundmine: sa oled juba siin. Sa oled juba terve. Sa oled juba kodus.
Sa ei ole katki. Sa ei ole rajalt kõrvale kaldunud.
Sa oled lihtsalt astunud sellest välja — sinna, kus kaarte ei ole, kuid usaldus on olemas.
Kus teetähiseid ei ole, kuid seesmine kompass juhatab. Kus õpetajaid ei ole — peale Elu enese.
Ja kui sulle praegu tundub, et „miski ei toimi“ — see on imeline.
See tähendab, et oled valmis millekski enamaks. Miskiks peenemaks. Tõelisemaks.
Oled valmis vaimsuseks ilma maskideta. Ilma ootusteta. Ilma „nii peab“ mõtteta.
Sa ei ole kaotatud rändaja. Sa oled uuesti leidnud tee.
Sa ei ole väsinud õpilane. Sa oled ärkav meister.
Sa ei ole keegi, „kellele miski ei aita“. Sa oled keegi, kellel ei olegi enam midagi vaja, et olla tervik.
Usalda seda pausi. Seda „seisakut“. Seda „mitte midagi ei toimu“ ruumi.
Selles on uue seeme. Valguse-eelne vaikus. Imede ruum.
Sa ei ole kinni jäänud. Sa oled muutumise punktis. Kõige vaiksemas. Kõige sügavamas. Kõige ehtsamas.
P.S. Kui see tekst sind leidis — see ei ole juhus.
Jaga seda kellegagi, kes võib-olla tunneb, et on „takerdunud“ praktikate vahele.
Mõnikord piisab ühest lausest, et mõista: ta ei ole murdunud. Ta lihtsalt sünnib uuesti.