Nautigem protsessi! Enne või pärast läbipõlemist?

Kati Saara Murutar, edukohustusest ümberkasvaja

Läbipõlenu viib kõutšile-koodilugejale oma hingehinnalise raha, mille teenimise nimel ta läbi põleski. 11111 Evale, 30 tuhat Vishenile, 3000 Trofimoviga Andaluusiase ja tuhat ja… Respekt eneseväärtustajatele, kes küsida oskavad. Teelolijad võtavad piisamiseks – nii enesetunnetuse kui arvete maksmise tähenduses – vastu kõik tööd, mis ööpäevasse mahuvad. Püüavad rügades jõuda tulemuseni, mis võimaldab vähem või üldse mitte töötades õnnelik olla. Gurude ja treenerite juurde aga minnakse protsessi nautimist õppima. Andaluusiasse vaikima, Egiptusesse galaktikaga ühenduma… Minul podisevad selleks, et peatada paaniline pärdik peas, erinevad teejuhid Youtube’is tööde all, mis põrgivad: „Eile oli vaja! Vähe! Veel!“
Olles dresseeritud kihutama tulemuse poole jookseme amokki üle issenese, meil ainsana olemas oleva siin-ja-praegu hetke. Eckhart Tolle manitseb, shaolini mungad rahustavad, protsessi nautimise asemel tulemuse suunas tungelnud kaasteeliste jada-lahkumine hoiatab.

Jäämegi õppima?
Inimkond on aastatuhandeid piitsutatud tulemussportlasteks, nii et edukohustus on meil DNA-s. Teades, et multitasking = multipasking ning et ühelt lambalt mitut nahka ei saa, pressime, kuni nõrkeme. Rahunemise asemel skrollime uudiseidpidi ja rullime meediamuda sees. Me ise suuname hirmu kui kõige kindlama relva iseenese vastu ning jookseme enesekogumise asemel heitunult tagasi tööle. Sprinditempos maraton lõpeb teadagi, millega.
Nii nutiajastu kui ka ärevad sündmused kogu planeedil killustavad ja katkestavad meid lisaks sellele, kui halastamatu kangelaslikkusega endale puid alla paneme, kuni neuroosiaia kuningannadeks puhkeme. Või närbume.
Trust the process oskuse kohta ütleb Tradehouse: „Inimesed, kes praktiseerivad mindfulness’i, naudivad rohkem protsessi, kogevad vähem survet „hästi esineda” ja „tulemusi saavutada”.“
„Tuleb lihtsalt pliiats või pintsel kätte võtta ja hakata tegema, mitte mõelda sellele, milline lõpptulemus tuleb, vaid lihtsalt nautida protsessi ennast,“ ütlesid kunstitudengid ERR Kultuuris.
Wikipedia selgitab, mis üldse on see, mille nautimise poole püüdleme: „Protsess on nähtuste ja asjade teatava tulemuseni viiv muutumine. Muutumise laadi poolest võivad protsessid olla seaduspärased või seaduspäratud (stohhastiline ehk juhuslik protsess).
Protsessi võib mõista ka kui entiteedi seisundite muutumist ajas. Seisundi muutusi iseloomustavad entiteedi omaduste, tunnuste ja omistuste (atribuutide) muutused. Protsessid võivad olla nähtavad või nähtamatud, tuntavad või tundmatud.“
Kuidas me oma nüüd-hetke tuksi keerame? Sul on plaanis maasikad ümber istutada, aga Jumal naerab, kui inimene plaane peab ning vihma valab. Oma tubaste töödega mõnnatamise asemel vahid aknast vihma kui vaenlast, tingid tulutult taevaga.
Oma kodukontoris, mis ju arvuti nii paljudele meist ongi, saad oma asjade nohistamise sekka kutseid pidudele, esietendustele, vaikuselaagrisse, meditatsioonirännakule – aga projekti tähtaeg või trimmer käsib ja pangakonto seis keelab.
Mõistagi proovid veel rohkem tööd teha, et tubliolemise vahele meeli lahutada ja neuroosi jahutada, ent niiviisi kujuneb rabistamine homse arvelt, mis lõpeb varem või hiljem haigusega. Saad lage vahtides järele mõelda, mis ja kus nüüd üle ääre ja nihu läks.

Kohanemine kui keskne oskus
oli ennemuiste intelligentsuse tunnus, nüüd suisa ellujäämise eeldus. Piret Jamnes (Fontes): „Edasiliikumine soovitud suunas nõuab nii energiat kui õiget momentumit. Kui asjad ei lähe nii nagu loodetud, tuleb kiiresti analüüsida võimalusi ja leida uus strateegia edasiliikumiseks või kohanemiseks. Positiivse hoiaku säilitamine ebakindlas olukorras ehk siis lootusrikas tegutsemisvõimet säilitav ja konkreetseid metoodikaid rakendav kohanemine näib olevat lähiaegadel edu võti.“
Igaühele sokutatakse kätte talle kõige arusaadavam võti. Olude ja kordade tõttu oli mul vaja oma kodus paar majakest lammutada. Avastasin neid prussivirnaks taandades, et ükski neist ei olnud minu jaoks. Laagrite-laste-koolituste… Mitte-minu ehitised kehastasidki teiste elude elamist. Ehitame tekkinud materjalist mulle toa – see on nagu mu enese kohanemise sümbol, parimas mõttes enesekeskseks teisenemine. Ühtlasi õpetab protsessi venimine tegelikku kannatlikkust: kuna head ehitajad kui uue Eesti defitsiit on mitmekordselt üle bukitud, jõuab järg minuni oktoobris. Seni harjutan oma kodu nägemist igal hetkel paigas pesana, mitte pooliku objektina, kus on tulemas kopa- ja kraanamanöövrid, pleki- ja elektrimöll.
Rahulik go with the flow ei käi „seitse ühe hoobiga“ rapsides, niiviisi käkerdavad kilplased ja kratid. Keskmes ja teadvel inimene kulgeb igal hetkel nii, nagu sõnastab Cambridge Dictionary: „Nonchalantly engage in a situation without trying to change it or assert control over it.“ (kohane vastuhakuta olukorraga püüdmata seda muuta või kontrollida)
Selleks, et oma elu mitte Kafka „Protsessi“ moodi painajaks elada, usu Grammardiary öeldut: „Go with the flow“ is an idiomatic expression that encourages adapting to circumstances rather than resisting or trying to control them.“ (piltlikult öeldes kohane asjaoludega püüdmata neile vastanduda ega kontrollida)
Ehitamine on selles mõttes jõulisim fookusesse õpetaja, et sooritused on õiges järjekorras, ühtki redelipulka vahele jätta ega vastupidiselt mehkeldada ei saa ning vanarahvaski teab: kaua tehtud kaunikene, ruttu tehtud rumal töö.

Molutamise hõrk kunst
Orientaaltarkus kinnitab: kui teed, mida armastad, ei pea sa päevagi töötama. Õigel teel olemist kinnitab pisiasi, et tõused hommikul voodist mõnusa õhinaga. Samas ei kihuta kõike korraga korraldama – liiga palju aknaid arvutis ühe korraga lahti, reha ühes ja mootorsaag teises käes, on juba keskpäevaks ämber peas ja sang jalge vahelt läbi. Kindel ja kiire läbipõlemine.
Viimses tekstis, mille sõjalendur Exupery enne viimset allakukkumist kirjutas, kordas ta otsekui üle, mida sisemine laps Väike Prints mäletas: hea Looja, õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Luues koos mitme vägeva daamiga teost „Naisena sündinud 40 aastat hiljem“ jutustame ühes peatükis nii romantiliste, investeerimise, krüptondamise kui justkui-väärikate ettevõtete õnge otsa mineku vältimisest. Selle peatüki kangelanna on õppinud pärast vägevaid prohmakaid endalt – ja oma sisemiselt lapselt hommikuti küsima – mida ja kuidas ma täna teha tahan. Kohustuste hulgast valimise võimalus on juba pool naudingut. Vägivallaohvrite kogemusnõustaja Piia Padar omakorda kasutab rahustavat väljendit „omas tempos“ nagu mantrat.
Meie kliima ja kultuuri taustal on Fred Jüssi soovitatud molutamine kõige keerukam kunst ka siis, kui seda zennilt mediteerimiseks nimetada. Nagu Peep Vain oma uuemates koolitustes tõdeb, kibeleme head lapsed olema ka siis, kui vanemad on juba lahkunud. Pangalaen-autoliising-elektriarve-toidukorv sunnivad paratamatult tubliks igiliikuriks.
Õnneks on meile kirjutatud ja tõlgitud õnneliku lõpuga muinasjutulaadsed tooted elust enesest. „Kunksmoor“ – Aino Perviku testament elu võimalikkusest elu lõpuni. „Vanaema õunapuu otsas“ (Mira Lobe) ning „Vanaema ja 8 last metsas“ (Anne-Catherine Vestly) nagu lubadus, et kõigi sigade ja kägude, droonide ja atentaatide kiuste on mingi osa maailmast siiski veel elamiskõlblik. Tänu neile julgeme uskuda, et on mõtet ennast väärika ea poole õppida-õppida-õppida.
On jah muretsemine nagu kiiktool, milles paigal õõtsudes palvetame, et juhtuks see, mida ei taha. Mul on iseenda jaoks nipp, kuidas endale protsessi nautimist võimaldada. Iga hirmutav ja ebameeldiv ülesanne tuleb kohe ja kõigepealt lahendada, et igasugune energeetiline side sellega katkestada. Voolamise telg on truudus. Hingerahu südames on fookus. Iseenesega sõber olla aitab lihtne ja loomulik distsipliin.
Ahjaa, kas ma tahaksin Andaluusiasse vaikima, Pädastesse koode lugema, Egiptusesse galaktilise föderatsiooniga suhtlema? Kui tahaksin, siis läheksin. Praegu loon omas tempos – kohati endale uues ja tundmatus vaibis – kodu. Järgmiseks võib go-with-flow vabalt näiteks Islandile viia ning kuna kaugelt paistab paremini, toon iga päev uue iseenese ikka koju tagasi. Luban.