Minu inimesed – laulev lammasrahvas?
Kati Murutar, minu inimeste imetleja
Oleme harjunud kordama, et riigiaparaat ja rahvas on üksteisest eraldunud. Uut nomenklatuuri valides kordasime seda võõrandumist rohkem kui tavaliselt – valisime ega ole ilmselt tulemustega ühelgi juhul rahul. Ühtlasi laseme end laulvaks lammasrahvaks nimetada.
Kas me üksteist, inimene inimest tunneme? Ei. Aga peaksime, et üksteist mitte võõrastada, kahtlustada, igaks juhuks halvustada ja karta. Siin on ka vastus küsimusele, miks ma viiendat aastat maksudmaha poolteist kätte koolipreilina inimesi teenin. Tahan teada, kes on tänase Eesti Vabariigi erinevad rahvad ja kihid. Kellest kõneleb vastne film „Uus raha“ ning keda näitab Võrno-Paluveri „Mulle huumor meeldib“? Kooliõpetajaid, kelle peal tegelikult maailm seisab ning… minge vaatama! Päris tõsiselt soovitan vaadata sügavalt hinge ja silma neile, kes kasvatavad tulevased poliitikud, arstid ja maadeavastajad.
Nüüd on kandideerinud oma tulemused saanud ja tagasi argipäevas, kus on taas põhjust küsida, kes on minu inimesed. Olemegi laulev lammasrahvas või endiselt need, kellest jutustas Jarek Kasari ballaad „Minu inimesed“?
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad üksteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
juba möödas unustatud
nad on kõigest süngest üle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelikult ei mõjuta üldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad kõik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
ma lähen vooluga kaasa
mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pühendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõraks
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väike
järjelt kukkund järjel
on inimene ükskõik kuhu lähed
ja sa v6id ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid öelda et see sama maa
mis elab ja hingab tegelikult
kuulub pangale
aga kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ütleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka päris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaksid et ka mina
olen nendel
et nad on…
pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mus on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
Minu lugupidamine, numbriga inimesed!
Seekordse KOV-valimise puhul kandideeris tohutu hulk uusi tulijaid, võrratuid tegijaid, oma ala parimaid, kellest kokku saaks ka suurepärase parlamendi. Eesti helgeimad eraldasid aja oma ideid tutvustada, pöörduda ja pühenduda ning tegid juba sellegagi üldsusele kingituse. Asjadest sai päriselt räägitud – vähemasti ei arva me enam, et arvame üksinda elust ja oludest elutervelt.
Samas teame, et pingeline elu viib paratamatult perest ja sõpruskonnast kaugenemiseni. Me ei tunne rügades ning tõusvaid hindu ja inflatsiooni teenindades enam ei iseennast ega lähedasi. Rääkimata kaugema ringi kaaskannatajatest, keda tutvustab Toomas Kalli kirjutatud mulle- huumor-meeldib-tükk, kus esteet-erudiit-kokaemand ja mahakäinud kirjandusõpetaja teineteist kordamööda silmusest välja võtavad. Olemegi oma heitlustega nii hõivatud, et ei märka ka enese läbipõlemise kärsakat, teismelise või väärikas eas kõrbeja meeleheitest kõnelemata.
Olgu numbriga inimeste teekond tagasi halastamatusse argipäeva võimalikult leebe – ka nn asendusperede abiga, kelleks sõpruskond, kool ja kollektiiv on kujunenud ajal, mil veresidemega omaksed on pehmelt öeldes hõivatud omaenese plindrisolemisega. Töö-töö-töö…
Pool sajandit Inglismaal elanud ajaloo mõttestaja Tiina Tamman on aastaid korraldanud koolinoorte kirjatööde konkurssi, sel aastal teemaks minu muutumine muutuvas ajas. Olen selle väljakutse eest ülitänulik, kuna sain oma inimeste kohta süvitsi-palju teada – eneseületamised, üksildus, hirmud, üleliigsuse tunne, väikesed võidud ja suured kaotused…
Minu inimesed uurivad
Dr Punab juhtis numbriga inimeste ajajärgul tähelepanu, milline oli rahvajuhtideks pürgivate kandidaatide vanuseline-sooline-hariduslik jaotus – küpses eas haritud naised ning nende kõrval poolharitlastest noorepoolsed härrad, kuivõrd vanad targad mehed on meil teatavasti väljasurnud liik. Nii, nagu peres, nõnda ka riigis.
Koostame meie 9.klassi õpilastega uurimust oma kooli inimestest – rakenduslikus kolledžis on arvukalt küpses eas hariduse lätetele naasnuid ning nii üld- kui ka kutsehariduse omandajate seas on neid, kes ei mahtunud riigigümnaasiumisse ega eliitkoolidesse ning avastavad õnneks õpingute käigus, et saavad lisaks täisväärtuslikule keskharidusele ka tööturul ruuliva ameti.
Kuna meie koolis on kujunenud aulatundide pidamise tava – eelmisel õppeaastal kõnelesid kogu kooliga President Alar Karis, Peapiiskop Urmas Viilma ja Marina Kaljurand euroavarustest – siis 12.klassi abituriendid uurivad praegu, keda meie suur asenduspere sooviks järgmisteks aulakülalisteks. Raplamaal ootuspäraselt enim oodatud Anne Veskile järgnevad dr Imre Rammul, zooloog Turovski, koolitajad Trofimov ja Aru, näitlejad Nuter ja Spriit. Nublu, Reket ja Säm niikuinii, aga sisukaimad kutsutavad oleksid Märt Avandi ja Ott Tänak. Nendelt saaks küsida kaotustest üle saamise nippide kohta.
50 miljonit nädalaga
Ma ise tahaksin oma inimeste ette kutsuda Rain Rannu, kelle film „Uus raha“ jutustab, kui lihtne on õnnestunud krüptotehinguga teenitud 50 miljonit umbes nädalaga kaotada – on realistlik ja naljakas ning mis peamine, pere ainus kindel ilmasammas on lapseootele jäänud õpetajanna.
Hannes Võrno – kunstnik, sõnameister, ohvitser, poliitik ja artist, kes kirjutab ja maalib iga päev, oleks samuti inimestele kuulamiseks maiuspala. Seda enam, et igal aastal korraldatav esseekonkurss (Minu riik) küsib sel aastal: „Kas minu häälel on mõju?“
Teismeline Oliver ütleb vastuseks sellele küsimusele: „Olulisim teema siin ja praegu on inimene. Mitte riik, raha, AI ega järgmine skandaal, vaid inimene – mõtlev, tundev ja omaenese elust mööda jooksev olevus. Oleme hakanud uskuma, et kõike saab lahendada kiiresti – tunnetele on äpp ja hingele apdeit. Vaikust kardetakse rohkem kui valesid ning me isegi ei küsi enam, kuidas me nii tühjaks oleme jäänud.
Aeg maha! Mitte korraks – päriselt, ilma telefoni, muusikat ega maski vajamata. Tõeline julgus ei ole teistest üle karjumine, vaid rahu saavutamine. Kasvõi kord nädalas, iseenese pärast, mitte poliitika muutmiseks…“
Minu slaavitarid
Juba päris palju aastaid slaavlastele – enamus neist naised – eesti keele õpetajana on mul mitmeid kordi oma daamide lugusid kuuldes kukla taga alaline hingekarje. Me kardame abstrakstseid venelasi, keskerakonna võimuletulekut ja muid kolle.
Tegelikult on meie hulgas elavad slaavitarid üleinimlikult töökad, motiveeritud ja kaunid isiksused. Nad töötavad mitmel kohal ja-või on töötukassas arvel samal ajal, kui kogukond vajaks nende teeneid. Nende kallal tänitada ei ole põhjust, kuna meil on Eestis ka siinsündinud inimestel oma pere ja sõpruskond, kus ei ole asja eesti keelt rääkida.
Need võrratud haritud intelligentsed inimesed ei tohi slaavlastena slaavi lastele isegi muusika ega kunstiõpetajad olla. Seisavad töötutena abipaki järjekorras ja õpivad seal väljendeid ja grammatikareegleid, et oma C1 tase kätte saada. Jah, see on keeleseadus. Jah, me peame oma väikest rahvust ja kultuuri säilitades ja kaitstes põhimõttelised olema. Aga. Aateliste kodanike äraviskamine on ajuvaba raiskamine. Kes siis idavirru eestimeelseid inimesi õpetama läheb? Sina ega mina ei lähe ju. Slaavitarid võiksid olla need meie inimesed, kes õpivad lasteaias ja koolis koos lastega. Loogiline! Palun olgem paindlikud, loovad ja toetavad, minu inimesed!