Endla “Teatrikomöödia” – kuidas teha olemasolevast parim

Kati Murdmaa

Pärnu teatris äsja esietendunud “Teatrikomöödia” on mahe näide sellest, kuidas võtta olemasolevast materjalist parim. Bengt Ahlforsi 1983. aasta näidendi tõlkis eesti keelde Ülev Aaloe ning tänu sellele sooritusele saavad lihtsurelikud taaskord teada, mis on avalike asjade fassaadi taga ja sees ning millega seda süüa. Iseäranis pole ses loos midagi uut – üle keskmise intelligentsiga inimene teab ka kavalehele kirjutatud seletusteta, mis tööd miski funktsionäär teatrimajas teeb. Ent ometi pole antud juhul nii, nagu vorstiga – parem mitte teada, millest tehtud on.

See vorst ei röögi

Klassikaliste komöödiate meister-lavastaja Enn Keerd valdab suurepäraselt kunsti pedaali mitte põhja vajutada. Ahlforsi tekstist võinuks saada röökivat ja julma nalja, aga Keerd pole seda teed läinud. Ta on valinud leebelt maitseka võtme ning see võti on õnnestunud ulatada ka kõigile osatäitjatele.

Karin Tammearu – lavastaja-teatrijuht Matilda – on oma kibestumises, pettumises ja rutiinis mängitud küll mõnevõrra lesbilikuks. Ent sellest hoolimata ei vajuta näitlejanna üle – ta näitab, kuidas ja kuhu kaob naisena sündinutest ja parimate kavatsustega rahva teenistusse läinutest naiselikkus, sootunnused ja aval värskus. Eluvõitluses, sigameeste käes ja teatrilava kohusetundlikult oma produktiga täites saab õrnast olendist naine nagu rong. Isegi pidulikku õhtukleiti kannab ta elukogenud kohusetundega, sest ta on kalestunud tööloom seibivabrikus.

Küllap Lottast – noorest blondist kaunitarist, keda mängib Kaili Viidas – saab kunagi samasugune teras-tädi. Praeguses seisus jätab Kaili järele andmata kiusatusele mängida Lotta süüdimatuks lolliks blondiks. Sünnib armas, usutav ja mõistetav – üliväga elus ja ilus tüdruk. See õrn ja naiivne laps pole patune ega paheline – ta otsib ja äratab armastust väga valedes seostes.

Siira armastusega

Carmen Mikiver jätab enda kehastatava endise diiva Linda taktitundeliselt karikatuuriks muutmata. Ta loob inimliku ja usutava eru-staari, kes äratab kaastunnet ja sümpaatiat, ehkki seda tüpaaži võiks pruukida kahjurõõmu ja irvituse äratamiseks. Mikiver ja Keerd on jätnud selle tegemata. Lindasse suhtutakse säästva poolehoiuga. Tema skleroos ja raugemine, vapper mask ja sisemine salakurbus on esitletud ilusa ja inimliku sordiini all.

Hoorjäägri-võitu näitleja Harry – Lauri Kink – võiks olla eputlev kiimakott, ent on tänu näitleja ja lavastaja koostööle hoopis väsinud, õnnetu ja saatusele alistuv poisu. Kes tahab, see tarvitab. Õudne saatus, kui aus olla. Seda leevendab autori delikaatsus – näeme Harryt üha järgmisel hommikul. Lauri on teinud teisele näitlejale teda kehastades kingituse – jätab ta imaluse ja iharusesta, loob õnnetu noore inimese, kes voolab tahtetuna voodist voodisse, kuni õnn ja elurõõm on lõplikult hävinud.

Indrek Taalma karikeerib oma kolleeg Peri rohkem. Kusjuures kõik siin ilmas on juba olnud. Taalmal on seda rolli joonistades rada juba ees – seriaalis “Ohtlik lend” mängis ta Mihkel Ulmani kirjutatud “Teatrifantoomis” (kuues osa) analoogset härg-aktööri, kes püüab end kõigi loodusseaduste ja hingehaavade kiuste ikka vormis hoida, ehkki teatril on talle pakkuda vaid lollid rollid, kesine palk, kasin armastus – ja piinlik tõsiasi, et oma naistki ei õnnestu näitlejannadega pette. Sest kesine ja kasin on.

Paanika

Me ei lähe teatrisse – ega kinno, raamatusse, kunstinäitusele – kenade kaaskodanike tööd arvustama, vaid iseendale otsa vaatama. Loeme ja näeme kõiges eelkõige iseennast – selleks me siia ilma tulnud oleme. Kes meist ei teaks tunnet, et ei jõua ega oska. Näeme oma seda tahku ja tunnet ka “Teatrikomöödias”.

Näitekirjanik Bengt – Tambet Seling – püüab end teatrijuhi ees õigustada ja publikule pinget pakkuda, luues peredraama. Kuna lavastama hakatakse enne, kui tükk valmis kirjutatud, satub algaja dramaturg kirjutamisega puntrasse.

Verepilastus ja hüsteeriline moraalitus sünnivad hirmsa kiirustamisega – surve suleb loovuse, romantilised suhted ei inspireeri, vaid seovad ja ahistavad. Peab müüma. Tuleb valmis saada. On vaja seejuures ka inimeseks jääda. Ning peab-tuleb-vaja-paanika sunnibki perverssuse põhja vajutama ning ummikust kangelase enesetapu abil väljuma. Kui muud üle ei jääs, siis kuul pähe. Ja meil teiega on muide täpselt seesama. Selleks teater ongi, et meile näidata, mis toimub.

Kusjuures sellesse paanikasse, mahakäimisse, jõuetusse ja patususse võib ometi suhtuda mõistva hellusega. Ahlfors on loonud tegelaste hulka koduperenaine Janssoni – Ireen Kennik – kes pole sugugi tobu ega eluvõõrik. Ehkki materjal iseenesest võimaldaks selle vaikse vaatleja ja naiivse jumaldaja ullikeseks mängida. Ireen ei lähe kergema vastupanu teed. Ta kehastab hoolivat ja imetlevat, läbinägelikku ja ikkagi austavat, tingimusteta armastavat kaunist hinge.

Sama sooviks meilegi.

Otsigem nii teatri kui enese, üksteise kui kogu maailma suhtes üles see tark ja teadlik poolehoid, mis kusagil vihkamise ja vingumise all päris kindlasti olemas on. Ei jõudnud jõuludeks loodetud töid ära teha ega paremaks saada? Paanikaks pole põhjust. Ei jõua ka uueks aastaks? Ent looma-aasta on ju veel vahetumas. 21. märts, astroloogilise ja orientaalse aasta algus ning kevade sünd on ju alles ees. Heade muutustega ei jää me kunagi hiljaks. Endla teatri uuest lavastusest võib hankida eeskujuks seda nii ihaldusväärset rahu ja tingimusteta armastust.