(Bio)robotid kirjanduses ja kunstis
Toas askeldab robottolmuimeja, kohvi- ja pesumasinad ning kliimaseade, õues niidukid ja valgustid nii, et robotitest on saanud pereliikmed. Nimetame ligimest biorobotiks, kes on segi süstitud ja sassi triibutatud ega juurdle, kuidas on lood meie endiga. Faktiliselt on asi lihtne: robot on inimese tahtele alluv tehistegelena, kui isiksus on nii lahustunud, et allub teisele inimesele, on ta biorobot. Ahjaa, kui inimene allub robotitele, siis ta on telefonis – see fakt ka.
Varajane robot kui taevane sekkumine on kirjas juba Piiblis, Ezekiel 37 jutustab elustuvatest kontidest. Teisena ilmutavad end „Iliase“ kolmejalgsed isenavigeerivad lauad. Ajaliini kolmas on kunstnik Pygmalioni Galatea, elluärkav skulptuur, kes inspireeris ka Shaw’ „Minu veetlevat leedit“ kirjutama.
1.sajand kandis kultuurilukku Lucian of Samosata ning lisandus juudi legendi – savist voolitud Aadam, kellelaadne leidub ka Koraanis. Kirjandusse tõi robotilaadse tegelase Mary Shelley, kelle dr Frankenstein loob inimesekese, kes läheb loomulikult üle käte, sest selleta ei tekiks kirjandusteose süžeed, pinget, dünaamikat ega puänti, lahendust ja moraali.
Hoffmanni 1816.aastal kirjeldatud elusuurune laulev nukk ei ole tänapäeval enam ei ulme, fantastika ega košmaar, vaid igapäevane nähtus ja tehtus (parafraas Lauri Saatpalu laulusõnalise luuleraamatu kaanelt). Seesuguseid on täis nii laste kui täiskasvanute mänguasjade kauplused ning nad asendavad hiinlaste ja Elon Muski tahtel järjest kõik seni inimeste tehtud ametikohad.
Ellis kirjeldas aastal 1868 pedaalidega tegelast teoses „Preeria udumees“, mistõttu Rain Rannu stuudio Tallifornia esimese filmi „Ükssarvik“ startapist, isesõitvast jalgrattast on saanud tänaseks tänavapildi nuhtlus ja filmistuudio seni viimase soorituse „Uus raha“ tootmistsehh kui maiuspala või lõks investoritele.
Lyman Frank Baum kirjutas 1907.aastal romaani „Ozma ja Oz“ tegelaseks inimkujulise humanoidroboti. Järgmine seesugune kurjakuulutav karakter on Selma Lagerlöfi loomingus.
Karel Capek pühendas 1920.aastal juba kogu raamatu „RUR“ – Rossum’s Universal Robots – tehistegelastele, kes on valmistatud orgaanilisest materjalist ning need inimtehtud teenrid, kes kasvavad meistril mõistagi üle pea, arenevad ühtaegu nii armastusvõimeliseks kui ka hoiatavad inimkonda industrialiseerumise ja militariseerumise eest.
Sõna „robot“ autor on Kareli kunstnikust vend Josef. Sealt on välja kasvanud kõik selle sõna tuletamised ja laiendamised – kaasa arvatud Isaac Asimovi raamatu „Robootika kolm seadust“ pealkirjast enamvähem iga kooli huvialade valimikku jõudnud harrastus.
Biorobot – evangelion, fantoom – on oma sünniloo poolest Wikipedias sõnastatud sedasi: „Biorobootika on interdistsiplinaarne teadus, mis kombineerib biomeditsiinilise inseneeria, küberneetika ja robootika, et arendada uusi tehnoloogiaid, mis ühendavad bioloogia mehhaanilistes süsteemidega, mis loovad eeldused efektiivsemaks kommunikatsiooniks, ületavad geneetilise informatsiooni ja loovad bioloogilisi süsteeme imiteerivad masinad.“
Vaata nüüd peeglisse, inimene! Kas sina võid kindlalt väita, et oled ise mõtlev, loov, otsustav ja tegutsev olend või oled ehk salakesi kiibistatud ning endale teadmata orjastatud ja kaugjuhitav?